Võta seda siis nii või naa, ikka ja jälle jõuan järeldusele, et Tallinna päästmiseks pole vaja kukutada Savisaart ega ka kulutada miljoneid kultuuripealinna projektile. Tarvis on hoopis muud – elanike arvu paarikordistumist. See võib tunduda armas ja isegi kodune, et meie riigi pealinna tänavail uitab väljaspool mõnda üksikut suvekuud vaid mõni ükski paarike või kambake. Kuid efektiivse majanduse toimimiseks, kauni kaasaegse linnaruumi tekkimiseks ja Tallinnasse (m)elu toomiseks ei piisa 400 000 elanikust. Mulle isiklikult on see selgemast selgem. Kellele veel?
Isklikult vaatan muidugi Tallinna potentsiaalsele kasvule ärimehe (mitte aga vanalinnas inimtühjal Laial tänaval elava linlase) silmade läbi: tühjalt seisvad rendipinnad, kinninaelutatud luukidega kioskid, tühjad kesklinna pargid – kõik see viitab inimtühjale linnale, kus kaubandusäri üles ehitada on raske. Kui just kauplemiskohaks pole Viru tänav või mõni magalaäärne hüper-super-market. Suurem osa imetillukesest vanalinnas magab 9 kuud aastas täielikult. Vaid Viru tänav ja Raekoja plats annavad võimaluse arvata, et Tallinnas üldse inimesi liigub. Minu kui turismile pühendunud ettevõtja jaoks on see kurb paratamatus.
Olen kuulnud, et ka linna juhtivate arhitektide ridades on räägitud, et kauni ja toimiva infrastruktuuriga linnaruumi rajamiseks oleks tarvis vähemasti 650 000 inimest. On kord juba olemas omad järeleproovitud reeglid ja seaduspärasused, mis toimivad ka siis, kui me neisse ei usu.
Mulle tundub, et miljon oleks Tallinnale piisav elanike hulk – neid jaguks tööstuste rajamiseks linna lähinaabrusesse, neid jaguks Tallinna kunitesse parkidesse, neid jaguks lumelinna ja isegi muusuemitesse. Kauplustest, kioskitest, viini vorsti putkadest rääkimata. Kuid mida selleks teha?
Jalgratast pole leiutada vaja ja loomulikule iibele panustades oleks projekt koheselt surnuna sündinud. Tallinna-Helsingi liitlinna idee oli suurepärane kuid kahjuks teostamatu. Merealaune tunnel annaks juurde märkimisväärse hulga potentsiaali. Kuid kindlasti ei piisaks ka sellest. Valikutega saab vaid venitada, kuid neid ei saa lõplikult ignoreerida - imigrante tuleb sisse tuua. See on möödapääsmatus, kui tahame toimivat ja rikast linna. Neile tuleb luua töökohad ja neid siis õppima ja töötama meelitada. Sihikindlalt ja näiteks 30 000 kaupa aastas. See oleks suur projekt.
Ma väga vabandan vaikuselembeste kaasalinlaste ees: ka mulle meeldib, et Tallinna Balti jaam on nagu Petseri bussijaam, Tallinna autobussijaam nagu Petseri taksopeatus ja meie lennujaam sama vilgas kui kaitsepolitsei peakontori esine hoov Tõnismäel. Aga sellist rahu nautides peame ka maksma palju kõrgemat hinda teenuste ja kaupade eest ning leppima ka imepisikese valikuga. Kes seda ei taha, neid kutsun üles mõtlema julgemalt, suuremalt ja imigratsioonipoliitikat revolutsineerivalt!
Saturday, March 20, 2010
Monday, March 8, 2010
Täiuslikku naist ehtigu inimlikud pisipuudused!
Kes arvab, et ma täna mõnele naisele lilli ostma ruttasin, see eksib. Mulle ei meeldi kommertsialiseerinud pühad, kus üldsuse ja kaupmeeste survel püüame oma lähedaste ees endi patte lunastada. Jõulud, naistepäev, emadepäev, jne – mind need pühad suurt ei eruta.
Kui aga küsida, kas ma üldse naistele lilli viin, siis seda kindlasti. Oma elukaaslasele, keda ma targu naiseks ei nimeta (siiski vaid vabaabielu), olen lilli ikka toonud. Nii mõne korra aastas. Emale ei saa viia, sest tal on kümme ringitormavat kassi ja ükski vaas ei püsiks üle poole tunni tervena. Vedamine?!
Mida aga tähendavad naised mulle, sellest mõtiskleks täna küll. Mõtisklus on odavaim teise inimese meelespidamise vorm.
Minu jaoks on naiste mõistmine läbi aastate muutunud üha keerulisemaks. Kunagi lapsepõlves arvasin, et naine on mehest palju mõistlikum olend, sest on aktiivsem, jutukam, seltsivam. Sageli ka kaunim ja hoolitsetum kui meesisendid. Eesti mehehakatised tundusid igavad juba lapsena. Noormehena märkasin naisi kui NAISI suht hilja, esimene armumine saabus 15 aastaselt, tollane huviobjekt K põrutas aga elama USAsse ja nii see jäigi.
Oma esimeses ja seni ainsas abikaasas J-is, kelle leidsin 20 aastaselt, arvasin olevat kogu naise täiuse. Isegi enam veel. Talle oli mulle esimene kellega suudlesin, esimene, kellega seksuaalsust maitsesin. J-i voorused muutusid minu jaoks naise ideaalomadusteks, tema nõrkused samuti. Ma hindasin temas ennekõike semulikkust, aktiivsust, iseseisvust, eesmärgile pühendumust. Ka kaunidust ja isikupära. Ka füüsilist tugevust – ei tee ju iga naine kümmet tõusuga tirelit ega suuda Tartu Maratonil ennast suusatada esisajasse. Peaaegu kaheksa esimest abieluaastat tundus, et elan koos maailma parima ehk täiuslikuma naisega, kes on teinud minust maailma õnnelikuma mehe! Ma usaldasin teda kõiges ja mulle tundus, et ka tema mind. Ma olin valmis tema õnne nimel kõigeks. Jah, ta muutus küll sporti tehes üha mehelikumaks, isegi kohati feministlikuks, kuid ma ei märganud seda pikka aega ega vaevanud ka tollal selle üle pead. Isegi mitte siis, kui mu arm ühel järjekordsel päeval täie jõu ja raevuga oma kalli mobiiltelefoni oma veel kallima Subaru Impreza esiaknasse virutas, sest oli koju sõites unustanud koduvõtme kaasa võtta.
Kuid ajad läksid ja ühtäkki muutus kõik. Suhtesse tekkisid mõrad, kodust kadus soojus ja suhtest emotsioonid. Tasapisi hakkasin enda ümber nägema teisigi naisi. Nad erinesid J-ist küllalt palju, olles füüsiliselt nõrgemad, tahtejõult palju nõrgemad, kauniduselt pigem tagasihoidlikumad. Kuid mis mind köitis, oli muu: nad olid naiselikumad, õrnemad ja julgesid ka oma tundeid ja mõtteid avaldada. See oli uus külg, mille avastasin. Lootsin seda ka J-is arendada, kuid see mul ei õnnestunud. Ilmselt polnud ma piisavalt motiveeriv või olin lihtsalt liiga vähe MEES, et tugevast naisest nõrka vormida.
Pärast lahutust olin maailma naistes sedavõrd pettunud, et ei uskunud enam ühtegi. Mulle tundus, et naised on kavalamad, näivad spontaansed kuid tegelikult planeerivad oma rünnakuid saagile palju kauem ja külmemalt ette kui mehed. Olin veendunud, et kui naised räägivad stabiilsusest, siis mõtlevad nad suurt ja stabiilset uppumatut rahalaeva, kui aga räägivad igatsevalt mehe spontaansusest, siis mõtlevad kallitest pärlikeedest või vähemasti uutest kontsakingadest. Ma sain teada, et naised on vajadusel emotsionaalsemalt palju tugevamad kui mehed ja nende viha ületab igasugused piirid. Tuleb vaid olla mees ja osata provotseerida! Sain ka teada midagi üllatavat: kui naised räägivad meestelt alimentide nõudmisel LASTE huvidest, siis on see kõik tihti vaid kaval ettekääne oma enda stabiilse ja muretu elu kindlustamiseks. Ehk egoism heateo kingades.
Kuid ma ei kurda, sest naisi meie ümber õnneks jagub.
Minu tänane elukaaslane on I. Ta on lõunamaa päritolu, idamaiselt kaunis. Ta ei ole sportlik ega sale, pigem vastupidi. Kuid talle on omane mehest lugu pidada ja seda ka demonstreerida – see oli mulle täiesti uus kogemus, mida ma tõttöelda poleks osanud ettegi kujutada. Mõni peab sellist ümmardamist ehk ka pugemiseks, kuid mehena pole mul selle vastu midagi! I väärtuseks ongi ehk soov meest toetada. Kõiges. Ja selleski on täiusliku naise maitset! Ja küllap ma talle homme ka uued värsked tulipunased roosid toon!
Mõeldes kõigile kogemustele, mida mul liiga palju polegi, kisub mõte paratamatult sellele, et täiuslikku naist pole olemas, on vaid suurte puudustega mehed, kellele eri hetkedel passivad paremini erinevate vooruste ja pisipuudustega naised. Täiuslikkus aga ehk seisnebki pigem neis puudustes, mida oskuslikult meigiga katta ja mille ülesleidmiseks meil meestena võib kuluda terve elu. Ja kui meile seda elukestvat võimalust ei anta, siis järelikult olime oma naiste täislikkkuse paljastamisel liiga loiud ja neil läks lihtsalt igavaks!
Armastagem oma naisi! Tõsiselt!!
Kui aga küsida, kas ma üldse naistele lilli viin, siis seda kindlasti. Oma elukaaslasele, keda ma targu naiseks ei nimeta (siiski vaid vabaabielu), olen lilli ikka toonud. Nii mõne korra aastas. Emale ei saa viia, sest tal on kümme ringitormavat kassi ja ükski vaas ei püsiks üle poole tunni tervena. Vedamine?!
Mida aga tähendavad naised mulle, sellest mõtiskleks täna küll. Mõtisklus on odavaim teise inimese meelespidamise vorm.
Minu jaoks on naiste mõistmine läbi aastate muutunud üha keerulisemaks. Kunagi lapsepõlves arvasin, et naine on mehest palju mõistlikum olend, sest on aktiivsem, jutukam, seltsivam. Sageli ka kaunim ja hoolitsetum kui meesisendid. Eesti mehehakatised tundusid igavad juba lapsena. Noormehena märkasin naisi kui NAISI suht hilja, esimene armumine saabus 15 aastaselt, tollane huviobjekt K põrutas aga elama USAsse ja nii see jäigi.
Oma esimeses ja seni ainsas abikaasas J-is, kelle leidsin 20 aastaselt, arvasin olevat kogu naise täiuse. Isegi enam veel. Talle oli mulle esimene kellega suudlesin, esimene, kellega seksuaalsust maitsesin. J-i voorused muutusid minu jaoks naise ideaalomadusteks, tema nõrkused samuti. Ma hindasin temas ennekõike semulikkust, aktiivsust, iseseisvust, eesmärgile pühendumust. Ka kaunidust ja isikupära. Ka füüsilist tugevust – ei tee ju iga naine kümmet tõusuga tirelit ega suuda Tartu Maratonil ennast suusatada esisajasse. Peaaegu kaheksa esimest abieluaastat tundus, et elan koos maailma parima ehk täiuslikuma naisega, kes on teinud minust maailma õnnelikuma mehe! Ma usaldasin teda kõiges ja mulle tundus, et ka tema mind. Ma olin valmis tema õnne nimel kõigeks. Jah, ta muutus küll sporti tehes üha mehelikumaks, isegi kohati feministlikuks, kuid ma ei märganud seda pikka aega ega vaevanud ka tollal selle üle pead. Isegi mitte siis, kui mu arm ühel järjekordsel päeval täie jõu ja raevuga oma kalli mobiiltelefoni oma veel kallima Subaru Impreza esiaknasse virutas, sest oli koju sõites unustanud koduvõtme kaasa võtta.
Kuid ajad läksid ja ühtäkki muutus kõik. Suhtesse tekkisid mõrad, kodust kadus soojus ja suhtest emotsioonid. Tasapisi hakkasin enda ümber nägema teisigi naisi. Nad erinesid J-ist küllalt palju, olles füüsiliselt nõrgemad, tahtejõult palju nõrgemad, kauniduselt pigem tagasihoidlikumad. Kuid mis mind köitis, oli muu: nad olid naiselikumad, õrnemad ja julgesid ka oma tundeid ja mõtteid avaldada. See oli uus külg, mille avastasin. Lootsin seda ka J-is arendada, kuid see mul ei õnnestunud. Ilmselt polnud ma piisavalt motiveeriv või olin lihtsalt liiga vähe MEES, et tugevast naisest nõrka vormida.
Pärast lahutust olin maailma naistes sedavõrd pettunud, et ei uskunud enam ühtegi. Mulle tundus, et naised on kavalamad, näivad spontaansed kuid tegelikult planeerivad oma rünnakuid saagile palju kauem ja külmemalt ette kui mehed. Olin veendunud, et kui naised räägivad stabiilsusest, siis mõtlevad nad suurt ja stabiilset uppumatut rahalaeva, kui aga räägivad igatsevalt mehe spontaansusest, siis mõtlevad kallitest pärlikeedest või vähemasti uutest kontsakingadest. Ma sain teada, et naised on vajadusel emotsionaalsemalt palju tugevamad kui mehed ja nende viha ületab igasugused piirid. Tuleb vaid olla mees ja osata provotseerida! Sain ka teada midagi üllatavat: kui naised räägivad meestelt alimentide nõudmisel LASTE huvidest, siis on see kõik tihti vaid kaval ettekääne oma enda stabiilse ja muretu elu kindlustamiseks. Ehk egoism heateo kingades.
Kuid ma ei kurda, sest naisi meie ümber õnneks jagub.
Minu tänane elukaaslane on I. Ta on lõunamaa päritolu, idamaiselt kaunis. Ta ei ole sportlik ega sale, pigem vastupidi. Kuid talle on omane mehest lugu pidada ja seda ka demonstreerida – see oli mulle täiesti uus kogemus, mida ma tõttöelda poleks osanud ettegi kujutada. Mõni peab sellist ümmardamist ehk ka pugemiseks, kuid mehena pole mul selle vastu midagi! I väärtuseks ongi ehk soov meest toetada. Kõiges. Ja selleski on täiusliku naise maitset! Ja küllap ma talle homme ka uued värsked tulipunased roosid toon!
Mõeldes kõigile kogemustele, mida mul liiga palju polegi, kisub mõte paratamatult sellele, et täiuslikku naist pole olemas, on vaid suurte puudustega mehed, kellele eri hetkedel passivad paremini erinevate vooruste ja pisipuudustega naised. Täiuslikkus aga ehk seisnebki pigem neis puudustes, mida oskuslikult meigiga katta ja mille ülesleidmiseks meil meestena võib kuluda terve elu. Ja kui meile seda elukestvat võimalust ei anta, siis järelikult olime oma naiste täislikkkuse paljastamisel liiga loiud ja neil läks lihtsalt igavaks!
Armastagem oma naisi! Tõsiselt!!
Thursday, March 4, 2010
Kas Jumal polegi eestlane ehk kuhu on maetud Eesti edu?
Et ka Andrus Veerpalu ei suutnud meile tuua taevast olümpiakulda, on minuski optimist hakanud asenduma realismiga. Võib-olla tõesti ei olegi meie väike rahvas Jumalast valitud kogu maailmale tõestamaks, et kui millessegi väga uskuda, siis see ilmtingimata ka õnnestub. Võib-olla tõepoolest hakkab mingil hetkel mängima tõenäosusteooria, mis seljatab algaja õnne ning paljastab tegeliku jõuvahekorra. Ja siis korraga tuleb tunnistada, et vaatamata andekusele, ennastohverdavale treenimisele ning abstraktsele lootusele on tõeliseks eduks vaja veel midagi. Õnne, mis muud, kuulen paljusid mõtlemas. Jah, kuid mitte ainult. Vaja on ka kriitilist massi, mis võimaldaks õnnel meile sagedamini naeratada. Spordis on vaja rohkem andekaid sportlasi, ärimaailmas rohkem andekaid ja julgeid innovaatoreid, muusikas rohkem tahtejõulisi imelapsi.
Mäletan noorusest , et mind õpetati palvetama. Paluma vihma põua ajal, edu koolitöös ja spordivõistlustel, jne, jne. Juba tollal torkas mulle silma, et inimesed kasutasid palveid väga omakasupüüdlikult ja päris ilmselt ei ole Kõigevägevamat võimalik hüpitada nii, et kõigi palujate soovid ühtmoodi eeskujulikult täidetud saaksid. Sest samal ajal kui vanaemad palusid kuivavale põllule vihma, palusid nende tütred leegitseva päiksega rannailma. Samal ajal kui üks sportlane palus enne jooksuvõistlust risti ette lüües võitu, tegi seda samas stardis veel vähemalt kolm sportlast, mitte vaid ehk nähtavalt ristimärki tehes. Kes pidanuks siis meie Palvete Adressaat kuulma võtma?!
Oli arusaadav, et Õnne Jumal ei sekku meie väikeste mõõduvõtmiste kulgu ja selleks, et meid saadaks edu, tuleb ka ise midagi teha. Väga palju teha. Väga paljudel väga palju teha. Ja siis kui kõik on tehtud, loota.
Kui mõtlen samas võtmes ka Eesti riigi tulevasele edule, siis paratamatult tundub vahetevahel, et ka meie riigi homne on justkui antud palujate kätte. Pigem isegi nende kätte, kes armastavad rääkida pidevas lootuse võtmes, iseendid ja tegelikkust ülivõimsalt suurendades. Meie edu ja õnne võimalusi tuhandekordistades. Viie Euroopa rikkaima riigi hulka ei saa me kindlasti lähima 50 aastaga. Parimal juhul ei ole me selleks ajaks päris lõplikult välja surnud ja meie suhteline edu võib olla vaid episoodiline.
Kuhu on siis ikkagi maetud see meie riigi tegelik edu? Kas piisab soovmõtlemisest, et kui kõigil on kõrgem haridus ja keeled suus, siis olemegi ühtäkki rikkad? Kas piisab arvamisest, et kui piisavalt kaua üksteisele edumeelseid loosungeid hõikuda, siis ühel hommikul ärgates suplemegi piimajõgedes?
Vaieldamatult pole see nii: oleme Euroopa esirinnas sootuks teiste asjadega: enesetapud, aids, tööpuudus, madal tootlikkus ja ekspordikõlbulikkus, vähe uudseid ideid, spetsialistide põud, töötajate põud, jne, jne. Siit välja ei saa meid enam aidata ei haikud ega soiud, ei palved ega hõiked. Andrus, Andrus, Andrus – me võime seda võlusõna kui mantrat kordama jääda niipalju kui tahes, ei Veerpalu ega ka Ansip meid haljale oksale ei aita.
Minu arvates vajab Eesti edu tarku otsuseid ja valikuid, kusjuures valikuid ebameeldivalt raskete otsuste vahel. Kuid ilma neile küsimustele ausalt vastamata pole edasiliikumine kahjuks võimalik:
1) Me kas kasvatame oluliselt meie riigi ja selle pealinna elanike arvu võõrtööjõu arvel ja loome sellega eeldused konkurentsivõime tõstmiseks või lõpetame demokraatia mängimise ja määrame riiklikul tasemel 2-3 eelisarendatavat majandusvaldkonda.
2) Me kas suuname oma noored riigi toel õppima maailma edumeelsematesse ülikoolidesse või me avame oma kohaliku kõrghariduse maailma trendidele ja suretame välja 80% oma ülikoolide stagneerunud õppejõududest, asendades need e-õppe täiusega mujalt riikidest.
Muidugi võib valikuid välja pakkuda ka spordi, muusika, jt valdkondades, kuid ma leian, et majandusedu on siiski tähtsam! Ja kuni me neid valikuid ei langeta, siis oleme ilmselt sama targad (loe:kurvad) kui need olümpiamängudele kaasaelajad, kes LOOTSID, et ehk meie 40 eluaastat tiksuv tagasihoidlik igiliikur Andrus Veerpalu toob kõigi temast kuni 20 aastat nooremate ning pidevas ülitihedas sisemises konkurentsis karastunud Norra, Vene, Saksa, Rootsi , Soome ja Kanada meeste eest meie kastanid tulest välja pelgalt seetõttu, et me TEMASSE USUME. Ja meie saaksime sellest võidust osa mõnusalt teleka ees õlut libistades.
Ei, Jumal ei ole eestlane. Ja õnn ei seisne muus kui oskuses oma ressursse õigesti hinnata ja kasutada. Tehkem siis seda, pliiz!!
Mäletan noorusest , et mind õpetati palvetama. Paluma vihma põua ajal, edu koolitöös ja spordivõistlustel, jne, jne. Juba tollal torkas mulle silma, et inimesed kasutasid palveid väga omakasupüüdlikult ja päris ilmselt ei ole Kõigevägevamat võimalik hüpitada nii, et kõigi palujate soovid ühtmoodi eeskujulikult täidetud saaksid. Sest samal ajal kui vanaemad palusid kuivavale põllule vihma, palusid nende tütred leegitseva päiksega rannailma. Samal ajal kui üks sportlane palus enne jooksuvõistlust risti ette lüües võitu, tegi seda samas stardis veel vähemalt kolm sportlast, mitte vaid ehk nähtavalt ristimärki tehes. Kes pidanuks siis meie Palvete Adressaat kuulma võtma?!
Oli arusaadav, et Õnne Jumal ei sekku meie väikeste mõõduvõtmiste kulgu ja selleks, et meid saadaks edu, tuleb ka ise midagi teha. Väga palju teha. Väga paljudel väga palju teha. Ja siis kui kõik on tehtud, loota.
Kui mõtlen samas võtmes ka Eesti riigi tulevasele edule, siis paratamatult tundub vahetevahel, et ka meie riigi homne on justkui antud palujate kätte. Pigem isegi nende kätte, kes armastavad rääkida pidevas lootuse võtmes, iseendid ja tegelikkust ülivõimsalt suurendades. Meie edu ja õnne võimalusi tuhandekordistades. Viie Euroopa rikkaima riigi hulka ei saa me kindlasti lähima 50 aastaga. Parimal juhul ei ole me selleks ajaks päris lõplikult välja surnud ja meie suhteline edu võib olla vaid episoodiline.
Kuhu on siis ikkagi maetud see meie riigi tegelik edu? Kas piisab soovmõtlemisest, et kui kõigil on kõrgem haridus ja keeled suus, siis olemegi ühtäkki rikkad? Kas piisab arvamisest, et kui piisavalt kaua üksteisele edumeelseid loosungeid hõikuda, siis ühel hommikul ärgates suplemegi piimajõgedes?
Vaieldamatult pole see nii: oleme Euroopa esirinnas sootuks teiste asjadega: enesetapud, aids, tööpuudus, madal tootlikkus ja ekspordikõlbulikkus, vähe uudseid ideid, spetsialistide põud, töötajate põud, jne, jne. Siit välja ei saa meid enam aidata ei haikud ega soiud, ei palved ega hõiked. Andrus, Andrus, Andrus – me võime seda võlusõna kui mantrat kordama jääda niipalju kui tahes, ei Veerpalu ega ka Ansip meid haljale oksale ei aita.
Minu arvates vajab Eesti edu tarku otsuseid ja valikuid, kusjuures valikuid ebameeldivalt raskete otsuste vahel. Kuid ilma neile küsimustele ausalt vastamata pole edasiliikumine kahjuks võimalik:
1) Me kas kasvatame oluliselt meie riigi ja selle pealinna elanike arvu võõrtööjõu arvel ja loome sellega eeldused konkurentsivõime tõstmiseks või lõpetame demokraatia mängimise ja määrame riiklikul tasemel 2-3 eelisarendatavat majandusvaldkonda.
2) Me kas suuname oma noored riigi toel õppima maailma edumeelsematesse ülikoolidesse või me avame oma kohaliku kõrghariduse maailma trendidele ja suretame välja 80% oma ülikoolide stagneerunud õppejõududest, asendades need e-õppe täiusega mujalt riikidest.
Muidugi võib valikuid välja pakkuda ka spordi, muusika, jt valdkondades, kuid ma leian, et majandusedu on siiski tähtsam! Ja kuni me neid valikuid ei langeta, siis oleme ilmselt sama targad (loe:kurvad) kui need olümpiamängudele kaasaelajad, kes LOOTSID, et ehk meie 40 eluaastat tiksuv tagasihoidlik igiliikur Andrus Veerpalu toob kõigi temast kuni 20 aastat nooremate ning pidevas ülitihedas sisemises konkurentsis karastunud Norra, Vene, Saksa, Rootsi , Soome ja Kanada meeste eest meie kastanid tulest välja pelgalt seetõttu, et me TEMASSE USUME. Ja meie saaksime sellest võidust osa mõnusalt teleka ees õlut libistades.
Ei, Jumal ei ole eestlane. Ja õnn ei seisne muus kui oskuses oma ressursse õigesti hinnata ja kasutada. Tehkem siis seda, pliiz!!
Wednesday, February 24, 2010
Palju õnne, Eesti Vabariik!
Tänasel riigi sünnipäeval ei tahaks ma mõelda sellest, mida mõtlen pea igal teisel päeval. Ei taha mõelda sellest, et sõna eestlane sai meie rahvuse nimeks alles 150 aastat tagasi ja et veel 100 aastat tagasi polnud meil oma riikigi. Ei taha mõelda sellest, et eestlane on olnud maarahvas ja orirahvas aastasadu ja sellest tuleneb ka meie mõttelaad....Ei taha mõeldagi sellest, et meid on vaid üks miljon eksemplari ja üha rohkemad kipuvad elama ja töötama välismaale...
Ei taha mõelda sellele, et meie riigi sünd sai teoks vaid tänu sellele, et me võtsime enda rinnale madu soojendada – tunnustasime esimese riigina Nõukogude Venemaad.
Täna ei taha ma mõelda ka sellele, et esimese Eesti Vabriigi viimased seitse aastat olid kaval poliitiline Pätsi-Laidoneri diktatuur ja tsensuur, kus mängiti demokraatiat ja mis kõige hullem – mida eesti rahvas armastas siis ja on kiitnud ka järgmised 60 aastat. Ei taha mõeldagi, et seesama Päts pidas nõdrameelseks turuprohvet Karl Reitsi, kes juba aastaid varem riigi hukku ette kuulutas ja ka Pätsi õnnetut lõppu ette nägi. Et seesama ülbeks muutunud diktatuur meid nõukogude venemaale maha müüs.
Ma ei taha mõeldagi sellest, et orirahvana on meile ennekõike omane oskus ellu jääda. Kannatada, pugeda ja ellu jääda. Ja et me suudame oma arvamuse välja öelda vaid siis, kui keegi seda ei kuule.
Ja ma ei taha mõeldagi sellest, et me pole seniajani suutnud mõista, et meie riigi identiteedi osaks on teised meiega külg külje kõrval elavad rahvad ja kultuurid, kellele kuuluvad sellel maal täpselt samad õigused kui meile, kes me ise siin aastasadu orjadena põlde oleme kündnud.
Tänasel päeval ei taha ma mõelda ka sellele, et uus Eesti Vabriik on taaskord ennast maha müünud, sedapuhku Ameerika huvidele ja Brüsseli magusatele töökohatadele. Ma ei taha mõelda sellest, et meie riigil pole ühtegi muud arengustrateegiat kui vaid ajast ja arust sõjalis-poliitiline kaitsedoktriin.
Me ei taha mõelda sellele, et meie riik on pankrotiäärel ja meie elanikud pankade orjad. Ma ei taha täna mõeldagi sellele külmale talvele, mis kasvatab meie energiakulusid üle igasuguse mõistlikkuse. Ja et sellest teenib vaid riigile kuuluv ülikõrgepalgaliste töötajatega monopoolne ettevõte, kes tõstab vaid hindu ja keeldub avaldamast oma kasumiprognoose (sest on noteeritud Londoni börsi lisanimekirjas).
Ma ei taha täna sellestki mõelda, millise Eesti me jätame oma lastele ja lastelastele kui jätkame kunagi kättevõidutud vabaduse nautimise ja kindlustamise asemel vaid demokraatia mängimist ja teisitimõtlejate tagakiusamist. Tehes seda juba praegu peaaegu sama innukalt kui seda tehti Esimeses Eesti Vabariigis vapse kottides.
Täna tahan mõelda vaid sellele, et minu sünnimaal on sünnipäev. Tahan mõelda sellest, et minu kodumaa on saanud taaskord aastakese vanemaks ja ehk targemakski. Ja ma tahan talle soovida palju õnne, et ta on suutnud püsida selle kõige kurvastava kiuste, milest mõtlen teistel päevadel.
Ei taha mõelda sellele, et meie riigi sünd sai teoks vaid tänu sellele, et me võtsime enda rinnale madu soojendada – tunnustasime esimese riigina Nõukogude Venemaad.
Täna ei taha ma mõelda ka sellele, et esimese Eesti Vabriigi viimased seitse aastat olid kaval poliitiline Pätsi-Laidoneri diktatuur ja tsensuur, kus mängiti demokraatiat ja mis kõige hullem – mida eesti rahvas armastas siis ja on kiitnud ka järgmised 60 aastat. Ei taha mõeldagi, et seesama Päts pidas nõdrameelseks turuprohvet Karl Reitsi, kes juba aastaid varem riigi hukku ette kuulutas ja ka Pätsi õnnetut lõppu ette nägi. Et seesama ülbeks muutunud diktatuur meid nõukogude venemaale maha müüs.
Ma ei taha mõeldagi sellest, et orirahvana on meile ennekõike omane oskus ellu jääda. Kannatada, pugeda ja ellu jääda. Ja et me suudame oma arvamuse välja öelda vaid siis, kui keegi seda ei kuule.
Ja ma ei taha mõeldagi sellest, et me pole seniajani suutnud mõista, et meie riigi identiteedi osaks on teised meiega külg külje kõrval elavad rahvad ja kultuurid, kellele kuuluvad sellel maal täpselt samad õigused kui meile, kes me ise siin aastasadu orjadena põlde oleme kündnud.
Tänasel päeval ei taha ma mõelda ka sellele, et uus Eesti Vabriik on taaskord ennast maha müünud, sedapuhku Ameerika huvidele ja Brüsseli magusatele töökohatadele. Ma ei taha mõelda sellest, et meie riigil pole ühtegi muud arengustrateegiat kui vaid ajast ja arust sõjalis-poliitiline kaitsedoktriin.
Me ei taha mõelda sellele, et meie riik on pankrotiäärel ja meie elanikud pankade orjad. Ma ei taha täna mõeldagi sellele külmale talvele, mis kasvatab meie energiakulusid üle igasuguse mõistlikkuse. Ja et sellest teenib vaid riigile kuuluv ülikõrgepalgaliste töötajatega monopoolne ettevõte, kes tõstab vaid hindu ja keeldub avaldamast oma kasumiprognoose (sest on noteeritud Londoni börsi lisanimekirjas).
Ma ei taha täna sellestki mõelda, millise Eesti me jätame oma lastele ja lastelastele kui jätkame kunagi kättevõidutud vabaduse nautimise ja kindlustamise asemel vaid demokraatia mängimist ja teisitimõtlejate tagakiusamist. Tehes seda juba praegu peaaegu sama innukalt kui seda tehti Esimeses Eesti Vabariigis vapse kottides.
Täna tahan mõelda vaid sellele, et minu sünnimaal on sünnipäev. Tahan mõelda sellest, et minu kodumaa on saanud taaskord aastakese vanemaks ja ehk targemakski. Ja ma tahan talle soovida palju õnne, et ta on suutnud püsida selle kõige kurvastava kiuste, milest mõtlen teistel päevadel.
Wednesday, February 17, 2010
Kuidas saada olümpiavõitjaks?
Niisiis olen lahtinööpimiseks võtnud teema, millest pole suurt aimu pea ühegi riigi spordijuhtidel. Õigemini, kõik arvavad enda tõe leidnud olevat, kuid määravaks saab üks pisiasi...inimfaktor. Kui Veerpalu oleks masin, siis saaks enam-vähem 95% tagada, et ta ka olümpial oma soorituse teeb. Kuid kahjuks või õnneks pole meie suusatajad ega kettaheitjadki masinad, seetõttu, on võiduvõimalus ehk parimal juhul 1/20 vastu.
Kuid kas on siis tõesti asi nii määramatu, või on olemas siiki ka nippe, mis suuremat edu annavad?
Tundub, et Eesti on need nipid üles leidnud ja ka talvealade suurfavoriitidel Norral ja Venemaal pole suurt midagi vastu pana. Selle nipi nimi on...ärge nüüd toolilt maha kukkuge – sotsialistlik plaanimajandus.
Asi ise on ju väga lihtne: igas riigis on olemas suurem või väiksem hulk sportlasi, kes sama edu nimel treenivad päevast päeva. Kes rahulikumalt, kes intensiivsemalt, kes nõrkemiseni, kes kella järgi. Ühtedel on eelised ühtedes lihastes, teistel teistes lihastes, ühtede hapnikutarbivus on suurem, teistel jälle on tahtejõud ägedam. Teeningplaanid on suht samasugused kõikjal, erandid on vaid nüanssides. Põhline erinevus, miks olümpial võidavad aga suhteliselt sagedamini väikeste riikide esindajad, peitub selles, et väiksel riigil puudub liiga suur hulk häid sportlasi, kes peaks pidevalt oma headust ja koondisesse pääsemist tõestama. Samal ajal kui Norras ja Venemaa koputab korraga koondise ühele kohale 4-5 enam-vähem sama head sportlast, kel kõigil ette näidata ka pjedestaalikohad MK arvestuses, koguvad Eesti ja Slovakkia sportlased rahulikult pekki. On ju teada, et ühel hooajal üle kahe korra vormi tippu ajastada pole võimalik ning sedagi on võimalik saavutada vaid juhul kui vaheapel uuesti intensiivsed treeningud aeroobsete ja rahulikega asendatakse.
Suurte riikide häda on aga selles, et sealne turumajandusest maha kopeeritud põhimõte: „kes on parem, see sõidab olümpiale“, ei võimalda väga tugevatelgi sportlastel hinge tagasi tõmmata ja oma vormi õigesti ajastada. Korralik ajastamine võtab ikka mitu kuud, mitte aga 3-4 nädalat, mis jääb Tur de Ski ja olümpia vahele.
Eesti eelis on meie väiksus: meil on paar-kolm sportlast, kes vaid oma parimal päeval (lisaks siis kui konkurentidel pole nende parim päev) suudavad suusatada ennast esikolmikusse. Kuid meil on see eest palju suurem trump: me saame seda hetke rahulikult tervelt 4 aastat ajastada!!!
Teisisõnu kasutame me teistega konkureerimiseks vaid oma parimaid tooteid vaid nende parimal ajal, otsustades mitte pideva võrdlemise teel, kes on parem, vaid lastes selle otsustada parteil! Juhul kui Marit Björgen või Peter Northug tuleks elama Eestisse, siis läheks meil juba ilmselt alla ka sooritusvõime, kui nad aga läheksid elama Lätti, siis võib garanteerida neilegi hulga kuldseid medaleid järgmistelt tiitlivõistlustelt!
Just seepärast usun, et Eesti võib seekordsel olümpial võita veel medaleid, samal ajal kui norrakad ja venelased peavad meie ületamiseks hakkama saama mitu korda suuremate vägitegudega!
Muide, vägisi tundub, et sedasama plaanimajanduse põhimõtet, mis meile juba korduvalt on spordis edu toonud, võiks vahelduseks katsetada ka reaalmajanduses!!! Võib-olla siiski tasuks määratleda riiklikud prioriteetsed ekspordivaldkonnad ja anda oma parim, et neis valdkondades tegutsevad ettevõtted suudaks konkureerida muu maailma parimatega kui võrdne võrdsega nii arenduseelarve, turunduseelarve kui juhtimiseelarve juures.
Kuid kas on siis tõesti asi nii määramatu, või on olemas siiki ka nippe, mis suuremat edu annavad?
Tundub, et Eesti on need nipid üles leidnud ja ka talvealade suurfavoriitidel Norral ja Venemaal pole suurt midagi vastu pana. Selle nipi nimi on...ärge nüüd toolilt maha kukkuge – sotsialistlik plaanimajandus.
Asi ise on ju väga lihtne: igas riigis on olemas suurem või väiksem hulk sportlasi, kes sama edu nimel treenivad päevast päeva. Kes rahulikumalt, kes intensiivsemalt, kes nõrkemiseni, kes kella järgi. Ühtedel on eelised ühtedes lihastes, teistel teistes lihastes, ühtede hapnikutarbivus on suurem, teistel jälle on tahtejõud ägedam. Teeningplaanid on suht samasugused kõikjal, erandid on vaid nüanssides. Põhline erinevus, miks olümpial võidavad aga suhteliselt sagedamini väikeste riikide esindajad, peitub selles, et väiksel riigil puudub liiga suur hulk häid sportlasi, kes peaks pidevalt oma headust ja koondisesse pääsemist tõestama. Samal ajal kui Norras ja Venemaa koputab korraga koondise ühele kohale 4-5 enam-vähem sama head sportlast, kel kõigil ette näidata ka pjedestaalikohad MK arvestuses, koguvad Eesti ja Slovakkia sportlased rahulikult pekki. On ju teada, et ühel hooajal üle kahe korra vormi tippu ajastada pole võimalik ning sedagi on võimalik saavutada vaid juhul kui vaheapel uuesti intensiivsed treeningud aeroobsete ja rahulikega asendatakse.
Suurte riikide häda on aga selles, et sealne turumajandusest maha kopeeritud põhimõte: „kes on parem, see sõidab olümpiale“, ei võimalda väga tugevatelgi sportlastel hinge tagasi tõmmata ja oma vormi õigesti ajastada. Korralik ajastamine võtab ikka mitu kuud, mitte aga 3-4 nädalat, mis jääb Tur de Ski ja olümpia vahele.
Eesti eelis on meie väiksus: meil on paar-kolm sportlast, kes vaid oma parimal päeval (lisaks siis kui konkurentidel pole nende parim päev) suudavad suusatada ennast esikolmikusse. Kuid meil on see eest palju suurem trump: me saame seda hetke rahulikult tervelt 4 aastat ajastada!!!
Teisisõnu kasutame me teistega konkureerimiseks vaid oma parimaid tooteid vaid nende parimal ajal, otsustades mitte pideva võrdlemise teel, kes on parem, vaid lastes selle otsustada parteil! Juhul kui Marit Björgen või Peter Northug tuleks elama Eestisse, siis läheks meil juba ilmselt alla ka sooritusvõime, kui nad aga läheksid elama Lätti, siis võib garanteerida neilegi hulga kuldseid medaleid järgmistelt tiitlivõistlustelt!
Just seepärast usun, et Eesti võib seekordsel olümpial võita veel medaleid, samal ajal kui norrakad ja venelased peavad meie ületamiseks hakkama saama mitu korda suuremate vägitegudega!
Muide, vägisi tundub, et sedasama plaanimajanduse põhimõtet, mis meile juba korduvalt on spordis edu toonud, võiks vahelduseks katsetada ka reaalmajanduses!!! Võib-olla siiski tasuks määratleda riiklikud prioriteetsed ekspordivaldkonnad ja anda oma parim, et neis valdkondades tegutsevad ettevõtted suudaks konkureerida muu maailma parimatega kui võrdne võrdsega nii arenduseelarve, turunduseelarve kui juhtimiseelarve juures.
Thursday, February 11, 2010
Miks mehed siis petavad?
Sattus mulle ette üle pika aja asjalik artikkel sellest, miks mehed naisi petavad. Lookest ennast saab lugeda siit: http://www.elu24.ee/?id=223500.
Tundub, et leidub siiski inimesi, kes saavad aru asjade tegelikest põhjustest ning julgevad ühiskonnas normiks peetavaid müüte rünnata. Olen 100% nõus, et peamine ja valdav põhjus, miks abielud lagunevad nn meeste süül, johtub ennekõike nende emotsionaalsest rahuldamatusest mitte aga seksinäljast vms. Jah, tihti võib näiliseks põhjuseks olla petmine, kuid nagu teadsid juba meie esivanemad, eriti aga idapool elavate rahvaste esindajad, on hea suhte ja õnneliku abielu tagatiseks naise loodav emotsionaalne keskkond. Peredes, kus naine oma meest imetleb, austab, kiidab ja tema eest arhailiste ja iganenud tavade järgi hoolt kannab, õitseb ka õnn. Naised võivad ju arvata, et tõeline mees peab olema piisavalt enesekindel ega vaja emotsionaalset tuge, kuid nagu näitab praktika, kipume me mehed sel juhul varem või hiljem sulama mõne teise „targema“ naisterahva komplimentide ja kiituste all.
Seksi ületähtsustamist olen täheldanud isiklikult mitte vaid abielusuhtes vaid ka näiteks põhjuste seas, miks mehed külastavad prostituute. Minu küllaltki pikaaegne selle valdkonna kompamine näitas suhteliselt selgelt, et minnes prostituudi juurde, otsivad vähemalt 50% meestest ennekõike emotsionaalset naise hellust ja tähelepanu, soovivad, et neid silitataks ja lubataks neil ennast oma hinges „alasti võtta“ ning võõrale naisele oma mured kurta. See on ka põhjus, miks küllaltki hästi müüvad ennast nn erootilise massaaži salongid, kus klassikalist sexteenust üldse ei pakuta. Mõelda, et mees maksab 500-800 krooni selle eest, et prostituut teda vaid käega rahuldaks, oleks tsipa naiivne!
Olen omal ajal eksperimenteerinud erinevate seksteenusele viitavate reklaamidega internetis ja jälginud meeste reaktsiooni. Tulemus oli suhteliselt selge: vaid väga vähesed mehed reageerisid kuulutustele, kus olid kirjas sõnad „lits“, „anaalsex“, „prostituut“, jne. Seevastu kutsus mehi hoopis rohkem reklaam, kus oli märgitud, et neiu on "hea kuulaja“, „seltskondlik“, „lahke“, „arukas“, "musikaalne" jne. Üldistades võiks ka lisada, et mida vulgaarsem on sexiteenuse kuulutus, seda vähem alla lisatud telefoninumbrile helistatakse.
Olen varem sel teemal vaielnud paljude nn asjatundjatega, sealhulgas politseiuurijatega, kes püüavad ohjata prostitutsiooni levikut. Nad on olnud kindlad, et prostitutsioon on ainult sexuaalsete kirgede rahuldamiseks. Kuid minu seisukoht on siiski teine: mitu aastat kümnete selle ala tegijate elukäiku ja kliendikäitumist jälgides võin kinnitada, et umbes 10-20% prostituudi teenuste tarbijatest on seksuaalsete hälvetega, umbes 20-30% on tavalised seksinäljas ja tihti ka purjus isendid, kuid ca 50% on neid mehi, kes lihtsalt vajavad, et naine neid kuulaks, neid mõistaks ja miks ka mitte nende seksuaalsust erutaks. Muide, viimastest omakorda viiendik käib prostituudi juures lihtsalt rääkimas, teine viiendik piirdub vaid jutuajamise ja massaaziga. Mõistagi – tüdrukute nõrka haridustaset arvestades tuleb neil aga ka tihti pettuda ja uut aseainet otsima asuda.
Kui lugeda meeste foorumeid ja seal antud hinnanguid naistest sexitöötajatele, siis vaieldamatus edetabeli tipus on need naised, kes on head suhtlejad ja oskavad meest kiita, hea figuuriga kuid kidakeelsed pelgalt seksielamuse pakkujad on alles teisel kohal.
Mida siis sellest kõigest järeldada? Mõtlen, et kui naised saaksid aru, et meestel on õnneks vaja üsna vähe, vaid tuntavat austust, siis päästaks see paljud pered petmistest ja lahutustest. Ma tean, et nii mõnigi naisisend vaidleks siinkohal vastu ja kinnitaks, et kui mees pole piisavalt mees (ei teeni piisavalt, ei tegele piisavalt lastega, kipub purjutama, jns), siis polegi võimalik teda austada ja kiitmine oleks juba lausa kurjast. Jah, kuid nagu teavad need, kes psühholoogiast mõikavad, ei sünni ükski tõsine muudatus paremuse poole stressirikkas olukorras vaid ikka siis, kui sa tunned, et sinusse usutakse ja sind ümbritsev emotsionaalne keskkond on sind toetav ja mõistev.
Tean mitut sõpra ja tuttavat meest, kes on aastaid pidanud taluma oma naise näägutamise all ja see on üldjuhul viinud ka abielude purunemiseni. Mõned peavad veel imekombel vastu, kaua, näitab aeg. Või on neil juba armuke!
Ma ei tea, kas see tundub vaid mulle nii, kuid eesti ja soome naised on vist kõige laisemad oma mehi emotsionaalselt toetama, samas kui slaavi rahvaste seas on see lausa normiks? Kas tuleb see meie temperamendist või kultuuritavades, ei tea. Kes vaidleks vastu?
Tundub, et leidub siiski inimesi, kes saavad aru asjade tegelikest põhjustest ning julgevad ühiskonnas normiks peetavaid müüte rünnata. Olen 100% nõus, et peamine ja valdav põhjus, miks abielud lagunevad nn meeste süül, johtub ennekõike nende emotsionaalsest rahuldamatusest mitte aga seksinäljast vms. Jah, tihti võib näiliseks põhjuseks olla petmine, kuid nagu teadsid juba meie esivanemad, eriti aga idapool elavate rahvaste esindajad, on hea suhte ja õnneliku abielu tagatiseks naise loodav emotsionaalne keskkond. Peredes, kus naine oma meest imetleb, austab, kiidab ja tema eest arhailiste ja iganenud tavade järgi hoolt kannab, õitseb ka õnn. Naised võivad ju arvata, et tõeline mees peab olema piisavalt enesekindel ega vaja emotsionaalset tuge, kuid nagu näitab praktika, kipume me mehed sel juhul varem või hiljem sulama mõne teise „targema“ naisterahva komplimentide ja kiituste all.
Seksi ületähtsustamist olen täheldanud isiklikult mitte vaid abielusuhtes vaid ka näiteks põhjuste seas, miks mehed külastavad prostituute. Minu küllaltki pikaaegne selle valdkonna kompamine näitas suhteliselt selgelt, et minnes prostituudi juurde, otsivad vähemalt 50% meestest ennekõike emotsionaalset naise hellust ja tähelepanu, soovivad, et neid silitataks ja lubataks neil ennast oma hinges „alasti võtta“ ning võõrale naisele oma mured kurta. See on ka põhjus, miks küllaltki hästi müüvad ennast nn erootilise massaaži salongid, kus klassikalist sexteenust üldse ei pakuta. Mõelda, et mees maksab 500-800 krooni selle eest, et prostituut teda vaid käega rahuldaks, oleks tsipa naiivne!
Olen omal ajal eksperimenteerinud erinevate seksteenusele viitavate reklaamidega internetis ja jälginud meeste reaktsiooni. Tulemus oli suhteliselt selge: vaid väga vähesed mehed reageerisid kuulutustele, kus olid kirjas sõnad „lits“, „anaalsex“, „prostituut“, jne. Seevastu kutsus mehi hoopis rohkem reklaam, kus oli märgitud, et neiu on "hea kuulaja“, „seltskondlik“, „lahke“, „arukas“, "musikaalne" jne. Üldistades võiks ka lisada, et mida vulgaarsem on sexiteenuse kuulutus, seda vähem alla lisatud telefoninumbrile helistatakse.
Olen varem sel teemal vaielnud paljude nn asjatundjatega, sealhulgas politseiuurijatega, kes püüavad ohjata prostitutsiooni levikut. Nad on olnud kindlad, et prostitutsioon on ainult sexuaalsete kirgede rahuldamiseks. Kuid minu seisukoht on siiski teine: mitu aastat kümnete selle ala tegijate elukäiku ja kliendikäitumist jälgides võin kinnitada, et umbes 10-20% prostituudi teenuste tarbijatest on seksuaalsete hälvetega, umbes 20-30% on tavalised seksinäljas ja tihti ka purjus isendid, kuid ca 50% on neid mehi, kes lihtsalt vajavad, et naine neid kuulaks, neid mõistaks ja miks ka mitte nende seksuaalsust erutaks. Muide, viimastest omakorda viiendik käib prostituudi juures lihtsalt rääkimas, teine viiendik piirdub vaid jutuajamise ja massaaziga. Mõistagi – tüdrukute nõrka haridustaset arvestades tuleb neil aga ka tihti pettuda ja uut aseainet otsima asuda.
Kui lugeda meeste foorumeid ja seal antud hinnanguid naistest sexitöötajatele, siis vaieldamatus edetabeli tipus on need naised, kes on head suhtlejad ja oskavad meest kiita, hea figuuriga kuid kidakeelsed pelgalt seksielamuse pakkujad on alles teisel kohal.
Mida siis sellest kõigest järeldada? Mõtlen, et kui naised saaksid aru, et meestel on õnneks vaja üsna vähe, vaid tuntavat austust, siis päästaks see paljud pered petmistest ja lahutustest. Ma tean, et nii mõnigi naisisend vaidleks siinkohal vastu ja kinnitaks, et kui mees pole piisavalt mees (ei teeni piisavalt, ei tegele piisavalt lastega, kipub purjutama, jns), siis polegi võimalik teda austada ja kiitmine oleks juba lausa kurjast. Jah, kuid nagu teavad need, kes psühholoogiast mõikavad, ei sünni ükski tõsine muudatus paremuse poole stressirikkas olukorras vaid ikka siis, kui sa tunned, et sinusse usutakse ja sind ümbritsev emotsionaalne keskkond on sind toetav ja mõistev.
Tean mitut sõpra ja tuttavat meest, kes on aastaid pidanud taluma oma naise näägutamise all ja see on üldjuhul viinud ka abielude purunemiseni. Mõned peavad veel imekombel vastu, kaua, näitab aeg. Või on neil juba armuke!
Ma ei tea, kas see tundub vaid mulle nii, kuid eesti ja soome naised on vist kõige laisemad oma mehi emotsionaalselt toetama, samas kui slaavi rahvaste seas on see lausa normiks? Kas tuleb see meie temperamendist või kultuuritavades, ei tea. Kes vaidleks vastu?
Tuesday, January 26, 2010
Vene foobia on Kapost jõudnud ka meediasse
Või kuidas teisiti tõlgendada artiklitesadu, mis vallandus pärast Eesti ajakirjanike Moskvas konverentsil käiku (http://www.postimees.ee/?id=216404).
Mis siis ikkagi juhtus, et asi sellist lärmi väärt on? Kas tõesti on tegu hinnaliste kingitustega, mida ei sobiks vastu võtta? Kas see kingitus kuidagi mõjutab meediat Venemaast kirjutamisel? Kas üldse Venemaa on huvitatud, et temast Eestis hästi kirjutataks või peab seda vähemasti realistlikuks eesmärgiks odavaid lauaarvuteid kinkides????
Mulle tundub, et siinkohal on tegu varasemate Kapo foobiate ärakasutamisega kadedate konkureerivate meediakanalite poolt. Sest no nii puuduliku ajutegevusega nagu on seda AK allikad või kogu teema ülespuhujad, annab ikka tahta!
Olen Venemaal pidev külaline, tunnen ka sealseid ajakirjanikke ja PR-inimesi. Ka Putini ihuajakirjanikke. Ja seepärast tundub mulle kogu see jutt naeruväärne. Kui Venemaal üldse selle meediakonverentsi korraldamisega mingi salaeesmärk oli, siis pigem oli see ette teadmine, et need kingitused Balti riikides sisemisi pingeid loovad)). Aga ma siiski arvan, et neis arvuteis pole ei nuhktarkvara ega ka muud sõjakunsti, sest ka konverentsi korraldamine oli ennekõike suur raha korraldajatele ja kontaktid ning lisaks on Medvedevi kabinet asunud Venemaast veidi avatumat muljet jätma kui Putin seda tahtis ja suutis.
Huvitav on ka see, et RIA Novostit nimetatakse Eesti meedias "kohati" Eesti vaenulikuks kanaliks. Tekib paratametult küsimus, miline on siis "laus" Eesti vaenulku ja "kohati" Eesti vaenuliku kanali määratlus? Ja mis on üldse Eesti vaenulikkus? Mulle isiklikult tundub, et Eesti vaenulikkuseks võiks pidada ka enamust seadusega tagatud sõnavabadust praktiseerivaid Eesti väljaandeid, kus ikka ja jälle meie riigi või valitsuse aadressil on kriitikat tehtud!! Sealhulgas ka Postimees ja isegi AK ehk ETV!
On veel üks oluline aspekt, mida suheldes Venemaaga tasuks silmas pidada: altkäemaksud ja meelehea on sealses kultuuris sama loomulikud kui meil viisakus uksel kätt anda. Ja ükski endast lugupidav PR-firma ei tee Venemaal ühtegi üritust ei poliitilisel, ettevõtete ega muul tasandil kui meelehea jagamine poleks eelnevalt hästi läbi mõeldud. Nii nagu ka õige venelane tuleb alalti külla koos kingitustega. See on tava, millesse paranoiliselt suhtumine näitab vaid meie endi piiratust.
Sõbrad, võite need lapakad mulle tuua!!
Mis siis ikkagi juhtus, et asi sellist lärmi väärt on? Kas tõesti on tegu hinnaliste kingitustega, mida ei sobiks vastu võtta? Kas see kingitus kuidagi mõjutab meediat Venemaast kirjutamisel? Kas üldse Venemaa on huvitatud, et temast Eestis hästi kirjutataks või peab seda vähemasti realistlikuks eesmärgiks odavaid lauaarvuteid kinkides????
Mulle tundub, et siinkohal on tegu varasemate Kapo foobiate ärakasutamisega kadedate konkureerivate meediakanalite poolt. Sest no nii puuduliku ajutegevusega nagu on seda AK allikad või kogu teema ülespuhujad, annab ikka tahta!
Olen Venemaal pidev külaline, tunnen ka sealseid ajakirjanikke ja PR-inimesi. Ka Putini ihuajakirjanikke. Ja seepärast tundub mulle kogu see jutt naeruväärne. Kui Venemaal üldse selle meediakonverentsi korraldamisega mingi salaeesmärk oli, siis pigem oli see ette teadmine, et need kingitused Balti riikides sisemisi pingeid loovad)). Aga ma siiski arvan, et neis arvuteis pole ei nuhktarkvara ega ka muud sõjakunsti, sest ka konverentsi korraldamine oli ennekõike suur raha korraldajatele ja kontaktid ning lisaks on Medvedevi kabinet asunud Venemaast veidi avatumat muljet jätma kui Putin seda tahtis ja suutis.
Huvitav on ka see, et RIA Novostit nimetatakse Eesti meedias "kohati" Eesti vaenulikuks kanaliks. Tekib paratametult küsimus, miline on siis "laus" Eesti vaenulku ja "kohati" Eesti vaenuliku kanali määratlus? Ja mis on üldse Eesti vaenulikkus? Mulle isiklikult tundub, et Eesti vaenulikkuseks võiks pidada ka enamust seadusega tagatud sõnavabadust praktiseerivaid Eesti väljaandeid, kus ikka ja jälle meie riigi või valitsuse aadressil on kriitikat tehtud!! Sealhulgas ka Postimees ja isegi AK ehk ETV!
On veel üks oluline aspekt, mida suheldes Venemaaga tasuks silmas pidada: altkäemaksud ja meelehea on sealses kultuuris sama loomulikud kui meil viisakus uksel kätt anda. Ja ükski endast lugupidav PR-firma ei tee Venemaal ühtegi üritust ei poliitilisel, ettevõtete ega muul tasandil kui meelehea jagamine poleks eelnevalt hästi läbi mõeldud. Nii nagu ka õige venelane tuleb alalti külla koos kingitustega. See on tava, millesse paranoiliselt suhtumine näitab vaid meie endi piiratust.
Sõbrad, võite need lapakad mulle tuua!!
Subscribe to:
Posts (Atom)
