Kümme+1 soovitust valimistel kandideerijatele ehk kuidas võtta valimistest maksimum !?

 

Valimised on õnneks alati tulemas.

Ja alati leidub ka entusiastlikke inimesi, kes avastavad end olevat kaasatud mõnda nimekirja, kus nad enam päris täpselt ei tea, mida neilt oodatakse ja mida edasi tegema peaks.

Kas ja kui palju jagada visiitkaarte ja märke?

Kas kirjutada valimislehes artikkel?

Kas postitada oma värviplakat postkastidesse ja kleepida ka prügikastile?

Mis aitab ja mis mitte?

Olles aastate jooksul aidnud kaasa mitmete erakondade ja valimisliitude võistlustele ja olles näinud nii magusaid võite kui nappe ja kibedaid põrumisi, tahaksin siinkohal ulatada tagasihidliku abikäe just neile inimestele, kes on võtnud vaevaks ja usuvad, et just neil on vastused ja ressursid homse Eesti paremaks muutmiseks oma kodukandis.

Ühesõnaga: te tahate eelseisvatel KOV valimistel saada rohkem hääli kui teie konkurendid vastasnimekirjades!

1. Tehke vahet, kuhu parasjagu kandideerite!

   Vabandust, aga ikka ja jälle, juba 25+ aastat näen, et inimesed ei tee vahet riigikogu ja KOV valimistel! Kui ka Sul sellega raskusi on, siis kordan üle: KOV valimisi ei võideta reeglina riigieelarvelisi või välispoliitilisi avaldusi tehes!

   KOV valimistel tuleks fookuses hoida ÜKSNES kohaliku elu paremaks muutumise algatused.

2. Vältige emotsionaalset kaasaminemist kindlate kaotajatega! Võimalusel valige külma peaga parim nimekiri, millel on võiduvõimalused ja mis arvestaks ka Sinu soovidega.

   Selle soovituse taga on eeldus, et Sa tõesti tahad võimu juurde pääseda ja midagi konkreetset muuta.

   Kui Sa aga tahad lihtsalt toetada mõnda sõpruskonda või maailmavaadet või väärtuspõhist tegevust ja seetõttu oled andnud nõusoleku kellegi nimekirja oma nimetähtedega pikendada, siis pole see soovitus mõistagi relevantne.

   Kuid siis pole Sulle ka võitmine ilmselt nii oluline, kuivõrd meelsuse demonstratsioon.

   Neid kahte asja ei tohiks segi ajada.

   Võiduvõimaluste hindamine on aga oluline ressursside targaks planeerimiseks.

   Kui vastastel on kasutada Boing-lennuk (Keskerakond Tallinnas), mis on senijani alati lennanud 10x kiiremini kui sinu meeskonna käsutuses olev Paz-buss (Rohelised Tallinnas), ning sellest kiirusevahest on piisanud, et saavutada ainuvõim, siis ei tasu endale teha illusioone ega kulutada aega bussiaknast lendamisharjutuste imiteerimisele.

   Tasub hankida ka lennuk.

   Või raharaiskamisest loobuda.

   Võidusansside hindamisel tasuks kasutada vähemasti kahte indikaatorit.

   Avalike arvamuse küsitlusi (või senist jõudude vahekorda) ning antud valimiste kontekstis koostatud põhisõnumi tugevust ja selgust.

   Minu kogemuse järgi on eelistatav alati erakonna või nimekirja senine positsioon, sest erakondade põhivalijad on suht ustavad oma brändile.

   Uus, tugev ja selge sõnum võib aga edu ennustamisel kaalukeeleks osutuda siis, kui skandaalid on mõne põhitegija valijaskonda kõigutanud ja uut muutuse sõnumit esitavad väga tugeva karisma ja positiivse renomeega inimesed.

   Neid tuleb Eestis ette haruharva. Nii, et....

   Kuid mida tugevama nimekirja Sa valid, seda väiksem on tõenäosus, et nad sinu ideedega arvestavad.

   Kujutage ette, et teie linna/alevi territooriumil on 5ha metsatukk, kuhu osad valimisnimekirjad tahaks ehitada kultuurimaja, teised rajada juurde parkmiskohti, kolmandad püstitada uued elamud, neljandad kujundada pargi, viiendad rajada spordiväljakuid ja kuuendad anda loa paberivabriku rajamiseks.

   Kui metsa sälitamine on Sulle isiklikult tähtsaim põhjus kandideerimisel, siis tasuks see teema oma nimekirja juhtidega veel enne paati hüppamist selgeks rääkida. Kuni sinnamaani välja, et kui tuleb moodustada tõenäoline koalitsioon pabrivabrikut pooldava nimekijaga, siis milliseks kompromissiks oldakse valmis.

   Tuleks teha kirjalik protokoll, et lubadused saaks fikseeritud.

3. Vältige musta-PRi, korruptsioonitondiga ehmatamist!

   Kuigi osadel erakondadel on seda senini raske mõista, siis 30 aastat iseseisvust on suuremale osale valijaskonnast korduvalt ja veenvalt tõestanud, et vahet pole, kes on pukis, alati saab neile ette heita avaliku raha isiklikuks hüvanguks kasutamist.

   Seda teemat enam ammu ei osteta.

   Seepärast töötab korruptsioonijutt peamiselt vaid elukogematute noorte (16-25) kaasamisel.

   Musta PRi (vaata kui suur siga see seal on!) teine probleem on, et osaliselt saavad poriseks ka pasaloopija käed ja nägu.

   See ei tähenda, et teie nimekiri ei peaks mõne potentsiaalse valupunkti kommunikeerimisega vaeva nägema! Ikka peab! Kuid soovitavalt nii, et teie enda kõrvad kellegi personaalses mustamises otseselt välja ei paistaks.

   Siin on veel üks nüanss.

   Tihti arvatakse, et kui „meie pundis“ on kellegi vastase isiklik demoniseerimine või mahategemine meile edu andnud (oravad ja Isamaa tagusid Edgarit nn vene agendi teemaga palju aastaid), siis tähendab see, et sama stiil veenab ära ka kõhklejaid.

   Mulle tundub, et pigem mitte. Omad valivad ikka omi ja püsivalijad oma lemmikbrändi, kuid kõhklejad pigem ei tule nii kergelt kaasa odavate sildistamiskampaaniatega.

   Nad otsivad tummisemat sisu.

4. Lubage muuta midagi, mis läheb paljudele inimestele päriselt korda ja milles teil isiklikult on kompetents!

   KOV valimistel, nii nagu ka kõigil muudel, on vabalt saadaval ca 1/3 häältest. Need on inimesed, kes pole otseselt ühegi erakonna põhivalijad, vaid eelistavad iga kord teha otsuseid vastavalt olukorrale.

   Selleks, et see olukord teid soosiks, peaksite positiivses võtmes suutma sõnastada võimalikult suure valijaskonna võimalikult teravalt tunnetatud probleemi ja PAKKUMA SELLELE VEENVA LAHENDUSE.

   Kui Sa ei tea, mis on need probleemid, siis saatke välja küsitlusankeet 1000 inimesele, seiske poe juures või lasteaia väravas ja paluge, et inimesed teile neil teemadel südant puistaks.

   Kasulik võib ka olla kohalikus meedias korduvalt tõstatud murede analüüsil.

   Kui teema leitud, tuleks eelnevalt seda elanikele PÕHIPROBLEEMINA tagasi peegeldada. Seejärel aga tuleb pakkuda PAREM LAHENDUS!

   See on nii keeruline paljudele nimekirjadele, et siin tavaliselt jookstaksegi kokku.

   Kritiseeritakse, et linn ehitab potjomkini rattateid maanteedele värvitriipe tõmmates, kuid ei suudeta ise veenvalt näidata, kuidas, mis ajaga ja raha eest nemad ise paremad teed ehitaks.

   Valija ei ole loll.

   Kuid kui Sa ise oled rattur, maanteede projekteerija vms, mis võimaldab lihtsurelikel uskuda, et Sa päriselt tead, kuidas on parem ja oskad seda teadmist rakendada, annab see võimaluse Sul isiklikult sadu inimesi enda taha koondada.

   Muidugi vaid juhul kui Sinu valimisnimekirja ambitsioon ja Sinu kompetents lihtsas sõnumis kattuvad!

   Üks asi veel: sa pead teadma vastust õigetele küsimustele.

   Näiteks uus erakond, Eesti 200, on enda ümber kogunud palju vahavaid, südamega ja tarku inimesi, kuid ei ole minu hinnangul suutnud anda vastust küsimusele „mida“ nad tahaks teha teistmoodi. Seevastu on neil olemas vastus „kuidas“ nad tahaks asju teistmoodi teha: mõeldes kaugemale, 100 aastasele perspektiivile.

Aga ikkagi: mida praktilist siis?

5. Vältige väärtuspõhist konflikti!

   Vahest juhtub, et Sind, noort idealisti, sportlast ja veganit värvatakse kandideerima korrumpeerunud ülekaaluliste tehasejuhtide nimekirja.

   On küllalt reaalne, et need inimesed, kes tahaks väga anda häält Sulle, ei saa seda teha, sest nimekiri tervikuna esindab nende arvates vastupidist.

   Sa lihtsalt kaotad kogu oma potentsiaali!

6. Suunake kommunikatsiooni teravik noortele ja/või pensionäridele!

   Kui Sinu nimekirja fookuses on lubadusi, mis kõnetavad vähegi noori või pensionäre, tasuks kogu kampaania raskus suunata neile valijagruppidele.

   Miks? Sest need grupid on kõige mõjutatavamad, kõige vähem ise oma peaga mõtlevad.

   Noored tulevad kaasa hasardist ja maailmaparanduslikust eufooriast. Pensionärid tihti, kuna keegi pööras neile lihtsalt tähelepanu.

   Kui võidate nende poolehoiu, võite julgelt neile ka soovitusi jagada.

   On vaid üks „aga“. Ka nimekiri tervikuna peaks sel juhul olema noortele või penskaritele atraktiivne.

7. Lootke vaid enda isiklikule näost näkku suhtlusele valijatega!

   Inimesed ei pane kunagi valimisbülletäänile selle inimese numbrit, kellega neil puudub isiklik kokkupuude või keda nad muul moel ei arva teadvat ja usaldavat.

   Seepärast baseerub kogu valmiskampaania sellel, kes suudab oma näo, hääle, miimika, jutuiva ja veenvusega rohkem positiivset muljet tekitada.

   Mida vähemtuntud on teie nimekiri ja selle magnetid, seda olulisem on iga liht-kandidaadi panus ukselt uksele, peolt peole, sünnipäevalt sünnipäevale ja matuselt matusele käies.

   Olen lähedalt näinud, kuidas Edgar Savisaar, vaieldamatult Eesti tuntuim poliitik, ka ühe jalaga ja ratastoolis olles, ei pidanud paljuks tiirutada päevast päeva mitu tundi Lasnamäe turgudel, et suhelda ja teha pilti sadade potentsiaalsete valijatega. Samal ajal kui temast tuhandeid kordi väiksema potentsiaaliga nimekirjaliikmed pidasid paljuks isegi ühel-kahel korral poe ees pastakate jagamist.

   Mis te arvate, kes korjas hääled?

8. Tekitage enda vastu huvi, ärge käituge hoolimatu müügimehena!

   See on universaalne psühholoogia, mida taaskord paraku ei tunta.

   Kui Sa arvad, et Sina nüüd kandideerid ja Sul on vaja saada 100 häält ja selleks tuleks teha 1000 müügikõnet, siis päris nii need asjad siiski ei käi.

   2/3 teie müügikõnedest lähevad luhta, sest satud kellegi teise põhivalijate otsa.

   Ülejäänust 90% kohkuvad umbusklikult tagasi seetõttu, et püüad nende murede kuulamise asemel kiiresti oma müügijutuga skoorida.

   Tark on luua passiivne kontakt, tekitada huvi.

   Ja alles siis see huvi õigesti kanaliseerida.

   Inimestele meeldib tähelepanu.

   Meeeldib, et neid kuulatakse.

   Meeldib, et keegi, kes on neid kuulanud, sõnastab nende mure paremini kui nemad seda suutnuks.

   Kui nad on esmalt saanud Sinu tegevust (meedia, artklite, üleskutsete jm vahendusel) imetleda, asuvad nad Sind guugeldama.

   On oluline, et veebist leiaks nad juurde positiivset, isiklikku ja usaldusttekitavat infot Sinu kohta.

   Ja siis kohtavad nad Sind poes ja tänaval, koolis ja lasetaias.

   Justkui muuseas.

   Ja lõpuks astud ka nende ukse tagant läbi, küsides, kas on midagi, millega Sina saad neile valituks osutumise korral kasulik olla.

   Igast vestlusest saada neile sulle aega pühendanud inimesele tagasiside.

   Fotomeenutus.

   Näita, et sa pole neid ja nende muret unustanud.

   Kui teed vaid artiki kohalikku kobrulehte, võid arvestada, et sinu hääled nopib keegi aktiivsem!

9. Pane tööle oma valimisagendid!

   Sa ei jõua ise 5000 inimeseni.

   Kuid Sul on eeldatavasti inimesi, kes Sind usaldavad: ema, vennad, õde, sõbranna, jne.

   Küsi, kas nad toetaks Sind valimistel.

   Kui jah, siis küsi, kas nad aitaks Sind ka kampaanias!

   See on järgmisi kohti, kus tehakse viga.

   Sinu agendid/abilised ei saa ega suuda Sind tutvustada, Sind sinu nimega pastakaid jagades usaldusväärseks kaubaks muuta!

   Ära arva, et nad Sulle ühtki lisahäält suudaks kaubelda!

   Kuid nad suudavad Sul jõuda kaugemale.

   Kasuta neid selleks, et nad tuleks Sinuga kaasa ukselt uksele käies, aitaks finantseerida populaarset kontserti, kus soovid samuti tantsu lüüa ja esile astuda, jne.

   Eriti hästi toimib, kui käite Sinu agentide sõprade ja tuttavate uste taga koos nendega ja nende endi poolt eelnevalt hoolega koostatud nimekirjade alusel.

   Või kutsuvad nad sind oma peole, et saaksid tuttavaks 10 nende töökaaslasega.

   See peab toimuma sundimatult.

   Nii müüaksegi usaldust.

10. Kasutage loomingulisi lahendusi tähelepanu võitmiseks!

    Kõik me teame, kuidas Indrek Tarand on lõbusaid videod kasutanud Europarlamenti pääsemiseks.

    Peaaegu null-eelarvega.

    Mäletan, et omal ajal käis linnavalikogusse kandideerinud Erika Salumäe konkurentide korraldatud valmisüritustel koos trekirattaga ja seistes rattal käed lahti, kogunes rahvas koheselt tema ümber. Konkurentide valmisüritus oligi kaaperdatud.

    Reklaamimaailmas kehtib põhimõte, et Sul peab kas olema väga innovatiivne tähelepanu haarav lahendus, või peab Sul oleme väga palju raha igavate kordustega mällu tungimiseks.

    Valik on teie!

11. Aidake oma valijad valima!

    Kui sul on 100 valijat, kellest pooled ei viitsi valima tulla, oled süüdi Sina ise!

    Kui nad ei viitsi osaleda ei eel-, e-, ega pärisvalmistel, siis on see Sinu tegemata töö.

    Kuidas saada valijad valima?

    Pakkudes raha või pudelit, nagu mõnelpool kombeks? Ei soovita.

    Saab ka asju seaduslikult asju ajades!

    Esiteks, Sind ei huvita, et kõik Eesti inimesed valima tuleks. Ära nende pärast muretse.

    Muretse, et Sinule hääle andjad kohal oleks.

    Uuri neilt, kas nad teavad, kuidas e-valimistel häält anda (väga paljud pensionärid ei saa sellega hakkama!)

    Uuri, kas nad saavad iseseisvalt valimispäeval liikuda, või kas neil on tellitud valimiskast koju!

    Saada neile, kellega oled isiklikult suhelnud, isiklik meeldetuletusmeil ja sms, et neil ei läheks meelest.

    Helista neile, kelles kahtled. Vajadusel paku, et mõni su agentidest pakub neile tasuta transporti.

    Arvad, et see on liigne?!

    Ma olen näinud korduvalt, kui napilt võib valimiskünnis või valimisvõit mööda minna.

    Kui puudu jääb 5, 10 või 50 häält, kes lihtsalt ei viitsinud valima tulla.

Asi pole kommunikatsioonis

 

Üks enimlevinud väljendeid, millest haaratakse kinni siis, kui asjad lootusetult pekki on minemas või juba läinud, kõlab: „meil on kommunikatsiooniprobleem“. Ilmselt olete seda kuulnud sadu kordi. Kodus. Valitsuselt. Ametnikelt. Lugenud lehest. Oma tööst lähtuvalt olen seda väljendit viimase enam kui 20 aasta kuulnud veel kordades enam kui teie. Minu poole on pöördutud siis, kui arvatakse, et kauaoodatud munemise loogilise jätkuna ongi käes tema ise - kommunikatsioonprobleem. Või kui soovitakse seda ennetavalt vältida.

Käesoleva vaktsineerimiskriisi enim korrutatud mõte on jällegi sama. Väidetavalt ei saa keegi kommunikatsiooniga hakkama. Me kuuleme iga päev erinevaid fakte, eri hinnanguid perspektiivile. Ja tundub, nagu poleks rääkijad kunagi omavahel kohtunud, et millestki ühtmoodi aru saada. Vahel tundub, et pole tööl õigeid inimesi. Ja et need, kes on, pole kompetentsed. Teinekord oleme nõutud, sest meid närib tundmus, et meist kui kommunikatsioonipartnerist ei hoolita piisavalt. Meiega hämatakse.

Just siit tahaksin nn kommunikatsiooniprobleemi olemust edasi lahata. Ma väidan, et väga tihti, võib-olla, et isegi enamus kordades, millega olen kokku puutunud oma elus praktikas, pole asi tegelikult kommunikatsioonis. Meiega ei hämata. Iva on sügavamal. Probleemid algavad ammu enne. Lubage, ma selgitan.

Kommunikatsiooniprotsessist võib rääkida mudelite ja stareegiate kontekstis. Võib eristada teavitamist, reklaami, propagandat jne. Kuid laias laastus olen kokku puutunud vaid kahte tüüpi kommuniatsiooniliste vajadustega. Ühel juhul on vaja midagi maha müüa. Teisel juhul on vaja kasvatada usaldust ja vastastikust positiivset sõltuvust.

Esimese näite puhul võime endamisi mõelda kas valimiskampaaniale või investeerimis- ja laenutoodetele. Peojärgsest üheöö-elamuse hankimisest või peagi eiteakust turgudele saabuvast „jeesti maasikast“.

Teise olukorra iseloomustamiseks peaks kasusaamise perspektiiv olema pikem. Olgu siis tegu abieluga, töösuhte, toote- või poliitbrändi kuvandiga.

Kommunikatsiooniprotsess, mida kummagi mudeli puhul kasutada, erineb peamiselt selle poolest, et ühel juhul eeldatakse kommunikatsioonist vastastikku kasu, teisel puhul aga peamiselt ühepoolset tulu.

Iga kord kui keegi helistab või kirjutab ja palub aidata „kommunikatsiooniga“, püüan esmalt aru saada, millega tegu. Millist kasu loodetakse. Kas klientidele, meediale, jt infosaajatele on vaja müts sügavalt silmile tõmmata, või on vaja kasvatada pikajalist vastatikust usaldust ja õnnetunnet. Pean möönma, et 75% juhtudel pöördutakse siis, kui vaja müüa, teavitada, musta valgeks rääkida. Ja asi pole sugugi selles, et infoloojad oleks halbade plaanidega kurjad natsissistid või alatud manipulaatorid. Eksivad ka need, kes arvavad, et riigi palgal eri ametkondades töötavad sajad kõrgelt tasutastaud PR-spetsialistid oleks ebekompetentsed. Paljud neist on väga nutikad, enamus saavad hakkama igasugu teavitustööga. Organistasioonid ja neid juhtivad inimesed lihtsalt ei mõista, et vastastikuse kasu pikaajaline mudel oleks mõistlikum, säästlikum, kasutoovam ja suuremat rahuldust pakkuv. Aga miks seda näiliselt elementaarset tõde ei mõisteta?

Me ei peaks praegu pikemalt peatuma ühepoolse „tulgu-homme-või-veeuputus“ stiilis manipuleerimiskampaaniatel. Need ei ole mulle huvitavad, sest need kallutavad ühiskonda ühtede poole kaldu, luues tasakaalutuse tunde omakorda kogu ülejäänus ühiskonnas ja tõugates inimesi lõpmatutesse infosõdadesse. Sellist teadlikku või kogemata ühiskonna lõhestamist, kus igamees tekki enda peale üritab tõmmata, saab võrrelda keskmise Ameerika abielulahutusega, kus suur osa 10-20 aastaga kogutud varad jagatakse 10-aastase lahutusprotsessi käigus advokaatidele. Sellisel paarisuhtel ega ka ühiskonnal, kus suurem osa energiast kulub enda kehtestamisele teiste arvelt, ei saa olla tervisest punetavaid põski. Selline ühiskond on just niisama haige kui tema kõige nurkasurutum liige.

Minu jaoks saab iga edukas kommunikatsiooniprotsess alata üksnes ühest punktist: potentsiaalse kommunikatsioonipartneri sügavuti mõistmisest. Seda kutsutakse ka empaatiaks. Huviks. Ühelgi organistasioonil ei saa empaatiavõimet olla. Küll aga saab see olla või mitte olla organisatsiooni juhtidel. Eri olukorades valitakse juhte eri parameetrite alusel. Visionäär ja rahvamees ei kõlba saneerijaks. Ja vastupidi. Ka erinevatest kriisides väljatulek võib olla erinev: vahel on vaja etteotsa inimest, kes kamandab kõik vait. Vahel aga liidrit, kes kuulab ükshaaval kõigi muresid, lahkudes ametipostilt vaid taskuräti väljaväänamiseks.

Kui meile tundub, et meil on kommanikatsiooniprobleem, siis see oleks õnn, kui meil oleks midagi nii väikest! Sageli on probleemiks hoopis asjaolu, et meil on erinev nägemus saadavast kasust ja me pole üldse huvitunud kommunikatsioonipartneri vajadusest ja ootusest. Esimene ja suurim viga, mida tehakse igasuguses suhtluses igapäevaselt kõikvõimalikel ühiskonna tasanditel, seisneb soovis teisi enda seisukoha paremaks mõistmiseks ümber veenda. Või uinutada. Või infoga surnuks lüüa. Igatahes puudub selles protsessis dialoog. See on manipulatsioon. Mille taga peidavad end ükskõiksus ja hoolimatus. Egoism ja enesekeskus. Mugavus.

Kuid edukas kommunikatsioon peab alati olema dialoog. Isegi juhtudel, kus sinu vastas on kurt-tumm, teab tark juht, et kui ta ei suuda välja selgitada selle partneri vajadusi, soove ja ootusi, ei ole tal võimalustki oma edasises kommunikatsioonitegevuses olla edukas. Mitte keegi ei osta sult ühtki ideed, kui see ei vähend nende valu. Vahet pole, kas saadud infot kasutatakse hiljem alatuks manipuatsiooniks või vastastikuseks usalduse kasvuks, igal juhul on vaja igas kommuniaktsioonioprotsessis 80% ajast kuulata ja 20% rääkida. Nagu ütlevad kirikumehed, siis Jumal on loonud inimesele kaks kõrva ja vaid ühe suu.

Kuid ma tahaksin minna veelgi sügavamale ja visata kinda kõigile meile, kes me erinevates eluolukordades vastutame eesliinil teatud kommunikatsiooniprotsesside õnnestumise eest. Selleks, et õnnestuda, tuleb kõigepealt sügavuti mõista, mida meit oodatakse. Mõistmise eeldus on aga respekt partenri ja tema arvamuse suhtes. Vahel kohtun inimestega, kes liigitavad ajakirjanikke pea-või kõrvalvoolu kriteeriumi alusel õigeteks ja valedeks. Neid kuulates ei teki hetkekski kahtlus, et nad ei austa ei ajakirjanikke ega nende taga seisvaid lugejaid. Nende jaoks on olemas vaid üks tõde, mida saab üksnes vastuvaidlematult kuuutada. Selline kommunikatsioonimudel toimiks vaid vaakumis. See ei saa kunagi olla edukas ja kulutab tohutult palju resursse täiesti mõttetult. Siit siis see polariseerumine.

Seda kõike olen õppinud paljude näidete varal, mõned isiklikumad kui teised.

20 aasta eest oli mul kliendisuhe tollal värskelt tootmisettevõttest jaekaubandusfirmaks muutunud rõivaettevõttega. Iga nädal ilmusid lehtedes lood ettevõtte kehvast majanduseisust, kahjumitest. Aktsiahind püsis börsil nominaali lähedal. Selle asemel, et hakata tootma musta valgeks rääkivaid pressiteateid, kasutasin ma võimalust kuulamiseks. Ma tegin 10 süvaintervjuud inimestega, kes olid enim meedias andnud selle ettevõtte negatiivsele kuvandile hoogu juurde. Neist pooled oli analüütikud pankades ja investeermisfondides. Teine pool olid ajakirjanikud. Ma kohtusin ja arutasin kõigiga anonüümselt, miks nad sellesse ettevõttesse nii suure eelarvamusega suhtusid. Kui ma hiljem kõiki neid vestlusi analüüsisin, koorus välja üks kõige suurem mõjutaja. Ei, selleks polnud miinuste hulk bilansis. Ja mitte keegi ei kahelnud ka ettevõtte juhi heasoovlikkuses. Probleem oli sootuks isiklikum: enamus analüütikud ja ajakirjanikud olid ülekaalulised ja neile polnud enam selga mahtunud uue moebrändi riided. Ning sellest isiklikult saadud kogemusest suuremate järeldusteni jõudmine oli juba soovmõtlemise tulem. Me palusime neil anda meile pool aastat, et asju seemiselt paremini ümber korraldada. Pool aastat ilma iganädalaste paskvillideta. Nad nõustusid mõistvalt.

See lugu on hea näide, kuidas ilma kuulamiseta ja soovita päriselt mõista, ei sünni edukat kommunikatsiooni. Võttes arvesse kuuldu ja sobitades seda muude arenguprotsessidega, õnnestus meil negatiivse info hulka ja ülidist rahulolematust oluliselt vähendada. Täpselt aastaga kümnekordistus selle ettevõtte aktsiahind turul.

Kokku olen aastate jooksul sama taktikat kasutannud lugematute organisatsioonide ja meedia lepitamiseks. Iga kord on see kandnud vilja. Sest ma olen läinud kuulama, et mõista. Päriselt kuulama. Ja olen leidnud vastaspoolelt inimesed, kes on siiralt üllatunud, et keegi neid kuulata soovib.

Ma olin olnud tegev suhtekorralduses, õpetanud seda ala ülikoolides ja gümnaasiumites, kui mu naine soovis minust lahutada. Ta läkski pärast 13 ühist kooseluaastat minema uue armastatu juurde, sest „ma ei olnud teda kuulanud“. Mul oli ilmselgelt kommunikatsiooniprobleem. Hea, et ma siiski midagi sellest valdkonnast teadsin. Võtsin ennast kokku, süvenesin nii, nagu mitte kunagi varem kõigisse oma naise möödunud aasatate sõnadesse, näoilmetesse, vaikimistesse, millega ta oli mulle endas soovidest märku andnud. Panin ennast tema kingadesse ja püüdsin tunnetada iga olukorda tema nahas. Tundsin füüsiliselt tema väsimust ja frustratsiooni, kurbust ja meeleheidet. Seda nimetatakse ka peegeldamiseks. Mõistsin teda ühtäkki päriselt ja pühendusin uuesti. Võitlesin tema tagasitulemise nimel pärast enda sügavaimat sisekaemust nädalaid ja kuid. Ta nägi mu muutumist. Ja jäi mind uskuma. Tuli kolme kuu möödudes koju tagasi. Kaks viimast aastat oleme elanud täiesti uuel tasandil. Tõeliselt õnnelikena. Kas see oli ilus juhus? Või kavala mesijutu kommunikatsioonitaktika? Ei. Edukas kommunikastioon ei kanna mitte sõnu, vaid energiat, usaldust. Et seda edasi anda, peab kuulamise ja teadasaamise huvi olema läbinisti siiras.

Väidan, et vaktsineerimiskommunikatsioon meie riigis pole nii kehv mitte seepärast, et vaktsiini on vähe ja keegi ei suuda luua süsteemi selle haldamiseks, vaid kuna juhid pole tõsiselt maha istunud ega püüdnudki süviti mõista, mis on nende roll elanike ees. Ma mõtlen päriselt selle tunnetamist iga oma ihukarvaga, mitte üksnes külma peaga kainet mõistmist ala „nojah, hea ju oleks, aga praegu muudki tähtsamat teha“. Mitte ühteki tõisis nn kommunikatsiooniprobleemi ega ega kriisi ei võideta poolkõva pühendumusega. Kommuniktsiooniprobleemide lahendmiseks tuleb kuulata südamega. Igas olukorras.

Miks on see nii oluline? Sest juht, kes ei tunneta rahva või järgijate valu, stressi, meeleheidet, ei panusta ka õigele strateegiale. Ta magab maha õiged hetked, sest prioriteedid on sassis. Tal on alati aega küll, sest „küll nad ära kannatavad“.

Aga kui oleks istutud ja püütud päriselt mõista, oleks meil juba ammu digijärjekorrad, kus igamees oma vaktsineerimisaega näeks. See oleks tohutu samm valitsuse usalduse ja inimeste turvatunde suunas.

Niisiis, kui keegi taaskord teile teatab, et kusagil on kommunikatsiooniprobleem, siis ärge teda uskuge. Või siis erinevad definitsioonid: kommunikatsiooni ei peeta dialoogiks vastastikuse usalduse kasvatamise eesmärgil, vaid näiteks rääkimiseks rahva rahustamiseks. Kahtlustage samuti, et pigem valitseb seal asutuses ükskõiksus.

Ning olge kindlad, et olukorra tõsiduse mõistmiseks peab kriis veel palju valjemaks muutuma.