Kohtupraktika kisub maffiaks, rahvas koogutab kaasa

Mitte, et ma kõiki fakte teaks ja kõigi kohtumaterjalidega süviti tutvunud oleks, kui mind kodanikuna ja hiljuti isikliku kohtusaaga läbinuna häirib siiski eluliselt, et riik on asunud inimesi süüdistama ja ka süüdi mõistma analoogsetel alustel nagu lubab endale allilm: nägu ei meeldi, vastik tüüp, köhi papp, kui ei köhi, lööme maha. Maffiale pole inimeste saatuse üle otsustamisel oluline objektiivsus ega faktid vaid piisab kõhutundest ja sisemisest veendmusest. Ja kui maffia teab, millise advokaadiga, prokuröri ja kohtunikuga tuleks püüda asju ajada oma eesmärgi saavutamiseks, siis küllap teavad seda ka riigivõimu juures ukerdajad.

Just samade argumentidega on minu hinnangul sisuliselt süüdi mõistetud nii Pärnu linnajuhid Mart Viisitamm ja Simmo Saar, nüüd ka Villu Reiljan ja tagatipuks Liviko juhid. Kõigi nende puhul olid määravateks tõenditeks prokuröri ja kohtuniku sisemine veendumus, milleni jõuti ilmselt kaudsete (pealkuulamise käigus kogutud jutukatkete alusel) tõenditega. Kusjuures nagu selgus hiljem, teostati ka jälitustoiminguid kas ebaseadusliult või valedeks osutunud põhjustega. Fakte aga tuvastada pole õnnestunud.


Mentaliteet: niikuinii on nad süüdi

Ma arvan, et suurem osa eesimaalasi arvab tänini, et altkäemaksu on Villu Reiljan kunagi millegi eest ikka võtnud, eks ole. Tõttu-öelda arvab rahvas seda pea iga tippametniku ja –poliitiku kohta. Seega, nagu märkis üks mu hea tuttav, on justkui õigustatud, et mees süüdi mõisteti. Mis siis, et fakte süüdimõistmiseks antud juhul nappis. Nagu märkis seesama tuttav, saadetakse ju ka USAs maffioososid, kelle hingel on tonne narkokaubandust ja kes pesevad väidetavalt kümneid miljardeid dollareid, trellide taha mitte nende kuritegeliku tegevuse, vaid ikka pisimaksupettuste, ebaseadusliku relva omamise vms tühja-tähja eest, mida saab kergemini tõendada.

Jah, kuid kas märkate erinevust meie kaasustega? Loen neid kohtuotsuseid edas- või tagurpidi, ikka jääb selgusetuks kuriteo tõendatus. Jah, ma oleks päri, kui Reiljan oleks mõistetud süüdi tõendatud alkoholijoobes autojuhtimise fakti eest, kuid kahjuks ju ei olnud mitte see kohtuotsuse sisuks! Mart Viistamme kogu süüdistustusest kukkusid kohtus ära kõik ned olulised momedid, mille alusel tema vastu kriminaalmenetlust algatati ja alles jäi vaid telefonikõne salvestus, mida annab tõlgendada kümmet eri moodi. Ja Simmo Saar sai 200 000 krooni trahvi ühe A4 paberi lekitamise eest, mis nagu kohtus selgus ei olnud esiteks konfidentsiaalne ja mille puhul ilmnes, et seda dokumenti oleks võinud lekitada veel vähemalt 10 inimest (kusjuures, kes seda avaldas, ei suudetutki faktiliselt tuvastada).

Ma pole ka keskerakondlase Ivo Parbuse isklik fänn, kuid kuidagi uskumatult kõlab, et mees pidi istuma pool aastat eeluurimisvanglas, kuna tema asjade hulgast leiti kaks reisitsekki, milles üks enam kui aasta vana ja nagu ma Eesti Ekspressi artiklist aru sain, olid mõlemad kasutamata!

Mis aga siis, kui tõepoolest prokuratuuri poolt kohtule müüdud tõlgendus pole korrektne ja Villu Reiljan ja Mart Viisitamm ka tegelikult mingit isiklikku kasu pole saanud? Mis siis, kui nad tüütutele kosilastele (ja neid tiirutab poliitiliste otustajate ümber iga päev hordide kaupa) andsid kerglasi mittesiduvaid lubadusi vaid selleks, et neid rahule jäetaks või et leida parteile sponsoreid, viimased aga mõistsid seda millegi muuna? Mis siis, kui tõepoolest võttis Parbus reisifirma kinkekaardid vastu kogemata mingi muu asja vahel ja avastas nad hiljem ning otsustas neid mitte kasutada, sest tagasiandmine või linnavalitsuses registreerimine oleks tähendanud ilmselgeid lisasekeldusi? Mis siis, kui ta lihtsalt ilma kokkulepitud tasuta aitas neid ettevõtjaid, kes seda uksest-aknast sisse ronides väga palusid? Muide, analoogselt saaks kinni panna kõik arstid, kes meie ravimise eest kunagi kommikarbi või konjakipudeli on vastu võtnud. Kas pole see juba absurdsus?

Ei ma ei arva, et kõik ülalnimetatud mehed ilmtingimata beebisüütud oleks. Ma pole eile sündinud ja nii naiivne, et seda varianti kui ühte mittevõimalikku kohe mahakriipsutada. Kuid see pole oluline, sest kohus peab igas kaasuses kaaluma ennekõike fakte. Ja kui ta seda teeb kaudsete tõlgendamiste tasemel, siis eelistan ma pigem, et altkäemaksuvõtjad õigeks mõistetaks kui et altkäemaksu mittevõtjad vangi pandaks. Pole ju niigi kuhu neid toppida, Eesti on juba praegugi Euroopas vangisistujate pingerea tipus.

Ka kohtunikud on mõjutatavad

Minu hinnagul ei taipa lihtrahvas suurt sellest, mis toimub kohtutes. Pimesi usutakse, et poliitikud mängu suunata ei saa, jne. Arvatakse, et kuna kõik võimulolijad on niikuinii pätid ja vargad, siis on hea, kuid neid vahetevahel veidi karmimalt nahutatakse. Kuid see pole õigusriik. See on nõukogudelik mentaliteet ja maffia mõtteviis. Ma ei imesta üldse, et lõpuks on kohtu alla hakanud sattuma ka väidetavalt aastaid altkäemaksu võtnud kohtunikud ise, mis erapoolikusest me siin üldse räägime?

Ma pole Villu Reiljani fänn ega Rahvaliidu valija olnud mitte kunagi, kuid inimesena saan ma aru, et kui kohus toetub üks kord kaudsetele puudulikele tõenditele, siis teeb ta seda ka edaspidi kõigiga, kes analoogsesesse olukorda satuvad. Sattuda on aga lihtne: piisab vaid kaebajast või liigsest tähelepanutõmbamisest juhtivate uurimisasutuste seas, kui juba jalgealune tuliseks tehakse. Ja just see tundubki kõige jubedam. Sest nagu selgub, leidub igas normaalses kohtus ka mõni potentsiaalne pistisekamraadist kohtunik.

Alkoholitootja Liviko juhtide kohtuotsus tundub aga ilmselt sama rea järjekordse ponnistusena. Ei loogikat, ei motiivi ei faktilist tegu, ometigi annab kaudne tõlgendamie ja pealkuulamine imelisi võimalusi! Hinnakokkukulepped sellisel tasemel ja põhjendustega, nagu on esitanud seda prokuratuur, ei tohiks kuuluda isegi majanduse alghariduseta inimeste loogikavigade nimekirja. Jah, minul pole ees mahukat kohtumaterjali, kuid just nii on sedagi kaasust avalikkuses paista lastud. Kahju on sellisest riigist, kus inimene peab hakkama ise tõendama, et ta pole kaamel ja kulutama selleks miljoneid kroone! Kuigi mäletatavasti kohustavad seadused just süüdistajat tõendama süüd, mitte hämama ja vaatama, kuidas kohtualune sellest supist välja rabeleb.

Ma ei kirjutaks seda kõike nii murelikult, kui ma poleks hiljuti saanud tervist kahjustanud kuid magusat kohtuvõitu riigi üle. Minu kogemus oli lihtne, ma olin muutunud kellelegi ebamugavaks ja veelgi enam, olin ilmselt mõnda instantsi solvanud nii, et minu suu loodeti kinni kleepida. Minust taheti teha vägisi kupeldajat, mida ma kuidagi polnud ja seda, et must pidi saama pretsedent, ei häbenenud mulle tunnistada ka uurimisasutuse töötajad. Seda kõike venekeelsete massaziteenuste eestindamise ja reklaamina avaldamise eest. Aga kui politsei ja prokuratuur on midagi nõuks võtnud, siis selgitada pole siin enam midagi. Õnneks vedas mul määratud advokaadi ja ka kohtunikega (õnneks nood pistist ei võtnud) ja tänaseks on kaks kohtu astet tunnistanud mu 100% õigeks. Küsimus, kas seda kõike polnud võimalik prokuratuuril ette näha? Vastus: jah, oli küll, kuid sellest suurem oli soov mulle kohta kätte näidata ja mu elu põrguks teha. Minu elu esimeses kriminaalmenetluses õppisin ka selgeks üllatava tõe: võistlev menetlus pole muud kui prokuratuuri poolne faktide, lausvalede ja pooltõdede esitamine faktikogumi pähe, millele advokaat peab suutma vastu panna õiged seadused, õiged faktid, jne. See oli karm kogemus, sest kuni selleajani uskusin sisemas, et ka prokuratuuris püütakse välja selgitada tõde....

Rahval on ilmselt ükskõik

Ma ei saa aru, miks ei järgnenud meie tipppoliitikute süüdimõistmisele kaudsete tõendite alusel avalikke pahameeleavaldusi, pikkete, jne. Miks isegi keskerakondlased ja rahvaliitlased ei tulnud kohtu ette meelsust demonstreerima? Kardan, et selle taga on hirm kellelegi silma jääda ja hiljem mõnesse kriminaalmenetlusse kaasakistud saada. Või on siis selle taga hoopis olukorraga leppiv ja oma aega ootav apaatia, et juhtugu mis tahes, kel kontroll riigis, sel ka õigus konkurente liistule tõmmata.

Ma kutsuks aga inimesi üles mitte leppima pugejalikult kõigega, mis riigis toimub. See on meie riik ja meie õigus isakestele teada anda, mida arvab rahvas uudsest kohtupraktikast. Sest kui me seda võimalust ei kasuta, võime homme ise samasse auku kukkuda.

Tulles aga lõpetuseks tagasi pealtkuulamisel kogutud infokildude ja nende põhjal tehtud järelduste juurde, tahaksin küsida, mis oleks saanud minust, kui keegi oleks pealt kuulanud minu ja mu advokaadi telefonivestlust pärast esimest kohtuvõitu, kus ma küsisin musta huumorit appi võttes, kas prokuröripoolset edasikaebamist saaks välistada kui ta näiteks auto alla jääks. Ja mis siis oleks saanud minust kaudsetele tõenditele tuginedes kui nüüd prokurör olekski astunud auto ette, mis sündmuspaigalt põgenes?! Õnneks ta ei jäänud auto alla, kaebas edasi ning kaotas ka järgmises astmes! Kuid mitte alati ja mitte kõigi inetute naljatamistega ei pruugi minna nii hästi.