Palun, ärge mind valige. Palun!!

Et ma siin mõtlesin, et kui mina peaks kunagi Riigikokku kandideerima, püüaks ma ikka ka tähelepanu ja häälte huvides kuidagi sellest läägest tapeedist ja maskiparaadist eristuda. Lihtsaim viis oleks muidugi lubada prostitutsiooni ja marihuaana legaliseerimist ning ca 60% meeste hääled olekski käes. Kuid mina nii kerglast teed ei läheks. Ei läheks ka seda teed, et lubaks juba ette, et loobun iga kuu 50% ulatuses Riigikogu palgast, kandes selle otsekorralduslepinguga üle näiteks kodutute loomade varjupaigale, millega pälviksin ehk 30% üksikute naiste poolehoiu. Ei, ma valiks eestlastele meeldivama nn veerpaluliku taktika. See kõlaks umbes nii:

Hea eestimaalane, palun ära mind vali. PALUN!

„Hea valija, Sinu ees on vastutusrikas ülesanne leida Riigi Asju Otsustavasse Kogussse sobivad inimesed. Kahjuks on läinud nii, et minu erakonna arvates oleks mul ju võimalused Riigikogusse kandideerida head, sest ma valdan natuke keskmisest paremini võõrkeeli ja kunagi sai kõrgkoolist lisaks majanduses omandatud doktorikraadile ka juuradiplom hangitud. Ei midagi erilist, selliseid inimesi on veel kindlasti kümneid! Kuid erakonna inimesed ei mõista, et see paneb mu raskesse olukorda: pean suutma tunde ja päevi, nädalaid ja kuid istuma ühes saalis inimestega, kellega mul on raske leida ühist keelt – ei taipa mina kahjuks suurt ei estraadist ega sõudmisest, nende jaoks aga paistab juriidika ja majandusmudelid jääma veidi kaugeks.

Koduvalla inimesed leiavad, et sobiksin Riigikokku oma eeskujuliku käitumise poolest, pole ma ju juhtunud kunagi kiirusega politseile vahele jääma ja ka lastel on koolis olnud alati neljad-viied. Aga tunnistan ausalt, et selles korralikkuses on mu ka tugev miinus - olen suhteline koonerdaja ja liiga suure vastutustundega, et minu kätte usaldatud rahaga end vabalt või hästi tunneksin. Mind hakkaks häirima need esinduskulud, taksotsekid, jms, mille vastuvõtmisega võib mul probleeme tekkida. Vanemad on kasvatanud juba mind nii, et liigpriiskamist ei tohi olla, pigem kasinus. Ma ei kujuta ette, et peaksin suutma Riigikogu sööklas istuda vastastikku austatud kolleegidega, kes mulle koonerdamise tõttu altkulmu vaataksid. Aga selline ma kord juba olen.

Ülikooli- ja töökaaslased muudkui pressivad tagant, et ma sobivat Riigikokku oma suure töövõime ja kõrge moraali tõttu. Ei sõbrad, tänan usalduse ees, aga ma arvan, et sellised kaalutlused sobiks vaagimiseks vaid siis, kui end tappa tahaksin. Kuna ma pole suuremasi jutupaunik, restoranides istuja ega tühja-tähja üle vaidleja, võib juhtuda, et saan Riigikogus mitme inimese töökoormuse osaliseks, nagu on juhtunud varemgi. Nüüd olen aga juba hilises keskeas ja üle 12 tunniseid intensiivseid tööpäevi enam teha ei jõua.
Mis puudutab eetilisust, siis olen tavaline keskmine eestlane, kes lihtsalt püüab silmas pidada, mis oma, mis võõras ja nii saan jõudumööda alati teistega arvestada.

Seega ei maksaks teha liigseid sõnu tavalise inimese upitamiseks. Teen, mis minu kohus siin ilmas oma pere, naabrite, töökaaslaste ja armsa riigi heaks aga ei midagi enamat. Kardangi, et olen Riigikogu jaoks liiga tavaline, liiga rahulik ja töösse süvenev, et ei pruugi haakuda üldise parlamendis valitseva meeleoluga.

Kallid eestlased, omaksed, kolleegid, palun andke mulle andeks, kuid ma tõesti ei usu, et ma Riigikogusse sobiksin. Et teie, armsad inmesed, olete mul kandideerida palunud, kannatas mul ennast ka nimekirja lasta panna. Ja kui Te vaatamata minu palvetele siiski peaksite neid eirama ning mulle põhjuseta liiga palju hääli toote, siis loomulikult võtan ma oma risti kanda. Siis teeksin ma seda Teie, mitte minu pärast ja püüaksin seda teha nii, et Teil häbi poleks minu pärast. Hoidku Jumal!

Kuid seni, kuni Te veel oma häält ühe liiga tavalise iganenud pereväärtustes kinni istuva töönarkomaanist Eesti mehe peale pole jõudnud maha visata, palun Teid, ärge mind valige! Valige neid, kes rohkem tahavad, kel rohkem vaba aega ja hobisid. Valige neid, keda kodus ei oota suur pere ega tööl suured väljakutsed. Valige neid, kes oskavad võtta laenusid ja nende abil sõnadega suuri linnu rajada, sest minu vaikset olemist te ju teate.

Palun, palun Teid, ärge mind valige! Palun ärge valige mind Riigikokku. Palun.


Teie Raul, mitte omal soovil kandidaat nr 111.

Odavad sõnumid odavdavad poliitikat

Siikohal võite muidugi vastu vaielda, sest minu seisukohad ei toetu ei uuringutele ega klassikalise propaganda õpiku peatükkidele. Aga siiski, mida rohkem ma näen neid kahemõttelisi valimisreklaame stiilis „määri pähe“, „aitab“, jne, seda vähem arvan ma nende sõnumite edastajatest.

Ma mõistan, et valmiseelne poliitikakujundus on juba ammu antud poliitika tagatubadest sõnaseadmismeistrite, copywriterite ja semiootikute kätte, sest oluline on võimalikult lühidalt ja löövalt eristuda. Ning püüda mitte ingtelligente vaid massi. Rumalat, harimatut ja mõtelmisvõimetut massi, keda reklaamispetside hinnagul on ubes ca 80% kõigist eestimaalastest ja kelle ainus väärtus siin kaduvas maailmas on nende hääl. Kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem on põhjust lugeda erakondade valimisplatvorme, sest enamik kandidaate neid ka ise ei loe. Keegi võiks ju Robert Andropovilt naljaviluks küsida, mille poolest erinevad IRL põhimõtted rahvusküsimustes Reformierkaonna omadest!

Kogu küsimuse selles osas, kes pääseb Eesti riigis pumba juurde järgmiseks neljaks aastaks, otsustavad Eestis reklaamiagentuurid. Ning nii ei saa me kahjuks parata, et isegi kui mõni erakond meeldib, peletab idioolik reklaamlause mõtleva inimese sootuks eemale. Toon lihtsama näite: te tahate osta soodsat autot ning kohtate rekaami „väljast väike, seest ruumikas pereauto“. Lähete siis rõõmsalt proovisõidule, kus avastate, et autosse ei mahu ei teie, ei kohver, rääkimata teie mitte kõige kõhnemast ämmast. Tulemuseks on pettumus ja umbusk. Või teine klassikaline näide: teil on kõõm ja te ostate reklaami mõjul Head & Shouldersit. Tulemuseks arusaam, et enam iial ei usu te reklaami!

Just samamoodi toimib kahjuks ka poliitreklaam, on see ju vaid üks järjekordseid valdkondi, kus teid hästi sihitud loosungiga lolliks teha üritatakse. Jah, lollid tõesti usuvad, et „aitab vaesusest“ on kõva sõna, kuid ma kipun arvama, et üle poole rahvastikust saaab juba ammu aru, et rikkus tuleb ikka tööd tehes, mitte aga hirmakalli üürihinnaga munitsipaalmaju ehitades. Olgu Keskerakonna valijate intelligentsusega kuidas on, Reformierakonna potentsiaalse valijana ei saa ma aga kuidagi uskuda „kindlat valikut“ ühel lihtsal põhjusel: mõtlev inimene ei talu, et talle ette dikteeritakse tema valikuid. Ta tahab arugmenteeritud valikuvabadust mitte laiatarbekaupa.

Ma mõisagi möönan, et iga põhimõtte ja sisulise lubaduse peab saama kokku võtta lühidalt, kuid seda enam ootaks ma nõukogudelike „sõprus, vandlus, rahu“ asemele elulisemaid, ausamaid ja usutavamaid lauseid.

Tulles tagasi igapäevaste kaupade-toodete juurde, mööngem, et sageli oleme õppinud kasutama neid kõõmavastaseid shampoone, mida ei reklaamita televiisoris, vaid mida soovitab arst, apteeker, kosmeetik või hea tuttav. Enamasti on kirjad nendel toodetel mittemidagiütlevad, hind mõistagi kõrgem. Kuid tulemus hiilgav ja meie rahulolu on selle tõestuseks!
Brandide maailmas on palju selliseid tooteid, mille soovitusväärtus on väga kõrge, kasum hiilgav, kuid mida laialt ei reklaamita. Sageli on brandi üks olemustest teatud müstifitseering, tunde tekitamine, et just selle toote-teenuse taga on midagi palju suuremat kui tavalistes igapäevastes letikaupades. Võrkturundus on selle mõtteviisi üheks kandjaks. Teiseks näiteks on nn firmapoed ja -butiigid, mis on alternatiiviks supermarketitele. Inimene, kes suhtub endasse aupaklikult ja eeldab sama ka ka teistelt, ei käi kunagi trügimas hulludel päevadel. Ta maksab pigem topelt aga võidab inimväärikuses.

Minu jaoks on riigi juhtimine palju suurem kunst kui pelk peapesu või autovalik. Seetõttu ehmun ma alati tagasi primitiivsetest loosungitest. Elu on õpetanud, et reklaamitakse ikka seda, mida muidu ei ostetaks või mille hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. Vabandage kollegid reklaamispetisalistid mu naiivsust.

Ju on see ka põhjuseks, miks olen kogu iseseisvusaja jooksul käinud valimas vaid paar korda ega näe ka seekord põhjust oma kodanikukohust täita. Riigi maahamüümise jutte ühe või teise poliitiku poolt usuvad vaid poliitikat ja propagandat mitte mõistavad massid, Eesti kui investeerimiskoha atraktiivsussesse usuvad need, kes majandusasjadest piisavalt kaugel. Millist poliitikat mina ostaks? Sellele polegi nii kerge vastata, kuid paar parameetrit on kindlad: laiatarbekauba sarnase ajupesu korral ei lähe ma ka seekord valima, sest see odavreklaam ei austa mind. Ilmselt ootaks ma vaegnägijatele suunatud paraadnägude asemel sisulisi ettepanekuid. Lihtsustatud loosungite asemel probleemide määratemist ja lahenduste otsimist. Veelgi enam hindaks aga ausust – kui ikka su parteil pole arusaama, mis tõve tuleks ravida, siis palun äge ka kiirustage mulle rohtu soovitama.
Ma tean, et sellist lähenamist ei soovtas ükski reklaamiprofessionaal, kui omatigi on see minu kui valija kriteerium.

Olen veendunud, et mida aeg edasi, seda vähem jääb neid lausrumalaid valijaid, kes valivad tuntud näo või mõttelageda mitmetähendusliku laiatarbeloosungi vahel. Võib-olla oleks neid juba praegu üle 30%, kuid kahjuks puudub neile pakkumine.

Kui müüa Harley Davidsoni või Ferrarit samamoodi kui Always sidemekesi või sms laene, siis on paratamatu, et kuigi nende läbimüük võib kasvada kordades, lahkuvad nende brandide pikaaegssed austajad ummisjalu uutele jahimaadele. Sest nad ei taha osta rämpsu, mille peamiseks indikaatoriks on tänapäeva maailmas kahjuks telereklaam ja odav hind. Koos nendega lahekuvad sageli ka raha ja sära.

Kõike eelnevat silmas pidades pole midagi imestada, et Eesti poliitikute maine on vaatamata nende ajukapasiteedile, aadeterohusele või juriidilisele võimekusele sama kõrge kui Head &Shouldersil. Ja ma usun, et endiselt on Eestis ruumi erakonnale, kes suudab oma brandi positsioneerida nii, et valija tunneks, et ka teda austatakse.

Innar Mäesalu, Jüri Jaanson ja Kaja Kallas – Ansipi lemmikud uude Riigikogusse!!

Hiljutine Riigikogu valimisnimekirjade avaldamine tõi mängu palju põnevaid uusi tegijaid. Ennekõike torkasid mulle silma reformarite seast kolm persooni, legendaarne sõudja Jüri Jaanson, Võru piirkonna esinumber Innar Mäesalu ja koos Ansipiga plakatitelt vastu särav Kaja Kallas Siimovna.

Jüri Jaansoni teavad kõik eestlased, seega pole justkui tema puhul millestki rääkida. Siiski-siiski. Minu arvates on Jaanson pull kuju just seetõttu, et tema abikaasa ja treener Tatjana asutus just mullu enne kohalikke valimisi, pärast pikaaegset flirti Keskerakonnaga, just sotsiaaldemokraatide ridadesse. Nüüd vastas Jüri siis Reformierakonda astumisega. Võiks arvata, et peresiseselt on maailmavaated ikka täiesti vastandlikud, kuid eks tegelikult ole küsimus vaid rahas ja töös, mida üks või teine erakond on peibutuseks lubanud!

Jaansoni rahaline seis pärast tippspordist loobumist on mõistagi kurb. Vaid invaliidsuspension. Seega pole imestada, et Jaanson Reformierakonna Harju piirkonna koosolekul soovis Pärnust kohalesõitmise eest saada hüvitust ka bensiini eest, rääkimata muu valmiskampaania kinniplekkimisest. Sest tema seda omal toel ei suudaks. Räägitakse, et Jaanson on olnud sportliku Ansipi kinnisidee juba aastaid, seetõttu on ta ka regionaalses nimekirjas Anspi järel nr2 – et igal juhul Riigikogusse heale palgale saaks. Justkui peaministri tänu senise panuse eest Eesti rahva spordinärvi kõditamisele. Vastu nõutakse vaid õigel ajal õigele nupule vajutamist! Jaansoni puhul on fenomeniks ka kindlasti see, et mees ei suuda selgelt rääkida, seega ei tea ei mina ega paljud teised, kas ta ka mõelda oskab. Loodan siiski, et sümpaatse olemisega Jüri ennast tõestab! Kuid miks ikkagi Jaanson Rapla- ja Harjumaal kandideerib? Kuuldavasti kahel põhjusel: et ta Pärnus kandideerivalt Rein Langilt hääli ära ei võtaks ja et samas saaks Ansip garanteerida tema Riigikokku sissevedamise ükskõik palju ka Jüri ise hääli koguks.

Teine põnev tegelane on Innar Mäesalu, keda tean ka isiklikult Concordia Ülikoolis õppimise ajast. Tegu on väidetavalt teise Ansipi iskliku lemmikuga, kes samuti nakatunud spordipisikust ja kellega Ansip väidetavalt nii mõnigi kord rattaga Tartust ämma juurde Võrru vurades on kohtunud ja aega veetnud.
Mäesalu, keda on varem pakutud nii Võru Maavanemaks ku ka Võru Linnapeaks, eripäraraks on tema perfektne inglise keele oskus tänu ameerika ülikooli lõpetamisele, samuti hea analüütiline võime, mida mees on enne poliitikasse tulekut praktiseerinud pikalt erinevatel maailma börsidel iseseisvalt mängides ja omale varandust kogudes. See pole tavaline mitte vaid Võrus vaid ka Toompeal. Mäesalu kasuks räägib ka tema kokkupuutumine reaalse eluga, seega pole ta ei poliitnohik ega ka karjerist nagu võib arvata mõnest tema kõrvalkandidaadist. Mäesalul pole ka kommunistliku tausta, kuid on siiski kunagise nõukogude miilitsakooli paberid – osales ta ka näiteks miilitsavormis Toompea kaitsmisel Interrinde võimuhaaramise päeval, seistes Savisaare seljataga!
Võib arvata, et Mäesalu Võru piirkonna esinumbriks seades tahtis Ansip talle sillutada teed suurde poliitikasse, kus mehelt loodetakse suuri tegusi.

Ja nüüd siis Kaja Kallas, Siimu tütar. Tubli naisjurist pidi isa ja onu Andruse pealekäimisel oma senisesse karjääri pausi tegema, sest Reformierakonnas nappis kenasid naiste nägusid! Ja see on valimistel oluline argument! Ja taas garanteeeris Ansip Kaja sissesaamise nii erakonna üldasetuse (21) kui ka piirkondliku asetuse (3) alusel. Ma pean Kaja toredaks neiuks, olles nooruses temega ka kokku puutunud lähemalt. Kindlasti pole ta loll, kuid siiski, mis on tema ambtsioonid poliitikas? Ka palga pärast pole selline valik realistlik. Siiski, Kaja Kallase ettepanek siseringis, hakata valmiste eel organiseerima noortele diskosid, jms, paneb uskuma, et neiu asja tõsiselt võtab! Ja küllap on temast ka Riigikogus rohkem kasu kui kulunud Maripuust, seda kindlasti!

Kõige selle taustal, kus Ansip tõstab oma lemmikuid Riigikokku, olgu siis põhjused ükskõik mille alusel kaalutletud, on kummaline, et Reformierakonnast kostavad hõiked, et Ansipil endal pole suurt aega valmiskampaaniaga tegeleda. Ei enda ega kollegide hüvanguks. Põhjuseks igal nädalavahetusel kusagil toimuvad suusamaratonid. Nojah, tubli mees, kes teab, mida elult tahab ja saada on!

Rene Toomse paljastab Kapo analüüsi nõrkused - super!

Asjalik suht loogiline analüüs, mis tõstatas samad küsimused, mis tekkisid ka minul. Siiski, Postimees peaks sellise artikli puhul ka teatam, kas initsitiiv analüüsiks tuli veebiväljandelt või kelleltki teiselt, sest ei saa ju ka välistada, et Kapoga sõjaajalal enist luurajat on võtnud manipuleerida tsentristid...
Olgu kuidas on, on kommentaare lugedes tõsiselt kahju, et enamust Postimehe lugejaist ei huvita tõde, vaid ühe ninasarviku poomine. Ja nii oleme me jätkuvalt mängukannid, FSB, FBI ja Kapo käes..ise aga arvame, et teame kõike)) Oh püha lihtsameelsust!

Muide, juhin tähelepanu ka veel ühele suhtekorralduslikule asjaolule, nimelt E.Savisaare julgusele nõuda Kapolt suuremat avalikustamist. See ei viita mitte mehe nahaalsusele ja ülbusele nagu mõni on arvanud, vaid pigem enesekindlusele, mis saab pärineda vaid veendumusest, et kõnealuses asjas pole Kapol vajalikke fakte (olgu siis seeetõttu, et rahaküsimist erakonnale pole toimunud või seetõttu, et Savisaar teab täpselt, mida ja kus on räägitud-koputatud-lindistatud.) või siis asjaolust, et E.Savisaar on läinud hulluks ja teeb enne kinniminekut hullumeelseid ponnistusi, et veel mõni üksik viimane päev laval särada.... Viimast ma hetkel ei kipu uskuma.

Kuid teoreetiliselt on veel vähemalt üks võimalus: Jakunin ja FSB tegid teadlikult koostööd, ja meelitasid Kapo enda kannule, et saaks segases infost hiljem ise suuri kalu püüda. Ehk teisisõnu pole välistatud, et Savisaar paluski venkudelt abi ja aitas mingid lindistused läbi FSB Kaponi lohistada. Lindid ja koputused, mis midagi ei tõesta, kuid annavad ühiskonnas ja ka erakonnas võimaluse eristada lambad sikkudest ja pärast läbi märtrioreooli valimiste imet taasteha. Sest on ju ilmsele, et Jakunin pole Venmaal mingi tõsine presidendikandidaat, kelle nõrgestamisega peaks Kreml sellise intensiivsusega tegelema - pole ju vahet, kas ta saab 2 või 7% häältest!

Kas ma ise usun sellesse versiooni? Ei. (Mis siis seda versooni toetab ka minu kui vaid kunagi ammu ja vaid väga põgusalt luureorganite tööga tutvunud inimese veendumus, et nii Savisaar kui Jakunin teadsid asju ajades paremini kui keegi teine meist, et seintel on kõrvad ja et sellised rahajutte ei aeta mitte 5-6 inimesega üheagselt, vaid ikka üksnes kahekesi, pargis, lutikatevabas autos, vms kohas.)

Kuid olgem ausad, kui nüüd peaks paari kuuga selguma, et Savisaare vastu rohkem asitõendeid pole, raha pole erakonnale laekunud, Petrov on maksnud kirikule omast kasumist,jne, siis võib juhtuda küll, et lolliks jäävad hoopis ansiplased ja Savisaar saab lisaks venkudele hääli juurde ka eestlastelt. Näiteks minult))

Klandorf, Seppik ja ja Laanet reetsid Edgari?

Savisaare Venemaalt rahaküsimise Kapo aruanne annab põhjust tõsiseks spekulatsiooniks, et Edgar on reedetud oma kauaegsete liitlaste poolt. Ja nii kummaline kui see ei tundu, tunduvad need reeturid olevat KGB ja eriteenistuste taustaga!

Tegelikult poleks siin midagi üllatavat, sest jutud Keskerakonna sisesest opositsioonist, kuhu kuuluvad ennekõike Seppik ja Klandorf, on liikunud ringi juba aastakese. Rääkisin sellest suvel isegi Sulev Vedlerile Ekspressist ja veel ehk kellelegi meediast.

On alust arvata, et opositsiooni võib vähemasti passiivselt kuuluda ka Vilja Savisaar, kes just need ülalmainitud mehed oma pulma kutsus. Olgu märgitud, et palju rohkem seal pulmas Edgari lähedasi ka polnud).

Põhjused võimu haaramiseks on arusaadavad, sest vanad ja kogenud olijad on mõistnud, et Edgariga eesotsas jäävad nad alatiseks Toompea võimust ilma. Kuid vähemaga pole ju mõtet rahulduda.

Tõenõoliselt mängiti kokku Reformierakonna ja Kapoga ning hakati otsima võimalusi Edgari liistule tõmbamiseks. Edgari „vabas looduses“ toimunud vestluseid Jakuniniga suure tõenäosusega siiski salvestada ei suudetud, sest sellisel juhul poleks praegust infosõda vaja, piisanuks lintide lekitamisest ja prokuratuuri kaudu süüdistuse esitamisest. Seega võib arvata, et nn aruannete aluseks on Seppiku või kellegi teise ülestähendatud koputused. Pole ju saladus, et Edgaril Seppiku ees saladusi polnud.

Polnud ime, et ka meediale andsid Reformierakondlased salamahti teada, et lekitajateks olid keskerakondlased ise (Anspi väitis sseda isegi kaamerte ees), nende hulgas Seppik. Küllap Seppik juba varsti julgeb seda ka ise tunnistada, ning tema hiljutine otsus Riigikokku enam mitte kandideerida võib vabalt olla seotud Edagri poolse Juudase paljastamisega, kus Ain-koputajale lihtsalt seda võimalust ei antud!

Kui nii, siis on praegused arengud puhtalt ennustatavad selle pealt, kas Edgar jääb rahulikuks ja jätkab koos praeguste liitlastega nn faktide nõudmist, mida aga kapol sellisel kujul esitada pole, kuna konspiraatorid telefonivestlustes tõenäoliselt suuri prohmakaid endale ei lubatud. Kui aga närvid, tervis või umbusk kõigi lähedaste vastu Edgarit alt peaks vedama, siis on võitjad teada. Nendeks on Reformierakond ja keskerakondlastest eriteeenistuse mehed!

Muide, seda spekulatsiooni toetavad ka hiljutised keskparteiga seotud eriteenistusmeeste poolt antud vihjed oma erakonnakaaslastele, kus on julgustatud inimesi jätkama parteis, kuna lähitulevikus võivad erakonna väljavaated sisemiselt muutuda, muutuda palju helgemaks. Sellistest vestlustest olen detailselt kuulnud kahelt eri keskerakondlaselt.

Täna aga, mil Kalle Laanet võttis meedias näiliselt riigimeheliku seisukoha ja nõudis Edgari tagasiastumist, kuid mis tähendab üheselt oma usaldussidemete lahtilõikamist Edgari ja tema pooldajatega, pole kahtlusti, et ka tema on siseopositsiooni ridades pingeid üleskruvida aitamas.

Reformierakonnal pole aga teha muud ja oodata, kuidas kesikud üksteist notivad ja sellega omale võim lähiajal igaveseks kindlustada. Tuletan meelde, et Ansip pole kunagi välistanud koostööd keskerakonnaga vaid üksnes Savisaarega. Kas ei näita ka see tema teadmiste pagasit ja julgust uskuda, et peagi on keskerakonnast võimalik taas rääkida ilma Edgar Savisaart mainimata!?

Tohhoh - Ansip jälestab rahaküsimist!

On arusaadav, et kust tuleb raha, sealt võib tulla ka huvi meid valitseda. Või vähemasti mõjutada. Herr Ansip, riigimees nagu Taavi Teplenkovki, teab hästi, et iga senti, millega toetab Eesti sõltumatusepüüdlusi USA, tuleb emmata, Venemaalt pärinevat raha aga jälestada. Esimese näidete hulka kuulub Eesti meeste ennastsalgav võitlus kodumaa eest Iraagis ja Afganistaanis, teise hulka näiteks Vene õigeusu kiriku kerkimine.

Olgu Ansipi puhul pealegi tegu ilmselge silmamoondajaga, kes jätab väljaütlemata vaid vana tõe, et Ameerika vaenlased on ka Eesti vaenlased sel lihtsal põhjusel, et Ameerikalt hakkasime raha võtma varem, võiks teemat siiski edasi arendada. Näiteks ärimaailma suundudes.

Kujutagem ette, et suur vene firma, kelle seosed Kremli juhterakonnaga on ilmsed, hakkab investeerima Eestisse miljardeid eurosid. Ostab üles tööstusi ja kinnisvara. Noh nagu on tehtud seda mitmel pool maailmas (mäletan, et vist oli Gazprom üks suuremaid gaasitootjaid ka USAs), jne. Peagi saab Venemaast Eesti suurim välisinvestor ja nende firmadest meie „aasta ettevõtted“. Ja kujutage ette, läbi Eestisse registreeritud firmade toetatakse muuhulgas ka õigeusukiriku ehitamist ja makstakse ka näiteks kinni mõni Savisaare promoüritus. Nagu on suured Eesti riigifirmadki maksnud läbi aegade kinni eri parteide valmiskampaaniaid. Eesti Telekom näiteks Tunne Kelami kampaaniaid.

No öelge mulle palun, kus on sisuline erinevus Savisaare teo ja minu kirjeldatud teo vahel? Kas tõesti raha haiseb ühel juhul ja teisel juhul on kõik njammi!? No, kamon!

Majandust õppinud inimesed teavad, et rahal ei ole kodumaad, mis ei tähenda, et rahadega ei ostetaks huve, vaid pigem seda, et tänapäeval on idiootsus otsida raha kodumaad, sest hea soovi korral saab asju ju ka täiesti korrektselt korraldada.

Omavahel öeldes pole mul alust arvata, et Anspile see kõik uudisena tuleks, kuid ilmselgelt on alati kasulik ajada lihtrahvale mulli, mis müüb ja klikke toodab! Elagu!!!

Riigimehed“ pidi reformierakonna käsul lõpetama?

Nagu kuulda, on tänane Riigimeeste sarja osa viimane. Tegelikult oli kõik otsustatud juba eelmisel korral, mil äsja karjääri alustanud minister ootamatult ja elukaugelt ametist taandati. Teame, et päriselus asjad nii lihtsalt ei käi, seega jääb õhku küsimus, miks sai uus, vaatajate ja kriitikute lemmikuks tõusnud seriaal ETVs ekraanil olla napid kaks kuud.

Kummaline on ka see, et sama seltskonna ehk õ-fraktsiooni poolt loodud teised poliitikaga seotud sarjad, nagu Erisaade, on eetris juba mitmendat hooaega, Riigimehed lõpetab aga just siis, kui ta on tõusnud reitingutega üheks tippsaateks Eesti telemaastikul.

Ei tahaks taaskord olla paranoiline, kuid kuidagi ei tundu loogiline, et selline lõpp juba alguses ette oli planeeritud. Seega: kui just keegi põhiosade näitlejaist pole suremas (pole kuulda olnud), sai tegu olla vaid ülemuste sekkumisega loomisprotsessi. Ülemused on aga teatavasti Reformierakonnale liigagi lähedal seisvad isikud. Ju siis leidis erakonna juhatus, et enne valimisi niivõrd staiiriliselt briliantset ja elulähedast sarja näidates võib erakonna maine langeda. Kahju, minu jaoks oli tegu ETV vaadatuima tootega!

Või oskab keegi pakkuda mõnda muud vähegi usutavat stsenaariumi?