Kummardus naiselikkusele

 

Vabandan juba ette kõigi naiste ees, kelle arvates naiselikkus tähendab vaid erinevakujulisi suguelundeid ja soovi olla alati ja kõiges meestega võrdselt koheldud. Jätke palun see kirjatükk lugemata, sest siinsed mõtted võivad teid riivata oma meheliku primitiivsusega.

Niisiis oli meil taaskord naistepäev. Toodi lilli, söödi torti ja räägiti naiseks olemisest. Cathy Korju-Tullkvist lausus lehes, et iga naise esimene eesmärk ongi olla ilus. Nii vajusin minagi mõttesse.

Minu ema, tõeline nõukogude aja vihkaja, kes keelas mul mitte ainult pioneeriks astumast aga ei lubanud ka endale kunagi naistepäeval lilli tuua, tugines oma seisukohtades arusaamale, et töölisnaiste teema on kunstlik ja taunimisväärne. Tema jaoks oli oluline rõhutada emaks olemise tähtsust. Ja ma tõesti uskusingi sellesse mudelisse kaua. Liiga kaua. Kuni ühel päeval mõistsin, et olen suurt osa naiseks olemise väärtustest alateadlikult eiranud. See juhtus siis, kui kohtasin oma praegust elukaaslast ja kahe tütre ema. Ilona jaoks oli naine pigem kõike muud kui ema. Ja kindlasti mitte koristaja, nagu ülistab meie tuntud poetess Leelo Tungal seda voorust üsna detailset ühes oma luuletuses. Mittekoristajalik naiselikkus köistis ja inspireeris mind.

Möödunud on aastad ja olles igapäevaselt tegev väikeses pere-moemajas, kus meie ülesandeks on naisi ilusamaks teha, neile läbi riietuse enesekindlust juurde anda, olen naiselikkuse olemusest mõtisklenud vägagi palju. Sest nii paradoksiaalne kui see pole, on koos läänetuultega meile saabunud vabadusega olla sina ise, käituda ja riietuda nagu sina ise, meie naised oma naiselikkuse suuresti sootuks unustanud. Sealjuures ka isikupära. Ajades taga võrdsust, on nad oma töö, palga, materiaalse heaolu ja sõltumatuse esiplaanile asetamisega muutunud robotiteteks. Mitte enam vaid kodus koristades ja emaks olemises, aga nüüd ka majanduskasvu ja võrdsusesse panustades.

Minul, meessoo ilmselgel esndajal on sulaselgelt kahju, et mõiste naine ei tähenda tänapäeval enam naiselikkust selle ülimas ajalooliste patriarhaalsete kultuuride tähenduses. Nõrk olemist, mehest sõltumist, ilus olemist, seltskonda ja koduseid oma välimuse ja sisemusega inspireerides. Muusaks olemist. Kui ma vaatan meie naisi, olgu nad siis poliitikud, ärijuhid, disainerid või ajakirjanikud, või isegi suurpere rekordemad, siis mul on kurb. Sest ma näen, et neil pole enam aega enda jaoks, pole aega ennast ilusaks teha, pole aega ega jõudu ei teisi naisi ega mehi inspireerida. Poeedid ja laulukirjutajad on naise ilu kummardmisest sootuks loobnud. On ilmselt praktilisemaid ja köitvamaid teemasid. Laulda armumise rõõmust ja lahkusmisvalust.

Palun, ärge saage must valesti aru, ma olen kaugel arvamusest, et naised ei võiks teha karjääri või rabada tööd 24/7 nii, et veri ninast. Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et kui nad siis püünele ilmuvad ja ennast pildistada või filmida lasevad, tahaks nii mõnigi kord pilgu ära pöörata. Nagu näiteks parlamendiülekandeid jälgides või mullusel presidendi Roosiaia üritusel. Kammimata juuksed, tegemata meik, valesti valitud või juhuslikud rõivad. Sageli ka väsinud pilk, kotid silme all. Olgu siis nende suurte või väikeste simade all ükskõik kui tragi suu ja ükskõik kui teravad mõtted. Üks ei kompenseeri teist. Kahjuks.

Meie moemajas satume sageli klientidega vesteldes teemani, mis puudutab uute, uhkete, stiilsete ja väljapaistvalt isikupäraste rõivaste õmblemist. See on teema, mis on naisi aastatuhandeid köitnud. Köidab endiselt Aafrikas, Aasias jm, kus igaks väljaminekuks (mis toimivad enamasti kord nädalas), õmmeldakse uued rõivad, tehakse uus soeng, uued pildid instagrammi. Keegi ei karda, et kui keegi naist välimuse alusel imetleb, on see samal ajal vihje tema harimatusele või nn blondilikkusele.

Aga mitte meie ühiskonnas. Praktiline meel, teksad, parkad ja kootud tutimütsid on asendanud naiseliku sära. Sära, mis ennekõike pidi olema naise enda enesetunde tõstmiseks, alles seejärel näitamiseks. Siiras rõõm ilust on asendunud kompleksidevirnaga, mis teatud puhkudel on viinud isegi veendumuseni, et mida inetum ja mida vähem hoolitsetud on naine, seda targemaks teda peetakse. Siiski, riietumispsühholoogia on peen teadus, mis on ammu tõestanud, et läbi riietumise (ja ka laiemalt enda nn üleslöömise kaudu) ei mõjuta me vaid meid ümbritsevate inimeste arvamust endist, vaid ka endi arvamust iseendast. Naine, kes ei võta piisavalt aega enda jaoks, on ja jääb rahulolematuks ka siis kui ta pangakontol on miljonid ja ta on minister.

Hiljuti vestlesin ühe oma Pakistanist pärit sügavalt islamiusku sõbraga, kes on naine, kannab nägukatvaid pearätte ja töötab eesti ühes tuntuimas IT-ettevõttes programmeerijana. Tema pere kuulub Pakistanis kõrgklassi, kus naised ise midagi tee, kodudes toimetavad teenijad. Ta kurtis, et kuus aastat Eestis elamist on teda muutnud tundmatuseni. Kui kodumaal oli iga päev pidu, siis eestis käitub ta sarnaselt oma kolleegidega: samade riietega voodisse, samadega hommikul üles, samadega tööle, samadega pärast kohvikusse, jne. On see siis kliima, läänelik kombelõtvus, kuid igatahes ei rahuldanud see teda. Kuid jõud midagi üksi ette võtta oli juba kadunud, sest sotsiaalsed normid dikteerivad harjumusi.

Miks on see siis ikkagi nii, et seistes Tallinna tänavatel ja vaadates 10 minutit järgi kõigile mõõduvatele naistele, on haruharv juhus, kui keegi millegagi ispireerivalt silma torkab. Ei kõnnak ega riided kipu reetma naiselikku uhkust, elegantsi, iseteadvust. Aga seda ma just otsin. Mulle on öedud, et meil on külm, seepärast. Mulle on ka öeldud, et me oleme maa- mitte linnarahvas, mitte preilid ja härrad, vaid tavalised töörügajad-pärisorjad oma mentaliteedis. Isegi kui selles mingi osa tõtt peaks olema, ei rahulda see mind. Sest miks peaksime ammutama jõudu orjameelsusest, mitte ilust? Kas tõesti on kapitalism oma vabaduste rohkuses suutnud meie naistega teha seda, mida isegi nõukogude kolhoosid ei suutnud – tappa nende soovi inspireerida.

Kui me siis oma Tallinna moemajas keskmisest palju teadlikumate eesti ja vene soost naiselikkuse kandjatega (keda on õnneks kõige kiuste alles sadu ja ehk tuhandeidki) aeg-ajalt lobiseme, ilmneb, et tegelikult pole ka nemad Eesti naistena endiga rahul. Nad tahaks näha välja hoopis teistsugusemad. Tahaks neid värvilisemaid või satsilisemaid kashmiirist kleite ja hõberebase kasukaid. Kalleid ehteid. Aga neil pole nendega kuhugi minna. Tööl on omad ootused ja liiga kerge on sattuda kadedate pilkude alla ning kogu kollektiiviga tülli minna. Ja pidusid..jah, vabandage, selliseid nagu vanasti, lihtsalt ei toimu. On ju avalik saladus, et poole kõigi eesti moemajade käibest annab üks üritus veebruari teises pooles. Ning sinna satuvad vaid paar-kolmasada naist. Ülejäänute aasta pidulikum sündmus on rakettide laskmine vana-aasta õhtul sulejopedes ladistava vihma käes. Ja oma mehe või lihtsalt iseenda jaoks ilus olemise mõte ringleb tänapäeval ehk iga kümnenda ja realiseerub iga sajanda naise peas. Mis tähendab, et minu siira kummaduse on ära teeninud siiski tuhanded viimsed mohikaanlased!

Kui te nüüd arvate, et sell loo mõte oli naistele ära panna, siis te eksite. Vastupidi. Ja päris kindlasti ei kutsu ma ka üles keskaegsete tradistioonide taastamise juurde, milles naise rõivad pidid väljendama oma ilus ja ebapraktilisuses tema abikaasa positsiooni ja jõukust ning millest haute couture alguse saigi. Küll aga tahaksin tagasihoidlikult juhtida meie kõigi tähelepanu neile naistele, kes vaatamata ühiskonna survele manduda, suudavad iga päeva 1-2 tundi üksnes enda ilule pühendada. Jah, ma usun, et see on miinimum, mis annab meile tagasi naiselikkuse energia oma võluväes. Kui teis, head naised, on see alge ja soov veel säilinud, palun ärge seda kustutage. Puhuge see taas tulele! Alustuseks minge kasvõi ja revideeriga oma garderoobi, visates minema kõik need riided, mis ei väljenda teie soovi olla isiksus, ei kanna naiselikkuse igikestvat pitserit olla kõige ilusam. Ja mõelge, et võib-olla tasuks meestega võrdse palga eest võitlemise asemel keskenduda väiksema palga juures väiksemale töökoormusele? Tulete tööle kümneks ja lähete kell kolm? Särades ja enesekindlalt! Ptüi, las kadestavad, las lasevad lahti! Kui vaja, siis teeme naiselikkuse toetamise fondi, kust hakkame ülal pidama ilusaks olemise tõttu töö kaotanud daame!

Kummardades maani nende naiste ees, kes mõistavad kaasajal veel naiseliku sarmi ja selle rõhutamise olulisust, ei saa ma ka mööda meestest. Sest nagu ütles kunagi üks mu suuri eeskujusid, Ameerika jutlustaja Ed.Cole, algab naiselikkus sellest hetkest, mil mehed võtavad vastutuse meestena. Ma ei tea, kuid kuidagi on meie kaasaegses ühiskonnas see vastutussoov ja uhkus, mis on iseloomulik maskuliinsetele meesisenditele Azerbadzaanis, Saudi-Araabias ja isegi osaliselt Venemaal, asendunud meie kultuuriruumis lõdvakäelise leppimisega, et “ah, see minu kasimata ja räsitud eit peab ise vaatama, kuidas hakkama saab, mina vaatan, kuidas mersuliisingu makstud saan.”

On selge, et mehed ja ühiskond tervikuna oma elukorralduses ei pea naiste pärast hoolitsema ja neile suuremat vabadust pakkuma mitte seetõttu, et naised muude asjadega hakkama ei saaks. Sest nad saavad ja sageli meist meestest palju paremini. Enam pole vaja seda tõestada! Sellest, kas me suudame naistele tagasi kinkida nende õiguse ja aja olla naiselikud, sõltub hoopiski meie endi heaolu, perede püsimine ja ühiskonna õnnelikkus. Sellest, kui me suudame naistele kinkida tagasi õiguse ja võimaluse olla lihtsalt ilusad, sõltub palju rohkem kui tuimkramplik kinnihoimine mingitest mees-naine traditsioonilisest pereväärtustest ja nende taustal samal ajal endi hingelisi ja füüsilisi vajadusi pudelipõhja imetledes või punaste laternate tänaval hullates rahuldades.

Mehed, ärgem kartkem võtta vastust oma naiste naiselikkuse nimel! Ja ennekõike on see postitus meeldetuletus mulle enesele! Alatiseks, so help me God!