Monday, January 14, 2019

Kas julgeme Danske kriisi abil kogu pangandust reformida?


Energiline Jaanus Karilaid tundub olevat hetkel kõigil nende lootus, kes tahavad kommertspangandust reformida. Isegi Mart Laar panustab just temale tulevas Eesti Panga nõukogus. Kuid kas Karilaid aga Danskest kaugemale pankade kullatud kandadele riskib astuda?


Kuigi paljude eestlaste jaoks jäid ehk ebameeldivad pangandusteemad 2018 aastasse ja uue kalendri seinale riputamisega need ka unusid, on Eestis piisavalt inimesi, keda need ka pärast kuuse põletamist endiselt magada ei lase. Sõltuvalt oma positisoonist nad kas ootavad või kardavad ühe veelgi suurema üsna pika süütenööriga pommi lõhkemist. Küsimus on kogu Eesti kommertspanganduse üle suurema kontrolli rakendamises. Või siis mitte.

Danske rahapesuskandaali eredat kärgatust pole mõtet enam ümber rääkida. Kuigi rahapesu on käesirutus kriminaalmaailmale, terroristidele, inimkauplejatele jpm ning ohustab kaudselt meie riigi julgeolekut, ei puuduta need sajad miljonid eurod tegelikult karvavõrkdi tavalist inimest. Mis meil enam täna kasu teadmisest, et kui pangad oleks kahtlastest rahakannetest rahapesu andmebürood õigeaegselt informeerinud ja kui finantsinspektsioon oleks pankade veresoontel püüdnud ka tegelikku pulssi tabada, võinuks meie riik avastatud ja rahapesuga seotud sajad miljardid oma eelarvesse konfiskeerida. Aga mis lännu, see lännu. Ja ega meie isklikud kontod sellest ikka puudutatud poleks saanud!

Aga pole halba ilma ilma heata. Danske panganduskriisile peame olema tänulikud pigem seetõttu, et see näitas meile kandikul kätte nõrkused valdkonnas, mida olime ekslikult pidanud oma auks ja uhkuseks. Ühtäkki mõistsime, et pankadele kehtivad ühiskonnas topeltstandardid. Samuti lähtuvad topeltmoraalist ametnikud ja poliitikud, kes pankade tegevust mitte kummardama, vaid valvama olid usaldatud. Mitmed ajakirjanikud ja poliitikud arvasid endid isegi nägevat aastatepikkust juurdunud vähkkasvajalikku korruptsioonikolli, mis on pankade miljardite eurode suurusele kasumijahi pidamise eripäradele allutanud nii erakondi kui võtmeametnikke.

Investeerimiskelmuste ohvritel uus lootus

Kuigi see võib tunduda krotsesksena, rõõmustas Ameerika juudi järjekindluse abil käima lükatud rahapesuskandaal vähemasti sadu Eesti inimesi. Võib-olla isegi tuhandeid! Esmalt inimesi, kes juba mitu aastat ilma piisava avaliku toe ja tähelepanuta on püüdnud pankade suvale tähelepanu juhtida. Neid inimesi ühendavaks jooneks on asjaolu, et nad on olnud ühe või teise kommertspanga klientideks ning neile osaks saanud ülekohtu tõttu pettunud. Need inimesed usaldasid meie pankadele oma säästud perioodil 2007-2015, paljud neist olid pankade VIP kliendid ega teadnud sellest, kuhu nende varahaldurid nende vara suunavad, midagi. Olles Bill Browderi tegutsemist meenutava iseseisva juurdluse käigus kogunud piisavalt infot mitme Eesti panga poolt piiritagustesse võlakirjadesse investeeeritud otsuste kohta, on pankade kliendid pisitasa kosunud veendumuses, et nendega on tehtud sulaselget rehepappi: pangad on nende sääste investeerides kogunud kopsakaid, miljonitesse eurodesse ulatuvaid preemiaid küll vahendus-, küll juhtimistasudena, ometigi on nemad oma rahast imselt igavesti ilma. Sest pangahärrade hoolsus võõra raha ümberkäimisel oli samavõrra nõrk, kuivõrd tugev oli nende tegude konfidentsiaalsus. Me räägime kümnetest miljonitest eurodest ja Armeenia, Aserbadzaani, Bulgaaria ja Rumeenia fondidest, mida erinevad pangad eri perioodidel vahendasid, müüsid ja ka juhtisid. See oli tublide Eesti inimeste raha, nende säästud. Ja seda raha ei viinud mitte majanduslangus ega vääramatu jõud, vaid pankade endi küsitavad otsused. Et kõigil juhtudel oli tegemist just pankade kelmustega, pole kohtud kinnitanud. Ega saanudki kinnitada, sest paljudel juhtudel saadi konfidentsiaalsusega kaetud dokumentidele iseseisvalt jälile alles liiga hilja – sellised kuriteod aeguvad peaaegu sama kiiresti kui on võlakirjade lunastamiseks aastaid ette nähtud! 


Siiski on märgilise tähtsusega neist esimene, Gild investeermispangas 13 miljoni euro haihtumine, mis kõigis kohtuastmetes ka panga häbiväärse lüüsaamisega lõppes. Swedbanki Rumeenia fondide kaasused tiirlevad veel seniajani kohtumajades. Enamus rahakaotanuist (suurem osa kümnenditagusustest Eesti ettevõtlikematest inimestest) loodab, et Danske juhtumi arengud pakuvad leevendust ka nende õiglustunde riivele. Raha, seda ilmselt ei looda enam keegi kunagi näha.


Pensionifondid vajavad hoolsamat kätt

Lisaks eelpoolnimetatud sadadele rahakaotanutele on Danske kriisist
kaudselt oma võimalust haistmas mitmed kriitilisema mõtlemisega homsed Eesti pensionärid. Kuidas nii? Teame ju kõik kurba tabelit, mis kuvab nagu rikkiläinud kell juba pikemat aega teise samba pensionifondide negatiivset tootlust. Selle taustal ei kipu aga nutikamatel meie seas ununema, et pensioniraha hoidjatel pole mitte üksnes õnn nende miljardite eurode pealt kopsakat automaattulu teenida, vaid neil peaks lasuma ka kohustus nendele usaldatud varaga hoolsalt läbi käia. Inimesed üle Eesti arutavad juba ammu selle üle, kuivõrd tark on oma pensionid usaldada nn spetsalistidele, kelle investeerimisotsuste pädevus kipub võrduma Soodetaga kooli ajalooõpetaja kompetentsiga. Äkki on pangal peidetud huvid? Äkki pole kontoll nende tegevuse üle piisavalt läbipaistev ja järelvalve piisavalt tugev? Miks LHV-l paremini läheb kui nn vanadel rasvunud pankadel? Miks on välisriikide pangad leidnud üles tulusamaid investeermisobjekte? Need küsimused on saunalavadel visad jahtuma.

Reformierakonnale hautakse kabelimatsu

Kolmandana võiks Danske kriisi üle rõõmustamas näha kõiki neid erakondi ja poliitikuid, kes on oma eesmärkideks eelseisvate valmiste eel seadnud Reformierakonna tuhastamise. Ja mitte asjata! Kipub olema paratamatu tõsiasi, et sama sagedusega, kui Lääne ja Ida uurimispartnerid meie prokuratuurile rahapesu kohta aasattel 2009-2015 vihjeid saatsid, pühkisid pangad, finantsinspektsioon ja prokuratuur neid sama osavalt töölaualt sahtlisse. Suuremas osas ajast oli Eestis sel ajal võimuliider Reformierakond.
Kuigi seadus kohustab igast kuriteokahtlusest teatama ja prokuratuuri seda kahtlust ka menetluse käigus põhjalikult kontrollima, levis sel perioodil Eestis pigem vastupidine praktika. Nagu tollased asjapulgad meile täna südant puistavad, siis oli tollal nii maa külmand kui kärss kärnas. Polnud
oskustega inimesi, seadused ei võimaldanud rahapesu kahtlusi lõpuni menetleda, kaheldi Venemaa organite koostöövalmiduses, ei liikunud info, polnud asja mastaapsusest piisavat ülevaadet. Sellest, et rahapesu vastu võitlemiseks loodud valitsuskomisoni esimees, Finantsinspektsiooni nõukogu esimees ning rahandusminister reformierakondlane Jürgen Ligi sisuliselt mitte kunagi valitsuskomisjonis nende teemade arutamise juures ei viibinud ja kuidas ta oma „kaudset kohaolu“ põhjendas, on saanud juba rahvafolkloor. Lekkinud nõukogu protokollid tõestavad, et infot ja kahtlusi oli ja seda ka spetsialistide poolt poliitikutele jagati, kuid see „ei häirinud“ võimutäiust! Olgu siis tegu poliitilise lintsimise, ülla sooviga lahendada Eestile häbiväärne probleem sisuliselt ja lõplikult, või mõlemaga samaaegselt, tuleks igal juhul tunnustada Riigikogu Õiguskomisjoni eesotsas seisva läänemaa mehe Jaanus Karilaiu printsipiaalsust ja vastuvoolu ujumise julgust. Ning ka esimesi lahinguvõite.

Konfidentsiaalsus, stabiilsus ja hoolsuskohustus

Kõigi ülalmainitud gruppide õnn pole aga veel saabunud. Sest nende vastasleer kaitseb ennast visalt ega lase nii kergesti ümberdefineerida kolme märgililist võlusõna. Mis asi on konfidentsiaalsus, mis ei luba meil ega ka mitte Riigikogu komsjonidel piiluda kommertspankades kontrollmenetlusi läbi viima pidanud Finantsinspektsiooni töölauale? Mis asi on turu stabiilsus, mille tagamise nimel on Riigikogu Õiguskomisjoni „haiglasest huvist“ hirmunud suurpangad oma lobimeeskonnaga käinud isegi peaministri, presidendi ja kaitsepolitsei jutul? Ja mis asi on ikkagi hoolsuskohustus, mida pangad pole ilmselt sageli piisava kohusetundega täitnud ei arvatavast rahapesust raporteerimisel ega ka oma enda klientide säästudega ümberkäimisel? Just nende kolme sõna taha tundub olevat maetud koer: kas me suudame Danske panga kriisi poolt meile ulatatud võtmed kätte võtta? Ja seejärel lahti keerata ka nende salakambrite uksed, mida panagandussektor nii kiivalt seni vaid enda teada on hoidnud. Või siis ikkagi mitte?


Stabiilsus ei tähenda pankadele pugemist!
Pakun, et näiteks ühte ust avades võib ilmneda, et rahandusministeerium, Eesti Pank, Finantsinspektsioon, prokuratuur, pikalt Eesti rahandust poliitiliselt suunanud Reformierakond, Kaitsepolitsei, hulk erinevate erakondade juhtivpoliitikuid jpt lugupeetud isikuid ja asutusi on aastaid kergekäeliselt kõrgetele konfidentsiaalsusnõuetele hosiannat hüüdes tegelikkuses pangandusturu stabiilsuse tagamise vajadust sootuks valesti tõlgendanud. Et seaduste mõte ei seisnegi mitte vajaduses kaitsta panku turulainetuste eest, vaid hoopis vajaduses nõuda pankadelt karmikäeliselt palju suuremat läbipaistvust. Kõiges peale isikuandmete. Nii mõnelegi võib siis tulla üllatusena, kuidas defineerib Finantsinspektsiooni seaduse kolmas paragrahv selle pehemelt öeldes ülekullatud palkadega mugavusasutuse rolli: „Finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse... kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel.
Kas võime siit järeldada, et kui pangaklientide rahad on lännu ja suurte pankade usaldusväärsus aastaid viljeletud rahapesuga seoses alla kriitilise taseme vajunud, ei peaks ka Finantsinspektisooni juhtide käsi kõige rõõmsamini käima? Kamoon, me kõik teame ju, et Vene raha ligimeelitamisega tegelenud nn kinnised osakonnad olid pea kõigi pankades ja „dansket tehti“ siinmail hoogsalt ja segamatult palju aastaid kõigi võimuorganite silme all. Kusjuures ma tõesti ei tea, kas rahapesu andmebüroo ühe endise juhtkonna liikme poolt antud tunnistus, et „pangad jagasid aastaid poliitikutele ka nummerdamata krediitkaarte“, kuulub müstifikatsioonide valdkonda või oli see tegelik igapäevane praktika, mille vilju tänaseni nopime?


Liiga suur isikute seotus
Nende inimeste rindejoont, kes oleks Danske kriisi hea meelega pigem maha vaikinud, kuna see nende hinnangul kahjustab Eesti riigi mainet, saab vaadelda ka teisest küljest. Kuigi meil on kombeks mõeldagi Eestist kui korporatiivsest ühiskonnast, kus kohtusaalis sama kaasust arutavad advokaat, prokurör ja kohtunik on klassikaaslased, näitab pankades aastaid toimunud suva selgelt, et me oleme teatud suhteliine pidi korruptsiooni sissehiilimise vastu hambutud. Konkreetsed näited kõnelevad meile samadest isikutest, kes veel eile vastutasid suures kommertspangas investorite varaga tehtud tehingute eest ning juhivad täna uuel töökohal järelvalveasutuses menetlusi sama panga tehingutes rikkumiste tuvastamiseks. Isik, kes juhtis varem Rahapesu Andmebürood, asus tööle suure kommertspanga rahapesu takistamise valdkonna juhina. Paratamatult ei saa me üle ega ümber kahtlusest, et pangad on eluliselt vajanud nii oskusteavet, siseinfot kui ka häid inimlikke suhteid oma positsiooni kindlustamiseks. Kui siia lisada veel läbianalüüsimata rahastuse mõju ehk asjaolu, et meie pankade läbipaistvuse üle järelvalve teostaja eelarve ja Eesti vaieldmatult kõige tipumasse tippu kuuluvad palgad ei sõltu mitte grammigi ei nende töö efektiivsusest, menetlustuelmusest ega seadsuega pandud riigi prioriteetidest, vaid üksnes kommertspankade endi iga-aastatest sissemaksetest, saame kokku intrigeeriva filmistsenaariumi. Paraku pole see film, vaid meie Eesti elu.

Ma ei imesta, et kogu 2018 vältel on pangandust tabanud kriisi ja selle võimalike järellainetuste osas kõige kidakeelsemaks osutunud pangad ise. Korportaiivse vastutustunde kõige reklaamimaiamatest gladiaatoritest on järel vaid lipsustatud hiirekesed. Mul oli hea meel aasta viimasel nädalal lugeda ühe vähese ja põhimõttekindla pankade suva vastu võitleva H.H. Luige üleskutset argusele lõpp teha. Kas ja kes aga suudab seda argust halvustada olukorras, kus me kõik suuremal või vähemal määral sõltume headest laenusuhtest pankadega? Kus on need jõud, mis isegi meediaäride arakslöömise järel panku Eesti huvidele allutada suudaks?

Hetkel ei näe ma selles õnnetooja rollis suurt mitte kedagi peale Haapsalust pärit energilise poliitiku Jaanus Karilaiu. Karilaid, endine KAPO juht Raivo Aeg ja laulja Hardi Volmer on tänases Riigikogus olnud tulisemad võitlejad panganduse suurte saladuste ilmsiksaamise nimel. Asjaolu, et samal ajal on Valitsuse pressibüroo seismas kõigi riigiasutuste koordineeritud seisukohtade poliitkorrektse sõnastasmie eest ning et õiguskomisjoni jonnipunnidele on „võtke hoogu maha“ stiilis sõnumeid saadetud nii kaitsepolitsei, presidendi kantselei kui peaministri büroo ridadest, ei anna just suurt lootust kriisiõppetundide käigus kättevõidetu maksimaalseks ellurakendamiseks. Aga äkki keegi veel julgeb toetada kogu panganduse reformimist?

2 comments:

  1. Tere daamid ja härrad.
    Kas vajate rahalist abi?
    Paljud inimesed otsivad seal rahalist abi, kuid nad ei tea, kuidas seda teha.

    Kas teate, et saate oma rahalise olukorra lahendamiseks taotleda laenu ja saada laenu vähem kui 24 tunni jooksul? Mõni inimene võib arvata, et laenu saamine on keeruline, kuid ma vajan, et te teaksite, et minu ettevõttelt on laenu saamine väga lihtne, kuna püüame muuta laenamise lihtsaks, mugavaks ja taskukohaseks.

    Pakume paindlikke ja mitmekordseid laenuvõimalusi, sealhulgas tagatud ja tagatiseta laene, pikaajalisi ja lühiajalisi laene, mis on kohandatud teie rahalistele vajadustele.

    Meie teenus on väga kiire, usaldusväärne ja usaldusväärne ning saate laenata kuni 20 miljonit eurot subsideeritud intressimääraga 2,5% aastas. NoviCap on õige ettevõte, kellega ühendust võtta, kui teil on kiiret laenu vaja.

    NoviCap pakub finantseerimislahendusi.
    Pakume igasuguseid finantsteenuseid, näiteks ärilaen, isiklikud laenud e.t. Pakume 24-tunnist maailmatasemel laenuteenust.

    Laenu saate oma telefoni või sülearvuti kaudu taotleda igal ajal ja igal pool omale sobivas kohas, peate vaid võtma meiega ühendust
    E-post: (novicapfinancialservices@gmail.com) VÕI
    Kirjutage meile WhatsApp kaudu: +31642117819.
    SEE LAEN on kõigile kättesaadav

    ReplyDelete
  2. Tere ja Tere tulemast Spotlighti globaalsetesse finantsteenustesse. Minu nimi on Claudia Klein, olen laenuandja ja ka finantskonsultant.

    Kas vajate hädasti rahalist tugevdamist? Kas vajate laenu erinevatel eesmärkidel? kui teie vastus on jaatav, soovitan teil pöörduda minu ettevõtte poole | spotlightglobalservices@gmail.com | või saatke meile WhatsApp: +4915758108767 | ja teil on 24 tunni jooksul oma kontol laen, kuna pakume suurepäraseid laenuteenuseid kogu maailmas.

    Pakume igasuguseid laenuteenuseid (isiklik laen, ärilaen ja palju muud), pakume nii pikaajalisi kui ka lühiajalisi laene ning lisaks saate laenata kuni 15 miljonit eurot. Minu ettevõte aitab teil saavutada mitmesuguseid eesmärke paljude laenutoodetega.

    Me teame, et seadusliku laenu saamine on alati olnud suur probleem Üksikisikutele, kellel on finantsprobleeme ja kes vajavad sellele lahendust, on paljudel inimestel kõrge huvi tõttu oma kohalikest pankadest või muudest finantsasutustest omakapitali laenu saamine nii keeruline intressimäär, ebapiisav tagatis, võla ja sissetuleku suhe, madal krediidiskoor või muud põhjused.

    Enam pole ooteaegu ega pingelisi pangakülastusi. Meie teenus on saadaval ööpäevaringselt - saate laenu saada ja tehinguid sooritada igal ajal ja igal pool.

    Pakume 24-tunniseid maailmatasemel laenuteenuseid. Päringutele / küsimustele? - Saada meil | spotlightglobalservices@gmail.com | või saatke meile WhatsApp: +4915758108767 | & saada hetkega vastus

    Saate meid hõlpsasti meie veebisaidil kontrollida: https://spotlightglobalfin.wixsite.com/financial ||

    Teie pere, sõbrad ja kolleegid ei pea teadma, et teil on vähe sularaha, kirjutage lihtsalt meile ja saate laenu.

    Teie rahaline vabadus on teie kätes!

    ReplyDelete