Tuesday, September 20, 2011

Asendamatute inimeste genoom


Munitsipaalpolitsei asejuht jäi vahele purjus peaga sõitmisega. Ta polnud esimene selle asutuse purjutaja. Kuid ei tema ega keegi tema eelkäijatest pidanud vajalikuks oma ametist kasvõi asjaolude lõpliku selgitamiseni sirgeselgselt tagasi astuda. Ei sobi ju olla eeskujuks kui sissetulekul on oht väheneda.

Suusakoondise peatreeneri tuntuim lemmikõpilane jäi vahele dopingupatuga. Treenerit ei võeta ilmselt enam tõsiselt kusagil maailmas. Aga Eestis säilitas ta oma töökoha, sest alaliidu presidendi sõnul on ta asedamatu mees. Irw. Ah jaa, sedasama alaliidu presidenti on tuntud võimurid toonud eeskujuks on Eesti kõrgeima palga tõttu, põhjendades sedagi monopolfirma juhi täieliku asendamatusega.

IRLi juhte ja riigikogu sotsiaalkomisioni esimees istus autorooli napsutanuna. Pärast üritas musta valgeks rääkida nii, et elevandis kuidagi kärbest nähtaks. Aga ei nähtud, oldi läbinägelikumad. Mees siiski arvas, et kuna erakond teda toetab ja muidu on ta tore ja nägus vennike, siis polnud põhjust pisisasja pärast poliitilistelt ametikohtadelt tagasi asutuda. Läks hoopis eesti arstidele õpetama alkoholi kahjulikkust oma näite varal.

Arvate, et see on künism? Oh ei, see on Eesti avaliku elu tegelaste genoomi omapära – tegudega ei kaasne moraalset vastutust, sest ollakse kindlad oma asendamatuses.

Viimastest aastatest tuleb mulle meelde kümneid ja kümneid selliseid lugusid, kus üks või teine avalikus ametis või avalikus huviorbiidis tegelane jääb vahele mõne teo või teokesega, mida eeskujuks on raske tuua. Vastustusest aga hiilitakse kõrvale ikka sama labaselt: kõik me oleme vaid inimesed, ikka juhtub, kõigil võib juhtuda, oleme liiga väike riik, et pisiasjadel end segada lasta. Eks ole, rõõmustavad patustajad eesti inimese, valija ja kodaniku leige pohhuismi üle!

Üks hobukasvatajast meestemurdjana tuntud kirjaneitsigi olla südamerohtudega end purju joonud, teine kirjaneitsi aga leidis enda tegudele lohutust ebastabiilses majandussituatsioonis.

Ma ei püüagi väita, et need inimesed poleks lihast ja luust, kuid midagi on ikka valesti kui üldine sotsiaalne norm on meil kujunenud väga vildakas – enamus patustajaid valib patukahetsuse ja kasvõi ajutise eemaletõmbumise asemel eneseõigustuse tee. Ja see tee ongi edukas! Valijal on ju kana ajud, hõisatakse teist poolt poliitteatri lava!

Mina aga mõtlen, kas ikka on need poliitikud, treenerid, tippbürokraadid, seltskonnalõvid nii asendamatud? Ja mitte kuidagi ei suuda ma neist märgata midagi sellist imeomast, mis puuduks veel vähemasti sajal mulle tuttaval inimesel. Kui, siis ehk vaid võimuiha, palgajanu ja tähelepanunälg on keskmisest suuremad. Kõik muud professionaalsed oskused on järeleaidatavad.

Arvate, et Mati Alaver on asendamatu? Miks siis maailmas nii palju häid koondiseid ja treenereid ringi liigub, kusjuures mitmete nonde proffide palgatase pole sugugi Alaverist kõrgem. Kui ta ongi asendamatu, siis ainult seetõttu, et teab ilmselt teistest rohkem kasvuhormoonist.

Kogu see ringkaiste arstide, poliitikute, spordiringkondade, jms seas on inimlik ja mõistetav, sest keegi ei taha toetada trendi, mis võib endalegi homme valusalt kätte maksta. Aga milleks õigustada, ennast lolliks teha? Ma pole päris kindel, kas see asedamatuse genoom ikkagi sarnaneb meil rohkem põhjamaade või hoopis idapoolse naabri geenitüübiga.

No comments:

Post a Comment