Käisin ka mina valimas üle paarikümne aasta)). Kui seni pole mul olnud vahet, kes võidab, sest olles isiklikult kokku puutunud paljude, et mitte öelda enamuse eesti erakondade köögipoolega, pidasin ma neid kõiki potentsiaalselt võrdseiks. Seekord aga tundus mulle vastuvõetamatu nn eestluse edendajate reformistide ja isamaalaste räige mölalaskmine Tallinna valitseva võimu aadresil. Ainus, mis mulle neist sadadest meeleoluavaldustest selgeks sai, oli see, et ükskõik mida ka Tallinnas poleks nelja aastaga tehtud linnakodanike heaks, pole see siiski vastuvõetav, kuna võimul on valed mehed. Nojah, mõtlesin endamisi ja läksin valisin Katrin Siskat – tore, noor, kena, rikkumata ja ilmselt suure tulevikuga preili. Savisaart või mingit Terikut poleks suutnud valida lihtsalt setõttu, et füsionoomia ei tõmba. Sorri)
Samas elasin hinges kaasa kõigile neile, keda töösuhtes Eesti erinevates nurkades abistasin – nende seas olid nii IRL, Reformistid, Keskpartei...igaühel on häid inimesi ja mõtteid erakonna sildile ja mõnele suurele mölakale vaatamata.
Mulle meeldib tegelikult see, et parteid ja nende vaprad aktsionärid ei näe põhjust võimu nimel ka seadustest mööda hiilida, lolle raha eest lüpsta ega ka liigselt moraalitseda. Kuna liigun palju vene ja ka mingil määral kaukaasia ringkondades, siis olin ka varem kuulnud lõbusaid lugusid tuttavatelt, kes tegelesid häälte ostmisega Keskerakonnale või Reformile. Seekord aga tehti ka suisa mulle ettevaatamatu ettepanek – tahad teenida masu ajal sadu tuhandeid? Mõistagi oli ettepanek siiras ja heatahtlik, sest tõsine ärimees ei hooli, kas müüb kartuleid, küttepuid või hääli – peaasi, et pappi tuleb. Tallinna kesklinnas oleks valimistele viidud hääle eest saanud 600 krooni, Koplis 300. Kuigi arvasin, et suudaksin õhtusel ajal igal õhtul poodide juurest kokku ajada mitukümmend meest-naist, ütlesin siiski viisakalt ära. Pole mulle neid sekeldusi tarvis.
Huvitav oli aga see, et just meie suurimad rahvuslusega eputavad parteid kasutavad häälteostmise kampaaniates just kaukaasia rahvusest „sõpru“. Nojah, meenuvad ka ajad, mil esmakordselt äraostmatutena võimule pürginud Juhan Parts ja Ken-Martti Vaher ööklubis Robinson aega veetsid ja kuni hommikuni striptiisi nautides ja sajaseid jagades vene tantsijate häälekesi noppisid. Nagu ütlesid mulle tollal klubis töötanud neiud, käis neist enamus hiljem ka heldeid respublikaane valimas. Üldse on huvitav, et meie rahvuspoliitikud arvavad, et võivad end vene ringkondades tunda nähtamatutena. Mäletan eri vene klubidest Indrek Kannikut, jt, sageli kohtab meie poliitiukuid ka Vene Kultuurikeskuse all Pushkini kohvikus, kus armastab istuda ka Öine Vahtkond.
Samas on huvitav, et Savisaare jüngreid pole ma neis kohatades pikkade aastate vältel kohanud. Järeldan, et isamaalistel poliitikutel napib lihtsalt oidu, kust valijaid leida või kus märkamatult omi asju ajada. Rain Rosimannuse hiilgav otsepostitus-triloogia, millest kirjutas Postimees, oli muidugi meistriklass. Aga kahjuks hilinenud – Savisaar on juba ammu siinsete venelaste jaoks palju suurem kuju kui Putin. Klenskist ja Rosimannusest rääkimata.
Nüüd siis minu lühike arusaam sellest, mida 2009 KOV valimised tõestasid:
1. Võimule tahavad paljud, kuid värskeid ideid pole enamusel
2. Eristumine on võimalik vaid vastandumise ja halvustamise meetodiga
3. Rahvuspoliitikud on kahepalgelised ja lisaks lollid, keda on Savisaarel kerge üle mängida
4. Savisaar on ainus nimi, mida valivad eri piirkondade venekeelsed valijad, teisi ei usaldata
5. Rahvuskeskne poliitika kaotab iga päevaga poolehoidjaid kui nõrk, konfliktne ja suutmatu
6. Hääli ostavad kõik suuremad parteid, peamiselt venekeelsetelt valijatelt
7. Homne Eesti saab olema paljuski Keskerakonna nägu, meeldib see siis meile või mitte
8. Keskerakond suudab ainsana ka reaalselt päästa Lasnamäe töötud, võttes nad erakonda ja garanteerides töökoha volikogus
9. Rahvas valib ja armastab ikka neid, kes on aru saanud propaganda esimest reeglist: tõde pole mitte see, mis on tõde vaid see, mida usutakse tõde olevat. (muide ka Toomas Kivimägi mäekõrgune valimisvõit Pärnus tõestas ju sedasama - rumalavõitu seltskond pärnakatest uskus siiralt, et Mart Viisitamm on ära rikkunud linna maine ja pidi seetõttu lahkuma. Mis siis, et kõik kohalike ja turistide seas läbiviidud küsitlused näitasid selgelt, et linna mainel pole linnapea mainega mingit pistmist)))
Minu kui konsultandi tagasihoidlik ja siiras soovitus reformistidele ja IRLile: jätke populism ja poolttõed, sest teie suus ei kõla need veenvalt ja rahulduge nishipartei positsiooniga. Kui aga tahate saada taas suureks, siis õppige ka suurelt valetama! Kahjuks ei suuda seda ei Ansip ega Laar, kuid vähemasti Pihlis on ilmselge potentsiaal olemas. Nagu ka ilmselt Pärnu tulevases linnapeas Toomas Kivimäes, kes oma esimeses artiklis juba nõukogudeaegset ila pritsima asus: "Mul on kahju, et mul ei õnnestu isiklikult kunagi näost näkku, käest kätte tänada kõiki minu poolt oma hääle andnud 5336 inimest, kuigi ma seda väga tahaksin ja oleksin selleks valmis."
Edu, kamraadid!
Thursday, October 22, 2009
Friday, September 11, 2009
Mis saab pärast Savisaare surma?
Vaadates meie järjekordseid valimisi, meedia nn analüüsi ja muid toredaid tendentse, tekib paratamatult hirm. Hirm selle ees, et mis saab küll meie demokraatlikust arengust, kui Savisaart ühel päeval enam pole. Muide, see võib juhtuda juba homme aga võib ka veel paarkümmend aastat ennast oodata lasta – you'll never know!
Probleemi tõsidus seisneb selles, et tänasel Eestil ja siinsetel poliitilistel erakondadel tundub peas mõlkuvat vaid üks eesmärk. Savisaar riigi ja pealinna juhtimisest võimalikult kaugel hoida. Mis selle võimuga aga teeksid needsamad eemalehoidjad, pole ma küll aru saanud. Tallinnas keskenduvad kõik valimisliidud ja erakonnad keski vastu. Samamoodi Pärnus. Nii Savisaar kui Viisitamm on koletised, kelle kõrvaldamisest on tehtud püha reliikvia. Ja valimised ongi pigem ristisõjad.
Ma isiklikult ei saa küll aru, kas Savisaare ja Viisitamme põhisüü, et nad on liiga tugevad ja kavalad isiksused, on piisav põhjus just nendele poliitikutele kogu tähelepanu pööramiseks. Sest samal ajal on Eesti jäämas Euroopas viimaste agulite või getode hulka, mis ei suuda ei juhtida oma majandust ega vaadata ette 10 aastat. Me oleme rahul sellega, mis meil on vaid seetõttu, et me ei tea isegi, kui vaesed ja väetid me tegelikult oleme. Ja seepärast liidabki meid ühise vaenlase pilt ja kuvand. Aga võib-olla me orirahvana ei suudagi end teistmoodi mobiliseerida? Kunagi käisime koos mõisa aidas vargil, hiljem võitlesime tagatoas salamahti kommunismiga, veel hiljem juba valjemalt nõukogude korra ja Venemaaga. Viimase kümnendi oleme võitlemas Savisaarega. Aga mille nimel????
Kui vaadata laiemat, siis võib täna tõdeda rahumeeli, et Eesti riigis tegeletakse pseudoprobleemidega ja armastatakse keskenduda vaid sellele, mis toob kätte kerged hääled kuid ei vii riiki edasi. Pronkssõduri mahavõtmine oli sisepoliitiliselt kasulik rahvuslaste poolehoiu saamiseks, kuid keeras kinni miljardeid kroone ettevõtlustulu. Kas see oli seda väärt?
Aga ikkagi, mis saab kui Savisaart enam pole? Siis kaob ju vastane, mis meid liitis..tekib täielik kaos....või suudame end mobiliseerida ja leida uue vastase? Annaks Jumal! Igatahes üks paistab olevat kindel: kuniks eksisteerib Savisaar, ei suuda meie poliitikud riiki arendada aga majandust planeerida. Kogu aur läheb tsentristide materdamiseks.
Kummaline, kui meie supererakonnnad ei oska ühelgi valmisel midagi uut ja mõistlikku välja pakkuda, mis Euroopa perifeeriaks jäämas riigi taas arvestatavaks tegijaks tõstaks. Aga võib-olla ongi kogu küsimus selles, et meil polegi ajusid midagi reaalset muuta ega välja pakkuda ning ühe ülekaalulise keskmisest nutikama poliitikuga võideldes suudame valijad ära petta? Kuid see saab tõeoolest kesta vaid senikaua kuniks Savisaart meile on. Pärast seda tulgu veeuputus või maailmalõpp, poliitikutele pole vahet.
Kuid siis võib ju liiga hilja olla riigi päästmiseks Euroopa Liidu või USA kannupoisi kütkest, kuhu oleme vajunud kui sohu, ilma midagi erilist vastu saamata. Ja päris kindlasti ei seganud Savisaar meil oma riiki tugevaks ehitada.
Probleemi tõsidus seisneb selles, et tänasel Eestil ja siinsetel poliitilistel erakondadel tundub peas mõlkuvat vaid üks eesmärk. Savisaar riigi ja pealinna juhtimisest võimalikult kaugel hoida. Mis selle võimuga aga teeksid needsamad eemalehoidjad, pole ma küll aru saanud. Tallinnas keskenduvad kõik valimisliidud ja erakonnad keski vastu. Samamoodi Pärnus. Nii Savisaar kui Viisitamm on koletised, kelle kõrvaldamisest on tehtud püha reliikvia. Ja valimised ongi pigem ristisõjad.
Ma isiklikult ei saa küll aru, kas Savisaare ja Viisitamme põhisüü, et nad on liiga tugevad ja kavalad isiksused, on piisav põhjus just nendele poliitikutele kogu tähelepanu pööramiseks. Sest samal ajal on Eesti jäämas Euroopas viimaste agulite või getode hulka, mis ei suuda ei juhtida oma majandust ega vaadata ette 10 aastat. Me oleme rahul sellega, mis meil on vaid seetõttu, et me ei tea isegi, kui vaesed ja väetid me tegelikult oleme. Ja seepärast liidabki meid ühise vaenlase pilt ja kuvand. Aga võib-olla me orirahvana ei suudagi end teistmoodi mobiliseerida? Kunagi käisime koos mõisa aidas vargil, hiljem võitlesime tagatoas salamahti kommunismiga, veel hiljem juba valjemalt nõukogude korra ja Venemaaga. Viimase kümnendi oleme võitlemas Savisaarega. Aga mille nimel????
Kui vaadata laiemat, siis võib täna tõdeda rahumeeli, et Eesti riigis tegeletakse pseudoprobleemidega ja armastatakse keskenduda vaid sellele, mis toob kätte kerged hääled kuid ei vii riiki edasi. Pronkssõduri mahavõtmine oli sisepoliitiliselt kasulik rahvuslaste poolehoiu saamiseks, kuid keeras kinni miljardeid kroone ettevõtlustulu. Kas see oli seda väärt?
Aga ikkagi, mis saab kui Savisaart enam pole? Siis kaob ju vastane, mis meid liitis..tekib täielik kaos....või suudame end mobiliseerida ja leida uue vastase? Annaks Jumal! Igatahes üks paistab olevat kindel: kuniks eksisteerib Savisaar, ei suuda meie poliitikud riiki arendada aga majandust planeerida. Kogu aur läheb tsentristide materdamiseks.
Kummaline, kui meie supererakonnnad ei oska ühelgi valmisel midagi uut ja mõistlikku välja pakkuda, mis Euroopa perifeeriaks jäämas riigi taas arvestatavaks tegijaks tõstaks. Aga võib-olla ongi kogu küsimus selles, et meil polegi ajusid midagi reaalset muuta ega välja pakkuda ning ühe ülekaalulise keskmisest nutikama poliitikuga võideldes suudame valijad ära petta? Kuid see saab tõeoolest kesta vaid senikaua kuniks Savisaart meile on. Pärast seda tulgu veeuputus või maailmalõpp, poliitikutele pole vahet.
Kuid siis võib ju liiga hilja olla riigi päästmiseks Euroopa Liidu või USA kannupoisi kütkest, kuhu oleme vajunud kui sohu, ilma midagi erilist vastu saamata. Ja päris kindlasti ei seganud Savisaar meil oma riiki tugevaks ehitada.
Thursday, April 16, 2009
Prostitutsioonist ja poliitikast
Elu on lühike ja kui tahad kõike jõuda, siis tuleb varakult pihta hakata! Nii mõtlesin minagi kirjutada raamatu kahe maailma vanima ameti kaitseks ja edendamiseks. Sügiseks saab valmis ma loodan.
Mind on alati innustanud teemad, mis on ühiskonnas tabud ja kus on hulga vääritimõistmisi. Nii poliitika kui ka prostitutsioon on just sellised – meid imeb neisse nende räpane võlu, kuid me teeme kõik et näidata avalikkuses oma silmakirjalikku põlgust nende ametite vastu.
Kui mind eelmisel aastal kinni nabiti ja prostitutsioonile kaasaaitamises süüdistati, siis tahtsin väga öelda, et kui inimesed neid kahte äri ka seesmiselt tunneks, siis poleks nad ehk nii resoluutsed. Sest poliitikute kampaaniatele kaasaaitamine on sageli palju räpasem kui naise keha müümise edendamine.
Kuid kahjuks pole mõtet tuuleveskitega võidelda: uuringute järgi käib prostituutides umbes sama protsent mehi, mis riigikogu valimaski, mõlemad on meie vaba tahte väljendusvormid. Ühest saame kiiret naudingut, riskides on tervisega, teisest loodame saada stabiilset arengut ja jõukuse kasvu, et saaksime rohkem elu nautida.
Erinevused pole suured ka nende kahe maailma vanima elukutse valijate elulugudes. Keskpärased oskused spetsialistina, kiire raha või võimu soov, võrdlemisi suur laiskus oma kätega tööd rassides leiba teenida.
Olen tõepoolest nõustanud kümneid ja kümneid poliitikuid ja ka sama paljusid prostituute, kuidas ennast paremini müüa. Võttedki on samasugused – ühed valetavad endale suuremat rinda ja saledat vormi, teised kiitlevad oma tarkusega ning ärplevad väljamõeldud saavutustega. Ja inimesed usuvad ning valivad. Siis pettuvad. Aga unustavad peagi negatiivsed emotsioonid ja valivad taas!
Nali naljaks, aga paraleelid on olemas. Isiklikult pean siiski vaimset prostitustiooni hullemaks, inimeste ajudega maanipuleerimist taunitavamaks. Kuid seadustega seda keeleta oleks võimatu. Kuid eks ole ka füüsiline prostitstioon jälk – kõik mis tehtud mitte hingega vaid raha eest, kusjuures pannes müüki oma lõpliku süütuse, on kahetsusväärne. Mina isklikult ei suuda tarbida prostituudi teenuseid ega pole ka iseseisvumise järgselt valimas käinud. Olen proovinud mõlemat, näinud neid ärisid väga lähedalt ja pean tunnistama, et kumbki teenus pole minu jaoks.
Kuidas tekivad meie sekka prostituudid ja poliitikud? Põhjuseid on erinevaid, kuid siiski on see ennekõike kiirtee eesmärkideni. Ning kiirteelised võivad olla head ja pandavad, targad ja kobedad või ka lollid ja rõvedad, sellest nende äri suurt ei hooli. Peaasi, et jätkub enesekindlust, nahhaalsust ja tahtmist. Muide, ka kriisiajal elavad need ametid kenasti ära, sest nende teenusest me lihtsalt loobuda ei saa!
Kuid poliitikud on vähemasti pool sammu oma ametiõdedest ees – nemad kehtestavad viimastele reegleid ja panevad pokri. Seda võimutäiust praktiseeritakse siiski üliharva ja mitte tüdrukute endi peal, keda erapidudel hea miilustada vaid ikka nende peal, kes aitavad tüdrukutel raha teenida ja keelduvad sealjuures parteikassat toetamast. Sest klient on kuningas ja tema nimi on poliitik.
Mind on alati innustanud teemad, mis on ühiskonnas tabud ja kus on hulga vääritimõistmisi. Nii poliitika kui ka prostitutsioon on just sellised – meid imeb neisse nende räpane võlu, kuid me teeme kõik et näidata avalikkuses oma silmakirjalikku põlgust nende ametite vastu.
Kui mind eelmisel aastal kinni nabiti ja prostitutsioonile kaasaaitamises süüdistati, siis tahtsin väga öelda, et kui inimesed neid kahte äri ka seesmiselt tunneks, siis poleks nad ehk nii resoluutsed. Sest poliitikute kampaaniatele kaasaaitamine on sageli palju räpasem kui naise keha müümise edendamine.
Kuid kahjuks pole mõtet tuuleveskitega võidelda: uuringute järgi käib prostituutides umbes sama protsent mehi, mis riigikogu valimaski, mõlemad on meie vaba tahte väljendusvormid. Ühest saame kiiret naudingut, riskides on tervisega, teisest loodame saada stabiilset arengut ja jõukuse kasvu, et saaksime rohkem elu nautida.
Erinevused pole suured ka nende kahe maailma vanima elukutse valijate elulugudes. Keskpärased oskused spetsialistina, kiire raha või võimu soov, võrdlemisi suur laiskus oma kätega tööd rassides leiba teenida.
Olen tõepoolest nõustanud kümneid ja kümneid poliitikuid ja ka sama paljusid prostituute, kuidas ennast paremini müüa. Võttedki on samasugused – ühed valetavad endale suuremat rinda ja saledat vormi, teised kiitlevad oma tarkusega ning ärplevad väljamõeldud saavutustega. Ja inimesed usuvad ning valivad. Siis pettuvad. Aga unustavad peagi negatiivsed emotsioonid ja valivad taas!
Nali naljaks, aga paraleelid on olemas. Isiklikult pean siiski vaimset prostitustiooni hullemaks, inimeste ajudega maanipuleerimist taunitavamaks. Kuid seadustega seda keeleta oleks võimatu. Kuid eks ole ka füüsiline prostitstioon jälk – kõik mis tehtud mitte hingega vaid raha eest, kusjuures pannes müüki oma lõpliku süütuse, on kahetsusväärne. Mina isklikult ei suuda tarbida prostituudi teenuseid ega pole ka iseseisvumise järgselt valimas käinud. Olen proovinud mõlemat, näinud neid ärisid väga lähedalt ja pean tunnistama, et kumbki teenus pole minu jaoks.
Kuidas tekivad meie sekka prostituudid ja poliitikud? Põhjuseid on erinevaid, kuid siiski on see ennekõike kiirtee eesmärkideni. Ning kiirteelised võivad olla head ja pandavad, targad ja kobedad või ka lollid ja rõvedad, sellest nende äri suurt ei hooli. Peaasi, et jätkub enesekindlust, nahhaalsust ja tahtmist. Muide, ka kriisiajal elavad need ametid kenasti ära, sest nende teenusest me lihtsalt loobuda ei saa!
Kuid poliitikud on vähemasti pool sammu oma ametiõdedest ees – nemad kehtestavad viimastele reegleid ja panevad pokri. Seda võimutäiust praktiseeritakse siiski üliharva ja mitte tüdrukute endi peal, keda erapidudel hea miilustada vaid ikka nende peal, kes aitavad tüdrukutel raha teenida ja keelduvad sealjuures parteikassat toetamast. Sest klient on kuningas ja tema nimi on poliitik.
Wednesday, April 15, 2009
Kapo tuleks laiali saata!
Ohh seda ilmaimet, millega Kapo järjekordne aastaraamat meid üllatab!! Venemaa foobia kõlab läbi igast reast. Küll on ohtlik mõni ärimees, küll mõni poliitik, küll mõni firma, küll mõni fond.
Põhimõtteliselt on ohtlik iga asi, mis seotud Venemaaga! Kõige tagatipuks leiab Kapo, et Venemaa strateegiline plaan on külvata nn omade poliitikaga viha ja erimeelsusi Eestisse.
No tere, tere. Selle aastaraamatu oleks võinud avaldamata jätta. Või võinuks trükkida WC paberile, oleks tulnud odavam. Seda kõike on meile edastatud ju koos emapiimaga. Ja kahjuks näitab see veelkord, et Kapo luuretegevus on mõttetu. Sest Vene ärisid takistada ei saa, pole saanud üksi maailma riik. Norrakad on kaotanud neile oma laevanduse, jänkide gaasi ja elektrifirmadest on juba paljud venelaste käes, Euroopa gaasimonopol peagi samuti.....Inglismaa jalgpalliklubidest rääkimata. Sest rahal pole kodumaad. Aga ka Kreml kasutab ärimehi? Muidugi, kui on võimalus. Kasutab ka Valge Maja. Kõik mudelid on samad. Meil pole mõtet karta ega neist rääkida.
Küll aga tundub mulle, et just sellised raamatud ässitavad viha meie enda riigi sees. Näiline Venemaa oht ja sellest pidev ülepaisutatud rääkimine loob selgeid takistusi meie integratsioonis ja veab kraavi siinsete venekeelsete ja emakeelsete vahel veelgi sügavamaks. Kapo lühike kokkuvõttev sõnum on ju üks: hoiduge asjaajamisest venelastega, äge valige neid esindusorganitesse ja ärge tehke nendega äri. Kui see pole lõhe tekitamine meie ühiskonnas, siis mis veel??
Sõbrad, aeg oleks juba ammu aru saada, et Venemaa ülesostmispoliitikal pole Eestis kunagi suurt edu olnud. Väljaarvatud Pätsi ajal. Ja see pole mitte luureorganite teene vaid rahva enda hoiak - ka venelased ei toeta Zarenkovi, vaid käputäis arutuid. Venelased on ammu aru saanud, et Eesti edenemiseks tuleb toetada Eesti poliitikuid või vähemasti eestimeelseid poliitikuid. Muidugi pole see arusaamine kõigini jõudnud, kuid päris kindlasti saavad sellest aru haritumad. Öine Vahtkond on aga väga tore poliitiline liikumine, kus tõsi, Venemaal omad huvid, kuid kus on võimalik sama seltskonda suunata ka Eesti asju ajama. Kui me vaid ei kardaks ja kogu aeg saba jalge vahel ei otsiks vaenlast iga puu tagant, et siis talle oma nõrku piimahambaid näidata.
Samas vajame me riigikogusse rohkem muukeelseid elanikke, venelasi, asereid, grusiine. See on meie rahva tugevus mitte nõrkus. Kui saame nad enda inforuumi, siis saame neid ka suunata. Kui aga tõrjume eemale, kukub kusagil ka meile ükskord vasar vastu pead.
Psühholoogiast on ju teada, et paljusid inimesi käivitab erkordsetele tegevustele just see, kui neid eemale tõrjutakse. Miks oleme siis nii rumalad ja külvame ise meievastasust!?
Ma pole ühegi erakonna fänn, kuid kui vaadata lisaks Venemaa foobiate suunale Kapo tegevust meie poliitikute leeris, siis saab pikema analüüsita selgeks mitu kurba seika. Mis kõik viitavad vajadusele see organisatsioon laiali saata. Nad oskavad luurata, kuid järeldusi nad teha ei oska. Kurb aga tõsi.
Põhimõtteliselt on ohtlik iga asi, mis seotud Venemaaga! Kõige tagatipuks leiab Kapo, et Venemaa strateegiline plaan on külvata nn omade poliitikaga viha ja erimeelsusi Eestisse.
No tere, tere. Selle aastaraamatu oleks võinud avaldamata jätta. Või võinuks trükkida WC paberile, oleks tulnud odavam. Seda kõike on meile edastatud ju koos emapiimaga. Ja kahjuks näitab see veelkord, et Kapo luuretegevus on mõttetu. Sest Vene ärisid takistada ei saa, pole saanud üksi maailma riik. Norrakad on kaotanud neile oma laevanduse, jänkide gaasi ja elektrifirmadest on juba paljud venelaste käes, Euroopa gaasimonopol peagi samuti.....Inglismaa jalgpalliklubidest rääkimata. Sest rahal pole kodumaad. Aga ka Kreml kasutab ärimehi? Muidugi, kui on võimalus. Kasutab ka Valge Maja. Kõik mudelid on samad. Meil pole mõtet karta ega neist rääkida.
Küll aga tundub mulle, et just sellised raamatud ässitavad viha meie enda riigi sees. Näiline Venemaa oht ja sellest pidev ülepaisutatud rääkimine loob selgeid takistusi meie integratsioonis ja veab kraavi siinsete venekeelsete ja emakeelsete vahel veelgi sügavamaks. Kapo lühike kokkuvõttev sõnum on ju üks: hoiduge asjaajamisest venelastega, äge valige neid esindusorganitesse ja ärge tehke nendega äri. Kui see pole lõhe tekitamine meie ühiskonnas, siis mis veel??
Sõbrad, aeg oleks juba ammu aru saada, et Venemaa ülesostmispoliitikal pole Eestis kunagi suurt edu olnud. Väljaarvatud Pätsi ajal. Ja see pole mitte luureorganite teene vaid rahva enda hoiak - ka venelased ei toeta Zarenkovi, vaid käputäis arutuid. Venelased on ammu aru saanud, et Eesti edenemiseks tuleb toetada Eesti poliitikuid või vähemasti eestimeelseid poliitikuid. Muidugi pole see arusaamine kõigini jõudnud, kuid päris kindlasti saavad sellest aru haritumad. Öine Vahtkond on aga väga tore poliitiline liikumine, kus tõsi, Venemaal omad huvid, kuid kus on võimalik sama seltskonda suunata ka Eesti asju ajama. Kui me vaid ei kardaks ja kogu aeg saba jalge vahel ei otsiks vaenlast iga puu tagant, et siis talle oma nõrku piimahambaid näidata.
Samas vajame me riigikogusse rohkem muukeelseid elanikke, venelasi, asereid, grusiine. See on meie rahva tugevus mitte nõrkus. Kui saame nad enda inforuumi, siis saame neid ka suunata. Kui aga tõrjume eemale, kukub kusagil ka meile ükskord vasar vastu pead.
Psühholoogiast on ju teada, et paljusid inimesi käivitab erkordsetele tegevustele just see, kui neid eemale tõrjutakse. Miks oleme siis nii rumalad ja külvame ise meievastasust!?
Ma pole ühegi erakonna fänn, kuid kui vaadata lisaks Venemaa foobiate suunale Kapo tegevust meie poliitikute leeris, siis saab pikema analüüsita selgeks mitu kurba seika. Mis kõik viitavad vajadusele see organisatsioon laiali saata. Nad oskavad luurata, kuid järeldusi nad teha ei oska. Kurb aga tõsi.
Saturday, March 14, 2009
Ajuvaba nutulaul 13 palgast
No tule taevas appi! Meie ajakirjandus on langenud sügavale populismi küüsi. Kahjuks. Kuidas küll teisiti mõista avalikku rünnakut 13 palga saajate vastu. Sõbrad Postimehest, Lauri Linnamäe, Sirja Niitra, Kalle Muuli, teie künism on naeruväärne, kadedusest pungil.
Tean mitut ametnikku, kes tänavu 13 palga kätte on saanud. Tegu on tavapärase õigusega, mis reguleeritud ka seaduse tasandil. Ei, rehepaplus pole see, kui inimesed kasutavad oma õigusi, sest kuna siis veel ku mitte kriisi ajal, tuleks välja võtta kõik, mis sulle kuulub.
Lugupeeetud ajakirjandus, kus ilmselt reklaamikäivete vähenemine kriitilisest piirist palju kaugemale vajunud, on kadedusest ja kitsarinnalisusest, võib-olla ka näljast nõrkenud mõistuse vingerpusssidest tingtuna, ajanud oma küüned teiste inimeste taskusse. Kas tõesti on puhkuserahad sedavõrd suur patt, et neid puhkusele läinud ametnikud saada ei tohiks? Kas tõesti on oluline vahe, kas puhkuseraha makstakse ühe osana või on see jagatud lisapalgaks 12 kuu vahel? Kas tõesti on ajakirjandusel õigus mõista hukka inimesi, kes oma tööga selle palga on välja teeninud?
Julm aga minu arvates tõsi on see, et ajakirjandusel pole mingit õigust heita ametnikele ette, mida nad oma palgaga teevad: kas võtavad välja ja kulutavad kasiinos, võtavad välja ja kasutavad oma perele või jätavad väljavõtmata ja lükkavad edasi järgmisse aastasse.
Võib-olla tõesti tundub ebaõiglane, et ca 60 000 kuus teeniv Pärnu linnapea Viisitamm saab veel ka ühe palga puhkuserahana, samal ajal kui Pärnus lisandub töötute ridadesse iga nädal kümneid inimesi- Kuid ometi on see tema raha. Ja me keegi ei tea, milleks ta seda kasutas. Võib-olla annetas pool puhkuserahast näiteks Saaremaa hiljutisele põletusohvrile? Kas ta sellisel juhul peaks oma rahapaigutust avalikult õigustama? Ei, mitte mingil juhul!
Minu arusaamist mööda ei tohiks me täna üksteise rahakotti piiluda, iseasi, kui keegi teiste tagant raha varastab. 13 palk on aga seadusik. Isegi kriisi ajal. Piilumine teeeb vastikuks, tõstab vererõhku ja ei luba maailma enam loomulikuna näha. Olen seda alati korranud - ka kriisi ajal on palkade vähendamine iga palgasaaja eraasi ja ei tohiks muutuda populistlikuks kampaaniaks. Olgu see siis riigikogus, kes tegi valijate lollitamiseks päris hea pettekampaania "oh-meid-vaeseid-president-ei-luba-palku-kärpida". Rahvas läks õnge, ajakirjanikud samuti. Kas tõesti arvab keegi, et presidendi korraldus tuli teda ametisse upitanud poliitikutele üllatusena?! Mõistagi oli see vaid osa kampaaniast, mille lõpp oli ette teada. Just sellepärast pole populismist kasu, pigem võinuks ja võib ka edaspidi iga riigikogulane oma solidaarsust personaalselt väljendada. Sellest vaatevinklist tundub mulle, et Mart Viistamm oli siiski palju ausam ja ei hakanud vassima, vaid võttis selle, mis talle kuulus ilma PR-kampaaniata.
Annaks jumal, et nälg vaestele ajakirjanikele halastaks ja tegeliku rehepapluse osas silmad avaks.
Tean mitut ametnikku, kes tänavu 13 palga kätte on saanud. Tegu on tavapärase õigusega, mis reguleeritud ka seaduse tasandil. Ei, rehepaplus pole see, kui inimesed kasutavad oma õigusi, sest kuna siis veel ku mitte kriisi ajal, tuleks välja võtta kõik, mis sulle kuulub.
Lugupeeetud ajakirjandus, kus ilmselt reklaamikäivete vähenemine kriitilisest piirist palju kaugemale vajunud, on kadedusest ja kitsarinnalisusest, võib-olla ka näljast nõrkenud mõistuse vingerpusssidest tingtuna, ajanud oma küüned teiste inimeste taskusse. Kas tõesti on puhkuserahad sedavõrd suur patt, et neid puhkusele läinud ametnikud saada ei tohiks? Kas tõesti on oluline vahe, kas puhkuseraha makstakse ühe osana või on see jagatud lisapalgaks 12 kuu vahel? Kas tõesti on ajakirjandusel õigus mõista hukka inimesi, kes oma tööga selle palga on välja teeninud?
Julm aga minu arvates tõsi on see, et ajakirjandusel pole mingit õigust heita ametnikele ette, mida nad oma palgaga teevad: kas võtavad välja ja kulutavad kasiinos, võtavad välja ja kasutavad oma perele või jätavad väljavõtmata ja lükkavad edasi järgmisse aastasse.
Võib-olla tõesti tundub ebaõiglane, et ca 60 000 kuus teeniv Pärnu linnapea Viisitamm saab veel ka ühe palga puhkuserahana, samal ajal kui Pärnus lisandub töötute ridadesse iga nädal kümneid inimesi- Kuid ometi on see tema raha. Ja me keegi ei tea, milleks ta seda kasutas. Võib-olla annetas pool puhkuserahast näiteks Saaremaa hiljutisele põletusohvrile? Kas ta sellisel juhul peaks oma rahapaigutust avalikult õigustama? Ei, mitte mingil juhul!
Minu arusaamist mööda ei tohiks me täna üksteise rahakotti piiluda, iseasi, kui keegi teiste tagant raha varastab. 13 palk on aga seadusik. Isegi kriisi ajal. Piilumine teeeb vastikuks, tõstab vererõhku ja ei luba maailma enam loomulikuna näha. Olen seda alati korranud - ka kriisi ajal on palkade vähendamine iga palgasaaja eraasi ja ei tohiks muutuda populistlikuks kampaaniaks. Olgu see siis riigikogus, kes tegi valijate lollitamiseks päris hea pettekampaania "oh-meid-vaeseid-president-ei-luba-palku-kärpida". Rahvas läks õnge, ajakirjanikud samuti. Kas tõesti arvab keegi, et presidendi korraldus tuli teda ametisse upitanud poliitikutele üllatusena?! Mõistagi oli see vaid osa kampaaniast, mille lõpp oli ette teada. Just sellepärast pole populismist kasu, pigem võinuks ja võib ka edaspidi iga riigikogulane oma solidaarsust personaalselt väljendada. Sellest vaatevinklist tundub mulle, et Mart Viistamm oli siiski palju ausam ja ei hakanud vassima, vaid võttis selle, mis talle kuulus ilma PR-kampaaniata.
Annaks jumal, et nälg vaestele ajakirjanikele halastaks ja tegeliku rehepapluse osas silmad avaks.
Tuesday, March 10, 2009
Inno & Irja fenomenist
Ma üldiselt ei armasta klatsimist. Ei armasta ka nilbust. Kuid Inno & Irja blogi on hakanud mindki, vana konservatiivi, köitma. Eelkõige rahvajuttude ja teistsuguse tsenseerimata info tõttu. Ajalehtes ja televisoonis kehtib teatavasti Eestiski mitmetahuline tsensuur. Rääkida ei tohi halvasti teatud inimestest, kunagi ei tohi küsida "miks", kui mõni politseinik, poliitik või suhtekorraldaja sulle mõne materjali sokutab, jne, jne. Tulemus? Palju vastuolulist infot ning teadmatus sellest, mis tegelikult ilmas sünnib. Vahetevahel on selline tunne, et meedia jätab uudist kirjutades küsimata need kõige olulisemad küsimused, millest sõltub asja tuum. Inno küsib aga just õigeid küsimusi. Küllalt sageli.
Inno & Irja fenomeni laiem kandepind ühiskonnas baseerub aga väga heale ja oskuslikule lugeja tunnetusele. Nii nagu olen õpetanud oma meediakursustelgi, on iga lugejate tähelepanu pälviva arvamusartikli eelduseks kaks tõdemust: esiteks: tuleb kirjutada sellest, millest inimesed saunas (lõõgastunult) räägivad. Ning kirjutades kasutada sellist sõnavara, mida saunas kasutatakse. Ja nii saabubki edu. Saabus ka Inno& Irja õuele!
Inno&Irja fenomenil on aga ka teine külg. Rahvast raviv. Meie seas on palju inimesi, kelle näiline vooruslikkus ei lubagi neil kõnelda ropusti, halvustada ligimest või suisa tuhnida kaelani kellegi eraeluises poris. Ometi annavad just need väikesed vürtsid elule õige maigu. Niisiis saabki nende inimeste (peaaegu meie kõigi) elu motoks enda toitmine teiste inimeste meeletute armuseikluste, rahalaristamiste ja kuulsusenarrusega, kusjuures endale ei lubata keskpärasusest peaaegu mitte kunagi ühtegi kõrvalhüpet. Kogu adrenaliin tarnitakse Inno&Irja või Liislassi silmade-kõrvade vahendusel. Raviv toime on aga kindlasti märgatav - kuulsate rahvuskaaslaste tegemisi endi unistustega võrreldes kaob enamikus meil igasugune tahe üldse meeletusi üritada. Viimast kahel põhjusel. Esiteks ei suudaks me midagi niiiiii geniaalset või ilget korda saata ja äparduksime juba esimeses voorus. Teiseks oleme vajaliku adrenaliinisüsti ka juba kätte saanud. Nii saamegi oma pisikest ja mustvalget elukest lontis kõrvadega südamerahus edasi elada.
Mulle meenuvad uuringud, mis on tehtud USAs - maailma ühes usklikumas riigis. Sealne probleem on paljuski just selles, et ühiskond ja kirik on seadnud liiga kõrged normid ja standardid: noorukid iseseisvalt õhtul õues ei tohi käia, koolilapsed peavad kooli ja koju minema vaid koos saatjaga, kogu aeg peab naeratama, kedagi ei tohi diskrimineerida, suguelu väljaspool abielu on kuritegu, jne, jne. Milline on tulemus? Pornograafia levik, laste suguline ärakasutamine - need numbrid on ülikõrged. Peaagu nagu Inno&Irja blogi külastajate arv!! Küsige, mis riigi kodanikud istuvad ööpäeevaringselt online sexitubades, üritavad imevigureid kasutades Ida-Euroopa või Aafrika neiukesi veebikaamera ees lahti riietuma sundida! Mõistagi on need jänkid, keda analoogsetel saitidel on tubli 75%! Üks eripära on veel selles äris: kui vene mehed üldjuhul veebisexi ei harrasta vaid eelistavad põrutada naturaalselt, siis euroopa ja ameerika kutid advokaatidest ehitusmeesteni võivad päevas 3-4h just sellisele suhtlemisele kulutada. Kuid mille poolest erinevad ameeriklased eurooplastest? Ehh-hee, kui eurooplased suudavad dzentenmenlikult neiuga privaatruumis vähemasti 10 minutit mängida, siis ameeriklased kütavad end kuumaks juba eesruumis, sisenedes privaati vaid kuni 30 sekundiks, et pauk rinnahoidjate langedes valla päästa! Nii hoitakse kokku suur hulk raha, makstes vaid 1 min eest! They save it for their mortgages!!
Mida järeldame?! Inimene on leidlik: seal, kus meid ei nähta, saame olla meie ise!! Ja veel parem kui see kõik jõuab meieni tasuta. Nagu pornosaidil või Inno & Irja blogis!
Just seepärast tuleks toetada ja soosida neid ravivõtteid a'la Inno&Irja, mis pinged enne plahvatust juba maha võtavad!
Inno & Irja fenomeni laiem kandepind ühiskonnas baseerub aga väga heale ja oskuslikule lugeja tunnetusele. Nii nagu olen õpetanud oma meediakursustelgi, on iga lugejate tähelepanu pälviva arvamusartikli eelduseks kaks tõdemust: esiteks: tuleb kirjutada sellest, millest inimesed saunas (lõõgastunult) räägivad. Ning kirjutades kasutada sellist sõnavara, mida saunas kasutatakse. Ja nii saabubki edu. Saabus ka Inno& Irja õuele!
Inno&Irja fenomenil on aga ka teine külg. Rahvast raviv. Meie seas on palju inimesi, kelle näiline vooruslikkus ei lubagi neil kõnelda ropusti, halvustada ligimest või suisa tuhnida kaelani kellegi eraeluises poris. Ometi annavad just need väikesed vürtsid elule õige maigu. Niisiis saabki nende inimeste (peaaegu meie kõigi) elu motoks enda toitmine teiste inimeste meeletute armuseikluste, rahalaristamiste ja kuulsusenarrusega, kusjuures endale ei lubata keskpärasusest peaaegu mitte kunagi ühtegi kõrvalhüpet. Kogu adrenaliin tarnitakse Inno&Irja või Liislassi silmade-kõrvade vahendusel. Raviv toime on aga kindlasti märgatav - kuulsate rahvuskaaslaste tegemisi endi unistustega võrreldes kaob enamikus meil igasugune tahe üldse meeletusi üritada. Viimast kahel põhjusel. Esiteks ei suudaks me midagi niiiiii geniaalset või ilget korda saata ja äparduksime juba esimeses voorus. Teiseks oleme vajaliku adrenaliinisüsti ka juba kätte saanud. Nii saamegi oma pisikest ja mustvalget elukest lontis kõrvadega südamerahus edasi elada.
Mulle meenuvad uuringud, mis on tehtud USAs - maailma ühes usklikumas riigis. Sealne probleem on paljuski just selles, et ühiskond ja kirik on seadnud liiga kõrged normid ja standardid: noorukid iseseisvalt õhtul õues ei tohi käia, koolilapsed peavad kooli ja koju minema vaid koos saatjaga, kogu aeg peab naeratama, kedagi ei tohi diskrimineerida, suguelu väljaspool abielu on kuritegu, jne, jne. Milline on tulemus? Pornograafia levik, laste suguline ärakasutamine - need numbrid on ülikõrged. Peaagu nagu Inno&Irja blogi külastajate arv!! Küsige, mis riigi kodanikud istuvad ööpäeevaringselt online sexitubades, üritavad imevigureid kasutades Ida-Euroopa või Aafrika neiukesi veebikaamera ees lahti riietuma sundida! Mõistagi on need jänkid, keda analoogsetel saitidel on tubli 75%! Üks eripära on veel selles äris: kui vene mehed üldjuhul veebisexi ei harrasta vaid eelistavad põrutada naturaalselt, siis euroopa ja ameerika kutid advokaatidest ehitusmeesteni võivad päevas 3-4h just sellisele suhtlemisele kulutada. Kuid mille poolest erinevad ameeriklased eurooplastest? Ehh-hee, kui eurooplased suudavad dzentenmenlikult neiuga privaatruumis vähemasti 10 minutit mängida, siis ameeriklased kütavad end kuumaks juba eesruumis, sisenedes privaati vaid kuni 30 sekundiks, et pauk rinnahoidjate langedes valla päästa! Nii hoitakse kokku suur hulk raha, makstes vaid 1 min eest! They save it for their mortgages!!
Mida järeldame?! Inimene on leidlik: seal, kus meid ei nähta, saame olla meie ise!! Ja veel parem kui see kõik jõuab meieni tasuta. Nagu pornosaidil või Inno & Irja blogis!
Just seepärast tuleks toetada ja soosida neid ravivõtteid a'la Inno&Irja, mis pinged enne plahvatust juba maha võtavad!
Integratsioon on läbikukkunud, valmistugem vene mässuks!
Nüüd siis teamegi tõde. Lausa mustvalgel on see meieni toodud inimarengu aruandes. Kurb aga tõsi: 20 aastat integratsioonipoliitikat on jooksnud liiva, sest raport hoiatab meid vene noorte veelgi suurenenud võõrandumise eest ja ei välista edaspidi kokkupõrkeid rahvuslikul tasandil. David Vseviovi sõnu kasutades on see väga kurb tõdemus, mis sunnib tõsiselt ümberhindama meie rahvusvähemuste poliitika nii sotsiaalsed kui taktikalised eesmärgid ning nende saavutamise. Ohh, kuidas me küll nii kaugele jõudsime?
See lõimumispoliitikast kirjutamine on üldjuhul tänamatu ettevõtmine. Kui lugeda minu (aga ka Veidemanni või Vseviovi) varsemate selleteemaliste sõnavõttude kommentaare, siis hakkab lausa elu pärast hirm. Mingi eesti tõusikute kari on uhkel arvamusel, nagu poleks vaja venekeelse elanikkonna nimel üldse pingutada - kes tahavad, saavad hakkama, kes virisevad, kobigu minema. Kui aga püüda ettevaatlikult sama teemaga läheneda venelastele, siis veel mõne aasta eest levinud üksteisemõistmine on asendunud jäiga eitamisega. Meie (riigi, põliselanike) jutte ei usuta, meid ei usaldata, pigem kardetakse ja põlatakse.
Seda, et meie venekeelsed on olnud eemaletõrjutud paljudest privileegidest, nendega on käitutud enam vähem nagu eeldab JOKK, kuid nendesse kui rahvusgruppi on suhtutud rohkem või vähem varjatud ükskõiksuse, tõrjuvuse ja isegi põlgusega, pole viimastel jäänud märkamata.
Minu eksabikaasa tavatses varem alati mind maapeale kutsuda, kinnitades, et venelased saavad eestis hästi hakkama (ta pidas silmas neid 3 venelast, keda ta tundis, kes olid kõrgharidusega, Tallinnast ja valdasid 3-4 nelja keelt). Mina suhtlesin ja suhtlen tänaseni mitmekümne venelasega eestist ja teist samapaljuga piiritagant ning uskuge - pessimismiks on põhjust. Ega meil polegi karta, et mässama hakkaks intelligendid, priimadel töökohtadel rügavad haritud venelased, vaid ikka need, kel miskit elus vajaka jääb ja kelle arvates on selles otseselt süüdi Eesti riik, valitsus ja laiemalt kohalik põlisrahvas. Uskuge, oma tutvusringkonnas kuulen ma sellised avaldusi pea iga nädal erinevatelt venelastelt. Ja sedasama kinnitab ka raport.
Täna on koht endalt küsimaks, mida oleme teinud oma poliitikas valesti. Olen kindel, et neid punke saab palju. Püüan loetleda pähetulevaid:
1. Me oleme ajanud sellist välispoliitikat, mis on suurendanud sisemisi pingeid ja läinud vastuollu siinsete venelaste tõekspidamistega. Pean silmas vene-eesti majadussuhete lõhkumist, ülemäärast amerikaniseerumist, silmakirjalikku gruusiameelsuse kultiveerimist, pronkssõduri kõrvaldamist, jne. Ma mõistan, et valisime partneriks USA ja et vene elulaad ning mentaliteet meile ei passi. Kuid kas keegi hindas enne poliitiliste manöövrite tegemist ka sisepoliitikas kaasnevaid riske? Eriti olukorras, kus venelased viibivad enamjaolt vaid vene info- ja kultuuriruumis.
2. Eestlase, muulase, ja eestimaalase identiteetide paralleelne arendamine. Pärast 1991 aastat tulnuks meil kõik need venelased, kes olid siia nõukogude ajal sattunud, vabatahtlikult rännanud või kes juba mitu põlvkonda siin elasid, kodustada. See on segase identiteediga rahvas, kes otsis ja otsib tänaseni oma kohta, oma kuuluvust. Nende vanematest vähemalt üks on kaukaaslane, mõnel ukrainalane või valgevenelane, mõnel grusiin või tatarlane. Teine vanem venelane või muu rahvus. Nende emakeeleks on vene keel, kuid juured võib-olla hoopis kaugemal. Kui inimesel on võimalik oma elu- ja sünnikoha, juurte, keele, jms alusel valida endale sobivaim identiteet, siis Eesti tegi kõik selleks, et see poleks eesti identiteet (takistused kodakondsuse omandamisel, tööjõupoliitika sidumine keeleoskusega, jne aretasid meie maal teise sordi inimesi. Eesti neegreid.). Venemaa tegi samal kõik selleks, et siinsed venekeelsed samastaks end Venemaaga. Gruusia, Valgevene ja Armeenia ei tundud siinsete vendade vastu mõistagi vähimatki huvi. Neil endilgi muresid küllaga. Tulemus? 400 000 inimest, kellest tubli 70% ei tea, kes nad on ja kelleks end pidada. Nad teavad, et nad pole venelased ja ei pea kodumaaks Venemaad, nad pole ka eestlased, sest see nimetus on broneeritud vaid põliselanikele. Haritumad teavad, et neid kutsutakse tibladeks. Ometigi, nad tahaks olla eestlased selle sõna laiemas mõistes, sest just meile sarnanevad nad oma püüdlustelt enim. Taustast hoolimata.
Mu üks parimaid sõpru, Anna, on 27 aastane ingeri taustaga venelane, kes kolis mõne aasta eest Tallinnast Lasnamäelt Münhenisse ja töötab seal advokaadibüroos juristina. Ta valdab vabalt eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Aga ta ütleb, et kui Eestis ei tundnud ta end eestlasena (põhiliselt kehvapärase grammatikaga keeleoskuse ja kogetud eemaletõrjumise tõttu), siis Münhenis teavad kõik, et ta on eestlane. Tema jaoks on uhke tunne olla eestlane, ta räägib huvitavaid lugusid oma kodumaast ja ta ei julge kunagi sakslastele öelda, et tegelikult on ta hoopis venelane. Kas ei näita see, et kui oleksime tahtnud, oleksime suutnud muulased kodustada?
3. Me pole suutnud mõista, et rahvaste ja kultuuride paljusus on tegelikult rikkus, mida kasutada Eesti arendamisel. Kui rääkida majandusest, siis eks ole Venemaaga äri ajajateks ikkagi keeleoskajad. Kui rääkida agressivsest välispoliitikast ja eskpordipoliitikast, siis eks ole slaavi temperamendis palju rohekem müügioskusi ja võimeid oma tahet peale suruda kui meil eestlastel. Me oleme riigina ELis saamatumate seas paljuski oma temperamendituse tõttu. Nagu ütles mulle kunagi meie EL liitumisläbirääkimiste eestvedaja Alar Streimann, et "kui eestlane sõidab üle eesti piiri, siis hakkab ta kohe igatsema tagasi koju, suhtleb välismaal võimalusel ainult teiste eestlastega ja naaseb esimesel võimalusel". Kui me oleks suutnud endi muulased kodustada ja nende väärtust hinnata, oleks me palju paramas majanduslikus olukorras kui täna.
No nii, aitab küll targutamisest. Kunagi ehk kirjutan ka sellest, mida tuleks teha, et kodusõda ära hoida! Minu arvates on see lihtne kui vaid poliitilist tahet, rahvuslikku suuremeelsust ning praktilist mõtlemist jätkuks. Loodame!
Ahjaa, inimarengu aruannet saab lugeda aadressil: http://www.kogu.ee/
See lõimumispoliitikast kirjutamine on üldjuhul tänamatu ettevõtmine. Kui lugeda minu (aga ka Veidemanni või Vseviovi) varsemate selleteemaliste sõnavõttude kommentaare, siis hakkab lausa elu pärast hirm. Mingi eesti tõusikute kari on uhkel arvamusel, nagu poleks vaja venekeelse elanikkonna nimel üldse pingutada - kes tahavad, saavad hakkama, kes virisevad, kobigu minema. Kui aga püüda ettevaatlikult sama teemaga läheneda venelastele, siis veel mõne aasta eest levinud üksteisemõistmine on asendunud jäiga eitamisega. Meie (riigi, põliselanike) jutte ei usuta, meid ei usaldata, pigem kardetakse ja põlatakse.
Seda, et meie venekeelsed on olnud eemaletõrjutud paljudest privileegidest, nendega on käitutud enam vähem nagu eeldab JOKK, kuid nendesse kui rahvusgruppi on suhtutud rohkem või vähem varjatud ükskõiksuse, tõrjuvuse ja isegi põlgusega, pole viimastel jäänud märkamata.
Minu eksabikaasa tavatses varem alati mind maapeale kutsuda, kinnitades, et venelased saavad eestis hästi hakkama (ta pidas silmas neid 3 venelast, keda ta tundis, kes olid kõrgharidusega, Tallinnast ja valdasid 3-4 nelja keelt). Mina suhtlesin ja suhtlen tänaseni mitmekümne venelasega eestist ja teist samapaljuga piiritagant ning uskuge - pessimismiks on põhjust. Ega meil polegi karta, et mässama hakkaks intelligendid, priimadel töökohtadel rügavad haritud venelased, vaid ikka need, kel miskit elus vajaka jääb ja kelle arvates on selles otseselt süüdi Eesti riik, valitsus ja laiemalt kohalik põlisrahvas. Uskuge, oma tutvusringkonnas kuulen ma sellised avaldusi pea iga nädal erinevatelt venelastelt. Ja sedasama kinnitab ka raport.
Täna on koht endalt küsimaks, mida oleme teinud oma poliitikas valesti. Olen kindel, et neid punke saab palju. Püüan loetleda pähetulevaid:
1. Me oleme ajanud sellist välispoliitikat, mis on suurendanud sisemisi pingeid ja läinud vastuollu siinsete venelaste tõekspidamistega. Pean silmas vene-eesti majadussuhete lõhkumist, ülemäärast amerikaniseerumist, silmakirjalikku gruusiameelsuse kultiveerimist, pronkssõduri kõrvaldamist, jne. Ma mõistan, et valisime partneriks USA ja et vene elulaad ning mentaliteet meile ei passi. Kuid kas keegi hindas enne poliitiliste manöövrite tegemist ka sisepoliitikas kaasnevaid riske? Eriti olukorras, kus venelased viibivad enamjaolt vaid vene info- ja kultuuriruumis.
2. Eestlase, muulase, ja eestimaalase identiteetide paralleelne arendamine. Pärast 1991 aastat tulnuks meil kõik need venelased, kes olid siia nõukogude ajal sattunud, vabatahtlikult rännanud või kes juba mitu põlvkonda siin elasid, kodustada. See on segase identiteediga rahvas, kes otsis ja otsib tänaseni oma kohta, oma kuuluvust. Nende vanematest vähemalt üks on kaukaaslane, mõnel ukrainalane või valgevenelane, mõnel grusiin või tatarlane. Teine vanem venelane või muu rahvus. Nende emakeeleks on vene keel, kuid juured võib-olla hoopis kaugemal. Kui inimesel on võimalik oma elu- ja sünnikoha, juurte, keele, jms alusel valida endale sobivaim identiteet, siis Eesti tegi kõik selleks, et see poleks eesti identiteet (takistused kodakondsuse omandamisel, tööjõupoliitika sidumine keeleoskusega, jne aretasid meie maal teise sordi inimesi. Eesti neegreid.). Venemaa tegi samal kõik selleks, et siinsed venekeelsed samastaks end Venemaaga. Gruusia, Valgevene ja Armeenia ei tundud siinsete vendade vastu mõistagi vähimatki huvi. Neil endilgi muresid küllaga. Tulemus? 400 000 inimest, kellest tubli 70% ei tea, kes nad on ja kelleks end pidada. Nad teavad, et nad pole venelased ja ei pea kodumaaks Venemaad, nad pole ka eestlased, sest see nimetus on broneeritud vaid põliselanikele. Haritumad teavad, et neid kutsutakse tibladeks. Ometigi, nad tahaks olla eestlased selle sõna laiemas mõistes, sest just meile sarnanevad nad oma püüdlustelt enim. Taustast hoolimata.
Mu üks parimaid sõpru, Anna, on 27 aastane ingeri taustaga venelane, kes kolis mõne aasta eest Tallinnast Lasnamäelt Münhenisse ja töötab seal advokaadibüroos juristina. Ta valdab vabalt eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Aga ta ütleb, et kui Eestis ei tundnud ta end eestlasena (põhiliselt kehvapärase grammatikaga keeleoskuse ja kogetud eemaletõrjumise tõttu), siis Münhenis teavad kõik, et ta on eestlane. Tema jaoks on uhke tunne olla eestlane, ta räägib huvitavaid lugusid oma kodumaast ja ta ei julge kunagi sakslastele öelda, et tegelikult on ta hoopis venelane. Kas ei näita see, et kui oleksime tahtnud, oleksime suutnud muulased kodustada?
3. Me pole suutnud mõista, et rahvaste ja kultuuride paljusus on tegelikult rikkus, mida kasutada Eesti arendamisel. Kui rääkida majandusest, siis eks ole Venemaaga äri ajajateks ikkagi keeleoskajad. Kui rääkida agressivsest välispoliitikast ja eskpordipoliitikast, siis eks ole slaavi temperamendis palju rohekem müügioskusi ja võimeid oma tahet peale suruda kui meil eestlastel. Me oleme riigina ELis saamatumate seas paljuski oma temperamendituse tõttu. Nagu ütles mulle kunagi meie EL liitumisläbirääkimiste eestvedaja Alar Streimann, et "kui eestlane sõidab üle eesti piiri, siis hakkab ta kohe igatsema tagasi koju, suhtleb välismaal võimalusel ainult teiste eestlastega ja naaseb esimesel võimalusel". Kui me oleks suutnud endi muulased kodustada ja nende väärtust hinnata, oleks me palju paramas majanduslikus olukorras kui täna.
No nii, aitab küll targutamisest. Kunagi ehk kirjutan ka sellest, mida tuleks teha, et kodusõda ära hoida! Minu arvates on see lihtne kui vaid poliitilist tahet, rahvuslikku suuremeelsust ning praktilist mõtlemist jätkuks. Loodame!
Ahjaa, inimarengu aruannet saab lugeda aadressil: http://www.kogu.ee/
Subscribe to:
Posts (Atom)
