Thursday, May 19, 2011

Homofoobia kui reliikvia



Kodanik ja jurist Reimo Mets räägib igal võimalusel selge uhkusenoodiga hääles, et on homo. Et talle meedib vahekord meestega. Ja peab end samas solvatuks kui teda pederastiks ja haigeks nimetatakse. Kummaline solvumine, mõtleb enamus meist. Kui ta vähegi mees on (kas on?) siis pole tal vaja kurta, et saab peksmisärhvardusi, sest alles mõnekümne aasta eest saanuks ta seda küllalt sageli ilma igasugu ettehoiatamiseta.

Mulle isiklikult homod inimestena meeldivad. Vähemasti need vähesed, keda ma tunnen ja kes oma samasoo iharust ei salga. Nad on sageli head semud naistele, keskmisest pedantsemad, puhtamad, hoolitsetumad. See on ju tore. Kuid mehena püüan siiski vältida nendega samassse sauna sattumist, sest kuidagi imelik tunne on ette kujutada, et minu paljas keha võib neis tekitada soovi ka minuga maiustada. Nagu enamus eestlasi, olen ka mina tolerantne, kuid seda teatud piirini. Ja selleks piiriks on minu jaoks üleüldine tolerants ehk ükskõiksus avalikult demonstreeritud homoseksulaasete eelistuste suhtes.

Aastatuhandeid on sellist käitumist peetud kõrvakaldeks normaalsusest. Haiguseks, patuks, jne. Kirikuringkondades räägitaks, et kui jumal oleks soovinud inimest enda palge järgi luues edastada sõnumi samasooiharusest, oleks ta Aadami kõrvale Eeva asemele loonud Gena.

Aga see selleks. Paljud meist jumalat ega loomislugu ei usu. Paljude jaoks on inimene ise arenenud või ennast loonud, seega ka omab õigust ise otsustada, kellega ja kuidas ta seksib. Tore. Siiski tundub mulle, et oma tolerantsis oleme kõik silmakirjalikud. Meil on ükskõik, kas Reimo Mets on homo, kuid kui meie endi laps peaks Metsast eeskuju võtma, oleme rohkem kui kurvad. Ma pole vähemasti kohanud ühtegi lapsevanemat, kes sõbrannadele õhinal kohvilaua ääres pajataks, et kui õnnelik ta nüüd on, sest sai teada, et tema pojale meeldib naabrimees Madis ja nood kolivat kokku. Ja tema poeg on selles suhtes naine...

Või kas kujutate ette, et Inglismaa kroonprints oleks Kate asemel kuninglikus pulmatrallis ühte heitnud hoopis mõne Samiga ja kogu riik oleks selle toreda sündmuse puhul sama palju rõõmustanud?

Julgen järeldada, et selline silmakirjalikkus pole muud kui näiline pealesunnitud tolerants, mille alla tegelikult peitub arusaam homoseksuaalsusest kui kõrvalekaldest, haigusest. Intelligentsemad meie seas lihtsalt ei ütle seda kunagi välja, elavad sissepoole. Isegi oma laste puhul. Kannatades ja kurvastades. Lõppude lõpuks ei tea sa ju kunagi, kas sinu ülemus, tööandja või äripartner on samuti kapihomo ja liigne sõnade pruukimne võiks mõjuda karjäärile kahvasti.

Just selleks, et me aga ei peaks häbenama seda, mida usume olevat kõrvalekalde, haiguse, vms, on oluline, et kodanik Reimo Metsa suguseid ühiskonnas avalikult kritiseeritaks. Vajadusel ka sõimataks. Võimalusel ravitaks. Sest kuni me seda ei tee, pole meil ka homme põhjust oma lastelt nõuda enamat. Ja lapselapsi me enam näha ei pruugigi. Minu jaoks on homofoobia igati põhjendatud nähtus, paneb ju homoseksuaalsuse kui normi levik ohtu meie endi perekondade kestmajäämise. Aga mille nimel siis siin üldse pingutame, riiki ehitame? Ei, elu on reliikvia, hobofoobia aga eluterve vahend selle reliikvia hoidmiseks.

No comments:

Post a Comment