Tuesday, October 22, 2013

Kuidas töötab Savisaare nõiakatel?

Lugedes pärast valimisi erinevate ekspertide ja poliitikahuviliste kommentaare, jääb silma, et Keskerakonnale ülekaaluka võidu toonud nn vene kaarti püütakse tõlgendada umbes nii, et „kui venelased rohkem eesti meediaruumi nihutada, oleks neil selge, et Savisaar on paha ja kõik teised palju paremad.“ Selliste mõtete edastajad üritavad vaid õigustada oma läbikukkumist, suutmata tegelikult mõista poliitturunduse sügavamaid kihte, kus härra meer oskuslikult kalastab.

Kuna minu arvates oli Keskerakonna suur edu neil valmistel Tallinnas kergesti ettennustatav, sooviksin kirjeldada, kuidas töötab Savisaare nn nõiakatel, kus ta koos oma meeskonnaga erinevaid poliitturunduse vürtse sisse segades valijaid seebiks keedab.

 Nii nagu igas turundusküsimuses, on ka poliitturunduse peamiseks väljakutseks mõista kahte asja: mis tegurid inimesi konkreetset brändi eelistama paneks ja mis tegurid reaalse müügitehinguni viiks. Valimiste kontekstis tähendab see arusaamist selles, millised tegurid panevad inimesi ühte või teist erakonda või poliitikut eelistama ja millised tegurid sunniks inimesi oma eelistust aktiivselt väljendama.

 Savisaar ja Keskerakond on teistest Eesti erakondadest peajagu üle mitte selles, et nad oskaks jagada õigemaid lubadusi ja suudaksid kokku panna konkurentsitult seksikama valimisprogrammi. Oh ei, programmi ei loe ei nende ega teiste erakondade valijad! Nende jätkuv trump seisneb hoopiski oma valijate ootuste ja hirmude detailses mõistmises ning nende tundmuste targas vormimises toimivaks nõiajoogiks.

Alustame algusest ehk iga turundusliku nõiajoogi põhikomponendide valikust. Iga organisatsioon, bränd, erakond, vms on seda edukam, mida paremini ta tunneb oma peamist kliendirühma, kes tagab talle 80% kasumist. Keskerakonnale on selleks osaks siinne vene valija. Poliitikas algab kõik nähtaval olemisest, mis kinnistab brändi teiste konkurentide suhtes. Vene inimesed ei hakka kunagi massiliselt lugema venekeelset Postimeest ega vaatama ERRi venekeelseid uudiseid, vaid vaatavad ikka seda telekanalit, kus õitseb igapäevast rasket elu unustama panev glamuur, kus räägitakse nende emakeeles ja kus peategelasteks on neile juba lapsepõlvest tuntud superstaarid.

Juba väga pikki aastaid on Keskerakondliku nõiajoogi põhikomponendiks iganädalane nähtavalolek oma sihtrühma seas läbi Tallinna linnavalitsuse poolt venelaste lemmikkanalisse PBK ostetud reklaamsaate „Pealinna uudised“, millega on kaasnenud ka privileeg suunata sama kanali muude sõltumatute uudiste vinklit. On ju propaganda esimene reegel, et asjad pole mitte nii, nagu nad on, vadi nii, nagu neid paista lastakse. Mulle seevastu on alati tundunud kummaline, et Vabariigi valitsus, presidendi kantselei või mõni juhtiv partei pole vastukaaluks PBKsse ostnud oma uudisteblokki, et nähtavust konkreetses sihtrühmas tasakaalustada. Passiivsust on põhjendatud küll antud kanali kremlimeelsusega, küll soovimatusega propagandale maksumaksja raha kulutada. Just nagu ei adutaks üldse massikommunikatsiooni tähtsust!

Kuid iga nõiajook ilma maitsetugevadajateta pole õige nõiajook. Mõistagi pole ka PBK ja marginaalsemad venekeelsed kanalid vaid tribüüniks lugupeetud linnajuhtidest poliitikute nägude tutvustamiseks. Läbi aja on võetud kindel hoiak, et teadlikult vastandatakse end riigis valitsevale võimule, püüdes näida ainsate vene elanikkonna huvide eest seisjatena. Ja need huvid on palju sügavamad kui soov tasuta trollibussis loksuda (isiklikult usun, et tasuta ühistranspordi idee võis hoopiski sündida vahepeal ootamatult populaarseks tõusnud sotside valmiseelse tasalülitamise vajadusest, kuna teatavasti oli nn tasuta transport juba aastaid sotside ja neid toetavate ametiühingute üks lemmikteemasid).

Eestis elavate venelaste põhimureks on ebakindlus. Hirm selle ees, et nendesse ja nende lastesse suhtutakse kui teisejärgulistesse, hirm selle ees, et neile ei jagu samu õigusi põlisrahvaga, hirm, et nende lapsed ei suuda eesti keelt piisavalt hästi omandada ja võivad jääda hea tööta, jne. Kõige suurem ja alateadlikum hirm on venekeelsel elanikkonnal selle ees, et ühel kenal päeval võidakse neid üldse tänaval ründama hakata, nagu juhtus see pronkssõduri teisaldamise aegu. Mõni kardab koguni riigist väljasaatmist. Ja Savisaar teab, kuidas alateadlikke hirme süvendada....

Järgmine komponent Savisaare nõiajoogis on teened ja nende osutamisega seotud kustumatud legendid. Tuhanded nn munitsipaalkorterid, mida linn on aidanud rajada Lasnamäel Raadiku tänavale jm Tallinnas, on vägagi tuntav vürts valimisedu tagavas joogis. Korterid, mis pole ju tegelikult üldsegi odavad, kui siiski tsipa soodsamad vabaturul korteri üürimisest, on kõva sõna seetõttu, et nendega käib kaasas alusetu legend, mida keskerakonna valijate seas järjepidevalt levitatakse: neid kortereid saab mõne aja pärast üürnik endale privatiseerida. Selles lootuses ja tänutundes elavad tuhanded lasnamäelased, kellede teleritel või sektsioonikapikestel seisab võidukalt naeratava meeri õnnitluskaart. Tegelikkusest, et korterid pole isegi mitte linna omad, vaid kuuluvad kinnisvara arendajale ja viimast finantseerinud pangale, pole inimestel suurt aimu.

Kui lisada patta veel kõigi maksumaksjate (ka ühistransporti mitte kasutatava elanikkonna) poolt kaudselt kinni makstav „tasuta ühistransport“ ja uus õigeusukirik, on valmiv jook juba uimastav!

Kuid ükski nõiajook ei ole päris nõiajook, kui seda iga korda samadest komponentidest või sarnaste annuste kaupa valmistada. Kuigi kellelgi polnud ju kahtlust, et 80-90% venekeelseid tallinlasi on juba varasematest nõiajoogiannustest purjakil, oli nõidade seekordseks põhimureks nende valimisaktiivsuse tõstmine. Keskerakonna 2013 aasta kampaania aluseks oli mõistmine, et kuna seekord pole venelasi kodust välja tulema stimuleerivat pronksööd kusagilt võtta, tuli valmisaktiivsust muude „kunstlike nõiajoogi komponentidega“ maitsestada. Kui valimisaktiivsus oleks venekeelsete seas langenud 20%, olnuks oht opositsiooni kukkuda enam kui reaalne! Sündisid hirmutavad lendlehed, tänavatel verevalamisega ähvardavad valimissaated PBKs, Toompea ümber venitatud „kaitsev“ nõiaring, jpm. Üks lõbusaim seik meenub lasnamäe bussist, kus bussijuht pidas keset sõitu bussi kinni, astus salongi ja teatas murelikul häälel, et „palun valige Savisaart, muidu ma kaotan oma töökoha“.

 Ja oligi nõiajook valmis!

 Ma olen nõus nendega, kes kurdavad, et Savisaare töö vene elanikkonnaga on sedavõrd pikaaegne ja põhjalik, et selle mõju kustutada on väga pikk, raske ja pea võimatu töö. Kuid ma pole nõus, et oponendid poleks saanud lahjendada muid nõiajoogi komponente! Ainus, mida Savisaar kartis, oli vene elanikkonna madal valimisaktiivsus ja eesti elanikkonna kõrge valimisaktiivsus. Kuigi mõnelegi võhikule halenaljaka või suisa idiootse rahapõletamisena tundunud hirmutamistaktika töötas ideaalselt venelaste sohvalt valmiskastide juurde toomisel, ei andnud see Keskerakonnale siiski garantiid, et eestlased veelgi aktiivsemad poleks....

Savisaare õnneks ei näinud vastane seda kartust läbi. Loogika ütleb, et oponentidel tulnuks kasutada samu relvi: kas stimuleerida kunstlikult eesti valijate aktiivsust või siis hirmutada venelasi Keskerakonna poolt hääletamisel. Mingid positiivsed eristamatud lubadusekesed ei veena ju kedagi, rääkimata sellest valimisõiguslike inimeste kolmandikust, kes end niikuinii valima ei viitsi vedada.

 Eestlaste valimisaktiivsuse stimuleerimiseks tulnuks erakondadel ja valimisliitudel panna välja ühine löögirusikas, mitte killustada oma armeed. See eeldanuks ühte karismaatilist kindralit linnapea kandidaadina, milleks ei sobinud aga klounimainega teise esheloni poliitikud. Kui aga oleks olnud soov venelasi hirmutada, oleks võinud ju olla veidi veenvamad Krossi silmadest või korruptsioonimuinasjuttudest. Neid Savisaare valijate hulgas isegi ei märgatud!

Vahel tundub mulle, et samal ajal kui Savisaar mängib hoogsat malet, kasutades igavaid, päheõpitud ja tülgastuseni läbikorratud avanguid ja lõppmänge, õpivad tema mängupartnerid alles endiselt käike. Just nagu ka need sajad alustavad Eesti ettevõtted, kel on enda arvates maailma vingeim toode, mis ei müü vaid seetõttu, et tarbijad on rumalad ega oska hinnata ilmselgeid eeliseid. Pole siis ime, et taas ja taas saame lugeda nn Savisaare vastaste suurest üllatusest, kuidas vigurid nende mängulaual tupikusse mängitakse või ära süüakse. Ja lõppseisu konstanteeritakse ikka vanal moel: loodame, et järgmine kord vastane enam neid alatuid võtteid ei kasuta..)))

 Aga Savisaare nõiakatel, mille ümber löövad tantsu ligi pooled tallinlastest, podiseb neist märkustest hoolimata täispööretel.

2 comments:

  1. Tallinlaste enamus pole venelased, kuid Savisaar sai üle poolte häältest.

    ReplyDelete
  2. Väga hea artikkel.

    ReplyDelete