Siikohal võite muidugi vastu vaielda, sest minu seisukohad ei toetu ei uuringutele ega klassikalise propaganda õpiku peatükkidele. Aga siiski, mida rohkem ma näen neid kahemõttelisi valimisreklaame stiilis „määri pähe“, „aitab“, jne, seda vähem arvan ma nende sõnumite edastajatest.
Ma mõistan, et valmiseelne poliitikakujundus on juba ammu antud poliitika tagatubadest sõnaseadmismeistrite, copywriterite ja semiootikute kätte, sest oluline on võimalikult lühidalt ja löövalt eristuda. Ning püüda mitte ingtelligente vaid massi. Rumalat, harimatut ja mõtelmisvõimetut massi, keda reklaamispetside hinnagul on ubes ca 80% kõigist eestimaalastest ja kelle ainus väärtus siin kaduvas maailmas on nende hääl. Kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem on põhjust lugeda erakondade valimisplatvorme, sest enamik kandidaate neid ka ise ei loe. Keegi võiks ju Robert Andropovilt naljaviluks küsida, mille poolest erinevad IRL põhimõtted rahvusküsimustes Reformierkaonna omadest!
Kogu küsimuse selles osas, kes pääseb Eesti riigis pumba juurde järgmiseks neljaks aastaks, otsustavad Eestis reklaamiagentuurid. Ning nii ei saa me kahjuks parata, et isegi kui mõni erakond meeldib, peletab idioolik reklaamlause mõtleva inimese sootuks eemale. Toon lihtsama näite: te tahate osta soodsat autot ning kohtate rekaami „väljast väike, seest ruumikas pereauto“. Lähete siis rõõmsalt proovisõidule, kus avastate, et autosse ei mahu ei teie, ei kohver, rääkimata teie mitte kõige kõhnemast ämmast. Tulemuseks on pettumus ja umbusk. Või teine klassikaline näide: teil on kõõm ja te ostate reklaami mõjul Head & Shouldersit. Tulemuseks arusaam, et enam iial ei usu te reklaami!
Just samamoodi toimib kahjuks ka poliitreklaam, on see ju vaid üks järjekordseid valdkondi, kus teid hästi sihitud loosungiga lolliks teha üritatakse. Jah, lollid tõesti usuvad, et „aitab vaesusest“ on kõva sõna, kuid ma kipun arvama, et üle poole rahvastikust saaab juba ammu aru, et rikkus tuleb ikka tööd tehes, mitte aga hirmakalli üürihinnaga munitsipaalmaju ehitades. Olgu Keskerakonna valijate intelligentsusega kuidas on, Reformierakonna potentsiaalse valijana ei saa ma aga kuidagi uskuda „kindlat valikut“ ühel lihtsal põhjusel: mõtlev inimene ei talu, et talle ette dikteeritakse tema valikuid. Ta tahab arugmenteeritud valikuvabadust mitte laiatarbekaupa.
Ma mõisagi möönan, et iga põhimõtte ja sisulise lubaduse peab saama kokku võtta lühidalt, kuid seda enam ootaks ma nõukogudelike „sõprus, vandlus, rahu“ asemele elulisemaid, ausamaid ja usutavamaid lauseid.
Tulles tagasi igapäevaste kaupade-toodete juurde, mööngem, et sageli oleme õppinud kasutama neid kõõmavastaseid shampoone, mida ei reklaamita televiisoris, vaid mida soovitab arst, apteeker, kosmeetik või hea tuttav. Enamasti on kirjad nendel toodetel mittemidagiütlevad, hind mõistagi kõrgem. Kuid tulemus hiilgav ja meie rahulolu on selle tõestuseks!
Brandide maailmas on palju selliseid tooteid, mille soovitusväärtus on väga kõrge, kasum hiilgav, kuid mida laialt ei reklaamita. Sageli on brandi üks olemustest teatud müstifitseering, tunde tekitamine, et just selle toote-teenuse taga on midagi palju suuremat kui tavalistes igapäevastes letikaupades. Võrkturundus on selle mõtteviisi üheks kandjaks. Teiseks näiteks on nn firmapoed ja -butiigid, mis on alternatiiviks supermarketitele. Inimene, kes suhtub endasse aupaklikult ja eeldab sama ka ka teistelt, ei käi kunagi trügimas hulludel päevadel. Ta maksab pigem topelt aga võidab inimväärikuses.
Minu jaoks on riigi juhtimine palju suurem kunst kui pelk peapesu või autovalik. Seetõttu ehmun ma alati tagasi primitiivsetest loosungitest. Elu on õpetanud, et reklaamitakse ikka seda, mida muidu ei ostetaks või mille hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. Vabandage kollegid reklaamispetisalistid mu naiivsust.
Ju on see ka põhjuseks, miks olen kogu iseseisvusaja jooksul käinud valimas vaid paar korda ega näe ka seekord põhjust oma kodanikukohust täita. Riigi maahamüümise jutte ühe või teise poliitiku poolt usuvad vaid poliitikat ja propagandat mitte mõistavad massid, Eesti kui investeerimiskoha atraktiivsussesse usuvad need, kes majandusasjadest piisavalt kaugel. Millist poliitikat mina ostaks? Sellele polegi nii kerge vastata, kuid paar parameetrit on kindlad: laiatarbekauba sarnase ajupesu korral ei lähe ma ka seekord valima, sest see odavreklaam ei austa mind. Ilmselt ootaks ma vaegnägijatele suunatud paraadnägude asemel sisulisi ettepanekuid. Lihtsustatud loosungite asemel probleemide määratemist ja lahenduste otsimist. Veelgi enam hindaks aga ausust – kui ikka su parteil pole arusaama, mis tõve tuleks ravida, siis palun äge ka kiirustage mulle rohtu soovitama.
Ma tean, et sellist lähenamist ei soovtas ükski reklaamiprofessionaal, kui omatigi on see minu kui valija kriteerium.
Olen veendunud, et mida aeg edasi, seda vähem jääb neid lausrumalaid valijaid, kes valivad tuntud näo või mõttelageda mitmetähendusliku laiatarbeloosungi vahel. Võib-olla oleks neid juba praegu üle 30%, kuid kahjuks puudub neile pakkumine.
Kui müüa Harley Davidsoni või Ferrarit samamoodi kui Always sidemekesi või sms laene, siis on paratamatu, et kuigi nende läbimüük võib kasvada kordades, lahkuvad nende brandide pikaaegssed austajad ummisjalu uutele jahimaadele. Sest nad ei taha osta rämpsu, mille peamiseks indikaatoriks on tänapäeva maailmas kahjuks telereklaam ja odav hind. Koos nendega lahekuvad sageli ka raha ja sära.
Kõike eelnevat silmas pidades pole midagi imestada, et Eesti poliitikute maine on vaatamata nende ajukapasiteedile, aadeterohusele või juriidilisele võimekusele sama kõrge kui Head &Shouldersil. Ja ma usun, et endiselt on Eestis ruumi erakonnale, kes suudab oma brandi positsioneerida nii, et valija tunneks, et ka teda austatakse.
No comments:
Post a Comment