Rahnu teeb Hallastet.

Kristjan Rahnu protsessist on saamas sama halejabur pull nagu omaaegne Hillar Hallaste shou TV ekraanil. Mäletatavasti käisid Isamaa juhtpoliitik Hallaste, Toivo Ninnas ja keegi veel Pärnus prostituute tellimas. Bordelli maadamiks oli seks ajaks end sätitanud bravuuritar Kati Murutar, kes kuulsad kunded mingil põhjusel meediale avalikustas. Samal ajal kui Ninnas vaikselt distantseerus, võttis Hallaste nõuks kõlavalt Murutari vastu muru suruda. Valetas, vassis ja punastas telepurgis kõige vaadatavamal ajal koos oma helde PR-abimehe, hilisema pedofiili Toomas H. Liiviga. Iga eestimaalane sai teada, et Hallaste puhul pole tegu mehe vaid kaltsuga. Hallaste suurepärane karjäär sealsamas ka lõppes. Pedofiilist suhtekorraldaja tabamiseni läks veel kümmekond aastat.

Nüüd siis on järg Kristjan Rahnu käes. PR mehe asemel on geniaalseks nõuandjaks tõenäoliselt maffiaadvokaadiks peetav Andres Gorkin või siis tema kolleeg Anti Aasma. Nõu mõju võib igaüks ise hinnata. Tundub, et taaskord on taktikaks valitud kõige eitamine ja lausvaletamine. Iga lollgi saab ju ometi aru, et üks 30 aastane sportlane ei saa olla nii loll, et teenis raha valdkonnas, millest ta midagi ei teadnud, mille vastu huvi ei tundnud ja millega ühtaegu päevast päeva hommikust õhtuni tegeles. Muidugi pole minagi selgeltnägija ja võib olla tõesti selgub, et Kristjan oligi rumaluke. Elame, näeme.

Uuringud näitavad, et ligi 60% eestimaalastest peab prostitutsiooni vajalikuks (ei pea vajalikuks keelata), meeste seas on see % ligi 80. Kõik need inimesed oleks Rahnu äritegevusse suhtunud suht rahulikult kui mees vaid oma tegusid tunnistada võtnuks. Aga tundub, et Kristjan poiss oli Hallaste vägitegude ajal veel nii roheline, et midagi kõrva taha panna polnud.

Üldiselt on ikka nii, et juriidiliselt võid sa isegi pääseda karistusest, kuid avalikkuses valetamisega loodud mainest ei vabane sa pikka aega. Seetõttu on alati targem mitte valetada – võtkem eeskujuks või päris valusast jamast läbi tulnud Tiger Woodsi. Tegi, kannatas, tunnistas, kahetses. Või siis Marion Jonesi – tegi, mõistis, tunnistas, kahetses, kandis karistuse ja on tagasi spordis.

Tunnistamise ja kahetsemise keel erineb sageli juriidilisest keelest – Gorkin ei soovitaks seda mitte kunagi (kui ehk vaid narkootikumidega vahelejäämise puhul). Kuid nii enda silmis meheks jäämiseks kui ka avalikkuse silmis maine taastamiseks on avalik tunnistus ja kahetsus vältimatud.

2000 aastat tagasi ütles Jeesus prostituuti kividega surnuks viskama kogunenud vihasele rahvamassile: kes teist on süüta, visake esimene kivi. Keegi ei visanud. Nii on ka täna – meil kõigil on hingel omad patud, mille koormast vabanemiseks peame need tunnistama (kas pihitoolil, vaikses palves või avalikult, see sõltub koorma rõhuvusest). Mitte ilmtingimata ei pea me avalikult üles tunnistama neid patte ja seaduserikkumisi, millelt meid tabatud pole, kuid kui meid juba kord tabatakse, siis on tark ka avalikult tunnistada ja kahetseda. Kui Jumal vaatab südamesse ja otsib sealt siirast kahetsust, siis avalikkusele piisab tihti ka meeleparanduse etendamisest. Millist teed keegi läheb, on juba igaühe enda asi. Kuid palun ärge tehke rohkem Hallastet!!

Mul on seda kõike eriti keeruline kirjutada, sest olen ka ise sama valdkonnaga lähedalt kokku puutunud. Nii prostituutide kui allilmaga, kes inimkaubandust korraldab. Olen osasid neist teatud perioodil oma professioonist lähtuvalt abistanud, püüdes siiski jääda selgelt seadusega lubatud raamidesse. Sest kuigi ma pean prostitutsiooni (nii selle pakkujat kui tarbijat) alandavaks tegevuseks, ei suhtu ma siiski ei selle elukutse esindajatesse ega nende manageridesse taunivalt – minu arvates on tegu tavalise nõudmise-pakkumise mudeliga, mis on ja jääb meiega alatiseks. Seepärast pooldan prostitutsiooni seadustamist.

Hoopis teine asi on inimkaubandus ehk vastu tahtmist inimeste sundimine end müüma – selliseid inimesi ma õnneks ei tunne. Isegi allilmaga seotud kupeldajate seas mitte. Kindlasti polnud ka Rahnu ja Co inimkauplejad vaid lihtlabased managerid.

Erinevalt Rahnust ei ole ma kunagi eitanud oma abi prostituutidele ja nende mahitajatele. Mulle oli see vajalik valdkonna tundmaõppimiseks, isklikuks arenguks ja ka selleks, et näidata koht kätte prokuratuurile, kes soovib karistada inimesi täiesti seadusevastaselt, vaid aegunud moraalinormidele tuginedes. Mõnes mõttes on see mul ka õnnestunud – kohus mõistis mind üheselt õigeks. Küll aga käivad mulle pinda silmakirjatsejad, kellest Jeesusuki rääkis. Sõbrad, parem tehke kuritegusid kui vaevelge põlevas himus neid teha ja samaaegses hirmus vahelejäämise ees, mis kulmineerub tagatipuks tegijate võltsi alavääristamisega.

Erootilisest massaazist on mul aga koostöös ühe massööriga valmimas raamat – usun, et selle lugejatele avaneb palju avaram pilt nn prostitutsioonist kui meile on püüdnud sugesseerida prokuratuur. See pole mitte kriminaalne vaid sotsiaalne probleem ning kui riigil oleks olemas lahendused, kuidas kohalikku keelt mittevaldavaid elu hammasrataste vahele jäänud üksikemasid ree peale aidata, poleks vaja rääkida ka prostitutsiooni vahendamisest.

Tallinna päästaks miljonilinnaks saamine!!

Võta seda siis nii või naa, ikka ja jälle jõuan järeldusele, et Tallinna päästmiseks pole vaja kukutada Savisaart ega ka kulutada miljoneid kultuuripealinna projektile. Tarvis on hoopis muud – elanike arvu paarikordistumist. See võib tunduda armas ja isegi kodune, et meie riigi pealinna tänavail uitab väljaspool mõnda üksikut suvekuud vaid mõni ükski paarike või kambake. Kuid efektiivse majanduse toimimiseks, kauni kaasaegse linnaruumi tekkimiseks ja Tallinnasse (m)elu toomiseks ei piisa 400 000 elanikust. Mulle isiklikult on see selgemast selgem. Kellele veel?

Isklikult vaatan muidugi Tallinna potentsiaalsele kasvule ärimehe (mitte aga vanalinnas inimtühjal Laial tänaval elava linlase) silmade läbi: tühjalt seisvad rendipinnad, kinninaelutatud luukidega kioskid, tühjad kesklinna pargid – kõik see viitab inimtühjale linnale, kus kaubandusäri üles ehitada on raske. Kui just kauplemiskohaks pole Viru tänav või mõni magalaäärne hüper-super-market. Suurem osa imetillukesest vanalinnas magab 9 kuud aastas täielikult. Vaid Viru tänav ja Raekoja plats annavad võimaluse arvata, et Tallinnas üldse inimesi liigub. Minu kui turismile pühendunud ettevõtja jaoks on see kurb paratamatus.

Olen kuulnud, et ka linna juhtivate arhitektide ridades on räägitud, et kauni ja toimiva infrastruktuuriga linnaruumi rajamiseks oleks tarvis vähemasti 650 000 inimest. On kord juba olemas omad järeleproovitud reeglid ja seaduspärasused, mis toimivad ka siis, kui me neisse ei usu.

Mulle tundub, et miljon oleks Tallinnale piisav elanike hulk – neid jaguks tööstuste rajamiseks linna lähinaabrusesse, neid jaguks Tallinna kunitesse parkidesse, neid jaguks lumelinna ja isegi muusuemitesse. Kauplustest, kioskitest, viini vorsti putkadest rääkimata. Kuid mida selleks teha?

Jalgratast pole leiutada vaja ja loomulikule iibele panustades oleks projekt koheselt surnuna sündinud. Tallinna-Helsingi liitlinna idee oli suurepärane kuid kahjuks teostamatu. Merealaune tunnel annaks juurde märkimisväärse hulga potentsiaali. Kuid kindlasti ei piisaks ka sellest. Valikutega saab vaid venitada, kuid neid ei saa lõplikult ignoreerida - imigrante tuleb sisse tuua. See on möödapääsmatus, kui tahame toimivat ja rikast linna. Neile tuleb luua töökohad ja neid siis õppima ja töötama meelitada. Sihikindlalt ja näiteks 30 000 kaupa aastas. See oleks suur projekt.

Ma väga vabandan vaikuselembeste kaasalinlaste ees: ka mulle meeldib, et Tallinna Balti jaam on nagu Petseri bussijaam, Tallinna autobussijaam nagu Petseri taksopeatus ja meie lennujaam sama vilgas kui kaitsepolitsei peakontori esine hoov Tõnismäel. Aga sellist rahu nautides peame ka maksma palju kõrgemat hinda teenuste ja kaupade eest ning leppima ka imepisikese valikuga. Kes seda ei taha, neid kutsun üles mõtlema julgemalt, suuremalt ja imigratsioonipoliitikat revolutsineerivalt!

Täiuslikku naist ehtigu inimlikud pisipuudused!

Kes arvab, et ma täna mõnele naisele lilli ostma ruttasin, see eksib. Mulle ei meeldi kommertsialiseerinud pühad, kus üldsuse ja kaupmeeste survel püüame oma lähedaste ees endi patte lunastada. Jõulud, naistepäev, emadepäev, jne – mind need pühad suurt ei eruta.

Kui aga küsida, kas ma üldse naistele lilli viin, siis seda kindlasti. Oma elukaaslasele, keda ma targu naiseks ei nimeta (siiski vaid vabaabielu), olen lilli ikka toonud. Nii mõne korra aastas. Emale ei saa viia, sest tal on kümme ringitormavat kassi ja ükski vaas ei püsiks üle poole tunni tervena. Vedamine?!

Mida aga tähendavad naised mulle, sellest mõtiskleks täna küll. Mõtisklus on odavaim teise inimese meelespidamise vorm.

Minu jaoks on naiste mõistmine läbi aastate muutunud üha keerulisemaks. Kunagi lapsepõlves arvasin, et naine on mehest palju mõistlikum olend, sest on aktiivsem, jutukam, seltsivam. Sageli ka kaunim ja hoolitsetum kui meesisendid. Eesti mehehakatised tundusid igavad juba lapsena. Noormehena märkasin naisi kui NAISI suht hilja, esimene armumine saabus 15 aastaselt, tollane huviobjekt K põrutas aga elama USAsse ja nii see jäigi.

Oma esimeses ja seni ainsas abikaasas J-is, kelle leidsin 20 aastaselt, arvasin olevat kogu naise täiuse. Isegi enam veel. Talle oli mulle esimene kellega suudlesin, esimene, kellega seksuaalsust maitsesin. J-i voorused muutusid minu jaoks naise ideaalomadusteks, tema nõrkused samuti. Ma hindasin temas ennekõike semulikkust, aktiivsust, iseseisvust, eesmärgile pühendumust. Ka kaunidust ja isikupära. Ka füüsilist tugevust – ei tee ju iga naine kümmet tõusuga tirelit ega suuda Tartu Maratonil ennast suusatada esisajasse. Peaaegu kaheksa esimest abieluaastat tundus, et elan koos maailma parima ehk täiuslikuma naisega, kes on teinud minust maailma õnnelikuma mehe! Ma usaldasin teda kõiges ja mulle tundus, et ka tema mind. Ma olin valmis tema õnne nimel kõigeks. Jah, ta muutus küll sporti tehes üha mehelikumaks, isegi kohati feministlikuks, kuid ma ei märganud seda pikka aega ega vaevanud ka tollal selle üle pead. Isegi mitte siis, kui mu arm ühel järjekordsel päeval täie jõu ja raevuga oma kalli mobiiltelefoni oma veel kallima Subaru Impreza esiaknasse virutas, sest oli koju sõites unustanud koduvõtme kaasa võtta.

Kuid ajad läksid ja ühtäkki muutus kõik. Suhtesse tekkisid mõrad, kodust kadus soojus ja suhtest emotsioonid. Tasapisi hakkasin enda ümber nägema teisigi naisi. Nad erinesid J-ist küllalt palju, olles füüsiliselt nõrgemad, tahtejõult palju nõrgemad, kauniduselt pigem tagasihoidlikumad. Kuid mis mind köitis, oli muu: nad olid naiselikumad, õrnemad ja julgesid ka oma tundeid ja mõtteid avaldada. See oli uus külg, mille avastasin. Lootsin seda ka J-is arendada, kuid see mul ei õnnestunud. Ilmselt polnud ma piisavalt motiveeriv või olin lihtsalt liiga vähe MEES, et tugevast naisest nõrka vormida.

Pärast lahutust olin maailma naistes sedavõrd pettunud, et ei uskunud enam ühtegi. Mulle tundus, et naised on kavalamad, näivad spontaansed kuid tegelikult planeerivad oma rünnakuid saagile palju kauem ja külmemalt ette kui mehed. Olin veendunud, et kui naised räägivad stabiilsusest, siis mõtlevad nad suurt ja stabiilset uppumatut rahalaeva, kui aga räägivad igatsevalt mehe spontaansusest, siis mõtlevad kallitest pärlikeedest või vähemasti uutest kontsakingadest. Ma sain teada, et naised on vajadusel emotsionaalsemalt palju tugevamad kui mehed ja nende viha ületab igasugused piirid. Tuleb vaid olla mees ja osata provotseerida! Sain ka teada midagi üllatavat: kui naised räägivad meestelt alimentide nõudmisel LASTE huvidest, siis on see kõik tihti vaid kaval ettekääne oma enda stabiilse ja muretu elu kindlustamiseks. Ehk egoism heateo kingades.

Kuid ma ei kurda, sest naisi meie ümber õnneks jagub.

Minu tänane elukaaslane on I. Ta on lõunamaa päritolu, idamaiselt kaunis. Ta ei ole sportlik ega sale, pigem vastupidi. Kuid talle on omane mehest lugu pidada ja seda ka demonstreerida – see oli mulle täiesti uus kogemus, mida ma tõttöelda poleks osanud ettegi kujutada. Mõni peab sellist ümmardamist ehk ka pugemiseks, kuid mehena pole mul selle vastu midagi! I väärtuseks ongi ehk soov meest toetada. Kõiges. Ja selleski on täiusliku naise maitset! Ja küllap ma talle homme ka uued värsked tulipunased roosid toon!

Mõeldes kõigile kogemustele, mida mul liiga palju polegi, kisub mõte paratamatult sellele, et täiuslikku naist pole olemas, on vaid suurte puudustega mehed, kellele eri hetkedel passivad paremini erinevate vooruste ja pisipuudustega naised. Täiuslikkus aga ehk seisnebki pigem neis puudustes, mida oskuslikult meigiga katta ja mille ülesleidmiseks meil meestena võib kuluda terve elu. Ja kui meile seda elukestvat võimalust ei anta, siis järelikult olime oma naiste täislikkkuse paljastamisel liiga loiud ja neil läks lihtsalt igavaks!

Armastagem oma naisi! Tõsiselt!!

Kas Jumal polegi eestlane ehk kuhu on maetud Eesti edu?

Et ka Andrus Veerpalu ei suutnud meile tuua taevast olümpiakulda, on minuski optimist hakanud asenduma realismiga. Võib-olla tõesti ei olegi meie väike rahvas Jumalast valitud kogu maailmale tõestamaks, et kui millessegi väga uskuda, siis see ilmtingimata ka õnnestub. Võib-olla tõepoolest hakkab mingil hetkel mängima tõenäosusteooria, mis seljatab algaja õnne ning paljastab tegeliku jõuvahekorra. Ja siis korraga tuleb tunnistada, et vaatamata andekusele, ennastohverdavale treenimisele ning abstraktsele lootusele on tõeliseks eduks vaja veel midagi. Õnne, mis muud, kuulen paljusid mõtlemas. Jah, kuid mitte ainult. Vaja on ka kriitilist massi, mis võimaldaks õnnel meile sagedamini naeratada. Spordis on vaja rohkem andekaid sportlasi, ärimaailmas rohkem andekaid ja julgeid innovaatoreid, muusikas rohkem tahtejõulisi imelapsi.

Mäletan noorusest , et mind õpetati palvetama. Paluma vihma põua ajal, edu koolitöös ja spordivõistlustel, jne, jne. Juba tollal torkas mulle silma, et inimesed kasutasid palveid väga omakasupüüdlikult ja päris ilmselt ei ole Kõigevägevamat võimalik hüpitada nii, et kõigi palujate soovid ühtmoodi eeskujulikult täidetud saaksid. Sest samal ajal kui vanaemad palusid kuivavale põllule vihma, palusid nende tütred leegitseva päiksega rannailma. Samal ajal kui üks sportlane palus enne jooksuvõistlust risti ette lüües võitu, tegi seda samas stardis veel vähemalt kolm sportlast, mitte vaid ehk nähtavalt ristimärki tehes. Kes pidanuks siis meie Palvete Adressaat kuulma võtma?!

Oli arusaadav, et Õnne Jumal ei sekku meie väikeste mõõduvõtmiste kulgu ja selleks, et meid saadaks edu, tuleb ka ise midagi teha. Väga palju teha. Väga paljudel väga palju teha. Ja siis kui kõik on tehtud, loota.

Kui mõtlen samas võtmes ka Eesti riigi tulevasele edule, siis paratamatult tundub vahetevahel, et ka meie riigi homne on justkui antud palujate kätte. Pigem isegi nende kätte, kes armastavad rääkida pidevas lootuse võtmes, iseendid ja tegelikkust ülivõimsalt suurendades. Meie edu ja õnne võimalusi tuhandekordistades. Viie Euroopa rikkaima riigi hulka ei saa me kindlasti lähima 50 aastaga. Parimal juhul ei ole me selleks ajaks päris lõplikult välja surnud ja meie suhteline edu võib olla vaid episoodiline.

Kuhu on siis ikkagi maetud see meie riigi tegelik edu? Kas piisab soovmõtlemisest, et kui kõigil on kõrgem haridus ja keeled suus, siis olemegi ühtäkki rikkad? Kas piisab arvamisest, et kui piisavalt kaua üksteisele edumeelseid loosungeid hõikuda, siis ühel hommikul ärgates suplemegi piimajõgedes?

Vaieldamatult pole see nii: oleme Euroopa esirinnas sootuks teiste asjadega: enesetapud, aids, tööpuudus, madal tootlikkus ja ekspordikõlbulikkus, vähe uudseid ideid, spetsialistide põud, töötajate põud, jne, jne. Siit välja ei saa meid enam aidata ei haikud ega soiud, ei palved ega hõiked. Andrus, Andrus, Andrus – me võime seda võlusõna kui mantrat kordama jääda niipalju kui tahes, ei Veerpalu ega ka Ansip meid haljale oksale ei aita.

Minu arvates vajab Eesti edu tarku otsuseid ja valikuid, kusjuures valikuid ebameeldivalt raskete otsuste vahel. Kuid ilma neile küsimustele ausalt vastamata pole edasiliikumine kahjuks võimalik:
1) Me kas kasvatame oluliselt meie riigi ja selle pealinna elanike arvu võõrtööjõu arvel ja loome sellega eeldused konkurentsivõime tõstmiseks või lõpetame demokraatia mängimise ja määrame riiklikul tasemel 2-3 eelisarendatavat majandusvaldkonda.
2) Me kas suuname oma noored riigi toel õppima maailma edumeelsematesse ülikoolidesse või me avame oma kohaliku kõrghariduse maailma trendidele ja suretame välja 80% oma ülikoolide stagneerunud õppejõududest, asendades need e-õppe täiusega mujalt riikidest.

Muidugi võib valikuid välja pakkuda ka spordi, muusika, jt valdkondades, kuid ma leian, et majandusedu on siiski tähtsam! Ja kuni me neid valikuid ei langeta, siis oleme ilmselt sama targad (loe:kurvad) kui need olümpiamängudele kaasaelajad, kes LOOTSID, et ehk meie 40 eluaastat tiksuv tagasihoidlik igiliikur Andrus Veerpalu toob kõigi temast kuni 20 aastat nooremate ning pidevas ülitihedas sisemises konkurentsis karastunud Norra, Vene, Saksa, Rootsi , Soome ja Kanada meeste eest meie kastanid tulest välja pelgalt seetõttu, et me TEMASSE USUME. Ja meie saaksime sellest võidust osa mõnusalt teleka ees õlut libistades.

Ei, Jumal ei ole eestlane. Ja õnn ei seisne muus kui oskuses oma ressursse õigesti hinnata ja kasutada. Tehkem siis seda, pliiz!!