Kommunikatsiooniprobleem või vastutustundetu valetamine?

Meil oli kommunikatsiooniprobleem, teatas endine peaminister Andrus Ansip pärast seda, kui rahvas oli Reformierakonna eestveetava valitsuskoalitsiooni nimel käinud välja soovi rahastada oma perede  ja väiksesepalgalise rahvaenamuse heaolu kasvatamist lubanud valmislubadust läbi alkoholi ja kütuseaktsiisi tõstmise läbi pilvede. Sama kordas ka istuv peamister usinasti järgmisel päeval juba ametlikult. Ja rahvas ilmutaski rahunemise märke: kui kommunikatsiooniprobleem, siis kommunikatsiooniprobleem. Hea tunne, et vähemasti ei midagi hullemat!

See seik pani mind taaskord endalt küsima, mis asi on õieti see kommunikastiooniprobleem, millega viimasel ajal nõnda sagedasti erinevaid avalikke äpardusi õigustatakse. Või vähemasti välja vabandada püütakse. Seda kõike olukorras, kus antud parteid ümbritseb kümmekond professionaalset kommunikatsiooninõustajat nii erakonnas, Valitsuse kommunikatsioonibüroos, Riigikogu kantseleis ja lisaks veel nende käsituses olevad erafirmadest pärit spinndoktorid. Ja omamoodi huvitav on ka arutleda, kust pärineb selle sõna maagia, et teda üle huulte libistades õnnestub hullunud rahvahulke  suhteliselt kergesti rahustada.

Ehk tuleb kellelegi meelde koolides õpitud kommunikatsioonimudel, mille ühes ääres on sõna lendulaskja ja teises servas sõnumi vastuvõtja, kelle ülesandeks jäi selle dekodeerimine. Sellise mudeli pealt on lihtne näidata, et kommunikatsiooniprobleemi peamine olemus saab seisneda vaid selles, kui keeruliselt, asjatundmatult  või väheusutuvalt on sõnum formuleeritud konkreetse adressaadi jaoks. Ja sellist probleemi saab küllalt lihtsalt ravida, kui kujutada endale vaid paremini ette, mida kuulaja ootab, kuidas mõtleb ja mil moel kuuldut tõlgendab.  Või millised sammud peaks koos sõnumiga välja käidama, et jutt usaldust ärataks. Mõistagi on olulised ka aeg ja koht, kommunikatsioonikanali õige valimine ja sõnumi kordumiste piisav arv.

Nagu näiteks targad suhteajakirjad õpetavad, ei piisa abielumehepoolse armastuseavaldusena hommikust õhtuni töörabamisest, abiks on ka hellad sõnad, lilled ja naisele võimaldatav vaba aeg.  Neid kõiki asju annab aga kommunikatsiooni parendamisega lihvida senikaua, kuni mees armukesega vahele jääb. Pärast seda pole probleemi keskmeks enam kommunikatsioon, mida üleselgitamistega parandada annaks. Pigem muudab nn kommunikatsiooniprobleemi ravimine, mille käigus mees soovib naisele „kõik ära selgitada“ sageli asja vaid hullemaks. Abi ei pruugi olla isegi suurele ringristmikule paigaldatud ahastust väljendavatest „ma armastan sind, Maria“ stiilis hiigelplakatitest.

Olen kommunikasiooni alal nõustanud nii erakondi, ettevõtteid kui eraisikuid, kokku ligi 20 aastat. Ja ma pole olnud üksi: suhtekorraldajaid, kommunikatsioonieksperte, õppejõude jm sellel alal higipull otsaees kündnud asjatundjaid on Eestis kümneid ja isegi sadu! Kahetsusega tuleb tunnistada, et meie töö on olnud siiski väheviljakas, sest nn diagnoosipanemisega on meil ikkagi veel essisti. Kui aga panna vale diagnoos, siis pole ka võimalik patsienti ravida.

Kuigi laiemalt mõeldes on kommunikatsioonil ju oma osa täita igasuguste probleemide lahendamisel, on oluline mõista, et kui üks asi on diagnoositud kommunikatsiooniprobleemina, viitab see otseselt ja primaarselt vajadusele seda läbi oskuslikuma suhtlemise ravida.  Tuleb mõista, et igat negatiivset sõnumit (näiteks õllehinna tõusu) pole võimalik muuta masside seas positiivseks. Või vähemasti pole seda võimalik lühikese aja ja olematu rahalise eelarvega. Ja päris kindlasti pole seda võimalik teha läbi usaldamatust sisendava isikuteringi.

Kommunikatsiooniprobleemiks ei saa minu hinnagul pidada näiteks olukorda, kus üks või teine poliitik, hambapasta või juuksuritöökoda ei suuda oma tuntust või populaarsust valmisvändatud reklaamklipiga karvavõrdki suurendada, kuna meediaostuks pole lihtsalt raha. Kaks –kolm raadioreklaami ja 2-3 lehekuulutust on ilmselgelt mahavisatud raha, mida ei märka peaaegu mitte keegi. Kahjuks ei piisa ka 2-3 kolmest näitamisest teles nn praimtaimis. Nende juhtumite diagnoos on rahapuudus, mida saab ravida vaid laenu võttes või rohkem teenides. Kuio kas te teate kui paljud ettevõtjad arvavad ise, et neil on just nimelt kommunikatsiooniprobleem. Ja nad teevad uue ja huvitavama klipi......

On selge, et diagnoosipanemise oskamatuse all ei kannata vaid Reformierakond või erakonnad laiemalt. Minu praktikas on mul tulnud sageli tegemist teha ettevõtetega, kes arvavad, et reklaam ja suhtekorraldus on piltlikult öeldes sitast saia tegemine. Mida rohkem antud arusaam inimestes levib, seda enam kipuvad nad siiralt uskuma, et nad võivad toota ja genereerida ükskõik mida, sest kusagil elavad kommunikatsioonivõlurid, kes selle ikka aitavad atraktiivseks muuta ja maha müüa. Ja sellise mõtlemise pahupoolele tuleb kanda kindlasti ka tema mõju üldisele mõtete kvaliteedile – kui sa usud, et sul on olemas oma geniaalne musta valgeks rääkiv suhtekorraldaja, siis kipud ka arvama, et võid ilma suurema pingutuseta seljatada kasvõi vanakuradi enda.  Rumalavõitu tarbijast rääkimata. Ja eriti täbar lugu on nende ettevõtjatega, kes pärast mitmekordset läbikukkumist bisnisis asuvad samu veendumusi katsetama riigitüüri etteotsa pürgides.

Veel näiteid elust enesest. Näiteks tuleb Eesti ettevõte turule uudse mobiiltelefoni prototüübiga, millega unistab vallutada kogu maailma. Ta panustab maailma ühes tihedamaima konkurentsiga valdkonnas tootearendusse 25 000 eurot, lisaks null eurot turuanalüüsile ja 500 eurot reklaamile ning saab oma kõigile arusaamatu vidinatüki omahinnaks turuhinnast umbes  seitse korda suurema arvu. Kuid start-up arendaja  arvates pole see ju probleem, sest ta teab lahendust:  kui pakkuda pr-mehele 1500 eurot, küllap siis too lahendab suurest unistusest ainsana eraldava kommunikatsiooniprobleemi. No tee midagi, et rahvas meie telefonidele tormi hakkaks jooksma, lahenda see kommunikatsiooniprobleem!

Aga vat ei lahenda, sest asi pole kommunikatsioonis, vaid konkurentsitult mõttetus tootes!

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas siis tänase valituskoalitsiooni puhul vastumeelsust tekitanud aktsiisitõusude näol oli tegemist kommunikatsiooniprobleemiga või mitte, tuleks astuda mõned sammud tagasi ja küsida, kas ja mida oleks parem selgitamine andnud. Ma kipun arvama, et kui mitte intellektuaalselt, siis vähemasti tunnetuslikult pole rahvas valdavas enamuses loll. Nn aktsiisiprobleem sai ju alguse sellest, et valimistel kandideerinud parteidel oli vaja eristuda suurte ja kõlavate lubadustega, nii mindigi kergema vastupanu teed: kuna midagi paremat lubada ei osatud, lubati eri valijagruppidele anda raha. Nende endi raha. Samas hoiduti valmisdebattide ajal igati selgitustest, millisest valija taskust see raha võetakse. See ei olnud kommunikatsiooniline viga, vaid teadlik ja valimisvõidu nimel rakendatud kommunikatsioonitaktika. Mõni võis seda pidada ka teadlikuks valetamiseks. Edasi nägi taktika ilmselt ette, et katteallikate detailset arutelu pole hea rahva ette tuua, sest siis tapetaks peamised katteallikad avaliku kriitika kaudu juba liiga varases etapis sootuks ja see muudaks koalitsioonil oma „ülioluliste valmislubaduste elluviimise“ ilmvõimatuks. Kui siis lõpuks aktsiisitõusudest teatati, püüti neist jätta mulje kui kõigi partnerite ühisest kaalutletud otsustest, et vahendada rahva pahameelenoolte lendumist üksnes juhterakonna pehmesse kohta. Ja selleks, et ka otsuses oleks väike ventiil, käidi algul välja utoopilised maksimumaktsiisid, mida seejärel varem kokkulepitud kommunikatsioonitaktika osana osavalt ajatati.

Kui nüüd küsida, kas tegu oli kommunikatsiooniprobleemiga, mida oleks päästnud rahva pahameeletormist oskuslikum selgitamine, siis on vastus kindel ei. Probleem on hoopiski peidus meie valimistes, kus paratamatusena tuleb püünele pääsemise nimel olla valmis suurte riskide võtmiseks ehk rahvale puru silma ajamisest. Kuna see on korduvalt läbiproovitud mehhanism, siis on ka eelnevalt teada, mil moel hilisemad vastuolud ületada. Parem kommunikatsioon antud valdkonnas ei saa kunagi tähendama ausamat, läbipaistvamat ja vastutustundelisemat rahvast kaasavat kommunikatsiooni. Viimasel juhul tuleks juba alguses tunnistada, et valimistele minnakse kaotama.

Seega paneksin mina sellele pahameeletormi vallandanud probleemile sootuks teistsuguse diagnoosi: võimulepürgijate puudulikud või sootuks puuduvad ideed, mida jätkuvalt kompenseeritakse ilma piisava analüüsita maksumaksjate taskute segipööramisega ning mida omakorda toetab meie  valimissüsteemi puudulikkus, mis võimaldab avalikult ja ilma vastutuseta rahvale valetada.

Kes veel aru ei saanud, neile selgitan veel ühe maalähedast paralleeli kasutades: kui isa lubab lastele, et kui nad lõpetavad õppeaasta heade hinnetega, siis sõidetakse reisile Legolandi, siis on see tore ja motiveeriv lubadus. Kui aga isa jätab ütlemata, et selle sõidu hinnaks on kõigi laste mänguasjade, ja jalgrataste hilisem mahamüümine, et reisiks võetud sms-laenu tagasi maksta, siis ei ole see enam kommunikatsiooniprobleem. Seda enam, kui peaks selguma, et üle poole võetud laenust mängis isa tegelikult maha kasiinos ja nüüd tuleb lastel loobuda koos sõpradega õues ratastel rallimisest. See on vastutustundetus, mitte oskamatus oma püüdlusi selgitada.

Niisiis, tahtmata olla dotseeriv, kordan üle: suurem osa kommunikatsiooniprobleemidena näidatud arusaamatusi ei lähtu mitte kehvast kommunikatsioonist vaid pakutavate ideede ja kaupade ilmselgest ebaatraktiivusest, mis nõuab kommunikatsioonistrateegias salgamist, valetamist, ülepaisutamist, jms. Kui aga rahvas pärast seda vaid rahulolematust või ükskõiksust väljendab, siis tasuks kommunikatsiooniekspertide asemel pöörduda selgeltnägijate ja mustkunstnike manu. Rahvale, kes aga moodsa sõnamängu kõiki aspekte ei pruugi haarata, piisab tõepoolest täiesti, kui ütlete, et olete oma veast aru saanud ja selleks olla kommunikatsiooniprobleem. Just hoomamatu kuid moodsa ja kõrgelennulise kõlaga sõna muutubki maagiliseks ja paraku ka üha univeraalsemalt kasutatavaks pea iga haigusilmingu puhul. 

Olgem ettevaatlikud!

Meil kõigil on õigus tappa

Vaatamata veidi provotseerivale pealkirjale ei kutsu ma siinkohal kedagi kaigast tõstma ega püssi haarama. Pigem püüaksin mõtiskleda, miks ma ei toeta üleüldist hullust selle Prantsuse koomiksilehe kaitseks. Pigem vastupidi.

Kunagi Äripäevas noore ajakirjanikuna töötades kuulsin sageli, kuidas mu armasad varastes kahekümnendates naiskolleegid üksteist välja sööma kutsudes hõikasid umbes-täpselt nii: „vanamutid, lähme“.  Proovisin paaril korral neid omavahel olles sama terminiga kõnetada, kuid põrkusin ootamatult tahtmatule solvumisele. Neile ei mahtunud kuidagi pähe, et mina, nende privaatsõpruskonna väline inimene julgen nende suhtes kasutada sellist alandavat terminit. Mis siis, et oli aru saada, et püüdsin omast arust nalja teha. Loomulikult lõpetasin, kuid jätsin ka meelde, et isegi juhul, kui inimene enda üle ise ironiseerib, pole teistel seda õigust. Mitte sõnavabaduse vaid inimliku lugupidamise vaatevinklist. Kodurahu huvides.

Esivanemate usk kallim kui elu

Ma ei tea, kuidas teie peres, kuid meil on nii, et kui mina oma naist koduseinte vahel paksmaoks sõiman ja tema mind idioodiks, siis pole hullu. Kõik muutub aga kohe, kui keegi peaks tulema tänaval ligi või kirjutama lehes minu naise kohta midagi sellist. Uskuge, teil tuleb minuga tõsine jutuajamine. Kui aga keegi arvab, et ta võib mind minu naise kuuldes naeruvääristada, siis ei julge ma garanteerida, et too tüüp kohe vastu hambaid ei saa ning pärast veel oma autost või vähemasti nende rehvidest lähiajal ilma ei jää. Lihtsalt mu naine on teist temperamenti, aser. Tal tõuseb veri pähe kiiremini kui keegi oma lause lõpetada on jõudnud. Aseritega ei saa autunde solvamisest midagi  palju hullemat korda saata. Kusjuures eriti innukalt kaitstakse mitte ennast, vaid inimesi, kes on sulle kallid.

Kuigi olen ise kirstlane, eelistab mu naine siiski oma esivanemate religiooni ja meil on kodus selles osas täielik teineteisemõistmine. Peame vastastikku lugu üksteise tõekspidamistest ja väärtusest. Õnneks pole ta usuhull nagu mina, ega taipa islamist suurt. Pigem seovad teda sellega tuttavad inimesed, meeldiv muusika ja riietusstiil, teadmine, et kõik tema esivanemad kandsid samu väärtusi. Just see muudab need tradistioonid talle armsaks. Kui ma kunagi arvaksin, et võin kodus tema esivanemate religiooni või tunnete üle ironiseerida, poleks mul mingitki lootust, et ta minuga nelipühikirikusse kaasa tuleks. Seni õnneks ta käib kaasas ja leiab ka sealt endale mõtteainest. Kui ma peaks aga võtma ette naise regulaarse tänitamise, laguneks meie pere nädalaga ja hinge jääksid sügavad haavad aastakümneteks.

Kas kuritarvitatud sõnavabadus võivad olla võrdsed tapmisega?

Targad meie ümber räägivad sõnavabaduse ülemuslikkusest ja ei paista aru saavat, et igasuguse vabadusega kaaneb alati vastutus. Kui me lapsevanematena oma lapsed iseseisvalt õue lubame ja neile vabaduse oma vaba aega ise planeerida anname, siis eeldame, et nad seda vabadust ei kuritarvita: kasse ei piina, naabrinaiselt kommi ei varasta ja koolis õpetajat roppustega üle ei vala. Me usaldame neile vabaduse koos vastutusega. Midagi sarnast kujutan ka ette sõnavabaduse puhul: me võime seda kuritarvitada, kuid siis peame ka olema valmis karistuseks. Nagu juhtus Prantsusmaal.

Üleüldse meenutan kooliskäinud inimesena, et sõnavabaduse idee mõte pole kunagi seisnenud selles, et sõnadega üksteist tümitada, alandada või narrida. See oli vist ikka pigem mõeldud selleks, et keegi meid oma domineeriva arvamusega allasuruda ei saaks. Sõna on kahe teraga mõõk, sageli teravam ja valusam kui päris relv.

Me siin läänes peame inimese elu viimased pool sajandit sedavõrd pühak, et pole olemas kuritegu, mis selle võtmist õigustaks. Kuid mitte nii kaua aega tagasi oli kõik veel vastupidi: solvamine tähendas aumeeste duelli, kus eeldati vähemasti ühte surma. Mul pole küll andmeid, kuid millegipärast arvan, et ka tänases maailmas on seitsmest miljardist inimesest vähemasti 5 miljardit valmis oma elust loobuma mingite suuremate ideaalide või väärtuste nimel. Paljudele on see nende pere, kuid veelgi rohkematel seisavad esivanemate traditsioonid ja sealt pärinevad uskumused perest kõrgemal. Mingi osa pole mitte üksnes valmis ise surema, vaid on valmis ka ka tapma neid, kes ohustavad nende identiteedi, maailmapilti.

Lääs kui kollektiivne mõrvar

Imestada pole siin tegelikult midagi, sest ka läänes oleme me inimõiguste ülistamise osas alles poolel teel. Meiegi ei saa oma tõekspidamisi kaitsta ilma tapmata. Ma räägin ennekõike riigi kaitsmise kontseptsioonist, mis annab meile justkui õiguse mõnuga tappa kõiki nende emade lapsi, kes juhtumisi on sündinud naaberriigis, mille napakas võimuanhe liider on otsustanud meie kodumaad rünnata ning on selleks tarbeks mobiliseerinud kõigi oma riigi emade pojad.  Selleks, et kristliku moraaliga lääs ei satuks päris vastuollu piibli kümne käsuga, oleme eristamas sõnu „tapma“ ja „mõrvama“. Et enda kaitseks tappa tohib aga mõrvata mitte.

Kuid tegelikult käitub ka lääs siiski kollektiivse mõrvarina, iseasi, et pole kedagi, kes tema üle kohut suudaks mõista. Pean silmas neid paljusid operatsioone, kus ka Eesti emade pojad uhkelt kaasa löövad ja ennast kahurilihaks ei häbene sättida. Need mõrvad pole enam ammu suunatud meie kodumaad rünnanud naaberriigi sõdurite vastu ega kvalifitseeru riigikaitsena. Nende õigustamiseks on loodud uus kontseptsioon: ennetav rünnak meie väärtusi (demokraatia,  sõnavabadus, naiste õigused, jms) ohustavate reziimide vastu. Ja nii me siis tapame ja mõrvamegi uhkelt Afganistaanis, Iraagis, Liibüas inimesi, kes pole meile kunagi midagi kurja teinud ega seda ka tõestatavalt plaaninud. Üksnes seetõttu, et nad võivad õõnestada meie väärtusi.

Kui küsida, miks ühtedel on õigus ironiseerida teiste pühadel tunnetel, mida nood teised sageli elust kõrgemalt väärtustavad, selgitame seda sõnavabaduse kontseptsiooniga. Kui aga on vaja kaitsta sedasama sõnavabadust, oleme valmis haarama relva ja saatma silmapilgutamata teise ilma tuhandeid süütuid inimesi, kelle ainus süü on olla sündinud teistsuguste uskumustega paigas sellesama päikese all. Huvitav, milline on siis nende õigus oma väärtusi kaitsta ja kuidas nad seda tegema peaks?

Ma olen seda meelt, et seni, kuni keegi võtab endale õiguse solvata ja tappa, on seesama moraalne õigus olemas ka neil, keda solvatakse ja tapetakse. 

Loomulikult pole see lahendus rahu ega teineteisemõistmise poole, kuid vähemasti on see võimalus ja õigus olemas kõigil meil. Jah, meil kõigil on õigus tappa. Ja ka selle eest vastutada vastavalt seadustele. Kui seda mõistame, siis saame ehk aru, kui hapras maailmas me tegelikult elame. Ja siis võiksime endilt küsida, kas ikka on mõistlik kedagi liigselt ärritada. ISIS islamiriigina on üheselt läänemaailma enda tegude vili, meie karistus.

Paulus: ärgem pahandagem teisiti uskujaid

Piiblis uues testamendis kirjutab apostel Paulus ühest põhimõttest, mille mõistmine aitaks meil luua oluliselt harmoonilisemat maailma, kui sõnavabaduse nimel loosungitega lehvitamine. See on empaatiavõime. Paulus kirjutab 2000 aastat tagasi juutidele, et kuigi lihasöömine ei rüveta inimest ja on seetõttu OK vaatamata sellele, et paljud neist usuvad siiski vastupidist  ja väldivad liha. Ta nimetab neid inimesi usus veel lapsukesteks, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ja kipuvad iga seadusetähte kõige rangemalt kohaldama. Kuid Paulus ei asu neid nõrgukesi mitte laitma, ümber veenma ega ka mõnitama, vaid ütleb kuldsed sõnad: et neid inimesi mitte pahandada, ega nende usku mitte kõigutada, ei  söö ka tema nendega koos olles kunagi liha.

Just sedasama mõistmist soovitan meile kõigile enne kui asume praktiseerima oma õigusi.

Ikka kodurahu huvides.

Ära usu hundi juttu ehk 25 küsimust, mida Riigikokku pürgijatelt küsida tasuks

Asjaolu, et meie riigis kehtib demokraatlik kord ja iga kodanik saab osaleda riigivõimu juurde püüdlejate valimises, ei tähenda veel kaugeltki seda, et valituks osutunud inimestel koos või eraldiseisvalt midagi kasulikku Eesti riigile pakkuda oleks. Kui suuvärk, näolapp, kõrge enesehinnang ja sellele vastav palgasoov välja arvata. Tark valija ei huvitu mitte vaegnägijatele suunatud reklaamidest tänavapildis ega loosungist, mis edasi-tagasi lubab viia, vaid püüab välja selgitada, mida kandidaadid tegelikult elust taipavad ja kui kompetsentsed on nad Riigikogu saalis üldse kätt tõstma. Tõsi, sõkalde seas võib vabalt leiduda ka teri, kuid nende väljasõelumise tööd peab iga valija kahjuks iseseisvalt tegema. Esitan siinkohal mõned kontrollküsimused, mida võiksite ise oma lemmikutelt küsida. (Võimalusel  hilisel ajal pimedas metsatukas näost näkku gestaapo taskulamp neile näkku suunatult.) Olen küsimused liigitanud nii, et nene abil saaks selgamaks nii kandideerimise tegelik motiiv, inimese isiklik agenda või selle puudumine ja tema taiplikkus.

MOTIIVID/AUSUS

1.       Kas olete kundagi annetanud raha oma erakonna jaoks? Kunas viimati ja mis summa? Kui seda pole tehud või on tegu marginaalse summaga, siis on see esimene indikaator, et tegelikult on sel inimesel sellest erakonnast ja tema eesmärkidest rahva keeli savi ning huvi hoopis mujal peidus.

2.       Kas oled kunagi annetanud raha või teinud midagi head inimestele, keda pead täna oma valijateks? Siit peaks selguma, kas sinu kandidaat on põhimõteteta ühepäevaliblikas, või on ta juba pikemalt kellegi või millegi pärast südant valutanud.

3.       Milline oleks teie palgahüpe riigikokku pääsemisel? Mida suurem on see hüpe, seda suurem tõenäosus, et üksnes palga pärast seda ette võetud saigi. Mina soovitaks eelistada neid inimesi, kes riigikokku minnes palgas ei võida, pigem kaotavad. Kui aga hüpe on üle 2x, võite üsna kindlalt arvata, et kõik ilus jutt täidab vaid materiaalset huvi.

4.       Millised on kolm suurimat ohvrit, mida peate seoses Riigikogusse asumisega tooma? Elu on näidanud, et tõeliselt suuri muutusi on ühiskonnas valmis läbi suruma inimesed, kes on selle nimel ka valmis kaotama. Kasvõi hea ja stabiilse senise töö. Isegi kui midagi kaotada pole, oskab tark kandidaat need kohad leida ja sõnastada.

5.       Kas olete kunagi algusest lõpuni läbi lugenud oma partei põhikirja ja teate, mille poolest erineb see konkureerivate erakondade omast? See on aususe kontrollküsimus. Kui keegi väidab end seda lugenud olevat, siis küsige kohe, mis talle seal ei meeldinud. Kui kõik meeldis, siis 100% tõenäossega ta seda lugenud pole või on lihtsalt loll.

6.       Nimetaga vähemasti 3 moraalset vääratust või professionaalset eksimust, milliste korral peate vajalikuks parteist ja riigikogust vabatahtlikult tagasi astuda? Nonii. Ma tean, et Eestis pole kombeks võimul olles kunagi millegi eest vastutust võtta. Aga eeldades, et uued kandideerijad on ehk vähemasti alguses rikkumatumad, tuleks neile anda võimalus need aspektid sõnastada. Kui vastuseks kõlab vaikus, siis võite aga olla kindlad, et nad on nõus vaikides maha müüma nii riigi kui selle elanikud, peaasi, et nende palk jookseb.

7.       Kas oleksite valmis tegema Riigikogu tööd oma tänase palgataseme juures, annetades ülejäänud sissetuleku lepingulistel alustel igakuiselt reaalsetele abivajajatele? See on üks olulisemaid küsimusi, mis peaks andma selgust, mis motiivid antud isikut tegelikult kannustavad. Väärikat palka tahab iga töömees, kuid rahamaius ja tööle pühendumus ei ole kahjuks sünonüümid?

8.       Kas teile on erakonnaga liitumise või riigikokku kandideerimise eest kunagi midagi lubatud? Ka see on aususe kontrollküsimus. Kui vastus pole 1 sek jooksul saabuv veenev „ei“, siis pigem kahtlustage „jahhi“. Ja need, kellele midagi lubatud on, peaks ka julgema öelda, mida. Vastasel juhul anname me hääle võib-olla millegi sootuks kriminaalse elluviimiseks. Näiteks mõni kõrge ametikoht, kuhu saab määrata ilma konkursita ja mis on segeli kõike muud kui riigi arengu ja elanike huvides.

AGENDA

9.       Millises küsimuses on teil erakonnaga erinev arvamus, mida julgete ka avalikult tõstatada? Me kõik teame, et 99% partei liikmetest võivad silmapilgutamata tantsida võõra muusika järgi isegi siis, kui oma enda ettekujutus sootuks vastupidine. Kui inimene ei suuda oma partei puhul tuua välja enda tõekspidamiste/arvamustega erinevaid seisukohti, siis on üsna tõenäoline, et ta pole kunagi erakonna asjadesse süvenenudki. Või siis pole tal endal üldse mingit arvamust enamuse asjade kohta. Viimasel juhul sobibki ta vaid statistiks.

10.   Mis on teie isiklik agenda Riigikogus ehk mille eest ja miks soovite seista maksku-mis-maksab põhimõttel? Kui kuuldud teemad tunduvad tõsised ja mitte pseudod, siis jääb vaid hinnata, kas need kattuvad ka antud erakonna liidrite seisukohatadega. Mida suurem on vastuolu, seda mõttetum on antud isiku poolt hääle andmine (vt. Asmer vs Reform venelastele viisavabaduse andmise küsimuses)

11.   Milles tahaksite senistele riigikogu liimetele olla isiklikuks eeskujuks? Kas oleksite näiteks valmis loobuma 50% ulatuses kuluhüvitistest? Või olema eeskujuks Riigikogu tööst osavõtmise aktiivsuse või eelnõude algatamisega? Kas kinnitate seda ka kirjalikult? Põhimõtteliselt saab selle küsumisega teada vaid seda, kas antud kandidaat omab isiklikku läbimõeldud pühendumust rahva teenimesel või mitte. Kui ta milleski eesjukuks olla ei taha, võite ta kohe maha kanda.

TAIP/TÖÖKUS

12.   Kes teie senistest tööandjatest on andnud/andmas teile soovituse Riigikokku kandideerimiseks? Me teame, et kõige pearimini oskavad meie tööoskust ja eesmärgile pühendumist hinnata senised ülemused. Kui nende seas pole kedagi, kes antud inimest Riigikokku soovitaks, siis võiks ka enda hääle osas hetke kahelda.

13.   Mis on need kolm põhilist maailmavaatelist seisukohta, mida kaitseb teie partei ja mis ühtivad teie maailmavaatega? (mitte segi ajada valimislubadustega). Nagu näitab praktika, ei tea erakondades kandideerijad suurt ei oma parteist ega ka teistest erakondadest ja nende jaoks pole sellel kõigel ka sisulist tähtsust, kuna niikuinii saadakse palk kätte kontori dikteerimise järgi hääletades. Kui aga leiate kandidaadi, kes suudab need sarnasused sõnastada, siis vähemasti pole tegu kõige laisema inimesega.

14.   Milliste muredega, millise sissetulekuga ja millise haridustasemaga inimesi peate oma valijateks ja mis on teie konkreetne lubadus neile? Vahel on lihtsalt tore teada, kas inimene üldse ette kujutab, kellele ta sümpatiseerib ja miks.

15.   Kes on teie arvates 3 eeskujulikumat poliitikut väljaspool teie erakonda? Miks? Inimene, kes ei suuda näha voorusi konkurentides, ei suuda kaugeltki näha vigu endas ja oma meeskonnas. Selline inimene ei sobi isegi mitte kirjakandjaks.

16.   Milline on elus saadud tarkusetera, mida soovite kindlasti Riigikokku kaasa võtta ja seda ka oma erakonnakaaslastele õpetada/eeskujuks tuua? Jällegi võimalus hinnata seda, kui tõsiselt antud kandidaat oma kandideerimist võtab ja oma isiklike tõekspidamiste taustal analüüsinud on. Kui tarkusetera pole, siis pole ka mingit positiivset agendat ja seda kohta võib sama hästi soendada mõni vabakäiguvang.

17.   Milline on teie suurim voorus, mis eristab teid teistest poliitikutest ja muudest inimestest ning annab moraalse õiguse rahva esindajaks hakata?  See on valus küsimus aga ilma ei saa. Kui inimene ei tea, miks ja milles ta teistest eetilisem võiks olla, siis vaevalt, et ta ka eetilisemaks kujuneb.

18.   Millised teie professionaalsetest kompetentsidest aitavad teil neil oma agendas püstitatud eesmärke praktiliselt saavutada? Kes ei näe endal praktilisi oskusi/teadmisi, mida riigikogus rakendada, sellest saab kahtelmata sooja koha äraraiskaja.

19.   Nimetage vähemalt 2 juhtimisviga, mida olete märganud praeguses riigijuhtimises ja 2 viga oma erakonna juhtimises? Miks just juhtimisviga? Sest ainult juhtimisvigade mõistmisel on võimalik ülevalt poolt midagi muutma hakata. Kui vigu pole märgatud, siis on antud inimene veel täiesti ebaküps võimu juures töötama.

20.   Nimetage 5 konkreetst inimest, kes teie kandidatuuri toetavad ja kes pole teie pere liikmed, sõbrad ega poliitikas osalejad? Kui need inimesed on tõesti olemas ja neil on telefoninumber ja nendele saab ka helistada ning küsida „miks“, siis võite vähemasti kindlad olla, et antud kandidaat on näinud vaeva ja tajub ka vastutust oma edasises töös.

21.   Kui palju on teie hinnagul neid inimesi, keda esindate? kõik me õime väita, et esindame olulist osa ühiskonnast, kuid kuni me ei tea, kui palju on neid inimesi ja kuidas seda numbrit arvutada, niikaua ei saa me ka olla kindlad, et me üldse kedagi esindame.

22.   Kuidas näete, et saate praktikas neile kasulik olla ilma riigieelarvest lisaraha andmata? Paljusid muresid saab ühiskonnas lahendada regulatsioonidega, ümberkujundamisega, teadvustamiskampaaniatega, jne, aga inimesed, kes pole tegelikult kunagi teemasse süvenenud, kipuvad alati arvama, et probleemide lahendamine seisab lisaraha taga. Aga seda lisaraha ei pruugi tulla, sest riigikassa pole kummist, ja nii jääbki teie kandidaat vaid tühipaljaks lubajaks-unistajaks, kellest pole kasu ei riigile ega teile ja kes pärast vaid käsi laiutades teatab: küsisime, aga ei antud. Kui see nn küsimine on antud kandidaadi ainus võimekus, siis pole tal midagi teha Riigikogus.

23.   Nimeta vähemasti 2 asja, mis on mõnes teises riigis korraldatd paremini kui Eestis ja mida me võiks julgelt üle võtta, et oma majandust/kultuuri, vm valdkonda tugevdada? See on silmaringi küsimus. Inimest, kellel pole silmaringi, on ääretult lihtne igasugu rumalate plaanidega lollitada.

24.   Kust tuleb raha? Ärge arvake, et see on liiga lihtne küsmus. Minu kunagistest õpilastest mitmes eliitkooli gümnaasiumi lõpuklassis arvas ligi 80% et raha tuleb pangast, riigilt või tööandjalt. Kust see aga sinna saab, teadis vaid igas klassis 1-2 noort. Kui teie kandidaat sama tark on, siis palun, väga palun: saatke ta koju või kooli.

25.   Kuidas saavutada Eestis kõrgemat produktiivsust ja palgakasvu? See on teema, mida sageli jutuks võetakse, kuid millele vastust ei teata. Kui ka teie kandidaat siin loogilist vastust ei oma, (olgu selleks siis kiiremad käteliigutused kui hiinlastel vm), on karta, et temast konkreetsel palgatõusu juhul ka mingit kaasarääkijat  pole. 

Häid eelseisvaid kahtlustavaid jutuajamisi!

Kas pühapäevakool suudab Putinit ohjeldada?

Loen ja imestan, et mitte meid ümbritsev heaoluuimas maailm pole pime, vaid pimedad oleme ka meie ise. Esimene sõjapidamise reegel on oskus vastast üllatada. Millega üllatab Ukraina, Euroopa või USA Putinit? Õige, mitte millegagi.

Suhtekorraldajana olen sageli pidanud Eesti ettevõtjaile ja ametnikele rääkima sellest, et suhtekorraldus ei ole vaid positiivsete sõnumite väljapaiskamine. Samavõrra oluline relv on must PR, mis tähendab vastase laimamist. Ja tähendab ka teadlikke valemanöövried meedias. Nagu maleski. Elementaarne. 

Loomulikult on teema delikaatne, sest „meil Euroopas“ selliseid võtteid eetiliseks ei peeta. Mis ei tee aga kuidagi olematuks asjaolu, et näiteks Venemaa PR-tööstuses annab see sektor vähemasti  50% turumahust. Minu hinnangul, ilma faktideta rääkides. 

Kui oled turule tulnud uudsete drazeekommidega ja tahad konkurenti hävitada, saada talle pomm. Mitte ilmtingimiata päris pomm. Piisab ka sellisest, millega meediaskuu aega järjest  soppa laiali pritsida. Näiteks osta karp Kalevi drazeekomme ja väida, et neis olnud traat murdis su lapse hamba. Tee pilt katkisest hambast ja traadist ja paiska sotsiaalmeediasse. Ja ära jumala eest peatu! Kindlasti tuleb ka ajakirjanikele lekitada info koos piltidega, et Kalevi kommivabrikus valmistataksegi shololaadidrazee komme sellises segumasinat meenutavas keerlevas anumas, mille seintest pritsitakse shokolaadi pählite peale tuhandete pisikeste aukude kaudu ja et traatide sattumine sinu lapse suhu oli võimalik seekord ja ka tulevikus, sest neid masinaid saab puhastada vaid traatharjadega. Ja kõik usuvad ning hakkavad hea ja õigeagse reklaami korral eelistama konkureeriva tehase toodangut.

Iga kord kui black-PR teema koolitustel tõstatan,  tekib saalis piinlik vaikus, inimestel hakkab nappima õhku ja ühtki asjalikku küsimust ei tule. Miks? Sest me ei taha sellest üldse mõelda, et nii inetult võib käituda. Isekeskis järeldan, et inimesed ajavad sassi isikliku eetika ja sõjapidamise taktika. Mulle vastatakse, et meie oma väärtustest ei tagane, kedagi ei otse ega tagaselja mustama ei hakka, see pole meile vajalik. Tegelikult on see vaid ebameeldiv tunne, mis kaasneb sita sees sonkimisega, millest üritatakse vabad olla. Kuid sõjapidamise reegleid mitte tundmine ei vabasta veel kahjuks tagajärgedest.  Neid, kes sitas sonkida armastavad, meie ümber kahjuks jagub.

Kui palju kordi olen ma pidanud nägema, kuidas üks või teine inimene, organisatsioon või firma kannatab ja lõpuks väsinult alla annab. Näiteks meedia risttule ees, mis on 90% vale, kuid mida hoiavad oskuslikult elus konkurendid, vihavaenlased, jt. Monica Lewinski skandaalist polnud poole aasta möödudes väsinud mitte üksnes tava-ameeriklased, vaid ka meedia ise, kuid teatud õigluse ja pühaduse eest võitlevad organisatsioonid seisid veel ka aasta hiljem tuliselt iga meediakajastuse eest.

Me arvame, et inimestest teevad koletise ajakirjanikud, kuid uskuge, väga sageli on selle taga kellegi suunatud viha, kättemaksusoov, soov konkurenti rivist välja lüüa. Meedia täidab vaid tänuväärse selgrootu torumehe rolli. Tahate kaminameister Ilmari reputatsiooni tööjõuturul hävitada, kirjutage mõnda loetumasse foorumisse teemapostitus: Kes soovitab Ilmar Saabast? Seejärel registreerige veel 4-5 kasutajat ja kirjutage iga järgnev päev üks kommentaar eri nime alt samasse foorumisse. Et kuidas Ilmar teid on petnud, selline sossepp, kes jätab alguses soliidse mulje, jne. Tulemus? Kes iganes Ilmarit googeldab, satub esmajoones populaarsesse foorumisse. Ja jutul lõpp ilma faktideta. See toimub juba ammu kogu maailmas, Eestiski, kuid õnneks mitte veel massiliselt.

Minu jutu mõte pole aga kaugelti õpetada Eesti äriinimesi oma eetilisest piiridest välja tulema. Ka mina ei kasuta selliseid võtteid ühegi inimese vastu isiklikel põhjustel. Kuid ma tahaks hoopiski juhtida mõtte sellel, kuidas mõtleb Venemaa ja Putin. Nagu me näeme, kasutavad nad maksimaalselt ära kogu oma kommunikatsiooniarsenali, teevad taktikalisi pettemanöövreid, valetavad iga päev ausa näoga ja ajavad rahulikult oma asja maailmas edasi. Nii oskuslikult, et suurem osa vene rahvast arvab siiralt, et hoopis kogu maailm sõdib nendega ja nad on maailma suurimad kannatajad. Asja kurb pool on selles, et Lääs oma eetikaga on kahjuks 100% etteaimatav ega küündi selles sõjas absoluutselt Venemaale vastaseks. Mis mõte on arvestada vastasega, kelle järgmist 100 käiku sa peast ette tead, sest need on alati ühesugused?

Vabandage, eetikajüngrid, kuid sõjas ja armastuses need reeglid ei kehti: kui tahate omale just seda kaunitari, kes parasjagu juhtub mõne kõrge riigipeaga abielus olema, tuleb panna käiku kõik oskused, et eelmine liit purustada ja sellega oma õnnele ja rikkusele tee sillutada. Eksivad need, kes arvavad, et teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa. Saab küll, tõestust on meie ümber kuhjaga. Kas ka teavasse saab pärast surma, on iseasi.

Täpselt sama oma ka sõjas. Kui tahame, et Putin hakkaks mõtlema, peab Lääs esimese asjana õppima ära naeratades valetamise, rikkuma kõiki enda kehtestatud reegleid ja tegema seda, mida mitte keegi temalt mitte iilagi ei ootaks.

Ma tean, et see kõlab paljudele kaose kuulutamisena, kuid uskuge, paadunud mõrtsukaid pühapäevakooli ja tervislikust salatist ilmajätmisega eesmärkidest ei võõruta.  Immuunsus on liiga ilmne.

Kuidas töötab Savisaare nõiakatel?

Lugedes pärast valimisi erinevate ekspertide ja poliitikahuviliste kommentaare, jääb silma, et Keskerakonnale ülekaaluka võidu toonud nn vene kaarti püütakse tõlgendada umbes nii, et „kui venelased rohkem eesti meediaruumi nihutada, oleks neil selge, et Savisaar on paha ja kõik teised palju paremad.“ Selliste mõtete edastajad üritavad vaid õigustada oma läbikukkumist, suutmata tegelikult mõista poliitturunduse sügavamaid kihte, kus härra meer oskuslikult kalastab.

Kuna minu arvates oli Keskerakonna suur edu neil valmistel Tallinnas kergesti ettennustatav, sooviksin kirjeldada, kuidas töötab Savisaare nn nõiakatel, kus ta koos oma meeskonnaga erinevaid poliitturunduse vürtse sisse segades valijaid seebiks keedab.

 Nii nagu igas turundusküsimuses, on ka poliitturunduse peamiseks väljakutseks mõista kahte asja: mis tegurid inimesi konkreetset brändi eelistama paneks ja mis tegurid reaalse müügitehinguni viiks. Valimiste kontekstis tähendab see arusaamist selles, millised tegurid panevad inimesi ühte või teist erakonda või poliitikut eelistama ja millised tegurid sunniks inimesi oma eelistust aktiivselt väljendama.

 Savisaar ja Keskerakond on teistest Eesti erakondadest peajagu üle mitte selles, et nad oskaks jagada õigemaid lubadusi ja suudaksid kokku panna konkurentsitult seksikama valimisprogrammi. Oh ei, programmi ei loe ei nende ega teiste erakondade valijad! Nende jätkuv trump seisneb hoopiski oma valijate ootuste ja hirmude detailses mõistmises ning nende tundmuste targas vormimises toimivaks nõiajoogiks.

Alustame algusest ehk iga turundusliku nõiajoogi põhikomponendide valikust. Iga organisatsioon, bränd, erakond, vms on seda edukam, mida paremini ta tunneb oma peamist kliendirühma, kes tagab talle 80% kasumist. Keskerakonnale on selleks osaks siinne vene valija. Poliitikas algab kõik nähtaval olemisest, mis kinnistab brändi teiste konkurentide suhtes. Vene inimesed ei hakka kunagi massiliselt lugema venekeelset Postimeest ega vaatama ERRi venekeelseid uudiseid, vaid vaatavad ikka seda telekanalit, kus õitseb igapäevast rasket elu unustama panev glamuur, kus räägitakse nende emakeeles ja kus peategelasteks on neile juba lapsepõlvest tuntud superstaarid.

Juba väga pikki aastaid on Keskerakondliku nõiajoogi põhikomponendiks iganädalane nähtavalolek oma sihtrühma seas läbi Tallinna linnavalitsuse poolt venelaste lemmikkanalisse PBK ostetud reklaamsaate „Pealinna uudised“, millega on kaasnenud ka privileeg suunata sama kanali muude sõltumatute uudiste vinklit. On ju propaganda esimene reegel, et asjad pole mitte nii, nagu nad on, vadi nii, nagu neid paista lastakse. Mulle seevastu on alati tundunud kummaline, et Vabariigi valitsus, presidendi kantselei või mõni juhtiv partei pole vastukaaluks PBKsse ostnud oma uudisteblokki, et nähtavust konkreetses sihtrühmas tasakaalustada. Passiivsust on põhjendatud küll antud kanali kremlimeelsusega, küll soovimatusega propagandale maksumaksja raha kulutada. Just nagu ei adutaks üldse massikommunikatsiooni tähtsust!

Kuid iga nõiajook ilma maitsetugevadajateta pole õige nõiajook. Mõistagi pole ka PBK ja marginaalsemad venekeelsed kanalid vaid tribüüniks lugupeetud linnajuhtidest poliitikute nägude tutvustamiseks. Läbi aja on võetud kindel hoiak, et teadlikult vastandatakse end riigis valitsevale võimule, püüdes näida ainsate vene elanikkonna huvide eest seisjatena. Ja need huvid on palju sügavamad kui soov tasuta trollibussis loksuda (isiklikult usun, et tasuta ühistranspordi idee võis hoopiski sündida vahepeal ootamatult populaarseks tõusnud sotside valmiseelse tasalülitamise vajadusest, kuna teatavasti oli nn tasuta transport juba aastaid sotside ja neid toetavate ametiühingute üks lemmikteemasid).

Eestis elavate venelaste põhimureks on ebakindlus. Hirm selle ees, et nendesse ja nende lastesse suhtutakse kui teisejärgulistesse, hirm selle ees, et neile ei jagu samu õigusi põlisrahvaga, hirm, et nende lapsed ei suuda eesti keelt piisavalt hästi omandada ja võivad jääda hea tööta, jne. Kõige suurem ja alateadlikum hirm on venekeelsel elanikkonnal selle ees, et ühel kenal päeval võidakse neid üldse tänaval ründama hakata, nagu juhtus see pronkssõduri teisaldamise aegu. Mõni kardab koguni riigist väljasaatmist. Ja Savisaar teab, kuidas alateadlikke hirme süvendada....

Järgmine komponent Savisaare nõiajoogis on teened ja nende osutamisega seotud kustumatud legendid. Tuhanded nn munitsipaalkorterid, mida linn on aidanud rajada Lasnamäel Raadiku tänavale jm Tallinnas, on vägagi tuntav vürts valimisedu tagavas joogis. Korterid, mis pole ju tegelikult üldsegi odavad, kui siiski tsipa soodsamad vabaturul korteri üürimisest, on kõva sõna seetõttu, et nendega käib kaasas alusetu legend, mida keskerakonna valijate seas järjepidevalt levitatakse: neid kortereid saab mõne aja pärast üürnik endale privatiseerida. Selles lootuses ja tänutundes elavad tuhanded lasnamäelased, kellede teleritel või sektsioonikapikestel seisab võidukalt naeratava meeri õnnitluskaart. Tegelikkusest, et korterid pole isegi mitte linna omad, vaid kuuluvad kinnisvara arendajale ja viimast finantseerinud pangale, pole inimestel suurt aimu.

Kui lisada patta veel kõigi maksumaksjate (ka ühistransporti mitte kasutatava elanikkonna) poolt kaudselt kinni makstav „tasuta ühistransport“ ja uus õigeusukirik, on valmiv jook juba uimastav!

Kuid ükski nõiajook ei ole päris nõiajook, kui seda iga korda samadest komponentidest või sarnaste annuste kaupa valmistada. Kuigi kellelgi polnud ju kahtlust, et 80-90% venekeelseid tallinlasi on juba varasematest nõiajoogiannustest purjakil, oli nõidade seekordseks põhimureks nende valimisaktiivsuse tõstmine. Keskerakonna 2013 aasta kampaania aluseks oli mõistmine, et kuna seekord pole venelasi kodust välja tulema stimuleerivat pronksööd kusagilt võtta, tuli valmisaktiivsust muude „kunstlike nõiajoogi komponentidega“ maitsestada. Kui valimisaktiivsus oleks venekeelsete seas langenud 20%, olnuks oht opositsiooni kukkuda enam kui reaalne! Sündisid hirmutavad lendlehed, tänavatel verevalamisega ähvardavad valimissaated PBKs, Toompea ümber venitatud „kaitsev“ nõiaring, jpm. Üks lõbusaim seik meenub lasnamäe bussist, kus bussijuht pidas keset sõitu bussi kinni, astus salongi ja teatas murelikul häälel, et „palun valige Savisaart, muidu ma kaotan oma töökoha“.

 Ja oligi nõiajook valmis!

 Ma olen nõus nendega, kes kurdavad, et Savisaare töö vene elanikkonnaga on sedavõrd pikaaegne ja põhjalik, et selle mõju kustutada on väga pikk, raske ja pea võimatu töö. Kuid ma pole nõus, et oponendid poleks saanud lahjendada muid nõiajoogi komponente! Ainus, mida Savisaar kartis, oli vene elanikkonna madal valimisaktiivsus ja eesti elanikkonna kõrge valimisaktiivsus. Kuigi mõnelegi võhikule halenaljaka või suisa idiootse rahapõletamisena tundunud hirmutamistaktika töötas ideaalselt venelaste sohvalt valmiskastide juurde toomisel, ei andnud see Keskerakonnale siiski garantiid, et eestlased veelgi aktiivsemad poleks....

Savisaare õnneks ei näinud vastane seda kartust läbi. Loogika ütleb, et oponentidel tulnuks kasutada samu relvi: kas stimuleerida kunstlikult eesti valijate aktiivsust või siis hirmutada venelasi Keskerakonna poolt hääletamisel. Mingid positiivsed eristamatud lubadusekesed ei veena ju kedagi, rääkimata sellest valimisõiguslike inimeste kolmandikust, kes end niikuinii valima ei viitsi vedada.

 Eestlaste valimisaktiivsuse stimuleerimiseks tulnuks erakondadel ja valimisliitudel panna välja ühine löögirusikas, mitte killustada oma armeed. See eeldanuks ühte karismaatilist kindralit linnapea kandidaadina, milleks ei sobinud aga klounimainega teise esheloni poliitikud. Kui aga oleks olnud soov venelasi hirmutada, oleks võinud ju olla veidi veenvamad Krossi silmadest või korruptsioonimuinasjuttudest. Neid Savisaare valijate hulgas isegi ei märgatud!

Vahel tundub mulle, et samal ajal kui Savisaar mängib hoogsat malet, kasutades igavaid, päheõpitud ja tülgastuseni läbikorratud avanguid ja lõppmänge, õpivad tema mängupartnerid alles endiselt käike. Just nagu ka need sajad alustavad Eesti ettevõtted, kel on enda arvates maailma vingeim toode, mis ei müü vaid seetõttu, et tarbijad on rumalad ega oska hinnata ilmselgeid eeliseid. Pole siis ime, et taas ja taas saame lugeda nn Savisaare vastaste suurest üllatusest, kuidas vigurid nende mängulaual tupikusse mängitakse või ära süüakse. Ja lõppseisu konstanteeritakse ikka vanal moel: loodame, et järgmine kord vastane enam neid alatuid võtteid ei kasuta..)))

 Aga Savisaare nõiakatel, mille ümber löövad tantsu ligi pooled tallinlastest, podiseb neist märkustest hoolimata täispööretel.

Asendamatute inimeste genoom

Munitsipaalpolitsei asejuht jäi vahele purjus peaga sõitmisega. Ta polnud esimene selle asutuse purjutaja. Kuid ei tema ega keegi tema eelkäijatest pidanud vajalikuks oma ametist kasvõi asjaolude lõpliku selgitamiseni sirgeselgselt tagasi astuda. Ei sobi ju olla eeskujuks kui sissetulekul on oht väheneda.

Suusakoondise peatreeneri tuntuim lemmikõpilane jäi vahele dopingupatuga. Treenerit ei võeta ilmselt enam tõsiselt kusagil maailmas. Aga Eestis säilitas ta oma töökoha, sest alaliidu presidendi sõnul on ta asedamatu mees. Irw. Ah jaa, sedasama alaliidu presidenti on tuntud võimurid toonud eeskujuks on Eesti kõrgeima palga tõttu, põhjendades sedagi monopolfirma juhi täieliku asendamatusega.

IRLi juhte ja riigikogu sotsiaalkomisioni esimees istus autorooli napsutanuna. Pärast üritas musta valgeks rääkida nii, et elevandis kuidagi kärbest nähtaks. Aga ei nähtud, oldi läbinägelikumad. Mees siiski arvas, et kuna erakond teda toetab ja muidu on ta tore ja nägus vennike, siis polnud põhjust pisisasja pärast poliitilistelt ametikohtadelt tagasi asutuda. Läks hoopis eesti arstidele õpetama alkoholi kahjulikkust oma näite varal.

Arvate, et see on künism? Oh ei, see on Eesti avaliku elu tegelaste genoomi omapära – tegudega ei kaasne moraalset vastutust, sest ollakse kindlad oma asendamatuses.

Viimastest aastatest tuleb mulle meelde kümneid ja kümneid selliseid lugusid, kus üks või teine avalikus ametis või avalikus huviorbiidis tegelane jääb vahele mõne teo või teokesega, mida eeskujuks on raske tuua. Vastustusest aga hiilitakse kõrvale ikka sama labaselt: kõik me oleme vaid inimesed, ikka juhtub, kõigil võib juhtuda, oleme liiga väike riik, et pisiasjadel end segada lasta. Eks ole, rõõmustavad patustajad eesti inimese, valija ja kodaniku leige pohhuismi üle!

Üks hobukasvatajast meestemurdjana tuntud kirjaneitsigi olla südamerohtudega end purju joonud, teine kirjaneitsi aga leidis enda tegudele lohutust ebastabiilses majandussituatsioonis.

Ma ei püüagi väita, et need inimesed poleks lihast ja luust, kuid midagi on ikka valesti kui üldine sotsiaalne norm on meil kujunenud väga vildakas – enamus patustajaid valib patukahetsuse ja kasvõi ajutise eemaletõmbumise asemel eneseõigustuse tee. Ja see tee ongi edukas! Valijal on ju kana ajud, hõisatakse teist poolt poliitteatri lava!

Mina aga mõtlen, kas ikka on need poliitikud, treenerid, tippbürokraadid, seltskonnalõvid nii asendamatud? Ja mitte kuidagi ei suuda ma neist märgata midagi sellist imeomast, mis puuduks veel vähemasti sajal mulle tuttaval inimesel. Kui, siis ehk vaid võimuiha, palgajanu ja tähelepanunälg on keskmisest suuremad. Kõik muud professionaalsed oskused on järeleaidatavad.

Arvate, et Mati Alaver on asendamatu? Miks siis maailmas nii palju häid koondiseid ja treenereid ringi liigub, kusjuures mitmete nonde proffide palgatase pole sugugi Alaverist kõrgem. Kui ta ongi asendamatu, siis ainult seetõttu, et teab ilmselt teistest rohkem kasvuhormoonist.

Kogu see ringkaiste arstide, poliitikute, spordiringkondade, jms seas on inimlik ja mõistetav, sest keegi ei taha toetada trendi, mis võib endalegi homme valusalt kätte maksta. Aga milleks õigustada, ennast lolliks teha? Ma pole päris kindel, kas see asedamatuse genoom ikkagi sarnaneb meil rohkem põhjamaade või hoopis idapoolse naabri geenitüübiga.

Kõige õnnetumad inimesed

Hiljutine nn keskerakondliku siseopositsiooni esilekerkimine esitles meile uuel kujul hulga tuntud nimesid, kelle omanikke olime arvanud tallalakkujateks, kuid kes öleöö otsustasid siiski demonstreerida oma selgroogu ja seista demokraatia eest koduerakonnas. Tuleb möönda, et kindlasti polnud see paljude jaoks kerge, sest oli ju ette teada, et tõenäosus, millega õnnestuks Edgarilt võim haarata, oli pigem vaid teoreetiline. Seda, enam, et ka Jüri Ratas, kellele kartmatu ekspolitseinik Laanet kaua-kaua liidriks hakkamise plaaniga pinda käis, pole ju teada-tuntud oma liidriomaduste või visioonidega, vaid pigem sõbraliku ja korraliku paipoisina.

Sellise kontrasti sätitamine maskuliinse ja eksimatu Edgari kõrvale ei võinudki juba algusest siseopositsiooni aktivistide jaoks tähenda tõelist võidutahet, pigem soovi testida, kui suur on erakonnas edgarivastasus.

Jüri Ratase poodiumile upitamine oli hädavariant, parim kõigist veel kehvematest. Seda kuuldus asjaosalistelt endilt. Vähemasti oli Ratase puhul tegu demokraadiga, mis siis, et alles maskeeritult Edgari paadis sõudva vähekonfliktse demokraadiga. Savisaarega juba varem tülli pööranud Seppik keeldunud ise kandideerimast, ka vanus poleks tema kasuks rääkinud. Seppiku kaudu tee erakonnapoliitikasse leidnud Denis Borodits ei sobinud rahvuse ja väikse tuntuse poolest. Isepäised Pärnu poliitikud Viisitamm ja Saar läksid mahaarvamisele nende ümber käiva kriminaalprotsessi tõttu, Laanetil endalgi nappis juhiks pürgimise karismat. Taamalt opositsiooni toetanud Siiri ja Vilja ei hakanud ilmselt riskima oma euroametikohaga. Samuti edgarivastane Varek poleks samuti sobinud erakonna liidriks.

Kuid kas olnuks veel variante? Kuuldavasti poole kohaga Edgari, poolega opositsiooni kuulunud Enn Eesmaa olnuks ehk väärt tõsisemat kaalumist, sest tema üldine tuntus, arukus ja võimekus oleks teinud tast kiiresti populaarse juhi. Ehk isegi olnud tal enam toetajaid kui Ratasel? Kuid, et Eesmaa olla erakonnakaaslaste sõnul veelgi suurem kahtleja kui Ratas, siis ilmselt ei julenud ta üle minna, mis siis, et süda võis sundida. Jah, teadlikult surma minekuks ja oma edasisele erakonnakarjäärile kriipsu peale tõmbamiseks pole vabatahtlikke kunagi leida kerge.

Üks suurimaid konnasilmi, mis eristab keskerakondlikku opositsiooni teiste konkureerivate erakondade juhtivatest tegelastest ja häältemagnetitest, paistab aga olevat tõsiasi, et nende hääled on täna ujunud peamiselt tänu Edgarile. Ja just see teebki need inimesed minu arvates tänase Eesti poliitikute seas kõige õnnetumateks. Siseopositsiooni ei kuulu ju ühtegi rumalat inimest, kes ei saaks aru, et ilma Edgarita, kes on kindlustanud erakonnale 2/3 siinsete muulaste häältest, poleks ka neil mingit erilist sära. See välistas ja välistab praegugi uue erakonna loomise, sest ainuüksi vasakpoolsest maailmavaatest jääb valimiskünnise ületamiseks väheks. Pakun huupi, et samade meeste kogutav mandaat võiks ilma Edgari kuvandita nende selja taga olla vähemasti 50% nõrgem. Pealegi, liidrit, kes uue partei eesotsas suudaks jõuliselt vastanduda Sven Mikserile sotsialismimaiaste pärismaalaste või Edgar Savisaarele muulaste häälte kogumiseks, siseopositsioonil täna pole.

Nii siis ongi siseopositsioonil täna sisuliselt kaks võimalust: leppida Edgariga ja jääda parteipingil varumeesteks või lahkuda mõne konkurendi juurde armuleivale. Sotside uks on juba ammu avatud, kuid iseasi, kas kogenud poliitikud selles parteis endale sobivat kohta näevad.

Minu arvates olnuks kampaanialikust Edgariga võidukandideerimisest palju rohkem kasu, kui sellele eelnenuks Tallinna volikogus varjatult „häälte ülesostmine“ ja kokkumäng Reformierakonnaga. Ajalehti lugedes ja mõningate inimeste volikogusse sattumist teades, polnuks see olnud kuigi raske ega ka kulukas. Mõelge, Kui Edgar, kes lootis Evelyn Seppale näilist leppimiskätt ulatades tagada volikogus selge ülekaalu, oleks avastanud, et ta hakkab siiski kaotama kontrolli oma ainsa rahapaja, Tallinna linna üle, oleks ehk olnud võimalik jõupositsioonilt läbi suruda ka tegelikke reforme erakonnas. Siseopositsioon võinuks seejärel pakkuda Edgarile juhatuse liikme kohta ja sättida oma mehe erakonna juhiks. Kuid nagu olen kuulnud, ei ole siseopositsioonil veel piisavat nahaalust ega ka motivatsiooni enese kehtestamiseks „vahendeid valimata“ ehk nii nagu Edgar seda sujuva kerguse teha oskab.

Just seesama, munade puudumine, liigne pehmus ja vaid suure juhi kuvandiga ärahellitatud erakonnaliikmete demokraatlikule eneseväljendusele tuginemine teeb tänastest keskerakonna siseopositsionääridest minu hinnagul tänase Eesti poliitika kõige õnnetumad mängurid. Nende karjäär tundub tume nii Edgariga kui ka Edgarita. Aga mine, tea, võib-olla tõukab see ummikseis, kuhu nad ned ise mänginud, neid sootuks poliitkast välja, sunnib minema parteivälisele tööle ennast teostama ja avab hoopis uued uksed õnnele?