Rahnu teeb Hallastet.

Kristjan Rahnu protsessist on saamas sama halejabur pull nagu omaaegne Hillar Hallaste shou TV ekraanil. Mäletatavasti käisid Isamaa juhtpoliitik Hallaste, Toivo Ninnas ja keegi veel Pärnus prostituute tellimas. Bordelli maadamiks oli seks ajaks end sätitanud bravuuritar Kati Murutar, kes kuulsad kunded mingil põhjusel meediale avalikustas. Samal ajal kui Ninnas vaikselt distantseerus, võttis Hallaste nõuks kõlavalt Murutari vastu muru suruda. Valetas, vassis ja punastas telepurgis kõige vaadatavamal ajal koos oma helde PR-abimehe, hilisema pedofiili Toomas H. Liiviga. Iga eestimaalane sai teada, et Hallaste puhul pole tegu mehe vaid kaltsuga. Hallaste suurepärane karjäär sealsamas ka lõppes. Pedofiilist suhtekorraldaja tabamiseni läks veel kümmekond aastat.

Nüüd siis on järg Kristjan Rahnu käes. PR mehe asemel on geniaalseks nõuandjaks tõenäoliselt maffiaadvokaadiks peetav Andres Gorkin või siis tema kolleeg Anti Aasma. Nõu mõju võib igaüks ise hinnata. Tundub, et taaskord on taktikaks valitud kõige eitamine ja lausvaletamine. Iga lollgi saab ju ometi aru, et üks 30 aastane sportlane ei saa olla nii loll, et teenis raha valdkonnas, millest ta midagi ei teadnud, mille vastu huvi ei tundnud ja millega ühtaegu päevast päeva hommikust õhtuni tegeles. Muidugi pole minagi selgeltnägija ja võib olla tõesti selgub, et Kristjan oligi rumaluke. Elame, näeme.

Uuringud näitavad, et ligi 60% eestimaalastest peab prostitutsiooni vajalikuks (ei pea vajalikuks keelata), meeste seas on see % ligi 80. Kõik need inimesed oleks Rahnu äritegevusse suhtunud suht rahulikult kui mees vaid oma tegusid tunnistada võtnuks. Aga tundub, et Kristjan poiss oli Hallaste vägitegude ajal veel nii roheline, et midagi kõrva taha panna polnud.

Üldiselt on ikka nii, et juriidiliselt võid sa isegi pääseda karistusest, kuid avalikkuses valetamisega loodud mainest ei vabane sa pikka aega. Seetõttu on alati targem mitte valetada – võtkem eeskujuks või päris valusast jamast läbi tulnud Tiger Woodsi. Tegi, kannatas, tunnistas, kahetses. Või siis Marion Jonesi – tegi, mõistis, tunnistas, kahetses, kandis karistuse ja on tagasi spordis.

Tunnistamise ja kahetsemise keel erineb sageli juriidilisest keelest – Gorkin ei soovitaks seda mitte kunagi (kui ehk vaid narkootikumidega vahelejäämise puhul). Kuid nii enda silmis meheks jäämiseks kui ka avalikkuse silmis maine taastamiseks on avalik tunnistus ja kahetsus vältimatud.

2000 aastat tagasi ütles Jeesus prostituuti kividega surnuks viskama kogunenud vihasele rahvamassile: kes teist on süüta, visake esimene kivi. Keegi ei visanud. Nii on ka täna – meil kõigil on hingel omad patud, mille koormast vabanemiseks peame need tunnistama (kas pihitoolil, vaikses palves või avalikult, see sõltub koorma rõhuvusest). Mitte ilmtingimata ei pea me avalikult üles tunnistama neid patte ja seaduserikkumisi, millelt meid tabatud pole, kuid kui meid juba kord tabatakse, siis on tark ka avalikult tunnistada ja kahetseda. Kui Jumal vaatab südamesse ja otsib sealt siirast kahetsust, siis avalikkusele piisab tihti ka meeleparanduse etendamisest. Millist teed keegi läheb, on juba igaühe enda asi. Kuid palun ärge tehke rohkem Hallastet!!

Mul on seda kõike eriti keeruline kirjutada, sest olen ka ise sama valdkonnaga lähedalt kokku puutunud. Nii prostituutide kui allilmaga, kes inimkaubandust korraldab. Olen osasid neist teatud perioodil oma professioonist lähtuvalt abistanud, püüdes siiski jääda selgelt seadusega lubatud raamidesse. Sest kuigi ma pean prostitutsiooni (nii selle pakkujat kui tarbijat) alandavaks tegevuseks, ei suhtu ma siiski ei selle elukutse esindajatesse ega nende manageridesse taunivalt – minu arvates on tegu tavalise nõudmise-pakkumise mudeliga, mis on ja jääb meiega alatiseks. Seepärast pooldan prostitutsiooni seadustamist.

Hoopis teine asi on inimkaubandus ehk vastu tahtmist inimeste sundimine end müüma – selliseid inimesi ma õnneks ei tunne. Isegi allilmaga seotud kupeldajate seas mitte. Kindlasti polnud ka Rahnu ja Co inimkauplejad vaid lihtlabased managerid.

Erinevalt Rahnust ei ole ma kunagi eitanud oma abi prostituutidele ja nende mahitajatele. Mulle oli see vajalik valdkonna tundmaõppimiseks, isklikuks arenguks ja ka selleks, et näidata koht kätte prokuratuurile, kes soovib karistada inimesi täiesti seadusevastaselt, vaid aegunud moraalinormidele tuginedes. Mõnes mõttes on see mul ka õnnestunud – kohus mõistis mind üheselt õigeks. Küll aga käivad mulle pinda silmakirjatsejad, kellest Jeesusuki rääkis. Sõbrad, parem tehke kuritegusid kui vaevelge põlevas himus neid teha ja samaaegses hirmus vahelejäämise ees, mis kulmineerub tagatipuks tegijate võltsi alavääristamisega.

Erootilisest massaazist on mul aga koostöös ühe massööriga valmimas raamat – usun, et selle lugejatele avaneb palju avaram pilt nn prostitutsioonist kui meile on püüdnud sugesseerida prokuratuur. See pole mitte kriminaalne vaid sotsiaalne probleem ning kui riigil oleks olemas lahendused, kuidas kohalikku keelt mittevaldavaid elu hammasrataste vahele jäänud üksikemasid ree peale aidata, poleks vaja rääkida ka prostitutsiooni vahendamisest.