Friday, September 7, 2018

Miks teha äri Aafrikas ja mida karta tasub?!



Seoses selle, et otsisime hiljuti esimesi julgeid, kes sooviks meie loodud ettevõtmisse Aafrikas investeerida, tuli mul inimestega rääkides kustutada mitmeid müüte. Niisiis, kui see teema ka teid huvitab, siis siinkohal väike ülevaade umbes 2 aastaga kogutud tarkustest!

Esiteks: miks tasub eestlasel investeerida Aafrikasse?

Pärast ligi 7 aastat lähedast sõbrustamist aafriklastega, sh nendega Eestis bändi (Sunshine Septet) tehes, igapäevaasjades nõu andes ja lõpeks ka äri tehes (viimased 2 aastat), võin kinnitada 100% kindlusega, et ainult rumalad ei investeeri mustale kontinentile. Tooksin ära põhjused, mis mind enim on ahvatelnud:
  1. Tohutu hulk näljaseid ja ambitsioonidega inimesi. Pean silmas eesätt soovi teenida raha, saada eurooplaseks, näha välja nagu eurooplased või ameeriklased. Nigeerias, kus meie praegu tegutseme, elab 200 miljonit inimest ja selle suurimas linnas Lagoses 20 miljonit. Need numbrid ise ei ütle midagi, sest umbes 50% inimestest elab linnades ja neist vaid 20% on äri mõistes täna kõige huvitavam klass. Kui veel arvestada, et kõige suurem osa rahvastikust Nigeerias on kuni 14 aastased (ligi 43%), siis saame aru, et reaalse ostujõuga tarbijaid on üsna vähe – ca 4 miljonit ehk. Kuid Aarika elanike arv kasvab igal aastal tublisti ja koos sellega ka majandus. Õnneks on Aafrikas kokku 55 riiki ja elab ühtekokku 1,3 miljardit inimest, kellest isegi vaid 10% ostujõulisi koos tugeva kasvupotentsiaaliga, kingivad meile teoorias 130 miljonit klienti. Jah, täna on nende ostujõud ehk võrdne 10 miljoni Eurooplase omaga, kuid see suhe muutub iga päevaga Aafrika kasuks.
  2. Majanduskasv ja madalad tööjõumaksud. Unustage 50% väikeettevõtja maksukulu, millega Eestis olete harjunud! Õigem oleks siiski öeda nii, et Aafrikas pole kombeks eriti riigile maksta ega sealt ka midagi vastu saada. Samal ajal tuleb igal ettevõtjal arvestada, et teatud määral tuleb tal ka ise oma töötajate ja nende perede eest hoolitseda, aidata arstile, jne.
  3. Väga kergesti kaasatavad ja positiivsed inimesed. Vaid üks näide: kui Eestis laigib sinu reklaampostitust sotsiaalmeedias heal juhul iga sajas sõber ja tuhandes võõras, siis Aafrikas iga kolmas. Nad lihtsalt on nii palju avatumad ja haaravad kõike uut lennult.
  4. Neid saab motiveerida raha ja tunnustusega palju lihtsamini kui eestlast. Nigeerlase jaoks on kõige tähtsam stabiilsus, sest ümberringi on palju pettureid ja ebastabiilsust. Kui sa suudad maksta palka kord nädalas ükskõik kui vähe ja suudad seda vähest jupikaupa kogu aeg suurendada, siis lood väga tugeva sideme, usalduse, sest naljalt pole neil kuhugi mujale õnne proovima minna. Ärge siis seda palun kuritarvitage ja leiate kõige lojaalsemad sõbrad ja kollegid!
  5. Nad on õppimisaltid ja peavad haridust väga tähtsaks.
  6. Nad on usklikud. Olgu islam või kristlus, siis Jumal on neil A&O. See tähendab, et neis kõigi on olemas mingid põhiväärtused ja põhimõtted, mille alusel saab luua tugeva ja austusväärse suhte. Ja nad ei joo!
  7. Madalad palgad. 100 000 nairat ehk 250 eurot on raha, millega saab peaaegu iga ülikooli lõpetanu endale. Saab ka vähemaga. Heale ja kogenud spetsialistile tuleks Nigeerias maksta juba topelt: 500 eurot. Kuid võrreldes meie Euroopa palkadega, on see puhas rõõm, et keegi selle eest tööd tahab teha!

  8. Meile kui taksoärisse sisenenutele, pakub head meelt ka madal kütuse hind, umbes 35 eurosenti liitrilt. See tähendab, et paagitäiega saab teha neli korda rohkem tellimusi, kui Eestis näiteks.
  9. Nojah ja viimasena: ilusad ja uhked mustad naised ja mitte midagi maksev toit. 1-2 euroga päevas saab söönuks ka väljas süües!
Millised on probleemid, mis võivad kujuneda äririskideks?
  1. Igal nigeerlasel (ka mujal Aafrikas) on soovi korral mitu identiteeti. Sh nime, passi, autiojuhilube, jne. Neid trükitakse ja prinditakse juurde, riigil puudub kontroll inimeste üle. Äri tehes tähendab see, et sul on ideaalne võimalus igal sammul sattuda petturite otsa, keda sa enam kunagi kusagilt ei leia.

  2. Neil pole töötegemise harjumusi ega oskusi. See on olnud minu jaoks üks valus õppetund. Kui meie esivanemad olid sunnitud õppima omale riideid õmblema ja maju ehitama juba aastatuhandeid tagasi, et pääseda külma eest, siis aafriklastel pole kunagi külm olnud. Seega ei oska nad peaaegu midagi teha oma kätega. Räägin massist, sest eks üksikuid erandeid leiab igalt poolt. Nad oskavad kaubelda, laulda, hoolitseda laste eest, mängida ja olla rõõmsad. Seega – kui tahad omale spetsialisti, siis pead selle Euroopast kaasa võtma, või arvestama väga pika koolitusperioodiga. Aga hea ja usina assistendi leiad Aafikast iga kell.
  3. Neil pole olnud ei põllumajanduse ega tööstusrevolutsiooni – nad on sisuliselt hüpanud orjapidamisest kohe internetiajastusse. Kõlab julmalt? Aga nii ongi. See tähendab, et nad ei mõista meid paljudes meile elementaarsetes asjades. Ka sellst saab üle, kui natuke taibukam ise olla.

  4. Nende stiili ja ilumeel on meist väga erinevad. Ütlen kohe: mulle väga meeldib Aafika mood!! Kuid mulle üldse ei meeldi, kui pole arusaamist avalikust korrast, disainist avalikus ruumis. Ja seda on kahjuks Aafikas palju tänu vaesusele. Leida puhast tänavat, maja, ümbruskonda, on väga keeruline. Korterimüügi portaatlides ei leia te naljalt ühtegi korterit, kus midagi maas ei vedele või ei kooru või lihtsalt must pole! Samas, enda eest hoolitsemise ja riietumisega näevad nad palju vaeva – sinna jagub ilumeelt ja stiili küllaga.

  5. Korruptsioon: Nigeerias on nii, et kui keegi näeb, et oled valge ja sul on raha, siis tekib su ümber puukide armee, keda seljast maha raputada on väga keeruline. Ametkondades mingi tellimuse saamiseks tuleb sul tõenäoliselt ära toita kümmekond inimest. Kusjuures mitte ühekordselt, nagu mu kogemus Venemaal äri tehes õpetas, vaid pikaajaliselt: kõigi pered, keda oma teel kohtad, tahavad saada elu lõpuni sellest osa! Ja seda ei saa panna pahaks, sest tõepoolest on see sealmail ainus ellujäämise valem olnud aastasadu. Ajast, mil nigeerlased teisi mustanahalisi Ameerikasse orjadeks kauplesid. Kui kannatab, võtke kampa, kui ei kannata, tehke muud äri, kus vahendajaid vähe või pole üldse. Meil just seepärast taksoäri ongi:)
  6. Terrorism. Jah, musti relvastud mehi, kes püüavad oma peresid väljapressimisega toita, kohtab teatud piirkondades ikka. Kuidagi paevad nad ju ka söönuks saama;). Eriti seal, kus valged naftat puurivad või kulda kaevandavad. Neid piirkondi tasub lihtsalt vältida. Või kasutada relvastatud turvateenust. Lagoses ja jm suurlinnades on see risk väga väike ja kui su äri teevad mustad, mitte valged, siis neid ei hakka naljalt keegi ründama.

Kas aafriklast saab üldse äris usaldada?

  1. Aafikas on nii, et kui esimest ettejuhtuvat inimest usaldad, saad kindlasti petta. Mitte, et see inimene oleks paha, vaid nn õnneotsijaid on sealmail tohutult palju rohkem kui stabiilseid ja süsteemseid töötegijaid. Nad on harjunud, et sa tuled neid tõenäoliselt „lüpsma“ ja kasutavad omakorda võimalust sind kergesti lüpsta. Kusjuures reaalsustajuga pole neil alati kõik korras. Kui kohtad ööklubis tütarlast, kel pole isegi mitte töökohta ega bussisõidu raha, võib ta vabalt paluda sul juba esimesel kohtumisel endale uus Honda Civik osta.Vms. Ei maksa ehmuda!
  2. Et mitte petta saada, tuleb lähtuda neist põhimõtetest, mida ka kohalikud ise järgivad:
a) Raha tuleb kokku koguda iga õhtu või vähemasti kord nädalas. Seega pikajalised investeeringud kuhugi suurde katlasse tuleks välistada. Nigeerias ei aita sind isegi mitte poliitikud, kui oled ise olnud rumal!

b) Autot ja töövahendeid saab usalda vaid inimestele, kes on sinu või su vanemate head ja pikaajalised peretuttavad, sest just nimelt kogukondlik vastutustunne on see, mis ei lase neil inimestel sind alt vedada. Kui nad tunnevad, et on saanud sult töö või töövahendi oma perekonna nime ja väärikusega riskides, hoiab see neid kombekatena. Kui nad peaks eksima (näiteks varastavad su auto) määrivad nad automaatselt oma perekonnna head nime ja saavad siseringis selle eest korraliku karistuse.

c) Tööle saab võtta vaid inimesi läbi mitme soovitaja, ideaalis nende sugulasi või lähedasi tuttavaid. Hea koht otsimiseks on erinevad kirikud.

d) usaldust tuleb kasvatada väikeste sammude haaval, et kogu aeg oleks kaalul hirm kaotada püsiv ja stabiilne sissetulek ühekordse pettusega riskimise asemel.

e) Kunagi ei tohi maksta turu keskmist või kõrgemat palka kohe uuele tulijale, sest siis saad omale peagi rahulolematud inimesed, kes hakkavad arvama, et „teevad sinu heaks liiga palju tööd sama raha eest juba kaua aega“. Aga kui tõstad palka 4 korda aastas igal aastal jupivõrra nii, et kogu aeg oleks areng, siis motiveerib see neid palju rohkem pingutama. Umbes nagu konna keetmisega!
  1. Nigeerlast ei huvita homme ega ülehomme, seega ta tahab oma töö eest saada alati raha täna. Sest lubajaid on sealmail miljoneid, keda keegi ei usu. Kui seda suudad, oled nende usalduse võitnud.
Kokkuvõtteks: aafriklased on head ja toredad ja avatud inimesed, valmis sind kõiges toetama ja abistama, kui sa vaid leiad üles õiged võtmed nende motiveerimiseks. Sest neil endil pole erilist oskust ennast motiveerida. Nende geenides pesitseb arusaam, et õues on palav, toit kasvab või jookseb tänaval ja äraelamiseks tööd tegema ei pea. Seetõttu ei tööta need motivatsioonimudelid, mis Eestis või Sknadinaavias. Aga nad tahavad ilusaid riideid, jm, et paista välja kõrgemas klassis, ja kui sinu motivatsioonimudel neile seda edevust toita lubab, oled õigel teel. 
Siiski: jätta nigeerlast üksi omaette tööle ja oodata tulemust, võib olla saatuslik viga. Kontroll peab olema tõhus ja iga tegevus mõõdetav!

Kui see turg teile huvi pakub, siis tulge ka. Hetkel me GoAfrikusse lisaraha ei otsi, aga uuel aastal võib teema uuesti tõstatuda, sest kasvud on kiired. Kes tahab aga midagi muud müüma või tegema tulla, siis ärge kartke: Aafrikas ei jää miski müümata. Kui see just üle 10 euro ei maksa!;)

Tuesday, August 14, 2018

Kui enam metsa puude taga näha ei viitsita, ehk kuhu on kadunud ajakirjanduse hambad?





Sel suvel on mind isiklikult väga murelikuks teinud tendents, mida võib kokku võtta nii: meie ajakirjandus ei oska enam küsida õigeid küsimusi, et näha meediamullide taga tendentse, mille jätkumine võib meid kõiki homme valusalt bumerangina puudutada. Need pole vaid etteheited ajakirjandusele, vaid ka arvamusliidritele, politiikutele. Võimetus tegeleda valusate, keeruliste ja kogu ühiskonda mõjutavate ilmingutega, mis kohe populaarseks ei tee, on valdav.

Millest jutt? Mõne päeva eest tuli endine pikaaegne ja lugupeetud kohtunik Leo Kunman välja väga tõsiste süüdistustega prokuratuuri ja politsei vastu. Tuues konkreetseid näiteid oma tööst, kus nn riiklik pool kasutas võistlevas menetluses võidu saavutamiseks ebaseaduslikke võtteid. Manipulatsiooni ja fabritseerimist. Kuigi ka mina ei tea nende lugude detailseid tagmaid nagu enamus meist, ei tahaks ma uskuda, et Kunmani kogemusega jurist niisama valimatult sõnu loopis. Ilmselt oli ta valmis pikaks kohtusaagaks, kus oli enda sõnu valmis ka kirjalike faktidega kinnitama. Ühtäkki aga valisid istuv justiitsminister, peaprukurör ja seotud politseinikud üllatava kaitsetaktika, ja teatasid, et kuigi Kunman valetab ja laimab riigi õigussüsteemi, ei kavatse nad temaga siiski kohtus vaielda!
Aga mis siis, kui fabritseerimised ongi meie õigussüsteemi osa?
See mis edasi juhtus, puudutab minu arktikli peamist mõtet. Ajakirjanikud ei vaevnud või ei viitsinud küsida järgmisi küsimusi. Et miks riik jättis kasutamata võimaluse läbi kohtunikule vastandamise näidata oma õigusriigi läbipaistvust ja puhtust? Et mis siis, kui Kunman siiski rääkis faktidest? Ja mis siis, kui sarnaseid juhtumeid on palju? Ja mis siis, kui tegu on sügavalt juurdunud süsteemiga, mille ohvriks võime ka ise sobival hetkel sattuda?

Selle asemel avaldati usinasti riigi üleolevaid seisukohti stiilis “Kunmanile vaja hullusärki”. Ja kõik. Ma poleks ehk seda nii südamesse võtnud, kui ma ei teaks mitmeid sarnaseid juhtumeid, millele Kunman vihjas. Olen ka ise olnud kohtus ja elanud üle kirjeldamatu valetmise ja manipuleerimise just prokuratuuri poolt koostöös politseiga. Isegi nimed Kunmani ja minu saagas kattusid.
Kas tõesti pole ajakirjanikud sellistest lugudest kuulnud?! On, muidugi on. Aga nad pole enam valmis hammustama. Sest politsei ja prokuratuur toovad lauale stabiilse töö ja kes ikka toitvat kätt näksata sooviks.

Kuid asi pole hammustamises, salvamises ega puremises. Asi on võimaluses paljastada sügavalt juurdunud süsteem! Või siis paljastada ekskohtunik kui valetaja! Mõlemal juhul vääriksid meediatarbijad selgeid vastuseid. Me ei taha elada vastamata küsimuste, kõhkluste ja loosungitega. Kunman oli selleks valmis, riik mitte. Ja ka ajakirjandus mitte.

Asi pole Danskes, äkki hoopis silmaklappidega finantsjärelvalves?

Teine lugu, mis minu hinnangul kuulub samasse ooperisse ja mis ei tee Eesti ajakirjanikele au, puudutab võib-olla veelgi suurema bumerangimõjuga mustrit. Ka selle keskmes on prokuratuur, kuid seekord politsei asemel koos Finantsinspektsiooniga. '

Hiljuti lahvatanud skandaal Danske panga suurest rahapesuskeemist tõi meie ette palju enam kui tegelikult keegi lahti kirjutada oleks viitsinud. Küsimuse sellest, kas üldse on Eestis olemas tegelik järelvalve pankade üle? Selgitan. See polnud esimene kord kui Finantsinspektsioonil võttis piltlikult öeldes voodist tõusmiseks ja Danske panga kontrollimiseks terve armeetäie sõdurite jõupingutuse. Inspektsioon saadi voodist püsti vaid tänu selle teistpidi keeramisele.
Kilvar Kessler, 14 aasttat FI eesotsas

,Kui hea uni tunbubki olevat selle asutuse kaubamärk. Juba kümne aasta eest, mil paljud Eesti investorid kaotasid raha Azerbadzaani (muide sama kaasust mainib just manipulatsioonist rääkides ka kohtunik Kunman), teatas FI juht, et mingit alust kelmust kahtlustada inspektsioonil pole. Ometi oleks võinud olla. Kelmus ja kuriteod oma klientide suhtes said kohtus tõendatud.

Kohe pärst seda tulid Rumeenia ja Bulgaaria investeeringud, mida vahendas ja juhtis Swedbank. Taaskord rikuti reegleid. Avalike väärtpaberi emissioonide asemel tehti kinniseid. Kaotati dokumente, jpm. Nagu on kohtud neis vaidlustes hiljem tuvastanud, oli suur roll pangasiseste eeskirjade ja mehhanismide puudumises, mis võimaldasid nelja tuule poole lennutada läbinähtavalt kuritegeliku skeemi alla neelanud pangal. Kas kujutate ette, et pank paigutas ise oma klientide eest miljoneid eurosid mustlasriigi põllumaadesse, mille kohta polnud olemas isegi maade hindamisakti?! On see loogiline? Ei. Aga nii see oli. Nu is shto, võib võtta kokku Finatsinspektiooni reakstiooni toimunule. Pikemalt lahti kirjutades mööndab panga üle järelvalvet tegeva institustiooni juht täie rahuga, et „pole alust, pole põhjust, me ei lasku suurte pankade mainekahjustamisse, mida meiepoolne menetlus kaasa tooks”.
Kessleri tüüpselgitus, miks Swedbanki ei peaks uurima

Kui turvaliselt on investeeritud meie pensionisäästud?
Mina tõesti ei tea, kui sõltumatu on Finatsinspektsioon tegelikult suurte kommertspankade uurimisel ja nende osas prokuratuurile kuritoekahtuste esitamisel. Küll tean, et Swedbank, SEB, Danske kuuluvad kõik peamiste Finantsinspektsiooni rahastajate hulka. Jah, Finantsinspekstioon valvab panku nende endi, mitte riigi raha eeest. Võib-olla on see okey. Aga võib-olla on see hoopis sügavama käsi-peseb-kätt korruptsiooni mülgas, milles nüüd ulpima peame.

Milleks see pikk lugu? Kust paistab siin ajakirjanike hambutus? Lihtne: me kõik oleme sama mustri potentsiaalsed ohvrid, kuna riik on pankadele juhtida andnud meie kõigi pensionid. Sajad miljonid eurod. Kuni pole olemas usaldusväärset järelvalvet, kes ei asuks tegutsema alles siis, kui juba kõik raha kadunud ja pankurid vangis, oleks absoluutselt naiivne arvata, et meie endi rahad turvaliselt juhitud on. Piisab vaid mõnest kelmist panga sees ja nõrgast kontrollmehhanismist, nagu Rumeenia saaga Swedbanki puhul juba tuvastanud on, ning homme oleme kõik taas püksata.

Vaid mõned küsimused, mida puude taga metsa aimavad ajakirjanikud küsida võinuks: Kas ja millal on FI kunagi Eesti suurpankade kontrollimisel näidanud üles proaktiivset huvi? Miks ei ole FI ka pärast korduvaid detailseid tähelepanujuhtimisi asunud koostöös prokuratuuriga uurima Danske Panga, Swedbanki, Gild Investeermispanga, jt juhtimist, võlakirja emissoonide korraldmist, jne? Kuidas on tagatud meie pensionifondide rahapaigutuse läbipaistvus, kui ainus järvavalveinstitutsioon suhtub oma rolli kui pankade mainehoidja omassse? Kuidas on tagatud FI otsustusprotsessides, millal ja milliseid kaebusi ja kuidas kontrollitakse? Kuidas, kuhu, ja milliste analüüside ja hinnangute alusel on paigutatud meie pensionifondide raha? Millega on välistatud, et Rumeenia, Azerbadzaani ja Bulgaaria saagad ning Danske kriminaaalne majasisene kriminaaltango on täna meie suurpankades välistatud?


Asi pole usus, asi on hirmus
Muide, ma arvestan siinkohal, et võin oma kahtlustes rängalt eksida ja nii prukuratuuril kui Finantsinspektsioonil on olemas hulk ammendavaid vastuseid, mis minu kahtlused pühiks. Kuid selleks peaks keegi enne need teemad tõstatama, läbi analüüsima. Kes?

Kui te arvate, et ma lahmin niisama, siis eksite. Olen endise ajakirjanikuna neil teemadel viimastel päevadel vestelnud päris mitme endise kolleegiga erinevatest meediväljaannetest. Üllatav, kuid nad jagavad mu kahtlusi ja seisukohti. Isegi kui mitte lõpuni, siis vähemasti ollakse nõus, et on läbiuurimata alasid, mis tunduvad imelikud! Näiteks, kuidas on sama mees saanud sisuliselt juhtida finantsjärelvalve asutust selle loomisest alatest, kui tema järelvalvatavad finantsasutused on sattunud suurtesse pahandustesse ja kliendid kaotanud nende süül kümneid miljoneid eurosid.

Kuid vähemasti mulle tuttavad ajakirjanikud esitavad mitmeid esmapilgul mõjuvaid põhjuseid, miks neid teemasid ei uurita. Kõige levinud põhjus on hirm mõnes detailis eksida ja siis aastaid valusalt ja kallilt kohut käia. Nagu ütles üks mu teenekas peatoimetajast sõber, et “kui toimetustes kerkib üles vähimgi võimalus, et mõni lugu toob kaasa vihase ja pika kohtuskäimise, püütakse need teemad eos laua alla pühkida”.


Ja kuidas siis ikkagi neljanda võimu hambad tervaks lihvida? Kuidas panna neid puude taha vaatama? Kuidas meelitada meediat esitama olulisemaid küsimusi kui see, kes kellega käib või kui palju aktsiisid õlle hinda kergitavad?