Igal rõival on sõnum ehk kui hakkaks õige ehitama silda moe ja praktilise riietumistaju vahele?

Pärast minu kirjutise “Kummardus Naiselikkusele” üliaktiivset ja mulle ootamatut lugemiste arvu eesti naiste (ja ehk ka mõne meesisendi poolt), olen saanud vestelda ja ka kuulata tagasisidet. Õnneks on arvamusi seinast seina, mistõttu saavad tõeotsingud siinkohal jätkuda.

Siiski olen juba paar järeldust teinud. Esiteks, et moeajakirjandus ja ka laiem moekirjandus on jätnud tähelepanuta sillaloomise rõivastuse, moe ja igapevaste eluprobleemide lahendamise vahel. Ei mitte ameerikas, aga meil! Need probleemid on tavaliselt sotsiaalset ja psühholoogilist laadi. Ja teiseks, et kuna seda silda loodud pole, jagunevad ka inimesed oma arvamustes laias laastus kahte leeri. Need, kes igapäevaselt tegevad disaini, stilistika jms, mõistavad riietumise kaalu ja selle iga detaili tähtsust peensusteni. Need aga, kes asuvad teisel pool jõge ning kelle jaoks mood on vaid huvitavad trendid, mida aja ülejäädes sirvida, arvad pigem, et tegelen psedoprobleemiga. Nii nagu kirjutas üks kommentaator, et naisel on oluline näha inspireeriv ja ahvatlev välja vaid perioodil, mil ta omale meest otsib, sest pärast laste sündi ei suuda ta niikuinii enam 20 aastastega samaväärselt ilus välja näha, hoolitsegu või enda eest 12h päevas!

Muide, vahelepõikena, eile näitas ERR saates Eesti Lood lugu 12 lapsega pereemast Mallest, kelle puhul nii minul kui mu kaasal tekkis väga sügav respekt, sest tõesti oli tegu naise ja emaga suure algustähega. Ainus, mis jäi natuke segama, oli see, et kogu eluraskus oli temast teinud mitte just kõige enda-eest-hoolitsevama inimese. Kuigi paratamatu kompromiss, tekkis suur soov prouaga ühendust võtta, talle üks kleit õmmelda, soeng meisterdada ja anda talle võimalus ka ennast kord aastas tõeliselt ilusana ja tähtsana tunda. Kasvõi selleks, et mees temasse uuesti armuks!

Aga tagasi algusesse. Seda, et osad naised asuvad ülel pool jõge ja teised teisel pool, pole keeruline mõista. Kõik sõltub, millises inforingis sa liigud ja kellega suhtled. Ja mingis mõttes tahaksin isegi kivi moeloojate endi kapsaaeda visata, sest nad liiga vähe räägivad ja liiga palju loovad. Sageli võib see aga viia vastupidiste tulemusteni.

Toon näite. Me teame, et üks olulisi inspiratsiooniallikaid moeloojatele on uued trendid, mis sageli tekivad just tänaval, getodest, jm, kus noored ringi hängivad. Kujutame nüüd korraks ette, et moelooja tähelepanu on pälvinud katkiste pükstega poolkodutud noored kusagil Bronxy linnaosas, kes on oma kamba tunnusena otsustanud hakata kandma erivärvilsi püksisääri, mida saadakse erinevatelt pükstelt ja kinnitatakse ärarebitud säärega mudeli külge haaknõeltega. Põhjused, miks selline lahendus leiti, hõlmab endas kodutust, vanemate hoole puudumist, riiete kulumist ja soovi rasketes oludes oma räbalat elu lahedamaks muuta. Liigume oma kujutluses edasi ja näeme seda stiili veidi rafineeritumal moel juba New Yorki moenädalal ja veidi hiljem ka paari suurbrändi kauplustes, kus pakutaksegi teksasid koos äravõetava teisevärvilise lisasäärega. Lahe! Nüüd aga kujutagem ette, et sama stiil vallutab suure osa koolinoortest ja ka 20 aastastest. Sest matkimine on moeäri alus.

Ja nüüd jõuamegi paradoksini. Noored, kes seda uut stiili kandma hakkavad, on trendikad omas ringkonnas, omas subkultuuris, kuid mittemõistetavad laiemalt. Kui nad selliste pükstega tööintervjuule saabuvad, ootab neid ees fiasko. Kui nad selliseid pükse ka 20-30ndates eluaastates otsustavad kanda, võib nende võimalus leida omale väärikaid ja sobivaid kaaslasi saada samamoodi piiratud, nagu on see juhtunud nn motomeeste moe subkultuuri esindajatega. Ja kui nad peaks abielumeeste või naistena sellise stiili kaudu “ennast pikemalt identifitseerima”, võib see tähenda, et see ei jäta mõjuta ka nende peresuhteid ega üldist toimetulekut elus.

Kogu loo moraal on lihtne: mood on lahe ja erinevad stiilid on värskendavad, kuid selle kõige väljakandmine eeldab arusaamist, kellele, miks ja kuidas on see mõeldud. Ja seda nn common sensi inimestel liiga sageli napib. Napib ka lihtsamas olukorras, kus tarvis otsustada, millal panna ette punane lips, millal kanda punast kleiti ja millal sellest kategooriliselt hoiduda. Sest sama värv, mis sobib ideaalselt partnerite erutamiseks ja võrgutamiseks töövälises õhkkonnas, paneb töökontekstis inimesi meist eemale põrkuma.

Veelgi praktilisem näide puudutab nn kaasaegset parkate, teksade ja tutimütsi moodi. Ok, sel mugavusest dikteeritud vaba aja stiilil on ehk oma koht ja kui see on saanud valdavaks trendiks, siis ilmselt ei kaasne sellega ka enam sotsiaalselt diskrimineerimist. Kuid, lubage mul olla aus. Kui ühel mehel on naine, kes seda püksistiili liiga tõsiselt võtab, siis võib vabalt juhtuda, et ootamatuks kõrvalehüppeks piisab tema meespartnerile vaid ükskõik millise seeliku nägemisest.

Vahepõikene mõtteharjutus rõivaste mõjust meie mõtlemisele ja käitumisele. Kas teadsite, et mehed, kes kannavad ülikonda või muud vormirõivast, on oma jutus enamasti abstraktsemad ja ebakonkreetsemad. Ja piisab neil vaid selga ajada teksad ja kampsun, kui nad muutuvad detailsemateks, soojemateks ja hoolivamateks. Niipea aga kui nad unustavad need teksad selga ka tööle minnes, kukub aga nende autoriteet alluvate silmis kordades ja kolinal. Ehk: igas rõival on oma sõnum!

Ma tõesti ei tea, kuidas tänased noored moodi, stiile, värve, ja oskust neid vastavalt oma kehatüübile, positsioonile, ambitsioonidele ja vajadustele kombineerida mõistavad, kuid mul vähemasti tekkis mõte. Et hakkas ehitama seda silda.

Alustuseks selliselt, et püüan hakata korraldama inspiratsiooniõhtuid naistele (ja meestele), keda huvitab arusaam, kuidas läbi rõivaste oma suhteid, karjääri ja ka enese ego rahuldamist teadlikult suunata. Kuna see teadus ei ole matmaatika ega ökonoomika, vaid pigem psühholoogia ja keemia kombinatsioon, siis võiks formaadiks olla huvitavate uuringute tutvustus ja vestlus. Lisaks kutsuks iga kord ühe teisel pool jõge asuvast kogukonnast kellegi tugevama stiilitajuga praktiku rääkima oma kogemustest ja arutaks siis üheskoos kohvi, tee ja gluteeni- suhkru- ning rasvavabade koogikeste taustal, kuidas iga inimene seda silda teadmatusest teadvustamisse luua võiks. Saaks ehk EV100 ajaks meie kaunile kodumaale juurde 100 uut stiiliteadlikumat inimest, kes siis juba omakorda vabatahtlikuks sillaehitajateks hakkaks!

Asun planeerima:). Kas oleks huvilisi, kes sooviks oma kogemusi jagada või teistelt kuulata?!