Kümme+1 soovitust valimistel kandideerijatele ehk kuidas võtta valimistest maksimum !?

 

Valimised on õnneks alati tulemas.

Ja alati leidub ka entusiastlikke inimesi, kes avastavad end olevat kaasatud mõnda nimekirja, kus nad enam päris täpselt ei tea, mida neilt oodatakse ja mida edasi tegema peaks.

Kas ja kui palju jagada visiitkaarte ja märke?

Kas kirjutada valimislehes artikkel?

Kas postitada oma värviplakat postkastidesse ja kleepida ka prügikastile?

Mis aitab ja mis mitte?

Olles aastate jooksul aidnud kaasa mitmete erakondade ja valimisliitude võistlustele ja olles näinud nii magusaid võite kui nappe ja kibedaid põrumisi, tahaksin siinkohal ulatada tagasihidliku abikäe just neile inimestele, kes on võtnud vaevaks ja usuvad, et just neil on vastused ja ressursid homse Eesti paremaks muutmiseks oma kodukandis.

Ühesõnaga: te tahate eelseisvatel KOV valimistel saada rohkem hääli kui teie konkurendid vastasnimekirjades!

1. Tehke vahet, kuhu parasjagu kandideerite!

   Vabandust, aga ikka ja jälle, juba 25+ aastat näen, et inimesed ei tee vahet riigikogu ja KOV valimistel! Kui ka Sul sellega raskusi on, siis kordan üle: KOV valimisi ei võideta reeglina riigieelarvelisi või välispoliitilisi avaldusi tehes!

   KOV valimistel tuleks fookuses hoida ÜKSNES kohaliku elu paremaks muutumise algatused.

2. Vältige emotsionaalset kaasaminemist kindlate kaotajatega! Võimalusel valige külma peaga parim nimekiri, millel on võiduvõimalused ja mis arvestaks ka Sinu soovidega.

   Selle soovituse taga on eeldus, et Sa tõesti tahad võimu juurde pääseda ja midagi konkreetset muuta.

   Kui Sa aga tahad lihtsalt toetada mõnda sõpruskonda või maailmavaadet või väärtuspõhist tegevust ja seetõttu oled andnud nõusoleku kellegi nimekirja oma nimetähtedega pikendada, siis pole see soovitus mõistagi relevantne.

   Kuid siis pole Sulle ka võitmine ilmselt nii oluline, kuivõrd meelsuse demonstratsioon.

   Neid kahte asja ei tohiks segi ajada.

   Võiduvõimaluste hindamine on aga oluline ressursside targaks planeerimiseks.

   Kui vastastel on kasutada Boing-lennuk (Keskerakond Tallinnas), mis on senijani alati lennanud 10x kiiremini kui sinu meeskonna käsutuses olev Paz-buss (Rohelised Tallinnas), ning sellest kiirusevahest on piisanud, et saavutada ainuvõim, siis ei tasu endale teha illusioone ega kulutada aega bussiaknast lendamisharjutuste imiteerimisele.

   Tasub hankida ka lennuk.

   Või raharaiskamisest loobuda.

   Võidusansside hindamisel tasuks kasutada vähemasti kahte indikaatorit.

   Avalike arvamuse küsitlusi (või senist jõudude vahekorda) ning antud valimiste kontekstis koostatud põhisõnumi tugevust ja selgust.

   Minu kogemuse järgi on eelistatav alati erakonna või nimekirja senine positsioon, sest erakondade põhivalijad on suht ustavad oma brändile.

   Uus, tugev ja selge sõnum võib aga edu ennustamisel kaalukeeleks osutuda siis, kui skandaalid on mõne põhitegija valijaskonda kõigutanud ja uut muutuse sõnumit esitavad väga tugeva karisma ja positiivse renomeega inimesed.

   Neid tuleb Eestis ette haruharva. Nii, et....

   Kuid mida tugevama nimekirja Sa valid, seda väiksem on tõenäosus, et nad sinu ideedega arvestavad.

   Kujutage ette, et teie linna/alevi territooriumil on 5ha metsatukk, kuhu osad valimisnimekirjad tahaks ehitada kultuurimaja, teised rajada juurde parkmiskohti, kolmandad püstitada uued elamud, neljandad kujundada pargi, viiendad rajada spordiväljakuid ja kuuendad anda loa paberivabriku rajamiseks.

   Kui metsa sälitamine on Sulle isiklikult tähtsaim põhjus kandideerimisel, siis tasuks see teema oma nimekirja juhtidega veel enne paati hüppamist selgeks rääkida. Kuni sinnamaani välja, et kui tuleb moodustada tõenäoline koalitsioon pabrivabrikut pooldava nimekijaga, siis milliseks kompromissiks oldakse valmis.

   Tuleks teha kirjalik protokoll, et lubadused saaks fikseeritud.

3. Vältige musta-PRi, korruptsioonitondiga ehmatamist!

   Kuigi osadel erakondadel on seda senini raske mõista, siis 30 aastat iseseisvust on suuremale osale valijaskonnast korduvalt ja veenvalt tõestanud, et vahet pole, kes on pukis, alati saab neile ette heita avaliku raha isiklikuks hüvanguks kasutamist.

   Seda teemat enam ammu ei osteta.

   Seepärast töötab korruptsioonijutt peamiselt vaid elukogematute noorte (16-25) kaasamisel.

   Musta PRi (vaata kui suur siga see seal on!) teine probleem on, et osaliselt saavad poriseks ka pasaloopija käed ja nägu.

   See ei tähenda, et teie nimekiri ei peaks mõne potentsiaalse valupunkti kommunikeerimisega vaeva nägema! Ikka peab! Kuid soovitavalt nii, et teie enda kõrvad kellegi personaalses mustamises otseselt välja ei paistaks.

   Siin on veel üks nüanss.

   Tihti arvatakse, et kui „meie pundis“ on kellegi vastase isiklik demoniseerimine või mahategemine meile edu andnud (oravad ja Isamaa tagusid Edgarit nn vene agendi teemaga palju aastaid), siis tähendab see, et sama stiil veenab ära ka kõhklejaid.

   Mulle tundub, et pigem mitte. Omad valivad ikka omi ja püsivalijad oma lemmikbrändi, kuid kõhklejad pigem ei tule nii kergelt kaasa odavate sildistamiskampaaniatega.

   Nad otsivad tummisemat sisu.

4. Lubage muuta midagi, mis läheb paljudele inimestele päriselt korda ja milles teil isiklikult on kompetents!

   KOV valimistel, nii nagu ka kõigil muudel, on vabalt saadaval ca 1/3 häältest. Need on inimesed, kes pole otseselt ühegi erakonna põhivalijad, vaid eelistavad iga kord teha otsuseid vastavalt olukorrale.

   Selleks, et see olukord teid soosiks, peaksite positiivses võtmes suutma sõnastada võimalikult suure valijaskonna võimalikult teravalt tunnetatud probleemi ja PAKKUMA SELLELE VEENVA LAHENDUSE.

   Kui Sa ei tea, mis on need probleemid, siis saatke välja küsitlusankeet 1000 inimesele, seiske poe juures või lasteaia väravas ja paluge, et inimesed teile neil teemadel südant puistaks.

   Kasulik võib ka olla kohalikus meedias korduvalt tõstatud murede analüüsil.

   Kui teema leitud, tuleks eelnevalt seda elanikele PÕHIPROBLEEMINA tagasi peegeldada. Seejärel aga tuleb pakkuda PAREM LAHENDUS!

   See on nii keeruline paljudele nimekirjadele, et siin tavaliselt jookstaksegi kokku.

   Kritiseeritakse, et linn ehitab potjomkini rattateid maanteedele värvitriipe tõmmates, kuid ei suudeta ise veenvalt näidata, kuidas, mis ajaga ja raha eest nemad ise paremad teed ehitaks.

   Valija ei ole loll.

   Kuid kui Sa ise oled rattur, maanteede projekteerija vms, mis võimaldab lihtsurelikel uskuda, et Sa päriselt tead, kuidas on parem ja oskad seda teadmist rakendada, annab see võimaluse Sul isiklikult sadu inimesi enda taha koondada.

   Muidugi vaid juhul kui Sinu valimisnimekirja ambitsioon ja Sinu kompetents lihtsas sõnumis kattuvad!

   Üks asi veel: sa pead teadma vastust õigetele küsimustele.

   Näiteks uus erakond, Eesti 200, on enda ümber kogunud palju vahavaid, südamega ja tarku inimesi, kuid ei ole minu hinnangul suutnud anda vastust küsimusele „mida“ nad tahaks teha teistmoodi. Seevastu on neil olemas vastus „kuidas“ nad tahaks asju teistmoodi teha: mõeldes kaugemale, 100 aastasele perspektiivile.

Aga ikkagi: mida praktilist siis?

5. Vältige väärtuspõhist konflikti!

   Vahest juhtub, et Sind, noort idealisti, sportlast ja veganit värvatakse kandideerima korrumpeerunud ülekaaluliste tehasejuhtide nimekirja.

   On küllalt reaalne, et need inimesed, kes tahaks väga anda häält Sulle, ei saa seda teha, sest nimekiri tervikuna esindab nende arvates vastupidist.

   Sa lihtsalt kaotad kogu oma potentsiaali!

6. Suunake kommunikatsiooni teravik noortele ja/või pensionäridele!

   Kui Sinu nimekirja fookuses on lubadusi, mis kõnetavad vähegi noori või pensionäre, tasuks kogu kampaania raskus suunata neile valijagruppidele.

   Miks? Sest need grupid on kõige mõjutatavamad, kõige vähem ise oma peaga mõtlevad.

   Noored tulevad kaasa hasardist ja maailmaparanduslikust eufooriast. Pensionärid tihti, kuna keegi pööras neile lihtsalt tähelepanu.

   Kui võidate nende poolehoiu, võite julgelt neile ka soovitusi jagada.

   On vaid üks „aga“. Ka nimekiri tervikuna peaks sel juhul olema noortele või penskaritele atraktiivne.

7. Lootke vaid enda isiklikule näost näkku suhtlusele valijatega!

   Inimesed ei pane kunagi valimisbülletäänile selle inimese numbrit, kellega neil puudub isiklik kokkupuude või keda nad muul moel ei arva teadvat ja usaldavat.

   Seepärast baseerub kogu valmiskampaania sellel, kes suudab oma näo, hääle, miimika, jutuiva ja veenvusega rohkem positiivset muljet tekitada.

   Mida vähemtuntud on teie nimekiri ja selle magnetid, seda olulisem on iga liht-kandidaadi panus ukselt uksele, peolt peole, sünnipäevalt sünnipäevale ja matuselt matusele käies.

   Olen lähedalt näinud, kuidas Edgar Savisaar, vaieldamatult Eesti tuntuim poliitik, ka ühe jalaga ja ratastoolis olles, ei pidanud paljuks tiirutada päevast päeva mitu tundi Lasnamäe turgudel, et suhelda ja teha pilti sadade potentsiaalsete valijatega. Samal ajal kui temast tuhandeid kordi väiksema potentsiaaliga nimekirjaliikmed pidasid paljuks isegi ühel-kahel korral poe ees pastakate jagamist.

   Mis te arvate, kes korjas hääled?

8. Tekitage enda vastu huvi, ärge käituge hoolimatu müügimehena!

   See on universaalne psühholoogia, mida taaskord paraku ei tunta.

   Kui Sa arvad, et Sina nüüd kandideerid ja Sul on vaja saada 100 häält ja selleks tuleks teha 1000 müügikõnet, siis päris nii need asjad siiski ei käi.

   2/3 teie müügikõnedest lähevad luhta, sest satud kellegi teise põhivalijate otsa.

   Ülejäänust 90% kohkuvad umbusklikult tagasi seetõttu, et püüad nende murede kuulamise asemel kiiresti oma müügijutuga skoorida.

   Tark on luua passiivne kontakt, tekitada huvi.

   Ja alles siis see huvi õigesti kanaliseerida.

   Inimestele meeldib tähelepanu.

   Meeeldib, et neid kuulatakse.

   Meeldib, et keegi, kes on neid kuulanud, sõnastab nende mure paremini kui nemad seda suutnuks.

   Kui nad on esmalt saanud Sinu tegevust (meedia, artklite, üleskutsete jm vahendusel) imetleda, asuvad nad Sind guugeldama.

   On oluline, et veebist leiaks nad juurde positiivset, isiklikku ja usaldusttekitavat infot Sinu kohta.

   Ja siis kohtavad nad Sind poes ja tänaval, koolis ja lasetaias.

   Justkui muuseas.

   Ja lõpuks astud ka nende ukse tagant läbi, küsides, kas on midagi, millega Sina saad neile valituks osutumise korral kasulik olla.

   Igast vestlusest saada neile sulle aega pühendanud inimesele tagasiside.

   Fotomeenutus.

   Näita, et sa pole neid ja nende muret unustanud.

   Kui teed vaid artiki kohalikku kobrulehte, võid arvestada, et sinu hääled nopib keegi aktiivsem!

9. Pane tööle oma valimisagendid!

   Sa ei jõua ise 5000 inimeseni.

   Kuid Sul on eeldatavasti inimesi, kes Sind usaldavad: ema, vennad, õde, sõbranna, jne.

   Küsi, kas nad toetaks Sind valimistel.

   Kui jah, siis küsi, kas nad aitaks Sind ka kampaanias!

   See on järgmisi kohti, kus tehakse viga.

   Sinu agendid/abilised ei saa ega suuda Sind tutvustada, Sind sinu nimega pastakaid jagades usaldusväärseks kaubaks muuta!

   Ära arva, et nad Sulle ühtki lisahäält suudaks kaubelda!

   Kuid nad suudavad Sul jõuda kaugemale.

   Kasuta neid selleks, et nad tuleks Sinuga kaasa ukselt uksele käies, aitaks finantseerida populaarset kontserti, kus soovid samuti tantsu lüüa ja esile astuda, jne.

   Eriti hästi toimib, kui käite Sinu agentide sõprade ja tuttavate uste taga koos nendega ja nende endi poolt eelnevalt hoolega koostatud nimekirjade alusel.

   Või kutsuvad nad sind oma peole, et saaksid tuttavaks 10 nende töökaaslasega.

   See peab toimuma sundimatult.

   Nii müüaksegi usaldust.

10. Kasutage loomingulisi lahendusi tähelepanu võitmiseks!

    Kõik me teame, kuidas Indrek Tarand on lõbusaid videod kasutanud Europarlamenti pääsemiseks.

    Peaaegu null-eelarvega.

    Mäletan, et omal ajal käis linnavalikogusse kandideerinud Erika Salumäe konkurentide korraldatud valmisüritustel koos trekirattaga ja seistes rattal käed lahti, kogunes rahvas koheselt tema ümber. Konkurentide valmisüritus oligi kaaperdatud.

    Reklaamimaailmas kehtib põhimõte, et Sul peab kas olema väga innovatiivne tähelepanu haarav lahendus, või peab Sul oleme väga palju raha igavate kordustega mällu tungimiseks.

    Valik on teie!

11. Aidake oma valijad valima!

    Kui sul on 100 valijat, kellest pooled ei viitsi valima tulla, oled süüdi Sina ise!

    Kui nad ei viitsi osaleda ei eel-, e-, ega pärisvalmistel, siis on see Sinu tegemata töö.

    Kuidas saada valijad valima?

    Pakkudes raha või pudelit, nagu mõnelpool kombeks? Ei soovita.

    Saab ka asju seaduslikult asju ajades!

    Esiteks, Sind ei huvita, et kõik Eesti inimesed valima tuleks. Ära nende pärast muretse.

    Muretse, et Sinule hääle andjad kohal oleks.

    Uuri neilt, kas nad teavad, kuidas e-valimistel häält anda (väga paljud pensionärid ei saa sellega hakkama!)

    Uuri, kas nad saavad iseseisvalt valimispäeval liikuda, või kas neil on tellitud valimiskast koju!

    Saada neile, kellega oled isiklikult suhelnud, isiklik meeldetuletusmeil ja sms, et neil ei läheks meelest.

    Helista neile, kelles kahtled. Vajadusel paku, et mõni su agentidest pakub neile tasuta transporti.

    Arvad, et see on liigne?!

    Ma olen näinud korduvalt, kui napilt võib valimiskünnis või valimisvõit mööda minna.

    Kui puudu jääb 5, 10 või 50 häält, kes lihtsalt ei viitsinud valima tulla.

Asi pole kommunikatsioonis

 

Üks enimlevinud väljendeid, millest haaratakse kinni siis, kui asjad lootusetult pekki on minemas või juba läinud, kõlab: „meil on kommunikatsiooniprobleem“. Ilmselt olete seda kuulnud sadu kordi. Kodus. Valitsuselt. Ametnikelt. Lugenud lehest. Oma tööst lähtuvalt olen seda väljendit viimase enam kui 20 aasta kuulnud veel kordades enam kui teie. Minu poole on pöördutud siis, kui arvatakse, et kauaoodatud munemise loogilise jätkuna ongi käes tema ise - kommunikatsioonprobleem. Või kui soovitakse seda ennetavalt vältida.

Käesoleva vaktsineerimiskriisi enim korrutatud mõte on jällegi sama. Väidetavalt ei saa keegi kommunikatsiooniga hakkama. Me kuuleme iga päev erinevaid fakte, eri hinnanguid perspektiivile. Ja tundub, nagu poleks rääkijad kunagi omavahel kohtunud, et millestki ühtmoodi aru saada. Vahel tundub, et pole tööl õigeid inimesi. Ja et need, kes on, pole kompetentsed. Teinekord oleme nõutud, sest meid närib tundmus, et meist kui kommunikatsioonipartnerist ei hoolita piisavalt. Meiega hämatakse.

Just siit tahaksin nn kommunikatsiooniprobleemi olemust edasi lahata. Ma väidan, et väga tihti, võib-olla, et isegi enamus kordades, millega olen kokku puutunud oma elus praktikas, pole asi tegelikult kommunikatsioonis. Meiega ei hämata. Iva on sügavamal. Probleemid algavad ammu enne. Lubage, ma selgitan.

Kommunikatsiooniprotsessist võib rääkida mudelite ja stareegiate kontekstis. Võib eristada teavitamist, reklaami, propagandat jne. Kuid laias laastus olen kokku puutunud vaid kahte tüüpi kommuniatsiooniliste vajadustega. Ühel juhul on vaja midagi maha müüa. Teisel juhul on vaja kasvatada usaldust ja vastastikust positiivset sõltuvust.

Esimese näite puhul võime endamisi mõelda kas valimiskampaaniale või investeerimis- ja laenutoodetele. Peojärgsest üheöö-elamuse hankimisest või peagi eiteakust turgudele saabuvast „jeesti maasikast“.

Teise olukorra iseloomustamiseks peaks kasusaamise perspektiiv olema pikem. Olgu siis tegu abieluga, töösuhte, toote- või poliitbrändi kuvandiga.

Kommunikatsiooniprotsess, mida kummagi mudeli puhul kasutada, erineb peamiselt selle poolest, et ühel juhul eeldatakse kommunikatsioonist vastastikku kasu, teisel puhul aga peamiselt ühepoolset tulu.

Iga kord kui keegi helistab või kirjutab ja palub aidata „kommunikatsiooniga“, püüan esmalt aru saada, millega tegu. Millist kasu loodetakse. Kas klientidele, meediale, jt infosaajatele on vaja müts sügavalt silmile tõmmata, või on vaja kasvatada pikajalist vastatikust usaldust ja õnnetunnet. Pean möönma, et 75% juhtudel pöördutakse siis, kui vaja müüa, teavitada, musta valgeks rääkida. Ja asi pole sugugi selles, et infoloojad oleks halbade plaanidega kurjad natsissistid või alatud manipulaatorid. Eksivad ka need, kes arvavad, et riigi palgal eri ametkondades töötavad sajad kõrgelt tasutastaud PR-spetsialistid oleks ebekompetentsed. Paljud neist on väga nutikad, enamus saavad hakkama igasugu teavitustööga. Organistasioonid ja neid juhtivad inimesed lihtsalt ei mõista, et vastastikuse kasu pikaajaline mudel oleks mõistlikum, säästlikum, kasutoovam ja suuremat rahuldust pakkuv. Aga miks seda näiliselt elementaarset tõde ei mõisteta?

Me ei peaks praegu pikemalt peatuma ühepoolse „tulgu-homme-või-veeuputus“ stiilis manipuleerimiskampaaniatel. Need ei ole mulle huvitavad, sest need kallutavad ühiskonda ühtede poole kaldu, luues tasakaalutuse tunde omakorda kogu ülejäänus ühiskonnas ja tõugates inimesi lõpmatutesse infosõdadesse. Sellist teadlikku või kogemata ühiskonna lõhestamist, kus igamees tekki enda peale üritab tõmmata, saab võrrelda keskmise Ameerika abielulahutusega, kus suur osa 10-20 aastaga kogutud varad jagatakse 10-aastase lahutusprotsessi käigus advokaatidele. Sellisel paarisuhtel ega ka ühiskonnal, kus suurem osa energiast kulub enda kehtestamisele teiste arvelt, ei saa olla tervisest punetavaid põski. Selline ühiskond on just niisama haige kui tema kõige nurkasurutum liige.

Minu jaoks saab iga edukas kommunikatsiooniprotsess alata üksnes ühest punktist: potentsiaalse kommunikatsioonipartneri sügavuti mõistmisest. Seda kutsutakse ka empaatiaks. Huviks. Ühelgi organistasioonil ei saa empaatiavõimet olla. Küll aga saab see olla või mitte olla organisatsiooni juhtidel. Eri olukorades valitakse juhte eri parameetrite alusel. Visionäär ja rahvamees ei kõlba saneerijaks. Ja vastupidi. Ka erinevatest kriisides väljatulek võib olla erinev: vahel on vaja etteotsa inimest, kes kamandab kõik vait. Vahel aga liidrit, kes kuulab ükshaaval kõigi muresid, lahkudes ametipostilt vaid taskuräti väljaväänamiseks.

Kui meile tundub, et meil on kommanikatsiooniprobleem, siis see oleks õnn, kui meil oleks midagi nii väikest! Sageli on probleemiks hoopis asjaolu, et meil on erinev nägemus saadavast kasust ja me pole üldse huvitunud kommunikatsioonipartneri vajadusest ja ootusest. Esimene ja suurim viga, mida tehakse igasuguses suhtluses igapäevaselt kõikvõimalikel ühiskonna tasanditel, seisneb soovis teisi enda seisukoha paremaks mõistmiseks ümber veenda. Või uinutada. Või infoga surnuks lüüa. Igatahes puudub selles protsessis dialoog. See on manipulatsioon. Mille taga peidavad end ükskõiksus ja hoolimatus. Egoism ja enesekeskus. Mugavus.

Kuid edukas kommunikatsioon peab alati olema dialoog. Isegi juhtudel, kus sinu vastas on kurt-tumm, teab tark juht, et kui ta ei suuda välja selgitada selle partneri vajadusi, soove ja ootusi, ei ole tal võimalustki oma edasises kommunikatsioonitegevuses olla edukas. Mitte keegi ei osta sult ühtki ideed, kui see ei vähend nende valu. Vahet pole, kas saadud infot kasutatakse hiljem alatuks manipuatsiooniks või vastastikuseks usalduse kasvuks, igal juhul on vaja igas kommuniaktsioonioprotsessis 80% ajast kuulata ja 20% rääkida. Nagu ütlevad kirikumehed, siis Jumal on loonud inimesele kaks kõrva ja vaid ühe suu.

Kuid ma tahaksin minna veelgi sügavamale ja visata kinda kõigile meile, kes me erinevates eluolukordades vastutame eesliinil teatud kommunikatsiooniprotsesside õnnestumise eest. Selleks, et õnnestuda, tuleb kõigepealt sügavuti mõista, mida meit oodatakse. Mõistmise eeldus on aga respekt partenri ja tema arvamuse suhtes. Vahel kohtun inimestega, kes liigitavad ajakirjanikke pea-või kõrvalvoolu kriteeriumi alusel õigeteks ja valedeks. Neid kuulates ei teki hetkekski kahtlus, et nad ei austa ei ajakirjanikke ega nende taga seisvaid lugejaid. Nende jaoks on olemas vaid üks tõde, mida saab üksnes vastuvaidlematult kuuutada. Selline kommunikatsioonimudel toimiks vaid vaakumis. See ei saa kunagi olla edukas ja kulutab tohutult palju resursse täiesti mõttetult. Siit siis see polariseerumine.

Seda kõike olen õppinud paljude näidete varal, mõned isiklikumad kui teised.

20 aasta eest oli mul kliendisuhe tollal värskelt tootmisettevõttest jaekaubandusfirmaks muutunud rõivaettevõttega. Iga nädal ilmusid lehtedes lood ettevõtte kehvast majanduseisust, kahjumitest. Aktsiahind püsis börsil nominaali lähedal. Selle asemel, et hakata tootma musta valgeks rääkivaid pressiteateid, kasutasin ma võimalust kuulamiseks. Ma tegin 10 süvaintervjuud inimestega, kes olid enim meedias andnud selle ettevõtte negatiivsele kuvandile hoogu juurde. Neist pooled oli analüütikud pankades ja investeermisfondides. Teine pool olid ajakirjanikud. Ma kohtusin ja arutasin kõigiga anonüümselt, miks nad sellesse ettevõttesse nii suure eelarvamusega suhtusid. Kui ma hiljem kõiki neid vestlusi analüüsisin, koorus välja üks kõige suurem mõjutaja. Ei, selleks polnud miinuste hulk bilansis. Ja mitte keegi ei kahelnud ka ettevõtte juhi heasoovlikkuses. Probleem oli sootuks isiklikum: enamus analüütikud ja ajakirjanikud olid ülekaalulised ja neile polnud enam selga mahtunud uue moebrändi riided. Ning sellest isiklikult saadud kogemusest suuremate järeldusteni jõudmine oli juba soovmõtlemise tulem. Me palusime neil anda meile pool aastat, et asju seemiselt paremini ümber korraldada. Pool aastat ilma iganädalaste paskvillideta. Nad nõustusid mõistvalt.

See lugu on hea näide, kuidas ilma kuulamiseta ja soovita päriselt mõista, ei sünni edukat kommunikatsiooni. Võttes arvesse kuuldu ja sobitades seda muude arenguprotsessidega, õnnestus meil negatiivse info hulka ja ülidist rahulolematust oluliselt vähendada. Täpselt aastaga kümnekordistus selle ettevõtte aktsiahind turul.

Kokku olen aastate jooksul sama taktikat kasutannud lugematute organisatsioonide ja meedia lepitamiseks. Iga kord on see kandnud vilja. Sest ma olen läinud kuulama, et mõista. Päriselt kuulama. Ja olen leidnud vastaspoolelt inimesed, kes on siiralt üllatunud, et keegi neid kuulata soovib.

Ma olin olnud tegev suhtekorralduses, õpetanud seda ala ülikoolides ja gümnaasiumites, kui mu naine soovis minust lahutada. Ta läkski pärast 13 ühist kooseluaastat minema uue armastatu juurde, sest „ma ei olnud teda kuulanud“. Mul oli ilmselgelt kommunikatsiooniprobleem. Hea, et ma siiski midagi sellest valdkonnast teadsin. Võtsin ennast kokku, süvenesin nii, nagu mitte kunagi varem kõigisse oma naise möödunud aasatate sõnadesse, näoilmetesse, vaikimistesse, millega ta oli mulle endas soovidest märku andnud. Panin ennast tema kingadesse ja püüdsin tunnetada iga olukorda tema nahas. Tundsin füüsiliselt tema väsimust ja frustratsiooni, kurbust ja meeleheidet. Seda nimetatakse ka peegeldamiseks. Mõistsin teda ühtäkki päriselt ja pühendusin uuesti. Võitlesin tema tagasitulemise nimel pärast enda sügavaimat sisekaemust nädalaid ja kuid. Ta nägi mu muutumist. Ja jäi mind uskuma. Tuli kolme kuu möödudes koju tagasi. Kaks viimast aastat oleme elanud täiesti uuel tasandil. Tõeliselt õnnelikena. Kas see oli ilus juhus? Või kavala mesijutu kommunikatsioonitaktika? Ei. Edukas kommunikastioon ei kanna mitte sõnu, vaid energiat, usaldust. Et seda edasi anda, peab kuulamise ja teadasaamise huvi olema läbinisti siiras.

Väidan, et vaktsineerimiskommunikatsioon meie riigis pole nii kehv mitte seepärast, et vaktsiini on vähe ja keegi ei suuda luua süsteemi selle haldamiseks, vaid kuna juhid pole tõsiselt maha istunud ega püüdnudki süviti mõista, mis on nende roll elanike ees. Ma mõtlen päriselt selle tunnetamist iga oma ihukarvaga, mitte üksnes külma peaga kainet mõistmist ala „nojah, hea ju oleks, aga praegu muudki tähtsamat teha“. Mitte ühteki tõisis nn kommunikatsiooniprobleemi ega ega kriisi ei võideta poolkõva pühendumusega. Kommuniktsiooniprobleemide lahendmiseks tuleb kuulata südamega. Igas olukorras.

Miks on see nii oluline? Sest juht, kes ei tunneta rahva või järgijate valu, stressi, meeleheidet, ei panusta ka õigele strateegiale. Ta magab maha õiged hetked, sest prioriteedid on sassis. Tal on alati aega küll, sest „küll nad ära kannatavad“.

Aga kui oleks istutud ja püütud päriselt mõista, oleks meil juba ammu digijärjekorrad, kus igamees oma vaktsineerimisaega näeks. See oleks tohutu samm valitsuse usalduse ja inimeste turvatunde suunas.

Niisiis, kui keegi taaskord teile teatab, et kusagil on kommunikatsiooniprobleem, siis ärge teda uskuge. Või siis erinevad definitsioonid: kommunikatsiooni ei peeta dialoogiks vastastikuse usalduse kasvatamise eesmärgil, vaid näiteks rääkimiseks rahva rahustamiseks. Kahtlustage samuti, et pigem valitseb seal asutuses ükskõiksus.

Ning olge kindlad, et olukorra tõsiduse mõistmiseks peab kriis veel palju valjemaks muutuma.

Ristisõjad Isamaa südames

Kui tuhande aasta eest peeti ristisõdasid paganate pööramiseks ristiusku, siis nüüdisajal peetakse ristisõdu ristiusuliste pööramiseks paganate usku. Sest paganate usk on vanem kui kristlus, seega osade arvates ka originaalsem ja meie loomusega paremini kooskõlas. Kaasajal on paganate usul uued ja progressivsemad nimed: liberaalsus ja kõikesallivus. Kuid see Isamaa südames käiv võitlus ei toimu ajaloolisel kombel relva ähvardusel ega ka mitte kloostrisse pattude kahetsema sundmise hirmus. See viiakse läbi tsiviliseeritult - kaastunde rõhutamise ja vähemuste õiguste kaitse egiidi all. Ja just neist ristisõdadest tõotab kujundeda ka Eesti huvitavamaid poliitilisi koldeid 2021 aastal. Kaalul on tegelikult kogu riigi tulevik.

Ühed näevad selles võitluses võimalust pääsemiseks keskaegsest pimedusest, astumaks tervemõistuseliste teaduseusku eurooplaste sekka. Teised aga püüavad keskaegseina mõjuvaid loosungeid kasutades päästa meid kaasaegse moraalituse ja ühiskonna kokkuvarisemise käest. Nii nagu USAs, nii ka Maarjamaal, on just see ürgne maailmavaateline vastuolu rahvast barrikaadidele tõukamas. Mis siis ikka muu kui needsamas fundamentaalsed riived inimeste hinges ka USA presidendivalmiste finaali eel juba rahvast tänavale märatsema tõid.

Olen seda postitust juba mitu korda alustanud ja siis taas peatanud. Tõukejõud - lugesin septembris ajakirjanik Vahur Kooritsa arutlust teemal, miks ResPublica ämmaemand Tõnis Kons pärast vaikelu aastaid nüüdäkki poliitilist kambäkki teeb. Koorits otsis vastuseid ettevõtjana tegutsenud Konsi firmade aastaaruannetest. Leides, et ega tal just hästi läinud ja et võlad maksuameti ees võivad rääkida soovist läbi poliitikasse naasmise oma rahalist seisu parandada. See kõik võib ka nii olla. Aga ilmselgelt ei ole rahalised raskused peamiseks murekohaks sellise kaliibriga poliitkombinaatorile. Konsi ja temaga sama edukate poliitmanipulaatorite mõttemaailmas ei ole kohta niisama ajaraiskamisele. Pigem on põhimõtted need, mis panevad eesmärkide nimel pingutama. Kas kõik, või mitte midagi.

Olin juba avaldamise mõttest loobunud, kui Tõnis Kons andis aga veel ühe tähendusrikka intervjuu 29.oktoobril Eesti Päevalhes, kus ta juba julgemalt oma tegelikke seisukohti avas. Väites, et seisab abieluteemalise rahvahääletuse vastu, sest see olevat päevapoliitiline perekond Helmede poolt koalitsiooni kavaldatud erahuvi. Kas tõesti? Olles suhelnud nii mitmete juhtivate keskerakondlaste kui ka isamaalastega, julgen pigem väita muud: abielu teema on eluliselt ouline nii Isamaale kui EKREle kui ka keskerakondalsest peaminister Ratasele. Ja iga erakonna sees on ka seksiasjus progressiivsemaid teistimõtlejaid. Nagu Konski.

Kuid eile jõudis meediasse ka Isamaaa-sisene appikarje. Ilmselt oldi märgatud sama, mis mindagi. Nüüd oli viimane aeg see postitus lõpuni kirjutada!

Olles aeg-ajalt ikka suhelnud nii endiste respublikaanide kui ka tänaste isamaalastega, ning vaadeldes Isamaa erakonna arengut viimastel aastatel, pakun Konsi tagasituleku põhjuseks hoopis muud. Nimelt näen selget ja karjuvat konflikti Konsi sõpruskonna ja Isamaa südametunnistuseks kujunenud Riina Solmani vahel. Õigemini on konflikt laiem – Isamaa deklareeritud traditsioonilsed pereväärtused, mida toetab ka EKRE ja mille vastu ei saa seega midagi olla ka end aktiivse kirikuskäijana eksponeerival Jüri Ratasel, on punane lipp libraalidele. Eriti valusalt mõjub soov fikseerida konstitutsioonis abielu mehe ja naise liiduna eesti seksuaalvähemuste üha paisuvatele ridadele. Tõnis Konsi julge ja radikaalne sõnavõtt tänavu veebruaris toimunud Isamaa volikogul, kuhu ta ennast üle aastate võitles, ei jätnud palju ruumi kahtlustele, et just peremudelite teema on tema agendaks. Nüüd tunnistas ta seda ka avalikult.

 Ma ei tunne Tõnis Konsi isklikult, kuigi osalesin minagi ResPublicale esimese uhke KOV valimisvõidu toonud valimiste toetusgrupis. Seevastu tunnen mitmeid inimesi, kes on juhtinud mu tähelepanu sellele, et Konsil pole traditsioonilist peret. Sõbrad kiidavad ta head analüütlist võimekust ja tohutut töökust. Ja mitte keegi ei paista tegevat saladust, et eraelus kuulub Kons seksuaalvähemuste hulka. See pole avalik info ja ma ei saa seda kuidagi ei kinnitada ega ümber lükata. Kuid samas, saates selleteemalise küsimuse selle postituse algversiooni näol läbilugemiseks ka Tõnis Konsile ja paludes talt kommentaari, ei saanud ma nädalate jooksul mingit reageeringut. 

Rahu, homoseksuaalsus pole kuidagi taunitav tegu kaasaegses Eestis. Mul on mitmeid häid tuttavaid, kes on julgenud kapist välja tulla. Maailmas on mitmeid tunnustatud psühholooge, kes väidavad, et kui inimkonnal poleks varuks aastatuhuhandete pikkust suunatud ristiusu põhist kasvatust, oleks 90% meist vähemasti bi-seksuaalsed. Võib-olla. Aga võib-olla ka meie õnneks. Vähemasti osad meist poleks siis täna siin!

Kuid tean ka mitmeid Eestis vägagi tuntud hurmureid, kes seniajani kapis istuvad. Mõnedki neist on koondumas valitsuse plaanitava referendumi "EI" kampaania taha. Homoseksuaalsust võib üldjuhul pidada iga inimese enda asjaks, kuid kui me räägime juba riiki kujundavast poliitikast, siis võib ka selline delikaatne fakt osutuda teatud sündmuste tõlgendamisel ülioluliseks. Seda arvesse võtmata ei saaks me aru, miks Isamaa sees juba mõnda aega käärib.

Traditsioonilised pereväärtused, nagu näevad seda EKRE ja ka Isamaa, baseeruvad mees-naine-laps-abielu teistest kooseluvormidest kõrgemaks ja paremaks pidamisele. Üha liberaalsemaks muutuvas maailmas, kus inimene tahab omale ise seksuaalsust ja sobivaid kooselumudeleid valida, hakkab traditsiooni järgijaid vaikselt kuid kindlalt vähemaks jääma. Siiski, kui teha rahvaküsitlus täna, on enam vähem kindel, et üle poole rahvastikust eelistab endiselt oma vanemate pärandit. Kui teha sama küsitlus näiteks kümne aasta pärast, võib juba pilt olla teine. Tegutseda tuleb kiiresti, mõistavad traditsioonide kummardajad oma viimast õlekõrt mõõtes.

See pole viimaste aastakümnete konflikt. Ja kindlasti mitte vaid Eesti eripära. Vastuolude juured ulatuvad sügavamale. Me näeme klassikaliste konservatiivide ja liberaalide sajanditevanuse konflikti taaslavastust, ei muud. Konservatiivid, sh Vargamäe Andres, on läbi ajaloo oma jõudu ja tarkust ammutanud piiblist, mis sedastab inimloomuse kui patuse ja kurja ning püüab läbi seaduste ja reglementide seada inimkäitumisele piire ja ideaale. Libraalid piiblisse kui pühasse raamatusse aga ei usu. Nende maailmavaade lähtub vastupidisest – inimese algne loomus on hea ja õilis, kuid üksnes mõttetud piirangud, kohustused, religioon jms tekitavad inimestes vastureaktsiooni ja on seega kõige halva tõukejõuks. Ka abielu määratlemine kitsalt mehe ja naise liiduna on liberaalide jaoks käsiteldav lubamatu reservatsioonina iidvana muinasjutu varemetel.

 Ma mõistan täielikult liberaalide, eriti aga vähemuste esindajate kätekäärimist. Kui homses Eestis peaks põhiseadusega saama abielust vaid ühe mehe ja naise liit, tunneks end riivatuna kõik muud peremudelid alates polügaamsetest kuni homoseksuaalseteni. Eesti homoseksuaalid, olgu neid pealegi vaid mõni tühine protsent, tahavad, et nende liitudele kehtiks kõik samad õigused, mis traditsioonilisele perelegi. Nad ei taha end tunda teisejärgulistena.Tühja sellest määratlusest, aga kui riik hakkab ühtedele peredele jagama toetusi, teistele aga mitte, siis räägime me juba ebavõrdusest.

 Kuid ma mõistan ka Isamaad ja EKREt – on ju nende ridades enim just kristliku maailmavaate toetajaid. Just traditsiooniline mudel peaks nende arvates kaitsma peret ja lapsi. Mis omakorda peaks olema ülemuslikud indiviidi vabadustest, õnneihalustest ja oma ihade eksponeerimisest. Ja miks mitte mitte eristuda oma loosungitega võimalikult relieefselt!

Olgu igaks juhuks selge ka siiskirjutaja positisoon: ma ei kiirusta õigustama ega kristiseerima kumbagi poolt. Sest mulle tundub, et ristiusust lähtuvad ja aastasadade jooksul meie geenidesse kodeeritud põhimõtted ei pea olema ilmtingimata riigi seaduste aluseks. Kuni suurem osa inimesi demokraatia tingimustes seda just nii ei otsusta. Kirik olgu kohaks, kus hoitagu moraaliküünalt kõrgel. Kuid riik on laiem kooslus, kus peame austusega suhtuma nii neisse, kes tahavad minna taevasse ja kui ka neisse, kel pole ka põrgu vastu midagi.

Kuigi ma isiklikult näen selgeid paarisuhte eeliseid väljendumas just traditsioonilises peremudelis, olen ma samas nõus, et inimloomus on sageli liiga nõrk, et sedavõrd kõrgeid ideaale omale eesmärgiks seada. On ju alati kergem möönda, et “parim viis ihast jagu saada, on sellele alistuda». Erinevad liikumised, mis on püüdnud inimesi vabastada küll seksuaalsetest kammitsatest, küll soolistest piiridest, küll toksilisest patriarhaalsest ülemvõimust, on kõik omal kombel tervitatavad inimese õnne otsingute ja elu mõtte ümberdefineerimise teel. Kui neid poleks, kui poleks mässu, poleks ka arengut.

Kas ja kuhu need otsingud välja viivad, pole aga endiselt selge. Võimalik, et millalgi naastakse arusaamiseni, et kindlad üldaktsepteeritud mehe-naise mudelid on ikkagi ühiskonnale turvalisemad. Seniks aga on kõigil meil oma õigused. Ka vähemustel. Ka neil, kes on sündinud mõne kromosoomidefektiga ega suuda leida armastust vastasugupooles. Ja isegi neil, kelle identiteet lapsena kogetud vägistamise tagajärjel suunda vahetas.

Siiski mööngem pragmaatikutena, et abielu kui institsutsioon on kaasajal tervenisti läbi kukkunud kontseptsioon, sest mitte keegi ei ela enam koos „kuni surm neid lahutab“,vaid pigem põhimõttel „üks suhe korraga“. Suurem osa ristiinimesi ei püri abielluma, vaid elab lihtsalt koos. Uue trendina on USAs on kasvanud enim abielu registreerimised 50ndatesse jõudnud ja juba mitmendas suhtes end proovile pannud inimeste vahel. Justkui veel enne surma teineteisele kinnitada: sa olid mulle parim.

Kuid miks siis vähemused niiväga abielu, mida ristirahvas ise ära põlgab, taga asjavad? Kas meil on oodata homoabielude buumi? Kahtlen. Pigem on asi soovis vabamalt lapsendada. Täna pole see neil nii lihtne. Kuid kui on armastus, tahetakse ka olla lapsevanemad. See on teema, mida aga vähemused veel avalikult rääkida ei taha. See lõhestaks ühiskonda veelgi valusamalt. Sest milliste psüühiliste kõrvalekalletega lapsed kasvaks kahe isaga peredes, on maailmas veel suht vähe uuritud valdkond. Seetõttu tuleb vähmustel oma asju ajada targalt. Samm sammu haaval oma õigusi suurendades.

Olgu kuidas on Eesti ühiskonna kaugenemisega traditsioonilistest selgete piiridega paarisuhetest, siiski on selge, et veel täna on trumbid nende käes, kes näevad eeliseid ainsuses mehe ja ainsuses naise suhte ülimuslikkuses. Nende käes on jäme ots nii Eestis kui Isamaas. Paljud neist ei mõtle oma tõekspidamiste kristlikule taustale, enamus neist ei käi kirikus ega loe enne magamajäämist issameiet. Pigem tundub neile lihtsalt, et vanamoodi on õigem. Intuitiivselt. Kogemuslikult. Ja ma ei näe, et see seltskond sooviks grammigi järgi anda. Põhimõtted ja väärtused on ainus asi võimu ja raha kõrval, mille eest ollakse valmis mitte üksnes võitlema, vaid ka surema.

Sõda tõotab tulla vali ja verine

 Mööngem, et kui vastab tõele minu versioon ja Tõnis Konsi Parempoolsete projekti südameks ongi vähemlaste ristisõda enamlastega, siis ei saa see sõda olla lõpuni võidukas vaid Isamaa sees võimu haarates. Tarvis on kukutada EKRE, Isamaa ja KE koalitsioon. Ehk kogu kurjuse ja vanamoodsuse telg. Ainult nii saab endid, sõpru ja kaasaegset teaduspõhist ühiskonda päästa halvimast – pimedast religioonist ja seksulaalsest üksluisusest. Eesti, kus mitte kõigil pole ühtmoodi hea, sest osa inimestest peavad oma loomust peitma, ei kõlba sel juhul neile niikuinii elamiseks. Ja Rootsi nad naljalt minna ei taha. Kui vähemlased nüüd midagi radikaalset ette ei võta, tuleb neil peagi siit riigist jalga lasta. Kui abielu kinnistataks mehe ja naise liiduna, on kõik läbi. Neil oleks piinlik elada keskajas.

Liberaalide õnneks on Eestis aga ka palju avarama silmavaatega parteisid nagu sotsid ja reform ja rohelised ja Eesti 200, kellel on absoluutselt savi, kes kellega magab. Nagu ka minul on ükspuha. Olen üsna kindel, et ettenägelik ja töökas Tõnis Kons on esimesi läbirääkimisi uute jõudude kokkumenteermiseks juba alustanud. Võimalik, et uus koalitsioon on juba kokku lepitud, tarvis on vaid Isamaa sees omad joped pukki aidata ja siis paleepööre efektselt lõpuni viia. Ma ei kahtle hetkekski, et eduka poliitstarteegina silma paistnud Tõnis Kons poleks seda tehes väga põhjalik ja ohtlik vastane ükskõik millisele poliittsunftile. Ja päris kindlasti võitleb ka tema kogu südame ja hingega. Võibolla isegi tulisemalt kui tema vastasleer. Ja oma hinges toetan minagi tema võitlust. Kasvõi sellepärast, et diskussioon parema abielusuhte vimalikkuse üle ei raugeks. Õnnetuid inimesi on meie ümber liiga palju - miks mitte siis eksperimenteerida!?
 

Pole ime, et lõpuks ka kristlikumad isamaalased asja läbi hammustasid ja Konsi vastu meediasõja kuulutasid. Veel pole ehk hilja sisemise lõhestaja paadist välja heitmiseks!

Lugude kriisist ehk kuidas majutushinnad Maarjamaal alla lüüa

Möödunud nädalavahetusel toimunud Lõuna-Eesti ralli on musternäide ideaalsest turismiturundusest. Teadmata täpset statistikat, pakun puusalt, et Otepää ja Tartu hotellid olid pilgeni mahamüüdud, paljud ralliraja äärde jäärnud toidukohad tegid aasta rekordkäibeid. Selle turismimagenti keskmes ei olnud mitte undavad autod ja tolmavad teed (mida siis-seal ka muul ajal kogeda saab) vaid ennekõike lugu meie oma sangaritest Ott Tänakust ja Marko Märtinist. Ilma nendeta oleks publiku hulk kümneid kordi tagasihoidlikum.

Turundusinimesed teavad, et tõeliselt populaarseks saamiseks on vaja kihvti lugu. Hea lugu ei ole kunagi läila kiidulaul, vaid eluline ja emotsionaalne rännak läbi uskumatute kontrastide. Võitlus ellujäämise nimel. Selline oli Steve Jobsi ja Apple lugu. Ja täpselt selline on olnud ka Ott Tänaku lugu, mille Urmo Aava Rally Estonia brändile oskuslikult külge pookis.

Paraku kestis see selle loo otsene mõju turismisektorile vaid kaks päeva. Ülejäänud 50 nädalavahetust ja nende vahele jäävad päevad tuleb hotellidel-toitlustuskohtadel püüda juba omal jõul rahaks nõiduda. Eksivad need vallajuhid, kes sellest ühest (olgugi traditsioonilisest) üritusest pikemajalist kasu piirkonna arengule lootsid. Vara veel! Nüüd peaks alles algama teie panustamine oma piirkonna tuntusesse!

Kõlagu see nii kurvalt kui tahes, aga Eestis on saniajani vaid üks lugu, mida saab turistidele müüa aastaringi. Ei, see pole odav õlu (olgugi, et ka see legend elab ja õitseb). See on Tallinna vanalinn. Aga ärge saage valesti aru, see pole mitte pealinna staatus ega kõrgepalgaliste töökohtade hulk. Ega ka mitte mingid vanad müürid, mis aastas miljoneid inimesi üle ilma ligi tõmbavad. See on nimelt muinasjutuline lugu ühest iidsest hästi hoitud, palju erinevaid valitsusi ja sõdu üle elanud, 50 aastat suletud olnud, kuid nüüd tänu pool ajast lauldes suhtlevast ja nii ka oma vabaduse kättevõidelnud rahvast imeliselt korda tehtud minilinnakeses. Meie õnn, et see lugu on lendu läinud ja masse ligi meelitanud. Selle ühe loo külge on poogitud sadu majutusasutusi, sadu toidukohti, sadu poekesi, kümneid muuseume. See üks lugu on teinud turismist kaugelt Eesti suurima ekspordiartikli, mis toob meile ligi miljardi eurot käivet.

Küsides endilt, miks enamus Eestit külastavaid turiste ei jõua endiselt Tallinnast kaugemale, ei tasuks vastust otsida kehvemates hotellides, maitsetus toidus ega ka kehvapoolses teeninduses. Lugusid, mis toidaks linnakesi ja külakesi aastaringi, lihtsalt pole! Rallid, suurkontsertid, vabariigi aastapäev jpm tänuväärseid ettevõtmisi annavad loo mõõtme välja küll, kuid see lugu tavaliselt üle 2 päeva ei kesta. Õnneks, turismisektori õnneks, on vähemasti meie 100 poolvihmast suvepäeva kõiksugu üritusi pilgeni täis poogitud. Kuid jah: üheksa ülejäänud kuud kohutavad aga kogu sektorit. Igal kevadel, vahetult enne hooaja algust, tuleb müüki mitmeid turismitalusid ja hotellikesi, kellele veel üks aasta sellist virelemist väljakannatamatu perspektiivina paistab.

Kui raha on palju, saab lugusid luua ka tühjale kohale, looduslikult ja kultuurilooliselt vaesesse paika. Neisse investeerides. Tuntumaid on kindlasti Hollywoodi filmikompanii käivitamine linnavälisele tühermaale, mille tulemusena ei kasvanud üksnes California turism miljoneid kordi, vaid taevassse kihutasid ka kinnisvarahinnad ja kõik muu. Kui Toivo Kurmeti kunagised plaanid uue Hollywoodi rajamiseks oleks leidnud rahva ja võimu tuge, võib-olla oleks Rapla täna Tallinnaga võdselt arenenud turismimeka ja kogu vahepealne 50 põllumaad Eesti kõige kõrgeima hinnaga elamumaa!

Ma ei tea, kas teie olete külastanud Lõuna-Leedus asuvat sealse miljonäri Viliumas Malinauskase rajatud nn Grutas-nõukogude parki, kus kaunisse männimetsa on kümnetele hektaritele kogutud hiiglaslikud kivistalinid ja kivileninid, keda on metsas rohkem kui seeni? Mina olen. See projekt on praktiliseks õppematerjaliks, kuidas luua lugu ühe teenuse ümber. Või õigemini vastupidi. Ja asjaolu, et pealinn Vilnius jääb 130km kaugusele, pole kedagi kunagi häirinud. Ei suvel ega talvel. Malinauskase pargi lugu on lihtne: Siberisse küüditatute lapsena jutustab ta nõukogude koleduse ja ilu loo kogu suuruses nii veenvalt, et pole turismibussi, mis tema hiigelparklasse ei keeraks. Vaid 2 miljoni eurose investeeringuga on ta suutnud panna püsti megaatraktsiooni, mis juba pea 20 aastat toob talle aastas ligi 30-40 miljonit eurot tulu aastas.

Üks huvitavaid lugude loomise õppetunde saabub meile Marokost. Tõis, ka siinkohal on tegu süllekukkunud looga. Tohutu turistide tähelepanu selle riigi vastu sai alguse 1942 aastal USAs vändatud filmist Casablanca, mida peetakse Tuulest Viidud ja Helisev Muusika kõrval üheks populaarseimaks filmiks kogu tollases läänemaailmas. Hinnanguliselt on viimase 80 aasta jooksul seda linna just filmist tiivustatuna külastanud üle 100 miljon inimese. Ja teatud mõttes toidab see üks film Maroko turismi ilmselt tänaseni juba inimeste arvelt, kes on vaid kuulnud filmi pealkirja ja tuntud tsitaate, kuid pole filmi ealeski näinud. Kuigi Casablanka ei ole Maroko pealinn, on ta tänini teatud mõttes must visit paigaks maailmas. Selle väljamõeldud ja peamiselt üldsegi Californias vändatud ühes kohvikus hargnenud armastuskolmnurga loo rääkis maailmale tuntuks filmimeeskond. Olnuks paljukirutud ja -armastatud Nolani võtted Lasnamäe karjääris kantud mitte Ukraina eluolust, vaid hoopiski Eesti omast ja kandnuks see film nime Tallinn, saanuks me UNESCO maailmapärandisse kantud loo kõrvale vee ühe palju kaasaegsema legendi. Pealkiri maksab, muu on tühitähi.

Aga nutmiseks pole põhjust! Tegelikkuses on ka terve Eestimaa täis lugusid! Olen turiminduses

tiirelnud aastaid ja kohtan pidevalt uskumatuid lugusid. Osad neist on suured nagu küüditamisest ellujäämine, laulev revolutsioon või saaremaa poisi saamine maailma kiireimaks rallimeheks. Georg Lurichi ja Baruto lugu näiteks, mille kaudu saaks maailmale rääkida loo virumaa eestlastest kui terve sajandi maailma kõige tugevamatest meestest, kuid mida keegi senini pole suutnud turismimootoriks kujundada.

Ja siis on veel sadu kui mitte kümneid tuhandeid väiksemaid lookesi, mille igaühe oskuslik turundus tooks toidu lauale kümnetele peredele. Kuid need lood ei ole tuntub, nii ilmsed. Need tuleb üles kaevata ja enda jaoks alles tööle panna.

Aru tuleks saada ühest: kui Tallinn oli juba valmis lugu, mille külge sai oma teenused pookida, siis muudes piirkondades tuleks esmalt alustada „oma suure loo“ leidmisest, kujundamisest, kommunikeerimisest ja maha müümisest. See on väga suur töö, mida ei suuda üksi teha mitte ükski hotell ega atraktsioon üksipäini. Kõik on kinni koostöös. Ja soovis oma piirkonda 12 kuul aastas õitsema panna. Isegi Jõgeva ja Järvamaal saab turismikäivet mitmekümnekordistada, kui vaid tahta. Kes ei usu, lugegu kindlasti edasi!

Ida-Virumaa „nautis“ aastaid Eesti peksupoisi ja naerualuse staatust. Mitte keegi ei soovinud sinna rännata ei üksi, ei perega. Isegi püssiähvardusel mitte. Saastatus, nõukaaegne koledus, umbkeelsed inimesed, okupandid, vaesus, narkomaania olid faktideks, mida me kõik peast teadsime ja uskusime. Lugu ise kõlas meie peades umbes nii: „Ida-Virumaale minnes saad shoki shoki otsa, süüa pole kusagil, keegi eesti keeelt ei räägi ja suure tõenäosusega saad peksa või varastavad naromaanid sul autol rattad alt“.

Ometigi on Ida-Virumaast 2018 aasta statistikas saanud kõige kiiremini kasvav turismimajandus Eestis. Tänavu püstitab turism maakonnas taas uusi rekordeid ja ühtäkki on 20 aastat samal tasemel püsinud hotellikohtade arv hakanud kerkima. Ootamatult on maakonda avastamas isegi soomlased, kes siia kunagi kippunud pole! Ühe aastaga ehitatakse juurde sama palju voodikohti kui seda tehti viimase 20 aasta jooksul. Küsige ükskõik, milliselt oma sõbralt ja te kuulete, et ta kas just käis või plaanib suvel kindlasti sõita Ida-Virumaale.

Mis vahepeal toimus, jäi ehk märkamatuks paljudele. Kogu maakond sai vaikselt lahti vanast loost ja meile hakati rääkima hoopis uut lugu hoopis teistsugusest piirkonnast. 2019 aastal kõlab see lugu umbes nii: „Eesti kõige põnevam ja kiiremini arenev kant imeliste liivarandade, puutumatu loodusliku mitmekesisuse ja võimsa kultuuripärandiga, mis on olnud räsitud ja mutta tambitud ning meie silme eest peidetud 70 aastat, kuid on imeliselt ja kaunilt uuele elule tärganud.“

Kas ma eksin? Kui ma ei eksi, siis küsigem see kõige olulisem küsimus: kuidas selline pööre

võimalikuks sai, ning vaese tuhkatriinu armetust loost tõusis hittlugu heasüdamlikust ja kaunist printsessist? Vastus on iseenesest lihte: mingil hetkel, nii 10 aastat tagasi, Jõhvis toimunud presidendi vastuvõtu eel sai kolmel-neljal kohalikul naisel lihtsalt kõrini, et nende kodu kuvand nii armetu oli. Nad tulid kokku ja asutasid turismiklastri, kuhu hakkasid üksteise järel liitma nii valdu, hotelle, toidukohti kui muid atraktsioone. Kõik panustasid raha oma piskust ega pärinud jultunult: aga kuidas just mina just sellest reklaamikampaaniast kasu saan, ah? Selle eduloo nimi on valdade ja erasektori koostöö vana inetu loo tapmise ja uue uhke ülesäratamise nimel. Ja see lugu näitab, et kui mitte isetseda ja korraks keskenduda, siis on võimalik kogu Eestimaa turism õitsele lüüa.

Ja kui suur lugu on leitud, saab selle külge pookida väiksemaid lookesi, naudinguid ja peadpööritavaid elamusi nagu Rally Estonia. Ühtäkki märkame, et tubade hinnad pärapõrgus on hakanud kukkuma, sest enam ei tule kümne suvise nädalavahetuse tuludest maksta kinni terve aasta kulusid!

Kuidas genereerida rohkem turgasme?!

Me kõik, kes oleme tegevad turimisäris, sooviksime, et meie täituvus oleks sajaprotsendine, et tagasiside oleks maksimaalselne, et iga turist soovitaks meid sõpradele ja tuleks ka ise kindlasti tagasi. Ja ülekõige sooviks, et iga meie külaline jätaks meie juurde kõik oma säästud!

Paraku on elu teistsugune. Olles nii turismiteenuste loojana kui giidina teenindanud tuhandeid välisturiste Eestis, olen süsteemselt kogunud ka tagasisidet sellest, mis neid on vaimustanud, ootusi ületanud, rahakotti spontaanselt avama sundinud või hämmastanud, olen jõudnud üsna veenvalt järelduseni, et keskmine turistide poolt Eestisse jäetav rahasumma võiks olla vähemasti topeltsuurem. Oleks vaid rohkem infot rohkematest kohtadest, et planeerida siinmail pikemat puhkust. Ja oskaks vaid kohalikud pakkuda oma rikkalikust maailmast rohkemat, põnevamat.

Kuigi aasta-aastalt oleme arengumaast jõudnud välja täiesti huvitavate, omanäoliste ja konkurentsivõimeliste teenusteni, kaunite ja omanäolitse disainhotellideni ja erakordselt tuumakate toidukohtadeni, napib meil senimaani oskust seda kõike kommunikeerida. Kui oskaksime, oleks meie ukse taga pikk järjekord!

Kommunikatsiooni ja turunduskonsultandina julgen välja tuue põhjuse, miks potentsiaalne“meie raha” turistidega koos Eestist taas välja rändab. Me ei oska turiste viia “turgasmini” – see on protsess, mis sarnaselt meie füsioloogilsele kõrgpunktile vajab sageli nii sundimatut spontaanust kui pikemat eelmängu, tugevamat vastastikust atraktiivsust, väga erilist emotsionaalset suhet, romantilist keskkonda, üksteise vajaduste põhjalikku tundmist ja samm-sammulist rahuldamist.

Sest igal turistil on mitte üksnes vajadused magada ja süüa, vaid ka unistused. Ta tahab külastada kohti, mille lood on huvitavad, magamisase pehme, toad romantilised, et saaks proovida kaasahaaravaid pisarateni naerutavaid tegevusi. Või tahab ta kogeda hoopiski erilist vaikust ja metsamüha. Ja ta tahab, et meie lood ja tegevused haakuks tema huvide ja seostega, tekitaks äratundmist ja paneks kujutlusvõime mühama. Kindel on üks: ta tahab tunda ennast sel päeval teie juures tõeliselt vaimustunult. Jah, kui tal pole probleemi sõita ka Tallinnast 200km kaugusele, kui tema peas ja ihus tekivad suuremat mõnu lubavad eelaistingud! Jah, ta on valmis panema veel 500 eurot selle kõige jaoks kõrvale.

Kuid kas suudame seda eelaimdust luua?

Lubage, ma selgitan veelkord. Liiga tihti pakume me vaimustust ja emotsioone otsivale turistile hoopiski majutust, süüa, renditehnikat ja võimalust ise ringi vaadata. Vaadates ringi visitestonia ja puhkaeesti lehtedel, paljude meie turismist elatuvate ettevõtjate kodulehtedel, märkan korduvaid sõnu nagu “unikaalne” ja “eriline”. Samas ei räägi need lehed ühtegi huvitavat lugu, mis oma põnevuses tähelepanu haaraks. Me ei oska kirjeldada seda emotsiooni, mis turiste hulluks ajaks. Ja me ei kipu garanteerima midagi. Sest me pole endas isegi kindlad.

Sageli võtab meie pakutava kõige paremini kokku sõnaühend “keskmine, normaalne hinna kvaliteedi suhe”. Ei, sellele järeldusele ei jõua turist mitte meie ülivõrdes sõnadevahus veebilehti sirvides ja värvirikkaid emotsioonituid fotosid vaadates, vaid pigem läbi elementaarse kogemusepõhise välistamisfiltri nende sõnade tagant sisu otsides.

Iga turismisbrändi keskmes peaks olema lugu. Miski, mis köidab tähelepanu ja hakkab kummitama. Ja lisaks lubadus, olla milleski kõige parem. See peab kõlama mitte enesekiitmise, vaid ridade vahelt väljaloetava veendumusena. Eestis on sadu maagilisi paikasid, kuid pea ühegi turismiedendaja lehelt me maagilist puudust ei saa.

Ma räägin teile ühe loo. Seda räägin turistidele tihti.

Kunagi ammu, 15 sajandil, rändas Tallinnasse Transilvaania noor tõmmu verega kõrgharitud farmatseut Johann Burchart de Belavary. See oli aeg, mil eestlaste nime mainimiseni ajalooürikutes kulus veel 4 ja nende asumiseni Tallinna 5 sajandit. Burchartite näol oli tegu ühe iidse Ungari kuningliku suguvõsa ühe haruga, mille juured ulatuvad tagasi 9 sajandissse ja kellele kuulusid tänase Ungarid, Horvaatias, Sloveenia ja Serbia territooriumil palju losse ja kindlusi. Johann Burchart ostis oma äri jaoks väikese maja Tallinna raadi ehk tänase raekoja vastas. See oli parim starteegiline valik. Kümme põlvkonda järjest pärandati selles apteegis peaapteekri amet järgmisele esikpojale. Nad kõik olid traditsiooni järgi Johannid. Tänaseni on just seesama maja Euroopa vanimaks järjepidevalt avatud apteegiks. Soovitan proovida vana retsepti järgi valminud klaretti, et rüübata end korraks tagasi neisse aegadesse.

Apteegi ja linnavalitsuse vahel oleval platsil asuval turul toimus sisuliselt kogu linna elu, siin asub senini isegi kivi, mille kohal riputati võlla nõidu, kes kristlikke tavasid ei tunnistanud. Apeegimajas võõrustasid Burchartid ka Liivimaa vanimat kroonikakirjutajat Baltasar Russowit, kes just siinsamas oma kroonika kirjutas. Ja Burchartitest ispireerituna kirjutas omakorda kaasaja Eesti kuulsamaid kirjanikke Indrek Hargla oma parima ajaloolis- krimiromaani “Apeeker Melchiorist”. Et apteeker oli keskaegses Tallinnas, kus elas pea 6000 inimest, linnapea kõrval üks tähtsamaid isikuid, abiellusid ka Burchartid mõistagi teiste kõrgaadlitega ja omasid rolle raadi liikmetest suur-gildi (kaupmeeste tsunft) ja väike-gildi (käsitööliste tsunft) vanemateni. Burchartid olid suguluses nii kuulsa vene poeedi Aleksander Puskiniga, nende järetulijate seas on näiteks kuulsa Lutheri vineerivabriku omanikud. Ja kuulsa Nõmme linnaosa rajaja Nikolai von Glehni isa Peter von Glehn oli abielus lausa kahe apteeker Johann Burcharti tütrega, Sophie ja Augustega. Johann Burcharti kuulsus oli teada üle terve tsaariimpeeriumi, mistõttu ka juba surev tsaar Peeter Suur lasi viimases hädas just Johann Burcharti enda juurde kutsuda. Paraku suri tsaar enne kui Johann peetrilinna jõudis. Apteeker Burchartite rohuaia kohal asuvad praegu Viru tänava lillemüüjad – kaasegse Eesti tuntuim lillemüügi koht. Johann Burchartist maha jäänud unikaasest tuhandete esemetega erakogust Mon Faible sai 19 sajanil alguse Tallinna Ajaloomuuseum. Burchartite suvekodu kohal laiub täna Tallinna Lauluväljak - tuntuimaid rahvarajatisi Eestis, kust sai alguse Eesti nõukogude ikkest vabanemiseni viinud Laulev Revolutsioon.Kui teil eestist käies üldse mõni nimi meelda tasuks jätta, on see Burchat Belevary de Sycava.

Pea iga kolmas maja keskaegses Tallinnas oli kuidagi seotud Burchartite või nende aadlikest hõimlastega.

Nende seas on õnnelikke ja kurbi lugusid. Üks lugu näiteks ulatub ka tänapäeva vägagi erilisel kombel. Et nõukogude ajal ei olnud kombeks oma põlvnemisest rääkida, seda tuli hoida saladuses, ei teadnud ka mina oma esivanematest midagi muud, kui et nad olid apteekrid. Apteekrid olid nii mu vanatädid Nina, Lidia kui Flora kui kaugel Vladivastokis sündinud vanaisa Paul-Artur-Ernst. Ńing vanavanaisa, kes töötas 30 aasta jooksul apteekrina nii Odessas, Moskva vanimas apteegis kui veel kümnekonnas tsaaririigi apteegis. Hiljem, juba esimese Eesti vabariigi ajal panid minu vanaisa ja vanavanaisa alguse Eesti edukaima mineraalvee tootmisele Värskas, mida nad algselt müüsid imerohuna apteegist. (Soovite proovida?! Jah, see on õudsalt soolane! Aga selline on ka olnud ajalugu!) Alles nende surma järel ürikuid uurides mõistsin, et tegelikult pärinen sellestsamast apteekrite suguvõsast minagi. 15 sajandil siiamaale rännanud ja 10 põlvkonda kestnud apteekrite dünastiale aluse pannud Johann Burchat oli minu 11 põlve vanaisa. Nagu aru saate, on mul Tallinna vanalinnaga ja iga siinse majaga oma isiklik seos kaugest ajast. Olen ka elanud siinsamas vanalinnas ja olen palju aastaid oma noorusest pühendanud kümnete vanalinna majade puhastamisele ja renoveerimisele. Tollal tegin seda intuitiivselt, oma põlvenemislugu teadmata. Usun, et kui keegi üldse, siis suudan olla teile parimaks giidiks Tallinnas.

See on lugu, mille olen teadlikult kujundanud selleks, et olla turistidele huvitav, mõjuda isiklikuna, veenda neid just minuga tuurile tulema ja minu soovitusi kuulama. Lood jäävad meelde. Sageli aastateks. Neid saab rääkida lühemalt ja pikemalt. Sageli saadetakse minu juurde oma sõpru ja tuttavaid: palun kas teeksid ka neile Tallinnas oma huvitava tuuri.

Lisaks suutmatusele rääkida oma lugu, on meie turismiettevõtete väheses atraktiivsuses süüdi soovimatus või oskamatus ennast selgelt brändida ja kommunikeerida. Soovides olla kõigi jaoks midagi, oleme sageli kõigile mittemiski. Me ei mõista, et turistid ei otsi mitte juhuslikke emotsioone ja vaheldust, vaid otsivad seda enda taustsüsteemist lähtuvalt. Kui hollandlased ihaldavad metsi ja marju, sest neil need puuduvad, siis lätlasele on see “tavaline” . Kui gurmeerestoranides regulaaselt toitujad ostivad veelgi erilisemaid maitseelamusi, võib lumises metsas sütel valmiv kala või seen olla neile tuhat korda suuremaks laenguks kui suvisel hotelli verandal nauditav keskpärasest lihast valminud grillpraad. Kui mehele võib Aidu karjääris pakutav jeepisafari karjääri serval “õhus rippudes” tunduda elu adrenaalinilaksuna, siis tema naine võib samast seiklusest saada shoki, eluaegse paranoia ja elu halvima mälestuse. Kui saksa turist on harjunud, et tema riigi linnades on paljud lõbustusteenused kõigile tasuta, siis on temas raske tekitada vaimustust tasuliste teenuste pakkumisega. Venelane on aga harjunud, et kõige eest tuleb igal sammul maksta ja kahtleb kvaliteedis kuin midagi muidu saab.

Liiga paljude Eesti turismikohtade reklaam on suunatud suvekuudel nende juures ja ümber toimuvale, kuid ¾ aastast on turisti jaoks olukord lubatust erinev. Ilusad liivarannad ja mõnus välisterass on lahedad vaid suvel, turismi tipphooajal, kuid kuhu ja miks minna puhkama ja vau-elamusi püüdma ülejäänud 9 kuu jooksul, mil hotellid ja sööklad tühjusest kummitavad, jääb tihti selgusetuks.

Teadlsed on ammu kindlaks teinud, et palju mõistlikum on arendada tugevamaks oma tugevusi, kui püüda higipull otsaees oma nõrkusi järele aidata. Turismikeelde tõlkides võiks see kõlada nii: kui te olete leidnud üles oma sügavaima emotsionaalse loo, siis ehitage kogu kommunikatsioon ja muud teenused selle külge, mitte ärge püüdke kopeerida natuke siit ja sealt ilma selgeid ükneses teile ainuomaseid seoseid loomata.

Turgasmideni jõudmine eeldab head inimpsühholoogia tundmist nagu iga turundus. Näiliselt kaks sarnast tegevust võivad atraktiivsuse seisukohast erineda nagu öö ja päev. Kui ma 2007 aastal Tallinnas Toompeal keskaegse vibukooliga alustasin, ei ennustanud mulle mitte ükski kogenud turismitegija mingit edu. Sest eks ennegi oli proovitud. Kuid ma ei müünud turistidele niivõrd noolega märkalaua tabamise elamust, vaid võimalust 20-50 aastastel vene ja ameerika “cawboydel” suhelda silmipimestavalt kaunites keskaegsetes rõivastes atraktiivsete ja seksikate tundmatute amatsoonidega. Ja võimalust koos nendega Tallinna iidse linnamüüri taustal kostümeeritult ja vibu või ambu käes hoides pilti teha. Kuue aastaga teenindasin ainuüksi Tallinnas selle atraktsiooniga üle 150 000 turisti.

Turgasmiga on nii nagu ka orgasmiga: komistades selleni ei jõua. Eestimaa on täis tuhendeid maagilisi paiku, sadu ja sadu lugusid, mis ootavad üleskorjamist ja ülesäratamist. Ning meie turismivankri ette rakendamist viisil, et neid lugusid on võimalik kogeda mentaalselt turismiettevõtete ja -sündmuste tutvustusi lugedes ja füüsiliselt kohapeal seotud rituaale, mänge või kujundeid järgi aimates.

Elu on nagu pidevalt eestlibisev muinasjutt. Ja paljud meie seast loodavad oma muinasjutulisi kogemusi läbi elada just võõrastesse kohtadesse reisides. Uskuge, see on teie teenimata raha, mille turgasmini jõudmata kliendid nukralt koju kaasa viivad.

Kas julgeme Danske kriisi abil kogu pangandust reformida?

Energiline Jaanus Karilaid tundub olevat hetkel kõigil nende lootus, kes tahavad kommertspangandust reformida. Isegi Mart Laar panustab just temale tulevas Eesti Panga nõukogus. Kuid kas Karilaid aga Danskest kaugemale pankade kullatud kandadele riskib astuda?

Kuigi paljude eestlaste jaoks jäid ehk ebameeldivad pangandusteemad 2018 aastasse ja uue kalendri seinale riputamisega need ka unusid, on Eestis piisavalt inimesi, keda need ka pärast kuuse põletamist endiselt magada ei lase. Sõltuvalt oma positisoonist nad kas ootavad või kardavad ühe veelgi suurema üsna pika süütenööriga pommi lõhkemist. Küsimus on kogu Eesti kommertspanganduse üle suurema kontrolli rakendamises. Või siis mitte.

Danske rahapesuskandaali eredat kärgatust pole mõtet enam ümber rääkida. Kuigi rahapesu on käesirutus kriminaalmaailmale, terroristidele, inimkauplejatele jpm ning ohustab kaudselt meie riigi julgeolekut, ei puuduta need sajad miljonid eurod tegelikult karvavõrkdi tavalist inimest. Mis meil enam täna kasu teadmisest, et kui pangad oleks kahtlastest rahakannetest rahapesu andmebürood õigeaegselt informeerinud ja kui finantsinspektsioon oleks pankade veresoontel püüdnud ka tegelikku pulssi tabada, võinuks meie riik avastatud ja rahapesuga seotud sajad miljardid oma eelarvesse konfiskeerida. Aga mis lännu, see lännu. Ja ega meie isklikud kontod sellest ikka puudutatud poleks saanud!

Aga pole halba ilma ilma heata. Danske panganduskriisile peame olema tänulikud pigem seetõttu, et see näitas meile kandikul kätte nõrkused valdkonnas, mida olime ekslikult pidanud oma auks ja uhkuseks. Ühtäkki mõistsime, et pankadele kehtivad ühiskonnas topeltstandardid. Samuti lähtuvad topeltmoraalist ametnikud ja poliitikud, kes pankade tegevust mitte kummardama, vaid valvama olid usaldatud. Mitmed ajakirjanikud ja poliitikud arvasid endid isegi nägevat aastatepikkust juurdunud vähkkasvajalikku korruptsioonikolli, mis on pankade miljardite eurode suurusele kasumijahi pidamise eripäradele allutanud nii erakondi kui võtmeametnikke.

Investeerimiskelmuste ohvritel uus lootus

Kuigi see võib tunduda krotsesksena, rõõmustas Ameerika juudi järjekindluse abil käima lükatud rahapesuskandaal vähemasti sadu Eesti inimesi. Võib-olla isegi tuhandeid! Esmalt inimesi, kes juba mitu aastat ilma piisava avaliku toe ja tähelepanuta on püüdnud pankade suvale tähelepanu juhtida. Neid inimesi ühendavaks jooneks on asjaolu, et nad on olnud ühe või teise kommertspanga klientideks ning neile osaks saanud ülekohtu tõttu pettunud. Need inimesed usaldasid meie pankadele oma säästud perioodil 2007-2015, paljud neist olid pankade VIP kliendid ega teadnud sellest, kuhu nende varahaldurid nende vara suunavad, midagi. Olles Bill Browderi tegutsemist meenutava iseseisva juurdluse käigus kogunud piisavalt infot mitme Eesti panga poolt piiritagustesse võlakirjadesse investeeeritud otsuste kohta, on pankade kliendid pisitasa kosunud veendumuses, et nendega on tehtud sulaselget rehepappi: pangad on nende sääste investeerides kogunud kopsakaid, miljonitesse eurodesse ulatuvaid preemiaid küll vahendus-, küll juhtimistasudena, ometigi on nemad oma rahast imselt igavesti ilma. Sest pangahärrade hoolsus võõra raha ümberkäimisel oli samavõrra nõrk, kuivõrd tugev oli nende tegude konfidentsiaalsus. Me räägime kümnetest miljonitest eurodest ja Armeenia, Aserbadzaani, Bulgaaria ja Rumeenia fondidest, mida erinevad pangad eri perioodidel vahendasid, müüsid ja ka juhtisid. See oli tublide Eesti inimeste raha, nende säästud. Ja seda raha ei viinud mitte majanduslangus ega vääramatu jõud, vaid pankade endi küsitavad otsused. Et kõigil juhtudel oli tegemist just pankade kelmustega, pole kohtud kinnitanud. Ega saanudki kinnitada, sest paljudel juhtudel saadi konfidentsiaalsusega kaetud dokumentidele iseseisvalt jälile alles liiga hilja – sellised kuriteod aeguvad peaaegu sama kiiresti kui on võlakirjade lunastamiseks aastaid ette nähtud! 

Siiski on märgilise tähtsusega neist esimene, Gild investeermispangas 13 miljoni euro haihtumine, mis kõigis kohtuastmetes ka panga häbiväärse lüüsaamisega lõppes. Swedbanki Rumeenia fondide kaasused tiirlevad veel seniajani kohtumajades. Enamus rahakaotanuist (suurem osa kümnenditagusustest Eesti ettevõtlikematest inimestest) loodab, et Danske juhtumi arengud pakuvad leevendust ka nende õiglustunde riivele. Raha, seda ilmselt ei looda enam keegi kunagi näha.

Pensionifondid vajavad hoolsamat kätt

Lisaks eelpoolnimetatud sadadele rahakaotanutele on Danske kriisist

kaudselt oma võimalust haistmas mitmed kriitilisema mõtlemisega homsed Eesti pensionärid. Kuidas nii? Teame ju kõik kurba tabelit, mis kuvab nagu rikkiläinud kell juba pikemat aega teise samba pensionifondide negatiivset tootlust. Selle taustal ei kipu aga nutikamatel meie seas ununema, et pensioniraha hoidjatel pole mitte üksnes õnn nende miljardite eurode pealt kopsakat automaattulu teenida, vaid neil peaks lasuma ka kohustus nendele usaldatud varaga hoolsalt läbi käia. Inimesed üle Eesti arutavad juba ammu selle üle, kuivõrd tark on oma pensionid usaldada nn spetsalistidele, kelle investeerimisotsuste pädevus kipub võrduma Soodetaga kooli ajalooõpetaja kompetentsiga. Äkki on pangal peidetud huvid? Äkki pole kontoll nende tegevuse üle piisavalt läbipaistev ja järelvalve piisavalt tugev? Miks LHV-l paremini läheb kui nn vanadel rasvunud pankadel? Miks on välisriikide pangad leidnud üles tulusamaid investeermisobjekte? Need küsimused on saunalavadel visad jahtuma.

Reformierakonnale hautakse kabelimatsu

Kolmandana võiks Danske kriisi üle rõõmustamas näha kõiki neid erakondi ja poliitikuid, kes on oma eesmärkideks eelseisvate valmiste eel seadnud Reformierakonna tuhastamise. Ja mitte asjata! Kipub olema paratamatu tõsiasi, et sama sagedusega, kui Lääne ja Ida uurimispartnerid meie prokuratuurile rahapesu kohta aasattel 2009-2015 vihjeid saatsid, pühkisid pangad, finantsinspektsioon ja prokuratuur neid sama osavalt töölaualt sahtlisse. Suuremas osas ajast oli Eestis sel ajal võimuliider Reformierakond.

Kuigi seadus kohustab igast kuriteokahtlusest teatama ja prokuratuuri seda kahtlust ka menetluse käigus põhjalikult kontrollima, levis sel perioodil Eestis pigem vastupidine praktika. Nagu tollased asjapulgad meile täna südant puistavad, siis oli tollal nii maa külmand kui kärss kärnas. Polnud

oskustega inimesi, seadused ei võimaldanud rahapesu kahtlusi lõpuni menetleda, kaheldi Venemaa organite koostöövalmiduses, ei liikunud info, polnud asja mastaapsusest piisavat ülevaadet. Sellest, et rahapesu vastu võitlemiseks loodud valitsuskomisoni esimees, Finantsinspektsiooni nõukogu esimees ning rahandusminister reformierakondlane Jürgen Ligi sisuliselt mitte kunagi valitsuskomisjonis nende teemade arutamise juures ei viibinud ja kuidas ta oma „kaudset kohaolu“ põhjendas, on saanud juba rahvafolkloor. Lekkinud nõukogu protokollid tõestavad, et infot ja kahtlusi oli ja seda ka spetsialistide poolt poliitikutele jagati, kuid see „ei häirinud“ võimutäiust! Olgu siis tegu poliitilise lintsimise, ülla sooviga lahendada Eestile häbiväärne probleem sisuliselt ja lõplikult, või mõlemaga samaaegselt, tuleks igal juhul tunnustada Riigikogu Õiguskomisjoni eesotsas seisva läänemaa mehe Jaanus Karilaiu printsipiaalsust ja vastuvoolu ujumise julgust. Ning ka esimesi lahinguvõite.

Konfidentsiaalsus, stabiilsus ja hoolsuskohustus

Kõigi ülalmainitud gruppide õnn pole aga veel saabunud. Sest nende vastasleer kaitseb ennast visalt ega lase nii kergesti ümberdefineerida kolme märgililist võlusõna. Mis asi on konfidentsiaalsus, mis ei luba meil ega ka mitte Riigikogu komsjonidel piiluda kommertspankades kontrollmenetlusi läbi viima pidanud Finantsinspektsiooni töölauale? Mis asi on turu stabiilsus, mille tagamise nimel on Riigikogu Õiguskomisjoni „haiglasest huvist“ hirmunud suurpangad oma lobimeeskonnaga käinud isegi peaministri, presidendi ja kaitsepolitsei jutul? Ja mis asi on ikkagi hoolsuskohustus, mida pangad pole ilmselt sageli piisava kohusetundega täitnud ei arvatavast rahapesust raporteerimisel ega ka oma enda klientide säästudega ümberkäimisel? Just nende kolme sõna taha tundub olevat maetud koer: kas me suudame Danske panga kriisi poolt meile ulatatud võtmed kätte võtta? Ja seejärel lahti keerata ka nende salakambrite uksed, mida panagandussektor nii kiivalt seni vaid enda teada on hoidnud. Või siis ikkagi mitte?

Stabiilsus ei tähenda pankadele pugemist!

Pakun, et näiteks ühte ust avades võib ilmneda, et rahandusministeerium, Eesti Pank, Finantsinspektsioon, prokuratuur, pikalt Eesti rahandust poliitiliselt suunanud Reformierakond, Kaitsepolitsei, hulk erinevate erakondade juhtivpoliitikuid jpt lugupeetud isikuid ja asutusi on aastaid kergekäeliselt kõrgetele konfidentsiaalsusnõuetele hosiannat hüüdes tegelikkuses pangandusturu stabiilsuse tagamise vajadust sootuks valesti tõlgendanud. Et seaduste mõte ei seisnegi mitte vajaduses kaitsta panku turulainetuste eest, vaid hoopis vajaduses nõuda pankadelt karmikäeliselt palju suuremat läbipaistvust. Kõiges peale isikuandmete. Nii mõnelegi võib siis tulla üllatusena, kuidas defineerib Finantsinspektsiooni seaduse kolmas paragrahv selle pehemelt öeldes ülekullatud palkadega mugavusasutuse rolli: „Finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse... kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel.

Kas võime siit järeldada, et kui pangaklientide rahad on lännu ja suurte pankade usaldusväärsus aastaid viljeletud rahapesuga seoses alla kriitilise taseme vajunud, ei peaks ka Finantsinspektisooni juhtide käsi kõige rõõmsamini käima? Kamoon, me kõik teame ju, et Vene raha ligimeelitamisega tegelenud nn kinnised osakonnad olid pea kõigi pankades ja „dansket tehti“ siinmail hoogsalt ja segamatult palju aastaid kõigi võimuorganite silme all. Kusjuures ma tõesti ei tea, kas rahapesu andmebüroo ühe endise juhtkonna liikme poolt antud tunnistus, et „pangad jagasid aastaid poliitikutele ka nummerdamata krediitkaarte“, kuulub müstifikatsioonide valdkonda või oli see tegelik igapäevane praktika, mille vilju tänaseni nopime?

Liiga suur isikute seotus

Nende inimeste rindejoont, kes oleks Danske kriisi hea meelega pigem maha vaikinud, kuna see nende hinnangul kahjustab Eesti riigi mainet, saab vaadelda ka teisest küljest. Kuigi meil on kombeks mõeldagi Eestist kui korporatiivsest ühiskonnast, kus kohtusaalis sama kaasust arutavad advokaat, prokurör ja kohtunik on klassikaaslased, näitab pankades aastaid toimunud suva selgelt, et me oleme teatud suhteliine pidi korruptsiooni sissehiilimise vastu hambutud. Konkreetsed näited kõnelevad meile samadest isikutest, kes veel eile vastutasid suures kommertspangas investorite varaga tehtud tehingute eest ning juhivad täna uuel töökohal järelvalveasutuses menetlusi sama panga tehingutes rikkumiste tuvastamiseks. Isik, kes juhtis varem Rahapesu Andmebürood, asus tööle suure kommertspanga rahapesu takistamise valdkonna juhina. Paratamatult ei saa me üle ega ümber kahtlusest, et pangad on eluliselt vajanud nii oskusteavet, siseinfot kui ka häid inimlikke suhteid oma positsiooni kindlustamiseks. Kui siia lisada veel läbianalüüsimata rahastuse mõju ehk asjaolu, et meie pankade läbipaistvuse üle järelvalve teostaja eelarve ja Eesti vaieldmatult kõige tipumasse tippu kuuluvad palgad ei sõltu mitte grammigi ei nende töö efektiivsusest, menetlustuelmusest ega seadsuega pandud riigi prioriteetidest, vaid üksnes kommertspankade endi iga-aastatest sissemaksetest, saame kokku intrigeeriva filmistsenaariumi. Paraku pole see film, vaid meie Eesti elu.

Ma ei imesta, et kogu 2018 vältel on pangandust tabanud kriisi ja selle võimalike järellainetuste osas kõige kidakeelsemaks osutunud pangad ise. Korportaiivse vastutustunde kõige reklaamimaiamatest gladiaatoritest on järel vaid lipsustatud hiirekesed. Mul oli hea meel aasta viimasel nädalal lugeda ühe vähese ja põhimõttekindla pankade suva vastu võitleva H.H. Luige üleskutset argusele lõpp teha. Kas ja kes aga suudab seda argust halvustada olukorras, kus me kõik suuremal või vähemal määral sõltume headest laenusuhtest pankadega? Kus on need jõud, mis isegi meediaäride arakslöömise järel panku Eesti huvidele allutada suudaks?

Hetkel ei näe ma selles õnnetooja rollis suurt mitte kedagi peale Haapsalust pärit energilise poliitiku Jaanus Karilaiu. Karilaid, endine KAPO juht Raivo Aeg ja laulja Hardi Volmer on tänases Riigikogus olnud tulisemad võitlejad panganduse suurte saladuste ilmsiksaamise nimel. Asjaolu, et samal ajal on Valitsuse pressibüroo seismas kõigi riigiasutuste koordineeritud seisukohtade poliitkorrektse sõnastasmie eest ning et õiguskomisjoni “jonnipunnidele on „võtke hoogu maha“ stiilis sõnumeid saadetud nii kaitsepolitsei, presidendi kantselei kui peaministri büroo ridadest, ei anna just suurt lootust kriisiõppetundide käigus kättevõidetu maksimaalseks ellurakendamiseks. Aga äkki keegi veel julgeb toetada kogu panganduse reformimist?