Tuesday, May 17, 2011

Unistus inglise keelsest Eestist

Steven on üks Suurbritannia rikkamaid ärimehi, kes hiljuti investeeris paarkümmend miljonit naela uudsesse keemiavabade kauakestvate aiapostide tehnoloogiasse. Põhjuseid selleks investeeringuks oli kaks. Esmalt üha enamates Euroopa riikides karmistuvad piirangud räigete mürkkemikaalidega töödeldud kauakestvate postide kasutamiseks laste, juurviljaaedade, jms läheduses. Teisalt aga peamiselt Eestist saabuva odavama toorme turult väljatõrjumiseks. Vähemasti nii ta väitis. Muidugi ei teinud ta seda aga eesti keeles ega Eesti meedias, seega julgen arvata, et Steveni riukad kõigile meie puidueksportijatele veel teada pole.

Et valdav enamus Eesti ettevõtjaid, tippjuhte ja poliitikuid Financial Times ei loe, pole kunagi olnud saladus. Need mõnikümmend maailma suurima majanduslehe numbrit, mis Eestisse jõuavad, jagunevad peamiselt ära lennu- ja laevafirmade, hotellide, saatkondade ja pankade vahel. Kuna lehte ei loeta, siis ei teata ka seda, mida ja kuidas muus maailmas tehakse. Vahel siiski kohtavad ettevõtjad ja poliitikud muu ilma konsultate või partnereid, kes neile üht-teist valgustavat pajatavad. Sellest vaimustutakse sedavõrd, et kuuldud näiteid tuuakse oma kolleegidele eeskujuks veel aastaid. Maailm liigub aga edasi pidevalt. Sestap pole ka saladus, et Eesti ettevõtete efektiivsus ja innovaatilisus on muu Euroopaga võrreldes lapsekingades. Kuid miks me siis ei loe ega õpi? Keeleprobleemid, ei muud.

Pole saladus, et Eesti on kübeväike riik, mis alles otsib oma tegelikku identiteeti ja püüab otsingute käigus ka oma majandust õitsvale järjele upitada. Meie ees on liiga palju probleeme, millest sageli rääkida ei taheta. Neid püütakse aga sageli lahendada põhimõttel: ärgem midagi ohverda, püüame lihtsalt paremaks saada. Kuid nii asjad paraku vist siiki ei käi.

Alustagem haridusest. Eesti kõrgharidus on demograafilist situatsiooni arvestades ummikseisus. Ainuüksi Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on puudu kümneid koosseisulisi professoreid, kes noortele arstidele tarkust jagaks. Ülikoolides küünib professorite keskmine vanus seitsmekümne eluaasta alla. Mitte ainult arstid vaid ka professorid püüavad oma oskusi ja kogemusi jagada seal, kus neist rohkem kasu on ja kus seda kasu ka vääriliselt hinnatakse. Seega välismaal. Sealsamas, kuhu üha rohkem suundub ka Eesti noori õppima. Ega tule enam tagasi, kui just imelist pakkumist ei leia.
Samal ajal vaevlevad ülikoolid õpilaste ja raha puuduses. Unistatakse rahvusvahelisest õppest. Loodetakse, et hiinlased, hindud ja kes kõik iganes võiks tulla maarjamaale tarkust omandama. Aga nad ei tule, sest me ei oska neid õpetada inglise keeles. Oskaksime vaid juhul, kui ka enamus õppejõude välismaalt sisse tooksime. Aga siis pole see enam meie kompetents.

Liikudes edasi tööjõuturule ja majandusvaldkonda, kohtame ettevõtjaid, kes unistavad suurest ekspordist teistele turgudele. Inglise keelega saab hakkama enamus kohtades. Ettevõtejate huvi on, et noored tööletulijad oleks õppinud ja elanud välismaal, omaks laia suhtlusvõrgustikku. Selle kõige eelduseks on aga hea võõrkeele oskus, ilma milleta maailmas midagi teha pole. Õnneks on see juba saamas normiks pärast 90-ndaid sündinute seas.

Eesti riik ootab siia invesotoreid, turiste, jne. Küberiigi jaoks pole suurimat väärtust välismaalt saabuvast rahast, mis meie vereringesse uut hapnikku pumpaks. Tihti kuuleme aga välismaalastelt, et neil on siin raske, sest inglise keelt väljaspool pealinna ega üle 40 aastaste inimeste seas suurt ei räägita. Kuigi ka siin on trend tasapisi muutumas, on see siiski liiga aeglane. Keeleinspektsiooni arhailis-religioossed tüübid käivad ja uurivad luubiga, et igast cafest saak kohvik ja pubist kõrts – peaasi, et riigikeel ei seguneks ega tuhmuks. Suhtluskeeles on aga segunemine toimunud juba ammu.

Eesti ja vene kogukonna integreerimisest ilmub põhjapanevaid artikleid igal nädalal. Ikka on juttu sellest, miks pole meil sarnast identiteeti, kuidas seda saavutada jne. Juba enam kui kümne aasta eest räägiti ka sellest, et venelased õpivad inglise keele kui „vajalikuma“ selgeks palju rutem, sest selleks jagub motivatsiooni enam. Tänagi on tavaline, et vene noor põlvkond suhtleb oma eestikeelsete naabritega olude sunnil inglise keeles. Ja pole probleemi. Miks siis mitte lastagi neil suhelda neutraalses maailmakeeles mitte aga keeles, mis tundub neile pealesurutud. Inglise keelne identiteet vabastab neid aegamisi ka Venemaa inforuumi kammitsatest, toob Euroopale lähemale. Peaasi – vähendaks aga pingeid ühiskonnas, pakkudes meeldiva ja kasuliku alternatiivi senistele ahtakestele valikutele.

Eesti keel on ja jääb eestluse nurgakiviks, ometigi võib sellest teatud asjaolude kokkulangemisel saada ka orjakivi. Mulle tundub, et praegu vajab innovaatikast rääkiv ja arengust unistav Eesti rohkem paindlikkust kui konservatiivsust. Võib-olla on riiklikul keelepoliitikal siingi oma ülesanne täita? Inglise keele teiseks ametlikuks riigikeeleks nimetamine oleks ennekõike märgiline tähendus ja minu hinnagul suur samm kultuuri kaitsvast isoleeritusest välja. Ja ka signaal Euroopale, mis tõstaks meie vastu ehk suuremagi huvi kui eurotsooniga ühinemine seda suutis. Veel kindlamini tõstaks aga meie teadlik fookus inglise keelsele ärikultuurile meie endi majanduskeskkonna informeeritust ja elujõulisust.