Unistus inglise keelsest Eestist

Steven on üks Suurbritannia rikkamaid ärimehi, kes hiljuti investeeris paarkümmend miljonit naela uudsesse keemiavabade kauakestvate aiapostide tehnoloogiasse. Põhjuseid selleks investeeringuks oli kaks. Esmalt üha enamates Euroopa riikides karmistuvad piirangud räigete mürkkemikaalidega töödeldud kauakestvate postide kasutamiseks laste, juurviljaaedade, jms läheduses. Teisalt aga peamiselt Eestist saabuva odavama toorme turult väljatõrjumiseks. Vähemasti nii ta väitis. Muidugi ei teinud ta seda aga eesti keeles ega Eesti meedias, seega julgen arvata, et Steveni riukad kõigile meie puidueksportijatele veel teada pole.

Et valdav enamus Eesti ettevõtjaid, tippjuhte ja poliitikuid Financial Times ei loe, pole kunagi olnud saladus. Need mõnikümmend maailma suurima majanduslehe numbrit, mis Eestisse jõuavad, jagunevad peamiselt ära lennu- ja laevafirmade, hotellide, saatkondade ja pankade vahel. Kuna lehte ei loeta, siis ei teata ka seda, mida ja kuidas muus maailmas tehakse. Vahel siiski kohtavad ettevõtjad ja poliitikud muu ilma konsultate või partnereid, kes neile üht-teist valgustavat pajatavad. Sellest vaimustutakse sedavõrd, et kuuldud näiteid tuuakse oma kolleegidele eeskujuks veel aastaid. Maailm liigub aga edasi pidevalt. Sestap pole ka saladus, et Eesti ettevõtete efektiivsus ja innovaatilisus on muu Euroopaga võrreldes lapsekingades. Kuid miks me siis ei loe ega õpi? Keeleprobleemid, ei muud.

Pole saladus, et Eesti on kübeväike riik, mis alles otsib oma tegelikku identiteeti ja püüab otsingute käigus ka oma majandust õitsvale järjele upitada. Meie ees on liiga palju probleeme, millest sageli rääkida ei taheta. Neid püütakse aga sageli lahendada põhimõttel: ärgem midagi ohverda, püüame lihtsalt paremaks saada. Kuid nii asjad paraku vist siiki ei käi.

Alustagem haridusest. Eesti kõrgharidus on demograafilist situatsiooni arvestades ummikseisus. Ainuüksi Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on puudu kümneid koosseisulisi professoreid, kes noortele arstidele tarkust jagaks. Ülikoolides küünib professorite keskmine vanus seitsmekümne eluaasta alla. Mitte ainult arstid vaid ka professorid püüavad oma oskusi ja kogemusi jagada seal, kus neist rohkem kasu on ja kus seda kasu ka vääriliselt hinnatakse. Seega välismaal. Sealsamas, kuhu üha rohkem suundub ka Eesti noori õppima. Ega tule enam tagasi, kui just imelist pakkumist ei leia.
Samal ajal vaevlevad ülikoolid õpilaste ja raha puuduses. Unistatakse rahvusvahelisest õppest. Loodetakse, et hiinlased, hindud ja kes kõik iganes võiks tulla maarjamaale tarkust omandama. Aga nad ei tule, sest me ei oska neid õpetada inglise keeles. Oskaksime vaid juhul, kui ka enamus õppejõude välismaalt sisse tooksime. Aga siis pole see enam meie kompetents.

Liikudes edasi tööjõuturule ja majandusvaldkonda, kohtame ettevõtjaid, kes unistavad suurest ekspordist teistele turgudele. Inglise keelega saab hakkama enamus kohtades. Ettevõtejate huvi on, et noored tööletulijad oleks õppinud ja elanud välismaal, omaks laia suhtlusvõrgustikku. Selle kõige eelduseks on aga hea võõrkeele oskus, ilma milleta maailmas midagi teha pole. Õnneks on see juba saamas normiks pärast 90-ndaid sündinute seas.

Eesti riik ootab siia invesotoreid, turiste, jne. Küberiigi jaoks pole suurimat väärtust välismaalt saabuvast rahast, mis meie vereringesse uut hapnikku pumpaks. Tihti kuuleme aga välismaalastelt, et neil on siin raske, sest inglise keelt väljaspool pealinna ega üle 40 aastaste inimeste seas suurt ei räägita. Kuigi ka siin on trend tasapisi muutumas, on see siiski liiga aeglane. Keeleinspektsiooni arhailis-religioossed tüübid käivad ja uurivad luubiga, et igast cafest saak kohvik ja pubist kõrts – peaasi, et riigikeel ei seguneks ega tuhmuks. Suhtluskeeles on aga segunemine toimunud juba ammu.

Eesti ja vene kogukonna integreerimisest ilmub põhjapanevaid artikleid igal nädalal. Ikka on juttu sellest, miks pole meil sarnast identiteeti, kuidas seda saavutada jne. Juba enam kui kümne aasta eest räägiti ka sellest, et venelased õpivad inglise keele kui „vajalikuma“ selgeks palju rutem, sest selleks jagub motivatsiooni enam. Tänagi on tavaline, et vene noor põlvkond suhtleb oma eestikeelsete naabritega olude sunnil inglise keeles. Ja pole probleemi. Miks siis mitte lastagi neil suhelda neutraalses maailmakeeles mitte aga keeles, mis tundub neile pealesurutud. Inglise keelne identiteet vabastab neid aegamisi ka Venemaa inforuumi kammitsatest, toob Euroopale lähemale. Peaasi – vähendaks aga pingeid ühiskonnas, pakkudes meeldiva ja kasuliku alternatiivi senistele ahtakestele valikutele.

Eesti keel on ja jääb eestluse nurgakiviks, ometigi võib sellest teatud asjaolude kokkulangemisel saada ka orjakivi. Mulle tundub, et praegu vajab innovaatikast rääkiv ja arengust unistav Eesti rohkem paindlikkust kui konservatiivsust. Võib-olla on riiklikul keelepoliitikal siingi oma ülesanne täita? Inglise keele teiseks ametlikuks riigikeeleks nimetamine oleks ennekõike märgiline tähendus ja minu hinnagul suur samm kultuuri kaitsvast isoleeritusest välja. Ja ka signaal Euroopale, mis tõstaks meie vastu ehk suuremagi huvi kui eurotsooniga ühinemine seda suutis. Veel kindlamini tõstaks aga meie teadlik fookus inglise keelsele ärikultuurile meie endi majanduskeskkonna informeeritust ja elujõulisust.

Ilusate valede vabariik (aprillimasu meenutades)

I episood

„Kuidas te julgete selliseid valesid lehes avalda, ma nõuame teilt avalikku vabandamist“, riidles kuri naishääl minuga esimes aprillirahutuste öö järgsel keskpäeval. Olin nõrk ja väsinud, sest olin terve öö istunud Linnakohtu all kaheinimese kongis koos veel seitsme eestlasega ja saanud hommikul välja vaid seetõttu, et ütlesin end Postimehe kaasautori olevat. Pärast õuduste ööd, mil kogesin Eesti riigi kõige alatumat teerulli oma enda rahumeelsete kodanike kallal, politseinike rõvedat alandamist ja mõnitamist minu kaaskannatajate kallal, olin vabanemise järgselt jõudnud juba kirjutada oma üleelamistest Postimees Onlinele, kus muuhulgas mainisin, et minu hinnangul oli kõigist kinnipeetutest vähemalt pooled eestlased. Just see „mitte poliitkorrektne“ väide politseiameti pressijuhti mulle helistama sundiski. Minu küsimusele, palju siis eestlasi oli, ei osanud ta vastata. Ütlesin, et kui teada saab, palun informeerigu ka mind, et saaksin vabandada. Ta ei helistanud enam kunagi tagasi, mõni päev hiljem ilmus ajakirjanduses nupuke, kus kirjas, et kinnipeetud eestlaste osakaal oli minu pakutust isegi suurem.

Ka siilile oli selge, et politseijõud noppisid tol ööl ära ja karistasid juhuslikke ettejääjaid, mitte aga pätte, kes olid oma noosiga juba tundide eest tulipunktist vehkat teinud. Minule ei tundunud hetkekski, et tegu olnuks organiseeritud rahutusega, pigem jäi mulje siiki kui ühe rahva rahvussümboli kaitseks rahumeelselt kogunenud inimestest, kelle seas tekitasid pingeid üksikud joobnud tegelased. Rahutus ise kasvas aga mässuks ja vandaalitsemiseks vaid politsei tundidepikkuse tegevusetuse tõttu, kusjuures ka siin nägin paljusid vene inimesi oma joobnud noori kaasmaalasi tagasi hoidmas.

Mõistagi ei vabandanud Eesti Vabariigi valitsus kunagi juhtunus süütult kannatanute ees, samuti eitatakse tänapäevani inimõiguste rikkumist, mida isiklikult kogesin vähemasti 4-5 episoodis. Rääkimata sellest, et minu järelpärimise peale Kapo maja ees toimunu turvalintide saamiseks vastati kirjalikult ja konkreetselt: kahjuks pole lindid säilinud (kuigi mu hea tuttava tuttav kapo arvutimeeste tiimist väidab muidugi mitteametlikult vastupidist)

Taaskord on ka 2011 aasta aprillis arutluse all aastatetagused aprillirahutused. Valitsus üritas siis ja üritab ka nüüd endiselt jätta muljet suurest ja ohtlikust organiseeritud riigikorra vastu suunatud ettevõtmisest. Paet peab Venemaa suursaatkonna avaldust, milles rõhutatakse tollaste rahutuste rahulikku iseloomu, ohtlikuks. Tegu on tavapärase Eesti riigi propagandaga, mille osas väärib märkimist, et ka kohtud leidsid Klenski &Kompanii, Õise vahtkonna, jt tegusid uurides, et nemad igatahes rahutusi ei korraldanud. Kes siis korraldas? Vastan nii nagu siiralt usun: Eesti Vabariigi valitsus. Võib-olla kogemata, võib-olla plaanitult, pole vahet.

II Episood
Veidi hiljem saime meedias lugeda mastaapsest kübersõjast Eesti ametkondade serverite aadressil. Eesti propagandameistrid Paet ja Aaviksoo tõstsid teema kiiresti Ameerika valitsuse tasemele, sest meile tehakse liiga. Ju siis keegi otsustas, et Eesti vajab märtri ja kannataja imagot, mille abil välispoliitikas Venmaa vastu liitlasi leida. Hiljem selgus, et polnud ei sõda ega ka mingit organiseeritud aktsiooni, heal juhul paar pettunud Venemaa häkkerit. Kuid valitsus sai vajaliku tähelepanu ja üritab nüüd kübersõjast luua Eesti uut edulugu küberkaitse keskuse näol.

III Episood
Venemaa ja Saksamaa vahelise gaasitrassi rajamine oli ettearvatult paratamatu. Ometigi õnnestus Eesti valitsusel aktiveerida riigi helgemad pead meie huvide kaitseks ja gaasitrassi rajamise vastu. Ikka poliitilise sõltumatuse ettekäändel ja keskonnaohtlikkkuse ajendil. Taaskord läksid ka meedia ja massid õnge, igas endast lugupidavas peres arutati õhtuti laua taga, kuidas küll venelaste gaasitrassile „ära teha“. Aga olenemata kõvast siseriiklikust propagandast ei leidnud me rahvusvahelisi kaasamõtlejaid. Rootsi ja Soome tänasid meie juhte aumärkidega ja võtsid lahkelt vastu võimaluse trass läbi enda vete juhtida. Samal ajal kui täielikult ämbrisse astunud Eesti valitsus nautis valijate poolehoidu oma sirgeselgsele poliitikale, noppis Soome riik ja majandus Venemaa käest pealt miljardi euro toetusi.
Eesti valitsejate viimases koalitsioonilepingus seisab, et Eesti kavandab energeetika juleolekuriskide maandamiseks ennast lülitada Soome gaasivõrku. Ne ploho, muiatakse nii Helsingis kui Moskvas. Aga meie mõistagi endi tegevuses vigu ei näe.

V Episood

Andrus Veerpalu jäi vahele dopingutarvitamisega. Loomulikult ei suutnud me seda uskuda, olime pettunud. Kuid ei Suusaliit ega arvamusliidrid rutanud üheski väljaütlemises rõhutama vajadust tõde välja selgitada, vaid teavitasid vaid kuni lõpuni oma tõe kaitsmise soovist. Ja nendegi tõde oli vaid see, mis kõige mugavam. Avalikkuses ja kommentaariumides võis lugeda inetusi ja solvanguid nende üksikute „reeturite“ aadressil, kes rahvusvahelise dopinguagetuuri väiteid meie peatreeneri omadest usaldusväärsemaks pidasid. Üks kommentaator teatas otse, et „me oleme eestlased ja täiesti lubamatu peaks olema, et lööme oma rahvuskangelase ise risti“. Kuigi risti olid kangelase siiski löönud dopinguspetsid.

Kõiki neid ja veel mitmeid vähemvärvikaid lugusid analüüsides tundub mulle, et Eesti pole veel saanud vabaks riigiks. Sest vabadus eeldab ka vastutustunnet, suutlikkust oma endi vigu ja eksimusi näha, tunnistada ja neist õppida. Meil on aga otsustajate seas jätkuvalt moes ilusate valedega oma eksimusi välja vabandada. See polekski ehk nii kurb kui sellega ei kaasneks rahvamasside pimedat toetust „rahvuslikule poliitikale“, „poliitkorrektsusele“, jms. Siit selat kostub mure, et peaasi, et ei kannataks meie rahvuslik identiteet, ei langeks kahtluse alla meie välispoliitika, jms. Kuid kas siis tõesti saab identiteeti rajada valedele, olgugi nad ilusad?

Nagu öeldakse, iga rahvas väärib oma valitsust. Ja nii pole meil ka mõtet hellitata lootust, et oleme enamat kui ilusate valede vabariik. Kindlasti aga mitte veel vaba riik.

Palun, ärge mind valige. Palun!!

Et ma siin mõtlesin, et kui mina peaks kunagi Riigikokku kandideerima, püüaks ma ikka ka tähelepanu ja häälte huvides kuidagi sellest läägest tapeedist ja maskiparaadist eristuda. Lihtsaim viis oleks muidugi lubada prostitutsiooni ja marihuaana legaliseerimist ning ca 60% meeste hääled olekski käes. Kuid mina nii kerglast teed ei läheks. Ei läheks ka seda teed, et lubaks juba ette, et loobun iga kuu 50% ulatuses Riigikogu palgast, kandes selle otsekorralduslepinguga üle näiteks kodutute loomade varjupaigale, millega pälviksin ehk 30% üksikute naiste poolehoiu. Ei, ma valiks eestlastele meeldivama nn veerpaluliku taktika. See kõlaks umbes nii:

Hea eestimaalane, palun ära mind vali. PALUN!

„Hea valija, Sinu ees on vastutusrikas ülesanne leida Riigi Asju Otsustavasse Kogussse sobivad inimesed. Kahjuks on läinud nii, et minu erakonna arvates oleks mul ju võimalused Riigikogusse kandideerida head, sest ma valdan natuke keskmisest paremini võõrkeeli ja kunagi sai kõrgkoolist lisaks majanduses omandatud doktorikraadile ka juuradiplom hangitud. Ei midagi erilist, selliseid inimesi on veel kindlasti kümneid! Kuid erakonna inimesed ei mõista, et see paneb mu raskesse olukorda: pean suutma tunde ja päevi, nädalaid ja kuid istuma ühes saalis inimestega, kellega mul on raske leida ühist keelt – ei taipa mina kahjuks suurt ei estraadist ega sõudmisest, nende jaoks aga paistab juriidika ja majandusmudelid jääma veidi kaugeks.

Koduvalla inimesed leiavad, et sobiksin Riigikokku oma eeskujuliku käitumise poolest, pole ma ju juhtunud kunagi kiirusega politseile vahele jääma ja ka lastel on koolis olnud alati neljad-viied. Aga tunnistan ausalt, et selles korralikkuses on mu ka tugev miinus - olen suhteline koonerdaja ja liiga suure vastutustundega, et minu kätte usaldatud rahaga end vabalt või hästi tunneksin. Mind hakkaks häirima need esinduskulud, taksotsekid, jms, mille vastuvõtmisega võib mul probleeme tekkida. Vanemad on kasvatanud juba mind nii, et liigpriiskamist ei tohi olla, pigem kasinus. Ma ei kujuta ette, et peaksin suutma Riigikogu sööklas istuda vastastikku austatud kolleegidega, kes mulle koonerdamise tõttu altkulmu vaataksid. Aga selline ma kord juba olen.

Ülikooli- ja töökaaslased muudkui pressivad tagant, et ma sobivat Riigikokku oma suure töövõime ja kõrge moraali tõttu. Ei sõbrad, tänan usalduse ees, aga ma arvan, et sellised kaalutlused sobiks vaagimiseks vaid siis, kui end tappa tahaksin. Kuna ma pole suuremasi jutupaunik, restoranides istuja ega tühja-tähja üle vaidleja, võib juhtuda, et saan Riigikogus mitme inimese töökoormuse osaliseks, nagu on juhtunud varemgi. Nüüd olen aga juba hilises keskeas ja üle 12 tunniseid intensiivseid tööpäevi enam teha ei jõua.
Mis puudutab eetilisust, siis olen tavaline keskmine eestlane, kes lihtsalt püüab silmas pidada, mis oma, mis võõras ja nii saan jõudumööda alati teistega arvestada.

Seega ei maksaks teha liigseid sõnu tavalise inimese upitamiseks. Teen, mis minu kohus siin ilmas oma pere, naabrite, töökaaslaste ja armsa riigi heaks aga ei midagi enamat. Kardangi, et olen Riigikogu jaoks liiga tavaline, liiga rahulik ja töösse süvenev, et ei pruugi haakuda üldise parlamendis valitseva meeleoluga.

Kallid eestlased, omaksed, kolleegid, palun andke mulle andeks, kuid ma tõesti ei usu, et ma Riigikogusse sobiksin. Et teie, armsad inmesed, olete mul kandideerida palunud, kannatas mul ennast ka nimekirja lasta panna. Ja kui Te vaatamata minu palvetele siiski peaksite neid eirama ning mulle põhjuseta liiga palju hääli toote, siis loomulikult võtan ma oma risti kanda. Siis teeksin ma seda Teie, mitte minu pärast ja püüaksin seda teha nii, et Teil häbi poleks minu pärast. Hoidku Jumal!

Kuid seni, kuni Te veel oma häält ühe liiga tavalise iganenud pereväärtustes kinni istuva töönarkomaanist Eesti mehe peale pole jõudnud maha visata, palun Teid, ärge mind valige! Valige neid, kes rohkem tahavad, kel rohkem vaba aega ja hobisid. Valige neid, keda kodus ei oota suur pere ega tööl suured väljakutsed. Valige neid, kes oskavad võtta laenusid ja nende abil sõnadega suuri linnu rajada, sest minu vaikset olemist te ju teate.

Palun, palun Teid, ärge mind valige! Palun ärge valige mind Riigikokku. Palun.


Teie Raul, mitte omal soovil kandidaat nr 111.

Odavad sõnumid odavdavad poliitikat

Siikohal võite muidugi vastu vaielda, sest minu seisukohad ei toetu ei uuringutele ega klassikalise propaganda õpiku peatükkidele. Aga siiski, mida rohkem ma näen neid kahemõttelisi valimisreklaame stiilis „määri pähe“, „aitab“, jne, seda vähem arvan ma nende sõnumite edastajatest.

Ma mõistan, et valmiseelne poliitikakujundus on juba ammu antud poliitika tagatubadest sõnaseadmismeistrite, copywriterite ja semiootikute kätte, sest oluline on võimalikult lühidalt ja löövalt eristuda. Ning püüda mitte ingtelligente vaid massi. Rumalat, harimatut ja mõtelmisvõimetut massi, keda reklaamispetside hinnagul on ubes ca 80% kõigist eestimaalastest ja kelle ainus väärtus siin kaduvas maailmas on nende hääl. Kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem on põhjust lugeda erakondade valimisplatvorme, sest enamik kandidaate neid ka ise ei loe. Keegi võiks ju Robert Andropovilt naljaviluks küsida, mille poolest erinevad IRL põhimõtted rahvusküsimustes Reformierkaonna omadest!

Kogu küsimuse selles osas, kes pääseb Eesti riigis pumba juurde järgmiseks neljaks aastaks, otsustavad Eestis reklaamiagentuurid. Ning nii ei saa me kahjuks parata, et isegi kui mõni erakond meeldib, peletab idioolik reklaamlause mõtleva inimese sootuks eemale. Toon lihtsama näite: te tahate osta soodsat autot ning kohtate rekaami „väljast väike, seest ruumikas pereauto“. Lähete siis rõõmsalt proovisõidule, kus avastate, et autosse ei mahu ei teie, ei kohver, rääkimata teie mitte kõige kõhnemast ämmast. Tulemuseks on pettumus ja umbusk. Või teine klassikaline näide: teil on kõõm ja te ostate reklaami mõjul Head & Shouldersit. Tulemuseks arusaam, et enam iial ei usu te reklaami!

Just samamoodi toimib kahjuks ka poliitreklaam, on see ju vaid üks järjekordseid valdkondi, kus teid hästi sihitud loosungiga lolliks teha üritatakse. Jah, lollid tõesti usuvad, et „aitab vaesusest“ on kõva sõna, kuid ma kipun arvama, et üle poole rahvastikust saaab juba ammu aru, et rikkus tuleb ikka tööd tehes, mitte aga hirmakalli üürihinnaga munitsipaalmaju ehitades. Olgu Keskerakonna valijate intelligentsusega kuidas on, Reformierakonna potentsiaalse valijana ei saa ma aga kuidagi uskuda „kindlat valikut“ ühel lihtsal põhjusel: mõtlev inimene ei talu, et talle ette dikteeritakse tema valikuid. Ta tahab arugmenteeritud valikuvabadust mitte laiatarbekaupa.

Ma mõisagi möönan, et iga põhimõtte ja sisulise lubaduse peab saama kokku võtta lühidalt, kuid seda enam ootaks ma nõukogudelike „sõprus, vandlus, rahu“ asemele elulisemaid, ausamaid ja usutavamaid lauseid.

Tulles tagasi igapäevaste kaupade-toodete juurde, mööngem, et sageli oleme õppinud kasutama neid kõõmavastaseid shampoone, mida ei reklaamita televiisoris, vaid mida soovitab arst, apteeker, kosmeetik või hea tuttav. Enamasti on kirjad nendel toodetel mittemidagiütlevad, hind mõistagi kõrgem. Kuid tulemus hiilgav ja meie rahulolu on selle tõestuseks!
Brandide maailmas on palju selliseid tooteid, mille soovitusväärtus on väga kõrge, kasum hiilgav, kuid mida laialt ei reklaamita. Sageli on brandi üks olemustest teatud müstifitseering, tunde tekitamine, et just selle toote-teenuse taga on midagi palju suuremat kui tavalistes igapäevastes letikaupades. Võrkturundus on selle mõtteviisi üheks kandjaks. Teiseks näiteks on nn firmapoed ja -butiigid, mis on alternatiiviks supermarketitele. Inimene, kes suhtub endasse aupaklikult ja eeldab sama ka ka teistelt, ei käi kunagi trügimas hulludel päevadel. Ta maksab pigem topelt aga võidab inimväärikuses.

Minu jaoks on riigi juhtimine palju suurem kunst kui pelk peapesu või autovalik. Seetõttu ehmun ma alati tagasi primitiivsetest loosungitest. Elu on õpetanud, et reklaamitakse ikka seda, mida muidu ei ostetaks või mille hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. Vabandage kollegid reklaamispetisalistid mu naiivsust.

Ju on see ka põhjuseks, miks olen kogu iseseisvusaja jooksul käinud valimas vaid paar korda ega näe ka seekord põhjust oma kodanikukohust täita. Riigi maahamüümise jutte ühe või teise poliitiku poolt usuvad vaid poliitikat ja propagandat mitte mõistavad massid, Eesti kui investeerimiskoha atraktiivsussesse usuvad need, kes majandusasjadest piisavalt kaugel. Millist poliitikat mina ostaks? Sellele polegi nii kerge vastata, kuid paar parameetrit on kindlad: laiatarbekauba sarnase ajupesu korral ei lähe ma ka seekord valima, sest see odavreklaam ei austa mind. Ilmselt ootaks ma vaegnägijatele suunatud paraadnägude asemel sisulisi ettepanekuid. Lihtsustatud loosungite asemel probleemide määratemist ja lahenduste otsimist. Veelgi enam hindaks aga ausust – kui ikka su parteil pole arusaama, mis tõve tuleks ravida, siis palun äge ka kiirustage mulle rohtu soovitama.
Ma tean, et sellist lähenamist ei soovtas ükski reklaamiprofessionaal, kui omatigi on see minu kui valija kriteerium.

Olen veendunud, et mida aeg edasi, seda vähem jääb neid lausrumalaid valijaid, kes valivad tuntud näo või mõttelageda mitmetähendusliku laiatarbeloosungi vahel. Võib-olla oleks neid juba praegu üle 30%, kuid kahjuks puudub neile pakkumine.

Kui müüa Harley Davidsoni või Ferrarit samamoodi kui Always sidemekesi või sms laene, siis on paratamatu, et kuigi nende läbimüük võib kasvada kordades, lahkuvad nende brandide pikaaegssed austajad ummisjalu uutele jahimaadele. Sest nad ei taha osta rämpsu, mille peamiseks indikaatoriks on tänapäeva maailmas kahjuks telereklaam ja odav hind. Koos nendega lahekuvad sageli ka raha ja sära.

Kõike eelnevat silmas pidades pole midagi imestada, et Eesti poliitikute maine on vaatamata nende ajukapasiteedile, aadeterohusele või juriidilisele võimekusele sama kõrge kui Head &Shouldersil. Ja ma usun, et endiselt on Eestis ruumi erakonnale, kes suudab oma brandi positsioneerida nii, et valija tunneks, et ka teda austatakse.

Innar Mäesalu, Jüri Jaanson ja Kaja Kallas – Ansipi lemmikud uude Riigikogusse!!

Hiljutine Riigikogu valimisnimekirjade avaldamine tõi mängu palju põnevaid uusi tegijaid. Ennekõike torkasid mulle silma reformarite seast kolm persooni, legendaarne sõudja Jüri Jaanson, Võru piirkonna esinumber Innar Mäesalu ja koos Ansipiga plakatitelt vastu särav Kaja Kallas Siimovna.

Jüri Jaansoni teavad kõik eestlased, seega pole justkui tema puhul millestki rääkida. Siiski-siiski. Minu arvates on Jaanson pull kuju just seetõttu, et tema abikaasa ja treener Tatjana asutus just mullu enne kohalikke valimisi, pärast pikaaegset flirti Keskerakonnaga, just sotsiaaldemokraatide ridadesse. Nüüd vastas Jüri siis Reformierakonda astumisega. Võiks arvata, et peresiseselt on maailmavaated ikka täiesti vastandlikud, kuid eks tegelikult ole küsimus vaid rahas ja töös, mida üks või teine erakond on peibutuseks lubanud!

Jaansoni rahaline seis pärast tippspordist loobumist on mõistagi kurb. Vaid invaliidsuspension. Seega pole imestada, et Jaanson Reformierakonna Harju piirkonna koosolekul soovis Pärnust kohalesõitmise eest saada hüvitust ka bensiini eest, rääkimata muu valmiskampaania kinniplekkimisest. Sest tema seda omal toel ei suudaks. Räägitakse, et Jaanson on olnud sportliku Ansipi kinnisidee juba aastaid, seetõttu on ta ka regionaalses nimekirjas Anspi järel nr2 – et igal juhul Riigikogusse heale palgale saaks. Justkui peaministri tänu senise panuse eest Eesti rahva spordinärvi kõditamisele. Vastu nõutakse vaid õigel ajal õigele nupule vajutamist! Jaansoni puhul on fenomeniks ka kindlasti see, et mees ei suuda selgelt rääkida, seega ei tea ei mina ega paljud teised, kas ta ka mõelda oskab. Loodan siiski, et sümpaatse olemisega Jüri ennast tõestab! Kuid miks ikkagi Jaanson Rapla- ja Harjumaal kandideerib? Kuuldavasti kahel põhjusel: et ta Pärnus kandideerivalt Rein Langilt hääli ära ei võtaks ja et samas saaks Ansip garanteerida tema Riigikokku sissevedamise ükskõik palju ka Jüri ise hääli koguks.

Teine põnev tegelane on Innar Mäesalu, keda tean ka isiklikult Concordia Ülikoolis õppimise ajast. Tegu on väidetavalt teise Ansipi iskliku lemmikuga, kes samuti nakatunud spordipisikust ja kellega Ansip väidetavalt nii mõnigi kord rattaga Tartust ämma juurde Võrru vurades on kohtunud ja aega veetnud.
Mäesalu, keda on varem pakutud nii Võru Maavanemaks ku ka Võru Linnapeaks, eripäraraks on tema perfektne inglise keele oskus tänu ameerika ülikooli lõpetamisele, samuti hea analüütiline võime, mida mees on enne poliitikasse tulekut praktiseerinud pikalt erinevatel maailma börsidel iseseisvalt mängides ja omale varandust kogudes. See pole tavaline mitte vaid Võrus vaid ka Toompeal. Mäesalu kasuks räägib ka tema kokkupuutumine reaalse eluga, seega pole ta ei poliitnohik ega ka karjerist nagu võib arvata mõnest tema kõrvalkandidaadist. Mäesalul pole ka kommunistliku tausta, kuid on siiski kunagise nõukogude miilitsakooli paberid – osales ta ka näiteks miilitsavormis Toompea kaitsmisel Interrinde võimuhaaramise päeval, seistes Savisaare seljataga!
Võib arvata, et Mäesalu Võru piirkonna esinumbriks seades tahtis Ansip talle sillutada teed suurde poliitikasse, kus mehelt loodetakse suuri tegusi.

Ja nüüd siis Kaja Kallas, Siimu tütar. Tubli naisjurist pidi isa ja onu Andruse pealekäimisel oma senisesse karjääri pausi tegema, sest Reformierakonnas nappis kenasid naiste nägusid! Ja see on valimistel oluline argument! Ja taas garanteeeris Ansip Kaja sissesaamise nii erakonna üldasetuse (21) kui ka piirkondliku asetuse (3) alusel. Ma pean Kaja toredaks neiuks, olles nooruses temega ka kokku puutunud lähemalt. Kindlasti pole ta loll, kuid siiski, mis on tema ambtsioonid poliitikas? Ka palga pärast pole selline valik realistlik. Siiski, Kaja Kallase ettepanek siseringis, hakata valmiste eel organiseerima noortele diskosid, jms, paneb uskuma, et neiu asja tõsiselt võtab! Ja küllap on temast ka Riigikogus rohkem kasu kui kulunud Maripuust, seda kindlasti!

Kõige selle taustal, kus Ansip tõstab oma lemmikuid Riigikokku, olgu siis põhjused ükskõik mille alusel kaalutletud, on kummaline, et Reformierakonnast kostavad hõiked, et Ansipil endal pole suurt aega valmiskampaaniaga tegeleda. Ei enda ega kollegide hüvanguks. Põhjuseks igal nädalavahetusel kusagil toimuvad suusamaratonid. Nojah, tubli mees, kes teab, mida elult tahab ja saada on!

Rene Toomse paljastab Kapo analüüsi nõrkused - super!

Asjalik suht loogiline analüüs, mis tõstatas samad küsimused, mis tekkisid ka minul. Siiski, Postimees peaks sellise artikli puhul ka teatam, kas initsitiiv analüüsiks tuli veebiväljandelt või kelleltki teiselt, sest ei saa ju ka välistada, et Kapoga sõjaajalal enist luurajat on võtnud manipuleerida tsentristid...
Olgu kuidas on, on kommentaare lugedes tõsiselt kahju, et enamust Postimehe lugejaist ei huvita tõde, vaid ühe ninasarviku poomine. Ja nii oleme me jätkuvalt mängukannid, FSB, FBI ja Kapo käes..ise aga arvame, et teame kõike)) Oh püha lihtsameelsust!

Muide, juhin tähelepanu ka veel ühele suhtekorralduslikule asjaolule, nimelt E.Savisaare julgusele nõuda Kapolt suuremat avalikustamist. See ei viita mitte mehe nahaalsusele ja ülbusele nagu mõni on arvanud, vaid pigem enesekindlusele, mis saab pärineda vaid veendumusest, et kõnealuses asjas pole Kapol vajalikke fakte (olgu siis seeetõttu, et rahaküsimist erakonnale pole toimunud või seetõttu, et Savisaar teab täpselt, mida ja kus on räägitud-koputatud-lindistatud.) või siis asjaolust, et E.Savisaar on läinud hulluks ja teeb enne kinniminekut hullumeelseid ponnistusi, et veel mõni üksik viimane päev laval särada.... Viimast ma hetkel ei kipu uskuma.

Kuid teoreetiliselt on veel vähemalt üks võimalus: Jakunin ja FSB tegid teadlikult koostööd, ja meelitasid Kapo enda kannule, et saaks segases infost hiljem ise suuri kalu püüda. Ehk teisisõnu pole välistatud, et Savisaar paluski venkudelt abi ja aitas mingid lindistused läbi FSB Kaponi lohistada. Lindid ja koputused, mis midagi ei tõesta, kuid annavad ühiskonnas ja ka erakonnas võimaluse eristada lambad sikkudest ja pärast läbi märtrioreooli valimiste imet taasteha. Sest on ju ilmsele, et Jakunin pole Venmaal mingi tõsine presidendikandidaat, kelle nõrgestamisega peaks Kreml sellise intensiivsusega tegelema - pole ju vahet, kas ta saab 2 või 7% häältest!

Kas ma ise usun sellesse versiooni? Ei. (Mis siis seda versooni toetab ka minu kui vaid kunagi ammu ja vaid väga põgusalt luureorganite tööga tutvunud inimese veendumus, et nii Savisaar kui Jakunin teadsid asju ajades paremini kui keegi teine meist, et seintel on kõrvad ja et sellised rahajutte ei aeta mitte 5-6 inimesega üheagselt, vaid ikka üksnes kahekesi, pargis, lutikatevabas autos, vms kohas.)

Kuid olgem ausad, kui nüüd peaks paari kuuga selguma, et Savisaare vastu rohkem asitõendeid pole, raha pole erakonnale laekunud, Petrov on maksnud kirikule omast kasumist,jne, siis võib juhtuda küll, et lolliks jäävad hoopis ansiplased ja Savisaar saab lisaks venkudele hääli juurde ka eestlastelt. Näiteks minult))

Klandorf, Seppik ja ja Laanet reetsid Edgari?

Savisaare Venemaalt rahaküsimise Kapo aruanne annab põhjust tõsiseks spekulatsiooniks, et Edgar on reedetud oma kauaegsete liitlaste poolt. Ja nii kummaline kui see ei tundu, tunduvad need reeturid olevat KGB ja eriteenistuste taustaga!

Tegelikult poleks siin midagi üllatavat, sest jutud Keskerakonna sisesest opositsioonist, kuhu kuuluvad ennekõike Seppik ja Klandorf, on liikunud ringi juba aastakese. Rääkisin sellest suvel isegi Sulev Vedlerile Ekspressist ja veel ehk kellelegi meediast.

On alust arvata, et opositsiooni võib vähemasti passiivselt kuuluda ka Vilja Savisaar, kes just need ülalmainitud mehed oma pulma kutsus. Olgu märgitud, et palju rohkem seal pulmas Edgari lähedasi ka polnud).

Põhjused võimu haaramiseks on arusaadavad, sest vanad ja kogenud olijad on mõistnud, et Edgariga eesotsas jäävad nad alatiseks Toompea võimust ilma. Kuid vähemaga pole ju mõtet rahulduda.

Tõenõoliselt mängiti kokku Reformierakonna ja Kapoga ning hakati otsima võimalusi Edgari liistule tõmbamiseks. Edgari „vabas looduses“ toimunud vestluseid Jakuniniga suure tõenäosusega siiski salvestada ei suudetud, sest sellisel juhul poleks praegust infosõda vaja, piisanuks lintide lekitamisest ja prokuratuuri kaudu süüdistuse esitamisest. Seega võib arvata, et nn aruannete aluseks on Seppiku või kellegi teise ülestähendatud koputused. Pole ju saladus, et Edgaril Seppiku ees saladusi polnud.

Polnud ime, et ka meediale andsid Reformierakondlased salamahti teada, et lekitajateks olid keskerakondlased ise (Anspi väitis sseda isegi kaamerte ees), nende hulgas Seppik. Küllap Seppik juba varsti julgeb seda ka ise tunnistada, ning tema hiljutine otsus Riigikokku enam mitte kandideerida võib vabalt olla seotud Edagri poolse Juudase paljastamisega, kus Ain-koputajale lihtsalt seda võimalust ei antud!

Kui nii, siis on praegused arengud puhtalt ennustatavad selle pealt, kas Edgar jääb rahulikuks ja jätkab koos praeguste liitlastega nn faktide nõudmist, mida aga kapol sellisel kujul esitada pole, kuna konspiraatorid telefonivestlustes tõenäoliselt suuri prohmakaid endale ei lubatud. Kui aga närvid, tervis või umbusk kõigi lähedaste vastu Edgarit alt peaks vedama, siis on võitjad teada. Nendeks on Reformierakond ja keskerakondlastest eriteeenistuse mehed!

Muide, seda spekulatsiooni toetavad ka hiljutised keskparteiga seotud eriteenistusmeeste poolt antud vihjed oma erakonnakaaslastele, kus on julgustatud inimesi jätkama parteis, kuna lähitulevikus võivad erakonna väljavaated sisemiselt muutuda, muutuda palju helgemaks. Sellistest vestlustest olen detailselt kuulnud kahelt eri keskerakondlaselt.

Täna aga, mil Kalle Laanet võttis meedias näiliselt riigimeheliku seisukoha ja nõudis Edgari tagasiastumist, kuid mis tähendab üheselt oma usaldussidemete lahtilõikamist Edgari ja tema pooldajatega, pole kahtlusti, et ka tema on siseopositsiooni ridades pingeid üleskruvida aitamas.

Reformierakonnal pole aga teha muud ja oodata, kuidas kesikud üksteist notivad ja sellega omale võim lähiajal igaveseks kindlustada. Tuletan meelde, et Ansip pole kunagi välistanud koostööd keskerakonnaga vaid üksnes Savisaarega. Kas ei näita ka see tema teadmiste pagasit ja julgust uskuda, et peagi on keskerakonnast võimalik taas rääkida ilma Edgar Savisaart mainimata!?