Minust ei saanudki kriminaalkurjategijat!

Ilmselt on nüüd paras aeg teatada, et kuigi prokuratuur väga pingutas, politsei aplauside ja ovatsioonide saatel, ei suudetud siiski seadusi niipalju väänata, et minust kriminaalkurjategijat teha. Ennäe imet!!

Niisiis sai süüdistus, mis nägi ette, et minust peaks saama prostitutsioonile kaasaaitaja, nii esimeses kui teises kohtuastmes jõulise vastulöögi ja mind mõisteti tingimusteta õigeks.

Kuna minu „kuritegu“ seisnes mõningate neidude venekeelsete enesemüügi (massaazi) reklaamide eestindamises (mida ma kunagi ei salanud ega pea ka tähelepanuväärseks), peaks nüüdseks nii politseile kui prokuratuurile olema selge, et tõlketegevust siiski kupeldamisega võrrelda ei saa! Ja tore on, seest mulle oli see seaduste valguses selge juba ammu enne!

Kahju on ainult sellest, et vahepeal on kulunud kaks aastat, olen kaotanud palju sõpru ja tuttavaid, kes kohtusaaga hirmus omakasupüüdlikult püksi lasid ja enam telefonitoru ei võta. Pole hullu, argpükstega polegi midagi arutada.

Veelgi enam on kahju, et analoogse valesüüdistusega on prokuratuur lasknud kokkuleppemenetluste korras enne mind karistada kümneid ja kümneid inimesi. Ja nad ilmselt ei saa kunagi isegi teada, et see kõik oli tegelikult seadusevastane.

Ja kui olla aus, siis eriti kahju on mul meie riigist, kelle prokuratuuris ja politseis töötavad sellised geeniused, kes ei suuda oma kallutatuses ja pimedas vihas seaduseid kokku veerida ja kulutavad tühjadele protsessidele vaid kallist maksumaksja raha. Ju siis ei pea ikka alati paika rahvatarkus, mille kohaselt annab Jumal ameti ja siis ka tarkuse.

Mis puudutab prostitutsiooni, siis olen alati olnud arvamusel, et see on taunitav tegevus, mis õõnestab ühiskonnas pereväärtusi ja istutab lisaks füüsilistele haigustele meie sekka ka mehi, kes ei viitsi ega vaevu enam olema võitlejad naiste pärast. Ja kui nad seda ei oska ega viitsi vaid lähevad rahakotiga kergema vastupanu teed, siis tõenäoliselt kaotab sellest kogu rahvas.

Kuid prostituute ja ma ei laidaks – nemad on oma mõistuse, keeleoskuse, vanematelt kaasa saadud harjumustega ning lisaks neid tabanud eluraskustega olukorras, kus oma laste toitmiseks pole abi oodata mitte kelleltki teiselt kui omaenda jalgevahelt. Ja ma isiklikult arvan, et nii mõnigi naispolitseinik ja naisprokurör, kellega mul on tulnud kokku puutuda, sobiks ehk prostituudiks pareminigi kui tööle, kus eeldatakse ka mõistuse olemasolu.