Spordi"virisejad", ühinegem “Rahva EOK-ks"!

Olen juba aasta või veidi enam kogunud spordiringkondadest kommentaare ideele, et panna alus nn “rahva EOK”le. Nüüd, mil kogutakse EV100 sünnipäevaks kingitusi, otsustasin venima jäänud plaani avalikustada. Leidmaks Eesti tipp-sporti juurde 5-10 uut miljonit aastas.

Mõte on lihtne: luua riigipoolse maksumaksja kaudsel panusel baseeruva ja ilmselgelt kasina spordirahastuse kõrvale teine, rahva rahal püsiv toetussüsteem. Mitte projekti– ega tükipõhine, nagu Hooandja vt analoogid, vaid süsteemsem ja pikaajalisem. Andmaks ka telerivaatajast spordisõbrale võimaluse lisaks virisemisele ka ise aktiivselt oma rahanatukesega meie tänaste ja homsete tippude ettevalmistusse panustada. Kuid teha seda teisiti kui seni. Kaasaegsemalt, võrreldavamalt, kaasahaaravamalt. Ja saada vastu paremad tulemused, ehedamad emotsioonid, uut jagatud spordirõõmu. Üldiselt olen hulgaliselt toetajaid juba leidnud nii sportlaste endi kui alaliitude seast. Isegi investorite seast, kes andnud lubaduse toetusmudeli väljatöötamist kaasrahastada. Olen ka juba arendustöödega algust teinud. Siikohal tahaksin aga enne peamise it-arenduse tellimist testida peamist: kas meil üldse jagub inimesi, kes leiaks võimaluse ja motivatsiooni regulaarselt Eesti sporti panustada. Näiteks 10 euroga kuus? Keda huvitab, loeb edasi siit või liitub Facebookis Spordi”virisejate” grupiga.

Kellelegi pole ilmselt saladus, et Eesti tipp-spordi käsi ei käi hetkel just parimaid aegu. Möödunud suusatalv oli selle ehedaks tõestuseks. Kuigi treeniti hoogsalt ja mindi võistlustele suurte ootustega, läks siiski nagu ikka. Ehk ei mingeid üllatusi. Siin-seal peetakse eestlasi treenimise maailmameistriteks. Vormi ajastamise jutt ajab juba naerma, kui seda aastate jooksul kordagi ajastada ei suudeta. Peagi alles puberteediikka tõusvast Kelly Sildarust,

kelle viljelevat spordilala pole 95% eestlastest kunagi proovinudki, on saanud ühtäkki nii meie talve- kui suvespordialade maskott-päästeingel. Kogu spordiemotsiooni päästja. Kuis nii?

Selle hooaja viimase laskesuustamise etapi ülekande ajal arutles Margus Ader eestlaste kehva seisu üle, et miks on meil noorteklassis nii palju medalivõitjaid ja kuidas ikkagi 18 aastased ka edasi täiskasvanute spordis tulemusteni viia. Et ka mina olen vaid spordivaatleja, siis targutama ei hakkaks. Küll olen aastatega eri spordialade üles- ja allakäike jälgides jõudnud teatud arusaamiseni, et oodata pole sealt, kuhu pole piisavalt panustatud. See põhimõte kehtiks nii sportlaste endi ettevamistuse kui ka riigi ja kaasaelajate panuse kohta. Nendel, kes ennast A-koondistesse võidelnud, on kergem, noortel ja sageli andekamatel tagantulijatel ei jätku sageli motivatsiooni pärast gümnaasiumi lõppu jätkamiseks. Süüa tahaks.

Aga asjast. Olen alustanud sellise “rahva EOK” loomist, mis võimaldaks Eesti sportlased, meie tegijad ja ka järelkasvu ennekõike eestimaalsestele endile sõbraks muuta. Sest mida kauem me mõõdame oma edu või edutust üksnes maailma tippudega, seda suuremasse masendusse langeme nii meie ise kui ka sportlased. Muide, kas teate, et Soomes, Norras jpm on kohalike suusasportlaste ja võistkonnaalade omavahelised jõukatsumised vähemasti sama popid kui MK-d või riikide mõõduvõtud? Küsigem, miks meil nii pole.

Kust alustada? Alustada tuleks laiemast mõistmisest, et tipp-sporti ei saa tänapäeval tulemuslikult teha muude toimetuste kõrvalt harrastajana. Ehk igaüks, kellelt ootame medalit tiitlivõistluselt, peaks omama võimalust 24/7 vabastada end elu-olu muredest ja keskenduda vaid ühele. Erkki Noole

poolt toodud võrdluses, et edukas sportlane peab olema egoist, kes ka bussis istet ei paku, kui see tema treeningplaaniga ei sobitu, on paraku suur ja sügav tõetera.

Kui saame aru, millist pühendumist ja tööd tippsport eeldab, mõistame ka vajadust ühiskonnana koheselt panustada kõigi treenijate-pingutajate märkamisse ja tunnustamisse. Näiteks kõigi üle 16 aastaste, kelle puhul on juba üht teist muutunud selgemaks. Seejärel tuleks neile kõigile anda võimalus ise ennast läbi adekvaatsete plaanide ja lubaduste turundada. Siis eristada andekamad ja töökamad ning need, kes suudavad aasta-aastalt omale võetud edenemiseesmärke kõige realistlikumalt täita. Eristada need, kelle suhtumist saab kokku võtta sõnaga “professionaalne”. Tähendada võiks see mitte vaid treeningplaani järgimist, vaid ka söögisedeli ja uneaja kokkusobitamist eesmärkidega.

Kui jagub annetamisvalmisolekut, saab praktikas seda kõike peagi loodetavasti teha vastavas portaalis, kus iga sportlase andekust, füsioloogilist ja psühholoogilist valmisolekut ja panust saaksid hinnata nii proffid kui ka rahvas. Ühed ühtede, teised teiste parameetrite alusel. Kokku annaks see pildi, mis reastab meie sporditipud ja -lootused mitte selle alusel, kuhu koondisesse nad on valitud eelmisel hooajal tabanud sähvatuse alusel, vaid pigem selle põhjal, kas ja kuivõrd rahvas neisse usub. Ja kas nad pakuvad vastu, suhtlevad, kirgastavad meie spordielu oma isiksusega. “Rahvas” on konkreetse “rahva EOK” mõistes aga veidi kitsam seltskond, kui tavapäraselt. Hinnanguid anda saaksid vaid profid ja need, kes oma rahaga sportalsi kasvõi piskuga toetavad. Sest nende virisemine, kes piisavalt ei süvene, ei anna paraku mingit lisaväärtust.

Selleks, et Eesti tippsport saaks areneda, ei ole vaja lammutada klanne ega tiime, alaliite, klubisid, onupoegadel või klassikaaslastel ega muudel rohkem või vähem objektiivsetel tegutrite koospüsivaid mudeleid. Pigem vajame siia kõrvale alternatiivset, erinevat, kaasavamat. Sellist, kus paksude onude kõrval saavad rahakotirauad lahti lüüa ka nääpsukesed koduperenaised. Muide, kui te täna tahaks oma lemmiksportast 10 euroga kuus toetada, siis kui kerge see oleks? Igaljuhul oluliselt raksem kui kasside varjupaigale annetada.

Mida annaks meile rahva poolt koostatav reiting “Rahva EOKs”? Toon näite. Aivar Rehemaa või kes iganes, võib veel kauaks ja hea meelega jääda Suusaliidu palgalehele (kus toetused ületavad

mitmekordselt Eesti keskmist palka), sest ta endiselt usub, et parimad ajad on alles ees. Ja võib-olla usub temasse ka tema treener, kes sama rahastusega otsapidi seotud. Seda kõike seni, kui me ei loo mudelit, kus rahvas ja profid annaks sportlase delikaatselt reitinguga märku, et ta võiks oma palga pigem mõnele taganttulijale jätta. Olgu, las EOK toetab teda, aga rahvas võiks luua ka taganttulijale need võimalused, mida EOK ei suuda. Ja EOK ei suuda paljut: keskmiselt panustab iga eestimaalane meie tipp-sportlaste palgafondi ja hakkamasaamisse täna umbes 10 senti kuus. Just need 18 aastased, kelle andekust vargsi imetleme, ongi kõige suuremad senise süsteemi ohvrid. Tunnen isiklikult mitut avalikku spordilootust ja ka paari tippu, kelle igapäeva mureks pole mitte treeningeesmärgid, vaid see, kust leida raha viinerite asemel liha söömiseks.

“Rahva EOK” ideaalmudelis peaks Eesti tipp-sportalne muutuma heas mõttes eeskujuks ja staariks, kes mitte vaid ei treeni ja ei unista, vaid kes julgeb oma professionaalsusega ka välja lubada mõõdetavat arengut. Vastutuse arengu eest nii iseeenda kui toetajate ees peaks ja saabki ainsana võtta vaid sportlane. Mitte alaliit ega treener, nagu meil senini kombeks. Ei Jaanus Teppan ega Mati Alavar ei saa paraku vastutada selle eest, mitu pitsat nende hoolealune pärast iga trenni nahka pistab. Ja mida parem on sportlane, sead parema treeneri ja varustuse ta omale hankida saab.

Niisiis. Usun, et aeg on muuta tippsport oma eesmärkides ja saavutustes läbipaistvamaks ja meile lähedasemaks ning anda see info ühest kohas rahva kätte. Saagem tuttavaks uute nimedega ja hakakem neid jälgima. Ja nende reitingut. Nagu virtuaalses FIFA jalgpallimängus.

Ja kaasa elades hakakem ehk ka ise regulaarselt panustama just sinna, kus areng kõige selgem või vastusaadavad emotsioonid kõige vahetumad.

Kuidas “rahva EOK” töötama hakkaks? Igal sportlasel oleks oma reiting (nii üldine kui spordiala keskne), mis koosneb eri kaalukatekooria hinnangutest ja hindajate taustast. Samuti on igal sportlasel näha tema eesmärgid ja saavutused ja aasta-eelarve koos puuduoleva summaga. Seda puuduolevatsummat, mis hakkab arvutiekaanil muutuma reaalajas, saavadki spordisõbrad katta. Kui mõni sportlane kogub liigse populaarsuse tõttu rohkem raha kui vaja, liigub ülejääk edasi kas sama ala järgmisele reitinguomanikule või annetaja poolt valitud teisele isikule. Kui mõne tipu reiting langeb, väheneb ka toetajate hulk. Eraisik saaks valida ühekordse või püsiannetuse vahel, määrata summa ja astuda alatiseks välja spordivirisejate pundist spordiroetajate omasse. Sama võimalus on ka ettevõtetel. Kui jätkuks huvilisi, võiksime võtta ülla eesmärgi: tõsta läbi rahvarahastuse keskmise eestlase panust tippspordile kümme korda ehk 1 euroni kuus. See tähendaks, tippspordi rahastuse üleüldist mitmekordistumist. Miks mitte tehale 100 aastaseks saavale eesti vabriigile selline püsiv kingitus!

Ning nüüd kõige olulisem küsimus: miks üldse peaks keegi toetama Eesti tipp-sporti? Selles trikk ongi, et ei peagi! Aga kõik need, kelles elab soov näha eestlasi arenemas, võitlemas ja võitmas, saavad isegi aru, et kui meie oma osa ei tee, siis jääb mõni meetrike või sekundike puudu ka neil, kelle peale me panustame. Ja kui me siis lihtsalt õlleklaasi taga viriseda tahame, on see meie valik. Kes ei taha, tulge spordi”virisejate" gruppi Facebookis ja andke teada, kas teie tahaks midagi muuta!