Võta seda siis nii või naa, ikka ja jälle jõuan järeldusele, et Tallinna päästmiseks pole vaja kukutada Savisaart ega ka kulutada miljoneid kultuuripealinna projektile. Tarvis on hoopis muud – elanike arvu paarikordistumist. See võib tunduda armas ja isegi kodune, et meie riigi pealinna tänavail uitab väljaspool mõnda üksikut suvekuud vaid mõni ükski paarike või kambake. Kuid efektiivse majanduse toimimiseks, kauni kaasaegse linnaruumi tekkimiseks ja Tallinnasse (m)elu toomiseks ei piisa 400 000 elanikust. Mulle isiklikult on see selgemast selgem. Kellele veel?
Isklikult vaatan muidugi Tallinna potentsiaalsele kasvule ärimehe (mitte aga vanalinnas inimtühjal Laial tänaval elava linlase) silmade läbi: tühjalt seisvad rendipinnad, kinninaelutatud luukidega kioskid, tühjad kesklinna pargid – kõik see viitab inimtühjale linnale, kus kaubandusäri üles ehitada on raske. Kui just kauplemiskohaks pole Viru tänav või mõni magalaäärne hüper-super-market. Suurem osa imetillukesest vanalinnas magab 9 kuud aastas täielikult. Vaid Viru tänav ja Raekoja plats annavad võimaluse arvata, et Tallinnas üldse inimesi liigub. Minu kui turismile pühendunud ettevõtja jaoks on see kurb paratamatus.
Olen kuulnud, et ka linna juhtivate arhitektide ridades on räägitud, et kauni ja toimiva infrastruktuuriga linnaruumi rajamiseks oleks tarvis vähemasti 650 000 inimest. On kord juba olemas omad järeleproovitud reeglid ja seaduspärasused, mis toimivad ka siis, kui me neisse ei usu.
Mulle tundub, et miljon oleks Tallinnale piisav elanike hulk – neid jaguks tööstuste rajamiseks linna lähinaabrusesse, neid jaguks Tallinna kunitesse parkidesse, neid jaguks lumelinna ja isegi muusuemitesse. Kauplustest, kioskitest, viini vorsti putkadest rääkimata. Kuid mida selleks teha?
Jalgratast pole leiutada vaja ja loomulikule iibele panustades oleks projekt koheselt surnuna sündinud. Tallinna-Helsingi liitlinna idee oli suurepärane kuid kahjuks teostamatu. Merealaune tunnel annaks juurde märkimisväärse hulga potentsiaali. Kuid kindlasti ei piisaks ka sellest. Valikutega saab vaid venitada, kuid neid ei saa lõplikult ignoreerida - imigrante tuleb sisse tuua. See on möödapääsmatus, kui tahame toimivat ja rikast linna. Neile tuleb luua töökohad ja neid siis õppima ja töötama meelitada. Sihikindlalt ja näiteks 30 000 kaupa aastas. See oleks suur projekt.
Ma väga vabandan vaikuselembeste kaasalinlaste ees: ka mulle meeldib, et Tallinna Balti jaam on nagu Petseri bussijaam, Tallinna autobussijaam nagu Petseri taksopeatus ja meie lennujaam sama vilgas kui kaitsepolitsei peakontori esine hoov Tõnismäel. Aga sellist rahu nautides peame ka maksma palju kõrgemat hinda teenuste ja kaupade eest ning leppima ka imepisikese valikuga. Kes seda ei taha, neid kutsun üles mõtlema julgemalt, suuremalt ja imigratsioonipoliitikat revolutsineerivalt!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment