Thursday, March 4, 2010

Kas Jumal polegi eestlane ehk kuhu on maetud Eesti edu?

Et ka Andrus Veerpalu ei suutnud meile tuua taevast olümpiakulda, on minuski optimist hakanud asenduma realismiga. Võib-olla tõesti ei olegi meie väike rahvas Jumalast valitud kogu maailmale tõestamaks, et kui millessegi väga uskuda, siis see ilmtingimata ka õnnestub. Võib-olla tõepoolest hakkab mingil hetkel mängima tõenäosusteooria, mis seljatab algaja õnne ning paljastab tegeliku jõuvahekorra. Ja siis korraga tuleb tunnistada, et vaatamata andekusele, ennastohverdavale treenimisele ning abstraktsele lootusele on tõeliseks eduks vaja veel midagi. Õnne, mis muud, kuulen paljusid mõtlemas. Jah, kuid mitte ainult. Vaja on ka kriitilist massi, mis võimaldaks õnnel meile sagedamini naeratada. Spordis on vaja rohkem andekaid sportlasi, ärimaailmas rohkem andekaid ja julgeid innovaatoreid, muusikas rohkem tahtejõulisi imelapsi.

Mäletan noorusest , et mind õpetati palvetama. Paluma vihma põua ajal, edu koolitöös ja spordivõistlustel, jne, jne. Juba tollal torkas mulle silma, et inimesed kasutasid palveid väga omakasupüüdlikult ja päris ilmselt ei ole Kõigevägevamat võimalik hüpitada nii, et kõigi palujate soovid ühtmoodi eeskujulikult täidetud saaksid. Sest samal ajal kui vanaemad palusid kuivavale põllule vihma, palusid nende tütred leegitseva päiksega rannailma. Samal ajal kui üks sportlane palus enne jooksuvõistlust risti ette lüües võitu, tegi seda samas stardis veel vähemalt kolm sportlast, mitte vaid ehk nähtavalt ristimärki tehes. Kes pidanuks siis meie Palvete Adressaat kuulma võtma?!

Oli arusaadav, et Õnne Jumal ei sekku meie väikeste mõõduvõtmiste kulgu ja selleks, et meid saadaks edu, tuleb ka ise midagi teha. Väga palju teha. Väga paljudel väga palju teha. Ja siis kui kõik on tehtud, loota.

Kui mõtlen samas võtmes ka Eesti riigi tulevasele edule, siis paratamatult tundub vahetevahel, et ka meie riigi homne on justkui antud palujate kätte. Pigem isegi nende kätte, kes armastavad rääkida pidevas lootuse võtmes, iseendid ja tegelikkust ülivõimsalt suurendades. Meie edu ja õnne võimalusi tuhandekordistades. Viie Euroopa rikkaima riigi hulka ei saa me kindlasti lähima 50 aastaga. Parimal juhul ei ole me selleks ajaks päris lõplikult välja surnud ja meie suhteline edu võib olla vaid episoodiline.

Kuhu on siis ikkagi maetud see meie riigi tegelik edu? Kas piisab soovmõtlemisest, et kui kõigil on kõrgem haridus ja keeled suus, siis olemegi ühtäkki rikkad? Kas piisab arvamisest, et kui piisavalt kaua üksteisele edumeelseid loosungeid hõikuda, siis ühel hommikul ärgates suplemegi piimajõgedes?

Vaieldamatult pole see nii: oleme Euroopa esirinnas sootuks teiste asjadega: enesetapud, aids, tööpuudus, madal tootlikkus ja ekspordikõlbulikkus, vähe uudseid ideid, spetsialistide põud, töötajate põud, jne, jne. Siit välja ei saa meid enam aidata ei haikud ega soiud, ei palved ega hõiked. Andrus, Andrus, Andrus – me võime seda võlusõna kui mantrat kordama jääda niipalju kui tahes, ei Veerpalu ega ka Ansip meid haljale oksale ei aita.

Minu arvates vajab Eesti edu tarku otsuseid ja valikuid, kusjuures valikuid ebameeldivalt raskete otsuste vahel. Kuid ilma neile küsimustele ausalt vastamata pole edasiliikumine kahjuks võimalik:
1) Me kas kasvatame oluliselt meie riigi ja selle pealinna elanike arvu võõrtööjõu arvel ja loome sellega eeldused konkurentsivõime tõstmiseks või lõpetame demokraatia mängimise ja määrame riiklikul tasemel 2-3 eelisarendatavat majandusvaldkonda.
2) Me kas suuname oma noored riigi toel õppima maailma edumeelsematesse ülikoolidesse või me avame oma kohaliku kõrghariduse maailma trendidele ja suretame välja 80% oma ülikoolide stagneerunud õppejõududest, asendades need e-õppe täiusega mujalt riikidest.

Muidugi võib valikuid välja pakkuda ka spordi, muusika, jt valdkondades, kuid ma leian, et majandusedu on siiski tähtsam! Ja kuni me neid valikuid ei langeta, siis oleme ilmselt sama targad (loe:kurvad) kui need olümpiamängudele kaasaelajad, kes LOOTSID, et ehk meie 40 eluaastat tiksuv tagasihoidlik igiliikur Andrus Veerpalu toob kõigi temast kuni 20 aastat nooremate ning pidevas ülitihedas sisemises konkurentsis karastunud Norra, Vene, Saksa, Rootsi , Soome ja Kanada meeste eest meie kastanid tulest välja pelgalt seetõttu, et me TEMASSE USUME. Ja meie saaksime sellest võidust osa mõnusalt teleka ees õlut libistades.

Ei, Jumal ei ole eestlane. Ja õnn ei seisne muus kui oskuses oma ressursse õigesti hinnata ja kasutada. Tehkem siis seda, pliiz!!

No comments:

Post a Comment