Kui enam metsa puude taga näha ei viitsita, ehk kuhu on kadunud ajakirjanduse hambad?

Sel suvel on mind isiklikult väga murelikuks teinud tendents, mida võib kokku võtta nii: meie ajakirjandus ei oska enam küsida õigeid küsimusi, et näha meediamullide taga tendentse, mille jätkumine võib meid kõiki homme valusalt bumerangina puudutada. Need pole vaid etteheited ajakirjandusele, vaid ka arvamusliidritele, politiikutele. Võimetus tegeleda valusate, keeruliste ja kogu ühiskonda mõjutavate ilmingutega, mis kohe populaarseks ei tee, on valdav.

Millest jutt? Mõne päeva eest tuli endine pikaaegne ja lugupeetud kohtunik Leo Kunman välja väga tõsiste süüdistustega prokuratuuri ja politsei vastu. Tuues konkreetseid näiteid oma tööst, kus nn riiklik pool kasutas võistlevas menetluses võidu saavutamiseks ebaseaduslikke võtteid. Manipulatsiooni ja fabritseerimist. Kuigi ka mina ei tea nende lugude detailseid tagmaid nagu enamus meist, ei tahaks ma uskuda, et Kunmani kogemusega jurist niisama valimatult sõnu loopis. Ilmselt oli ta valmis pikaks kohtusaagaks, kus oli enda sõnu valmis ka kirjalike faktidega kinnitama. Ühtäkki aga valisid istuv justiitsminister, peaprukurör ja seotud politseinikud üllatava kaitsetaktika, ja teatasid, et kuigi Kunman valetab ja laimab riigi õigussüsteemi, ei kavatse nad temaga siiski kohtus vaielda!

Aga mis siis, kui fabritseerimised ongi meie õigussüsteemi osa?

See mis edasi juhtus, puudutab minu arktikli peamist mõtet. Ajakirjanikud ei vaevnud või ei viitsinud küsida järgmisi küsimusi. Et miks riik jättis kasutamata võimaluse läbi kohtunikule vastandamise näidata oma õigusriigi läbipaistvust ja puhtust? Et mis siis, kui Kunman siiski rääkis faktidest? Ja mis siis, kui sarnaseid juhtumeid on palju? Ja mis siis, kui tegu on sügavalt juurdunud süsteemiga, mille ohvriks võime ka ise sobival hetkel sattuda?

Selle asemel avaldati usinasti riigi üleolevaid seisukohti stiilis “Kunmanile vaja hullusärki”. Ja kõik. Ma poleks ehk seda nii südamesse võtnud, kui ma ei teaks mitmeid sarnaseid juhtumeid, millele Kunman vihjas. Olen ka ise olnud kohtus ja elanud üle kirjeldamatu valetmise ja manipuleerimise just prokuratuuri poolt koostöös politseiga. Isegi nimed Kunmani ja minu saagas kattusid.

Kas tõesti pole ajakirjanikud sellistest lugudest kuulnud?! On, muidugi on. Aga nad pole enam valmis hammustama. Sest politsei ja prokuratuur toovad lauale stabiilse töö ja kes ikka toitvat kätt näksata sooviks.

Kuid asi pole hammustamises, salvamises ega puremises. Asi on võimaluses paljastada sügavalt juurdunud süsteem! Või siis paljastada ekskohtunik kui valetaja! Mõlemal juhul vääriksid meediatarbijad selgeid vastuseid. Me ei taha elada vastamata küsimuste, kõhkluste ja loosungitega. Kunman oli selleks valmis, riik mitte. Ja ka ajakirjandus mitte.

Asi pole Danskes, äkki hoopis silmaklappidega finantsjärelvalves?

Teine lugu, mis minu hinnangul kuulub samasse ooperisse ja mis ei tee Eesti ajakirjanikele au, puudutab võib-olla veelgi suurema bumerangimõjuga mustrit. Ka selle keskmes on prokuratuur, kuid seekord politsei asemel koos Finantsinspektsiooniga. '

Hiljuti lahvatanud skandaal Danske panga suurest rahapesuskeemist tõi meie ette palju enam kui tegelikult keegi lahti kirjutada oleks viitsinud. Küsimuse sellest, kas üldse on Eestis olemas tegelik järelvalve pankade üle? Selgitan. See polnud esimene kord kui Finantsinspektsioonil võttis piltlikult öeldes voodist tõusmiseks ja Danske panga kontrollimiseks terve armeetäie sõdurite jõupingutuse. Inspektsioon saadi voodist püsti vaid tänu selle teistpidi keeramisele.

Kilvar Kessler, 14 aasttat FI eesotsas

,Kui hea uni tunbubki olevat selle asutuse kaubamärk. Juba kümne aasta eest, mil paljud Eesti investorid kaotasid raha Azerbadzaani (muide sama kaasust mainib just manipulatsioonist rääkides ka kohtunik Kunman), teatas FI juht, et mingit alust kelmust kahtlustada inspektsioonil pole. Ometi oleks võinud olla. Kelmus ja kuriteod oma klientide suhtes said kohtus tõendatud.

Kohe pärst seda tulid Rumeenia ja Bulgaaria investeeringud, mida vahendas ja juhtis Swedbank. Taaskord rikuti reegleid. Avalike väärtpaberi emissioonide asemel tehti kinniseid. Kaotati dokumente, jpm. Nagu on kohtud neis vaidlustes hiljem tuvastanud, oli suur roll pangasiseste eeskirjade ja mehhanismide puudumises, mis võimaldasid nelja tuule poole lennutada läbinähtavalt kuritegeliku skeemi alla neelanud pangal. Kas kujutate ette, et pank paigutas ise oma klientide eest miljoneid eurosid mustlasriigi põllumaadesse, mille kohta polnud olemas isegi maade hindamisakti?! On see loogiline? Ei. Aga nii see oli. Nu is shto, võib võtta kokku Finatsinspektiooni reakstiooni toimunule. Pikemalt lahti kirjutades mööndab panga üle järelvalvet tegeva institustiooni juht täie rahuga, et „pole alust, pole põhjust, me ei lasku suurte pankade mainekahjustamisse, mida meiepoolne menetlus kaasa tooks”.

Kessleri tüüpselgitus, miks Swedbanki ei peaks uurima

Kui turvaliselt on investeeritud meie pensionisäästud?

Mina tõesti ei tea, kui sõltumatu on Finatsinspektsioon tegelikult suurte kommertspankade uurimisel ja nende osas prokuratuurile kuritoekahtuste esitamisel. Küll tean, et Swedbank, SEB, Danske kuuluvad kõik peamiste Finantsinspektsiooni rahastajate hulka. Jah, Finantsinspekstioon valvab panku nende endi, mitte riigi raha eeest. Võib-olla on see okey. Aga võib-olla on see hoopis sügavama käsi-peseb-kätt korruptsiooni mülgas, milles nüüd ulpima peame.

Milleks see pikk lugu? Kust paistab siin ajakirjanike hambutus? Lihtne: me kõik oleme sama mustri potentsiaalsed ohvrid, kuna riik on pankadele juhtida andnud meie kõigi pensionid. Sajad miljonid eurod. Kuni pole olemas usaldusväärset järelvalvet, kes ei asuks tegutsema alles siis, kui juba kõik raha kadunud ja pankurid vangis, oleks absoluutselt naiivne arvata, et meie endi rahad turvaliselt juhitud on. Piisab vaid mõnest kelmist panga sees ja nõrgast kontrollmehhanismist, nagu Rumeenia saaga Swedbanki puhul juba tuvastanud on, ning homme oleme kõik taas püksata.

Vaid mõned küsimused, mida puude taga metsa aimavad ajakirjanikud küsida võinuks: Kas ja millal on FI kunagi Eesti suurpankade kontrollimisel näidanud üles proaktiivset huvi? Miks ei ole FI ka pärast korduvaid detailseid tähelepanujuhtimisi asunud koostöös prokuratuuriga uurima Danske Panga, Swedbanki, Gild Investeermispanga, jt juhtimist, võlakirja emissoonide korraldmist, jne? Kuidas on tagatud meie pensionifondide rahapaigutuse läbipaistvus, kui ainus järvavalveinstitutsioon suhtub oma rolli kui pankade mainehoidja omassse? Kuidas on tagatud FI otsustusprotsessides, millal ja milliseid kaebusi ja kuidas kontrollitakse? Kuidas, kuhu, ja milliste analüüside ja hinnangute alusel on paigutatud meie pensionifondide raha? Millega on välistatud, et Rumeenia, Azerbadzaani ja Bulgaaria saagad ning Danske kriminaaalne majasisene kriminaaltango on täna meie suurpankades välistatud?

Asi pole usus, asi on hirmus

Muide, ma arvestan siinkohal, et võin oma kahtlustes rängalt eksida ja nii prukuratuuril kui Finantsinspektsioonil on olemas hulk ammendavaid vastuseid, mis minu kahtlused pühiks. Kuid selleks peaks keegi enne need teemad tõstatama, läbi analüüsima. Kes?

Kui te arvate, et ma lahmin niisama, siis eksite. Olen endise ajakirjanikuna neil teemadel viimastel päevadel vestelnud päris mitme endise kolleegiga erinevatest meediväljaannetest. Üllatav, kuid nad jagavad mu kahtlusi ja seisukohti. Isegi kui mitte lõpuni, siis vähemasti ollakse nõus, et on läbiuurimata alasid, mis tunduvad imelikud! Näiteks, kuidas on sama mees saanud sisuliselt juhtida finantsjärelvalve asutust selle loomisest alatest, kui tema järelvalvatavad finantsasutused on sattunud suurtesse pahandustesse ja kliendid kaotanud nende süül kümneid miljoneid eurosid.

Kuid vähemasti mulle tuttavad ajakirjanikud esitavad mitmeid esmapilgul mõjuvaid põhjuseid, miks neid teemasid ei uurita. Kõige levinud põhjus on hirm mõnes detailis eksida ja siis aastaid valusalt ja kallilt kohut käia. Nagu ütles üks mu teenekas peatoimetajast sõber, et “kui toimetustes kerkib üles vähimgi võimalus, et mõni lugu toob kaasa vihase ja pika kohtuskäimise, püütakse need teemad eos laua alla pühkida”.

Ja kuidas siis ikkagi neljanda võimu hambad tervaks lihvida? Kuidas panna neid puude taha vaatama? Kuidas meelitada meediat esitama olulisemaid küsimusi kui see, kes kellega käib või kui palju aktsiisid õlle hinda kergitavad?