Loen ja imestan, et mitte meid ümbritsev heaoluuimas maailm
pole pime, vaid pimedad oleme ka meie ise. Esimene sõjapidamise reegel on oskus
vastast üllatada. Millega üllatab Ukraina, Euroopa või USA Putinit? Õige, mitte
millegagi.
Suhtekorraldajana olen sageli pidanud Eesti ettevõtjaile ja
ametnikele rääkima sellest, et suhtekorraldus ei ole vaid positiivsete sõnumite
väljapaiskamine. Samavõrra oluline relv on must PR, mis tähendab vastase laimamist.
Ja tähendab ka teadlikke valemanöövried meedias. Nagu maleski. Elementaarne.
Loomulikult on teema delikaatne, sest „meil Euroopas“ selliseid võtteid
eetiliseks ei peeta. Mis ei tee aga kuidagi olematuks asjaolu, et näiteks
Venemaa PR-tööstuses annab see sektor vähemasti
50% turumahust. Minu hinnangul, ilma faktideta rääkides.
Kui oled turule
tulnud uudsete drazeekommidega ja tahad konkurenti hävitada, saada talle pomm.
Mitte ilmtingimiata päris pomm. Piisab ka sellisest, millega meediaskuu aega
järjest soppa laiali pritsida. Näiteks
osta karp Kalevi drazeekomme ja väida, et neis olnud traat murdis su lapse
hamba. Tee pilt katkisest hambast ja traadist ja paiska sotsiaalmeediasse. Ja
ära jumala eest peatu! Kindlasti tuleb ka ajakirjanikele lekitada info koos
piltidega, et Kalevi kommivabrikus valmistataksegi shololaadidrazee komme
sellises segumasinat meenutavas keerlevas anumas, mille seintest pritsitakse
shokolaadi pählite peale tuhandete pisikeste aukude kaudu ja et traatide
sattumine sinu lapse suhu oli võimalik seekord ja ka tulevikus, sest neid
masinaid saab puhastada vaid traatharjadega. Ja kõik usuvad ning hakkavad hea
ja õigeagse reklaami korral eelistama konkureeriva tehase toodangut.
Iga kord kui black-PR
teema koolitustel tõstatan, tekib saalis
piinlik vaikus, inimestel hakkab nappima õhku ja ühtki asjalikku küsimust ei
tule. Miks? Sest me ei taha sellest üldse mõelda, et nii inetult võib käituda.
Isekeskis järeldan, et inimesed ajavad sassi isikliku eetika ja sõjapidamise
taktika. Mulle vastatakse, et meie oma väärtustest ei tagane, kedagi ei otse
ega tagaselja mustama ei hakka, see pole meile vajalik. Tegelikult on see vaid
ebameeldiv tunne, mis kaasneb sita sees sonkimisega, millest üritatakse vabad
olla. Kuid sõjapidamise reegleid mitte tundmine ei vabasta veel kahjuks
tagajärgedest. Neid, kes sitas sonkida
armastavad, meie ümber kahjuks jagub.
Kui palju kordi olen ma pidanud nägema, kuidas üks või teine
inimene, organisatsioon või firma kannatab ja lõpuks väsinult alla annab.
Näiteks meedia risttule ees, mis on 90% vale, kuid mida hoiavad oskuslikult
elus konkurendid, vihavaenlased, jt. Monica Lewinski skandaalist polnud poole
aasta möödudes väsinud mitte üksnes tava-ameeriklased, vaid ka meedia ise, kuid
teatud õigluse ja pühaduse eest võitlevad organisatsioonid seisid veel ka aasta
hiljem tuliselt iga meediakajastuse eest.
Me arvame, et inimestest teevad koletise ajakirjanikud, kuid
uskuge, väga sageli on selle taga kellegi suunatud viha, kättemaksusoov, soov
konkurenti rivist välja lüüa. Meedia täidab vaid tänuväärse selgrootu torumehe
rolli. Tahate kaminameister Ilmari reputatsiooni tööjõuturul hävitada,
kirjutage mõnda loetumasse foorumisse teemapostitus: Kes soovitab Ilmar
Saabast? Seejärel registreerige veel 4-5 kasutajat ja kirjutage iga järgnev
päev üks kommentaar eri nime alt samasse foorumisse. Et kuidas Ilmar teid on
petnud, selline sossepp, kes jätab alguses soliidse mulje, jne. Tulemus? Kes
iganes Ilmarit googeldab, satub esmajoones populaarsesse foorumisse. Ja jutul
lõpp ilma faktideta. See toimub juba ammu kogu maailmas, Eestiski, kuid õnneks
mitte veel massiliselt.
Minu jutu mõte pole aga kaugelti õpetada Eesti äriinimesi
oma eetilisest piiridest välja tulema. Ka mina ei kasuta selliseid võtteid
ühegi inimese vastu isiklikel põhjustel. Kuid ma tahaks hoopiski juhtida mõtte
sellel, kuidas mõtleb Venemaa ja Putin. Nagu me näeme, kasutavad nad
maksimaalselt ära kogu oma kommunikatsiooniarsenali, teevad taktikalisi
pettemanöövreid, valetavad iga päev ausa näoga ja ajavad rahulikult oma asja
maailmas edasi. Nii oskuslikult, et suurem osa vene rahvast arvab siiralt, et
hoopis kogu maailm sõdib nendega ja nad on maailma suurimad kannatajad. Asja
kurb pool on selles, et Lääs oma eetikaga on kahjuks 100% etteaimatav ega
küündi selles sõjas absoluutselt Venemaale vastaseks. Mis mõte on arvestada
vastasega, kelle järgmist 100 käiku sa peast ette tead, sest need on alati
ühesugused?
Vabandage, eetikajüngrid, kuid sõjas ja armastuses need
reeglid ei kehti: kui tahate omale just seda kaunitari, kes parasjagu juhtub
mõne kõrge riigipeaga abielus olema, tuleb panna käiku kõik oskused, et eelmine
liit purustada ja sellega oma õnnele ja rikkusele tee sillutada. Eksivad need,
kes arvavad, et teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa. Saab küll, tõestust
on meie ümber kuhjaga. Kas ka teavasse saab pärast surma, on iseasi.
Täpselt sama oma ka sõjas. Kui tahame, et Putin hakkaks
mõtlema, peab Lääs esimese asjana õppima ära naeratades valetamise, rikkuma
kõiki enda kehtestatud reegleid ja tegema seda, mida mitte keegi temalt mitte
iilagi ei ootaks.
Ma tean, et see kõlab paljudele kaose kuulutamisena, kuid
uskuge, paadunud mõrtsukaid pühapäevakooli ja tervislikust salatist
ilmajätmisega eesmärkidest ei võõruta. Immuunsus
on liiga ilmne.