Hoiatus: „Ühtse Eesti“ tagant paistavad IRLi kõrvad!

Meedias on teatrimaigulise uue erakonna „Ühtne Eesti“ meediakampaania saanud nn ekspertidelt palju kiita kui paremini läbimõeldum kui proff-parteide omad. Osalt võib see ju nii olla, kuid tegelikult on suure menu taga mitte hea kampaania vaid apoliitilisus ja poliitiline rikkumatus. Olgem ausad, mitte ükski poliitiline partei poleks ei samasuguse ega ka parema poliitilise kampaania korral suuteline saama samavõrra meediapinda kui seda saavad teatritegelased.

Kuid just siin peitub ka üks suuremaid ohtusid – juhul kui siiski pole tegu teatritükiga vaid sootuks palju kaugemale läbimõeldud etendusega, on tegemist läbi ajaloo suurima meediapettusega, mida tavakodanik tõenäoliselt mitte kunagi ei andesta ja mis võib viia igasuguste sotsiaalkampaaniate luhtumiseni tulevikus.

Minule isiklikult tundub, et kogu kampaania taga võiks olla IRL, kellel täna puuduvad võimalused oma positsiooni avaliku arvamuse uuringute kohaselt oluliselt tõsta. IRL on jäänud väikeparteiks, kes peab leppima peksupoisi staatusega kui ei Laar ega ka ResPublica kinnimaksutud mehepojad poleks ju sellise stsenaariumiga leppinud?! Mida ette võtta?

Poliitikas, sealhulgas Eesti kohalikus poliitikas pole midagi uut selles, et enne valimis tuuakse häältemagnetina varjust välja nn sõltumatu kolonn. Tavaliselt on see valimisnimekiri, mis koondab enamikus uusi nägusid ja üritab kaugeneda ühe või teise dikteeriva partei mainest. See kolonn peab võtma ära need 30% valijahäältest, kes ühelgi juhul ei vali olemasolevaid poliitikuid vaid otsivad alternatiivi. Pärast valimisi aga liidetakse soodsatel asjaoludel justkui mõttekaaslasteks osutunud „sõltumatud“ kogu üritust dikteerinud toonorerakonnaga. Või jäetakse ka liitmata ning etendatakse teatud aeg „koostööd“ edasi.

Mida aeg edasi ja mida rohkem saabub sõnumeid Ühtse Eesti tegevuste kohta, seda enam paistavad mulle sealt tagant IRLi sarved. Miks? Väga lihtsatel mulle kahtluseusse tekitavatel põhjustel:
1. IRLil on sellist sõltumatut kolonni kõige enam vaja.
2. Ühtne Eesti on ennast määratlenud ennekõike eestimeelse erakonnana, mis kattub ainult rahvuslaste ja IRLi kuvandiga.
3. Ühtsel Eesti puudub liider ja ka selge sõnum peale selle, et „otsitakse alternatiivi“, mistõttu ei saa neid iseseisva tõhusa parteistruktuurina ette kujutada.
4. Nn sotsiaalne meediakampaania on juba ületanud mõistlikkuse piiri, seda enam, et rahaliselt pole täna ühelgi erakonnal piisavalt toetajaid vaid on vaid võlad. Veel vähem on realistlik uskuda, et üks teatriprojekt suudab masule vastu naeratada ja koguda annetusi miljonite eest, et viia läbi sedasorti suurt ettevõtmist.
5. Kui isegi Ühtne Eesti on saanud sotsiaalreklaami egiidi all endale suured meediapinnad kasutada, siis omatigi tuleb neil maksta trükiste disaini ja tootmise eest, mis pole odav.
6. Vahetult enne Ühtse Eesti projekti algust lahkus vabatahtlikult riigikogust IRL ja kunagi ResPublika üks kampaaniameistroied Ott Lumi, kes väitis, et hakkab leiba teenima PR-valdkonnas!! See pidi olema nali või siis midagi väga suurt, sest masu ajal teenitakse PR valdkonnas kordades vähem raha kui riigikogus istudes.
7. Viimaseks – nii Semper kui ka tema kaaslased on minu mälu järgi olnud alati pigem Isamaaliidu kui teiste parteide toetajad. Selline mulje on mulle jäänud kuid muidugi võib see olla ekslik.

Mida öelda kokkuvõttes järjekordset vandenõuteooriat lendu lastes? Ilmselt vaid seda, et kui peaks sündima uus erakond, siis kindlasti on ta vaid kellegi teise salajane häältekogujast kolonn, mis varem või hiljem maandub sinna kuhu on suubunud kõik varasemadki ideelised ja uuenduslikud üllatajad Eesti poliitmaastikul!

Annaks Jumal, et seda parteid ei sünniks, sest vähemasti mina pean IRLi üheks kõige ilgemaks Eesti erakonnaks, kelle ilgus seisneb just selles, et püha nägu tehes valetatakse ja vassitakse omakasu eesmärgil palju enam kui need, kes püha näo tegemisele aega ei kuluta!!