Meil kõigil on õigus tappa

Vaatamata veidi provotseerivale pealkirjale ei kutsu ma siinkohal kedagi kaigast tõstma ega püssi haarama. Pigem püüaksin mõtiskleda, miks ma ei toeta üleüldist hullust selle Prantsuse koomiksilehe kaitseks. Pigem vastupidi.

Kunagi Äripäevas noore ajakirjanikuna töötades kuulsin sageli, kuidas mu armasad varastes kahekümnendates naiskolleegid üksteist välja sööma kutsudes hõikasid umbes-täpselt nii: „vanamutid, lähme“.  Proovisin paaril korral neid omavahel olles sama terminiga kõnetada, kuid põrkusin ootamatult tahtmatule solvumisele. Neile ei mahtunud kuidagi pähe, et mina, nende privaatsõpruskonna väline inimene julgen nende suhtes kasutada sellist alandavat terminit. Mis siis, et oli aru saada, et püüdsin omast arust nalja teha. Loomulikult lõpetasin, kuid jätsin ka meelde, et isegi juhul, kui inimene enda üle ise ironiseerib, pole teistel seda õigust. Mitte sõnavabaduse vaid inimliku lugupidamise vaatevinklist. Kodurahu huvides.

Esivanemate usk kallim kui elu

Ma ei tea, kuidas teie peres, kuid meil on nii, et kui mina oma naist koduseinte vahel paksmaoks sõiman ja tema mind idioodiks, siis pole hullu. Kõik muutub aga kohe, kui keegi peaks tulema tänaval ligi või kirjutama lehes minu naise kohta midagi sellist. Uskuge, teil tuleb minuga tõsine jutuajamine. Kui aga keegi arvab, et ta võib mind minu naise kuuldes naeruvääristada, siis ei julge ma garanteerida, et too tüüp kohe vastu hambaid ei saa ning pärast veel oma autost või vähemasti nende rehvidest lähiajal ilma ei jää. Lihtsalt mu naine on teist temperamenti, aser. Tal tõuseb veri pähe kiiremini kui keegi oma lause lõpetada on jõudnud. Aseritega ei saa autunde solvamisest midagi  palju hullemat korda saata. Kusjuures eriti innukalt kaitstakse mitte ennast, vaid inimesi, kes on sulle kallid.

Kuigi olen ise kirstlane, eelistab mu naine siiski oma esivanemate religiooni ja meil on kodus selles osas täielik teineteisemõistmine. Peame vastastikku lugu üksteise tõekspidamistest ja väärtusest. Õnneks pole ta usuhull nagu mina, ega taipa islamist suurt. Pigem seovad teda sellega tuttavad inimesed, meeldiv muusika ja riietusstiil, teadmine, et kõik tema esivanemad kandsid samu väärtusi. Just see muudab need tradistioonid talle armsaks. Kui ma kunagi arvaksin, et võin kodus tema esivanemate religiooni või tunnete üle ironiseerida, poleks mul mingitki lootust, et ta minuga nelipühikirikusse kaasa tuleks. Seni õnneks ta käib kaasas ja leiab ka sealt endale mõtteainest. Kui ma peaks aga võtma ette naise regulaarse tänitamise, laguneks meie pere nädalaga ja hinge jääksid sügavad haavad aastakümneteks.

Kas kuritarvitatud sõnavabadus võivad olla võrdsed tapmisega?

Targad meie ümber räägivad sõnavabaduse ülemuslikkusest ja ei paista aru saavat, et igasuguse vabadusega kaaneb alati vastutus. Kui me lapsevanematena oma lapsed iseseisvalt õue lubame ja neile vabaduse oma vaba aega ise planeerida anname, siis eeldame, et nad seda vabadust ei kuritarvita: kasse ei piina, naabrinaiselt kommi ei varasta ja koolis õpetajat roppustega üle ei vala. Me usaldame neile vabaduse koos vastutusega. Midagi sarnast kujutan ka ette sõnavabaduse puhul: me võime seda kuritarvitada, kuid siis peame ka olema valmis karistuseks. Nagu juhtus Prantsusmaal.

Üleüldse meenutan kooliskäinud inimesena, et sõnavabaduse idee mõte pole kunagi seisnenud selles, et sõnadega üksteist tümitada, alandada või narrida. See oli vist ikka pigem mõeldud selleks, et keegi meid oma domineeriva arvamusega allasuruda ei saaks. Sõna on kahe teraga mõõk, sageli teravam ja valusam kui päris relv.

Me siin läänes peame inimese elu viimased pool sajandit sedavõrd pühak, et pole olemas kuritegu, mis selle võtmist õigustaks. Kuid mitte nii kaua aega tagasi oli kõik veel vastupidi: solvamine tähendas aumeeste duelli, kus eeldati vähemasti ühte surma. Mul pole küll andmeid, kuid millegipärast arvan, et ka tänases maailmas on seitsmest miljardist inimesest vähemasti 5 miljardit valmis oma elust loobuma mingite suuremate ideaalide või väärtuste nimel. Paljudele on see nende pere, kuid veelgi rohkematel seisavad esivanemate traditsioonid ja sealt pärinevad uskumused perest kõrgemal. Mingi osa pole mitte üksnes valmis ise surema, vaid on valmis ka ka tapma neid, kes ohustavad nende identiteedi, maailmapilti.

Lääs kui kollektiivne mõrvar

Imestada pole siin tegelikult midagi, sest ka läänes oleme me inimõiguste ülistamise osas alles poolel teel. Meiegi ei saa oma tõekspidamisi kaitsta ilma tapmata. Ma räägin ennekõike riigi kaitsmise kontseptsioonist, mis annab meile justkui õiguse mõnuga tappa kõiki nende emade lapsi, kes juhtumisi on sündinud naaberriigis, mille napakas võimuanhe liider on otsustanud meie kodumaad rünnata ning on selleks tarbeks mobiliseerinud kõigi oma riigi emade pojad.  Selleks, et kristliku moraaliga lääs ei satuks päris vastuollu piibli kümne käsuga, oleme eristamas sõnu „tapma“ ja „mõrvama“. Et enda kaitseks tappa tohib aga mõrvata mitte.

Kuid tegelikult käitub ka lääs siiski kollektiivse mõrvarina, iseasi, et pole kedagi, kes tema üle kohut suudaks mõista. Pean silmas neid paljusid operatsioone, kus ka Eesti emade pojad uhkelt kaasa löövad ja ennast kahurilihaks ei häbene sättida. Need mõrvad pole enam ammu suunatud meie kodumaad rünnanud naaberriigi sõdurite vastu ega kvalifitseeru riigikaitsena. Nende õigustamiseks on loodud uus kontseptsioon: ennetav rünnak meie väärtusi (demokraatia,  sõnavabadus, naiste õigused, jms) ohustavate reziimide vastu. Ja nii me siis tapame ja mõrvamegi uhkelt Afganistaanis, Iraagis, Liibüas inimesi, kes pole meile kunagi midagi kurja teinud ega seda ka tõestatavalt plaaninud. Üksnes seetõttu, et nad võivad õõnestada meie väärtusi.

Kui küsida, miks ühtedel on õigus ironiseerida teiste pühadel tunnetel, mida nood teised sageli elust kõrgemalt väärtustavad, selgitame seda sõnavabaduse kontseptsiooniga. Kui aga on vaja kaitsta sedasama sõnavabadust, oleme valmis haarama relva ja saatma silmapilgutamata teise ilma tuhandeid süütuid inimesi, kelle ainus süü on olla sündinud teistsuguste uskumustega paigas sellesama päikese all. Huvitav, milline on siis nende õigus oma väärtusi kaitsta ja kuidas nad seda tegema peaks?

Ma olen seda meelt, et seni, kuni keegi võtab endale õiguse solvata ja tappa, on seesama moraalne õigus olemas ka neil, keda solvatakse ja tapetakse. 

Loomulikult pole see lahendus rahu ega teineteisemõistmise poole, kuid vähemasti on see võimalus ja õigus olemas kõigil meil. Jah, meil kõigil on õigus tappa. Ja ka selle eest vastutada vastavalt seadustele. Kui seda mõistame, siis saame ehk aru, kui hapras maailmas me tegelikult elame. Ja siis võiksime endilt küsida, kas ikka on mõistlik kedagi liigselt ärritada. ISIS islamiriigina on üheselt läänemaailma enda tegude vili, meie karistus.

Paulus: ärgem pahandagem teisiti uskujaid

Piiblis uues testamendis kirjutab apostel Paulus ühest põhimõttest, mille mõistmine aitaks meil luua oluliselt harmoonilisemat maailma, kui sõnavabaduse nimel loosungitega lehvitamine. See on empaatiavõime. Paulus kirjutab 2000 aastat tagasi juutidele, et kuigi lihasöömine ei rüveta inimest ja on seetõttu OK vaatamata sellele, et paljud neist usuvad siiski vastupidist  ja väldivad liha. Ta nimetab neid inimesi usus veel lapsukesteks, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ja kipuvad iga seadusetähte kõige rangemalt kohaldama. Kuid Paulus ei asu neid nõrgukesi mitte laitma, ümber veenma ega ka mõnitama, vaid ütleb kuldsed sõnad: et neid inimesi mitte pahandada, ega nende usku mitte kõigutada, ei  söö ka tema nendega koos olles kunagi liha.

Just sedasama mõistmist soovitan meile kõigile enne kui asume praktiseerima oma õigusi.

Ikka kodurahu huvides.