Raul Kalevi blogi: Oo, mõttetu mood!

Tervitades taaskord moerahva kihevile ajanud Tallinna moenädalat, tekkis mõte korraks visata kinnas kogu valdkonnale ja selle andunud järgijatele. Nimelt väidan, et mida vähem me tegeleks moega, mida me ei mõista, seda kasulikum meile kõigile. Ja vastupidi, mida rohkem me moest mõistaks, seda rohkem oleks meil sellega tegelemisest kasu.

Paar sõna endast

Enne rünnakusse sööstmist pean möönma, et moevaldkonda kiindusin tegelikult esimest korda pooljuhuslikult 2000 aastal, mil minu leedulannast sõbranna ja ülikoolikaaslane Irja palun mul aidata kokku kirjutada tema Concordia ülikooli baka lõputöö rahvusvahelise moebutiigi äriplaanina. Et luua edukas äriplaan, tuli kümneid tunde analüüsida edu- ja põrumislugusid eri riikides, tootmispotentsiaali ja rõivakandmise hoiakuid eri turgude. Ja hakata teema mõistmiseks igapäevaselt jälgima Fashion TVd. 16 aastat hiljem, mil Irja on jõudnud lõpetada veel paar moekooli Itaalias ja USAs ning tegeleb juba aastaid erinevate maailma tippdisainerite abistamisega Itaalis, Dubais, jm, vaatan mina siin Aegviidus harjumuslikult endiselt sama telekanalit. Selle erinevusega, et olen nüüdseks tuttav ka enamuse viimase paari sajandi jooksul läbikirjutatud moeteooriatega, näinud kõiki olulisemid moeshõusid viimasest aastakümnest ja jälgin igapäevaselt huvipakkuvate moedisaineri tegemisi Jaapanist Nigeeriani. Professionaalses plaanis olen muuhulgas aidanud oma abikaasal nullist üles ehitada väikese moeateljee ning seega detailideni tuttav eesti moemaailma võlude ja valdudega.

Kuid selle artikli mõte on muus. Nimelt küsimuses, kas ja milleks meile on moodi vaja 21 sajandi eestis?

On ilmne, et kuuldes sõna mood, mõtleb iga inimene millestki erinevast. Kellele meenub ilu, kellele, kole, kellele kallid hinnasildid, kellele 17.sajandi kohvikannusoojendajaid meenutavad kullatud tikanditega kleidid. Imestada ega pahaks panna pole siin midagi, sest tegelikult pole moeteoreetikud senimaani ühel meelel, kas mood on kunst või tehnoloogia. Kas ta peab olema esteetiliselt ilus või shokeerivalt jäle. Ega ka selles, kust see tekib ja miks sureb.

Põhjuseid, miks moodi senimaani ühtselt defineerida pole suudetud, peitub ilmselt tema haaramatuses just sotsiaal-psühholoogiliste ning esteetiliste ilmingute pidevate muutuste tõttu. Näiteks kui veel 150 aastat tagasi sümboliseerisid kõrgklassi naiste riided tema “omaniku” rahakoti suurust ning nende sõnumiks oli “ma võin kanda niivõrd ebapraktilisi rõivaid, millega ei saa teha ühtegi kodust tööd”, siis 150 aastat hiljem võiks moeka kaasaja naise riitusmisstiil rääkima hakatas pigem hüüda: “ma teen mida tahan ja teie kõik olge vait”.

Mood vajab staatusekultust

Üks on aga kindel: on olemas mood kui staatuse sümbol ning mood kui igapäevane rõivastumise viis. Julgen väita, et seda esimest, millega käivad kaasas kord aastas erinevatesse maailma moepealinnadesse koondunud (kahjuks vaikselt kokku kuivanud) pompöössed moeshõud eliidile, surematu haute couture religioon kummardamine, jpm, Eestis me ei näe.

Tõsi, vähenenud on see ka mujal maailmas, kuid disainerite kultus seleebritite seas aitab päästerõngana ka pööblil oma unistusi sättida ja hoiab valdkonna müügikäibe rekordkõrgel. Siiski, staatusmoe sajandite pikkune nurgakivi, mis lubas viimase moesõna järgi riietujale alati üleolevat sära ja tähendas eelmise kevade moekandjale teatud kõrgseltskondades vaieldamatud häbi, on üldjuhul ajalugu. Koos sellega on kukkunud rõivaste hinnad ja hääbunud haute coutur.

Kuid mood kui sümbolite keel, milles on ajaproovile ehk enim vastu pannud suure Karl Marxi poolt mõtestatu, et mood on lõige lihtsam ja kiirem viis ennast klassiühiskonnas järgmisele pulgale upitada, ei ole veel kaugletki surnud. Paned selga sama logo või tegumoega särgi, mida kannavad rikkad ja astud hetkega oma tutvusringkonnas liidri staatusesse. Selle tõe kinnituseks on Venemaal ja Hiinas toimuv brändirevolutsioon, kus orginaalse Louis Vuittoni kandmise nimel ollakse valmis terve kuu või isegi kauem nälgima.

Kuid Eestis ei ole staatusmoodi. Ei ole seleebriteid ega neid keda matkida. Ka meie nn kõrgmood, mida üksikud ellujäänud disainerid veel aeg-ajalt tükikaupa ja vananevate käsitöömeistrite-rätsepate värisevate käte abil elus hoida püüavad, on pigem klassika ja üksnes klassika. Ei midagi moele omast ega inspireerivat. Sest pole üritusi, kus näidata oma staatust. Ja pole ka staatusekultust. Ja pole ka üritusi, kus inspireerida. Vähemasti nii väidavad meie naised ise. Ja see kõik on tegelikult moeärile surm. Vähemasti mandmine.

Elulootuse on leidnud need üksikud, kes on tabanud, et kuna kallile, eksklusiivsele ja inspireerivale moele puudub tarbija, siis tuleb õmmelda võimalikult lihtsaid lõikeid ja kopeerida lääne moezurnaalides nähtud hilpe veidi lihtsustades. Sedasorti mandumist toetavad omakorda Eesti rõivamoes prevalveerivad minimalism ja konservatiivsus. Ja kui sellele kõigele joonistada juurde oma bränd, näiteks Pierre Fevrier vm, saabki H&M lettidel uputamiseni ladustatud kaubale äravahetamiseni sarnast massinodi millegi kodumaise ja erilisena 5 korda kõrgemate hindadega müüa.

Andekate Eesti moedisainerite loominguliste arnegut pärssiv õnnetus ja samas kohalike moebrändide ainus õnn on seesama rumalavõitu tarbija, kes odavaid koopiaid tõelisest kunstist eristada ei oska. Ega ka taha, sest tal poeks iialgi raha käsitöö tellimiseks. Ega piisavat taipu isikupära tähtsustamiseks. Ta on selle hindamiseks liiga praktiline. Riietusest ei sõltu ei tema jaoks midagi. Vabandan nende üksikute ees, kes nüüd end riivatuna tundsid. Kuid üldpilt on just selline.

Pangem moemajad kinni

Vahel on mu kahju, et ma ei ela Pariisis või New-Yorkis, kus üks alexandermcqueen teise järel mind jalust suudaks rabada ja pakuks magamata öid täis rõivaloomingu kõrgpilotaazi üle mõtisklemist. Ma ütlen ausalt, et Eesti moe toetajana on mul olnud raske meie kohalikke moenädalaid vaatamas käia. Valus. Sest kuigi ma tean, et meil on ilmelisi noori ja vanemaid disainereid, on meie mood suuresti meie vaesuse nägu. See ei ispireeri ei kunstilselt ega tehnoloogiliselt ega lavastuslikult. Mul pole ühtki etteheidet meie tippudele, kes on näidanud aeg ajalt vägagi erilisi ja iseloodud käekirjaga rõivaid, seda ka seekord. Kuid need sähvatused on tänaseks marginaliseerunud ega kõneta enam kedagi peale 100 moetudengi. Või siis nende naiste, kes igapäevaselt moemaailmas piisavalt sees pole ja armetuid koopiaid ära ei tunne. Vaatad ja tagad küsida: no ja siis.....

Sest kõik paneb paika raha ja turg. Turunduseelarve. Põhimõtteliselt on meie moedemmide ja -nädalate puhul tegu kaubamaja müügikollektsioonide tutvustamisega, mis oli omane ka juba nõukajal, mitte elamusüritusega, mis ta ju sootuks loomingulisema ja inspireerivama ERKI Moesõu kõrval olla võiks. Kuigi ilus, ei kõneta 100 eurose garderoobikauba nägemine moefänne. Ja võib-olla neid fänne enam polegi.

Just siin tahaksin teha pöörde. Ja veenda meie moeloojaid oma moemajasid kinni panema. Või mujale turgudele kolima. Eesti on vale koht, kus moega kui loominguga raha teha, sest siinne tarbija on selleks liiga praktiline. Temaga töötades te hääbute. Nii nagu on välja surnud rõivatööstus, on välja surnud haute couture, on välja surnud staatuselembus. Ja on välja suremas ka Eesti moemajad. Kiiret ja odavat nn 5 euro moodi pole aga võimalik teha ilma massilise turu ja skaleerimiseta, seda näitab isegi Baltika moebrändide jätkuv ahastamapanev rännak (vaatmata Aasias toodetud rõivaste madalale omahinnale) majanduslikus surmavarju orus.

Kui aga kinni panna ei soovita, tuleks teha midagi sootuks teisiti. Midagi, mis paneb ahhetama ja kutsub inimesi üles oma tarbimisharjumusi muutma. Näiteks koonduda kokku, testida oma ideid neuroteaduse moodsaima tehnoloogiaga erinevate tarbijarühmade peal eri riikides. Äkki kusagilt sähvatab uus valgus!

Ärge järgige moodi!

Mida aga soovitada meie moetarbjale? Ärge järgige moodi, sest sellest ei sõltu teie jaoks mitte midagi. Tühi ajaraiskamine. Vähemasti seni kuni te ei tunne ega adu seda selliste peensusteni, mis lubaks teil enda enesetunnet moeteadliku inimesena tublisti tõsta. Ja seejärel ka oma välimusest väljapeegelduvat sõnumit peenhäälestada.

Pigem jälgige kuidas te välja näete! Mõtestage enese garderoobiga seoses vaid kaks-kolm olulist momenti. Millised rõivad mulle sobivad ja mind ilusamaks/vastupandamatumaks/targemaks muudavad. Ja milliste rõivaste ja stiiliga ma tööl või eraelus rohkem saavutan. Ja pange rõhk naturaalsetele kangastele, välistades polüesteri jm. Keskunduge oma stiili leidmisele ja selle värskendamisele. Muutke oma stiili vähemasti kord 5 aasta tagant! Ärge unustage naiselikkust ja soenguid. See kõik, andke andeks, on aga moeväline. Kuid rõivad võite vabalt osta ka kaltsukast, kui teate kuidas neid enda seljas mängima panna.

Jah, te võite leida suurepäraseid rõivaid ka viimastest kollektsioonidest, millega oma garderoobiklassikat täiendada. Kuid ärge neist liigselt vaimustuge. Eestis kindlasti mitte. Ilmne raharaisk. Sest niipea kui te tahaks hüpata peale moekiirrongile ja osta omale Marc Jacobsi või Mcqueeni viimase mudeli teksad, lootes nendega kevadiselt tuulises Pirita rannas laineid lüüa, avastate peagi, et kogu raha oli maha visatud. Sest mitte keegi teie tuttavatest ei tea midagi Marc Jacobsist, ei tea viimasest moest ega ka sellest, et need püksid teile 1000 eurot maksid. Lisaks võivad nad oma peas teie jalas halvasti istuvaid pükse seostada kehva maitse vm. Ja kõige hullem on see, et sel hetkel, kui nad sellest trendist teada saavad, on Marc Jacobsil juba välja tulnud kaks uut kollektsiooni ning teie teksade hind langenud 19 euro peale.

Lõpetuseks küsiks: kas on mõtet osta Eesti disainerite loomingut, kui selles puudub isikupära, sarm ja erilisus ning maksta selle eest kordades rohkem kui mis iganes kiirmoebränd samaväärse eest küsib? Kui vastate pigem ei, siis tähendab see, et Eesti moetööstusel seisavad ees rasked ajad ja tublisti nuputamist. Kui aga vastate jah, olen hoopis mina mõttetu mees, sest kõik hästi ja isegi suurepäraselt ning meie moeelu võib jätkata oma tähelendu!