Sai käidud Võrumaal Seto Tsaimajas. Jube oli. Ei, mitte koht vaid see, mida on euroraha teinud teeninduskvaliteediga. Putru sai 40 minutilise ootamisega (lubati kohe), sest teistele praadidele ei võetud tellimusi üldse (ootasid gruppi). Tee oli lahjem kui vesi. WC ja köök olid kaugel setomaa traditsioonidest ja meenutasid pigem Solarise keskust.
Teenindajad kriitikat ei kannatanud ja kippusid haukuma stiilis, et kannata ära kui nii kaugele oled sõitnud. Kannatasingi. Tee eest tegin külma arve. Enam kunagi ei lähe ja teistele ei soovita. Isekeskis mõtlesin, et poleks olnud eurorahadele ehitatud muuseumit, olnuks ehk eraomanik veidi püüdlikum klientide eest hoolitsemisel....
Kes arvab, et ma olen mingi õiendaja igas toidukohas, see eksib. Aga kui ikka hind on krõbe ja ootused suureks köetud, siis ootaks enamat kui kohalikud kahjuks pakkuda suutsid. Aga võrokeste lohutuseks peab ütlema, et see on üldiselt paljudes kohtades Eestis nii, et majad on uhked ja idee ka, kuid parem ära suhtlema mine....
Kas on asi tööjõu kvaliteedis või läbimõtlematuses...mine võta kinni!
Monday, September 6, 2010
Friday, September 3, 2010
Kes nahistab Eesti kroonid?
See küsimus on mind vaevanud juba pikka aega. On ju valitsus teatanud, et need vahetatakse eurodeks ja kroonid lähevad utiliseerimisse. Aga ikkagi, mis saab siis kui prügiks läheb ainult osa kroone? Kes hakkab neid rahapakke üle lugema ja järelvalvet teostama?
Ma pigem pakuks oma rikutuse tasemelt, et suur osa kroone rändab utiili asemel Neinar Seli vms võimu rahakoti hoidja kätte, sealt vahetakse need aja jooksul ringiga veel paar-kolm ringi järjest eurodeks (saab ju kroone eurodeks vahetada veel palju aastaid) ja nii rikastuvad tänased võimurid veel mõnesaja miljardi võrra.
Kui asi nii poleks, tahaks küll hirmsasti teada, mil moel see kroonide ülelugemine ja utiliseerimine toimuma hakkab. Kas keegi teab?
Ma pigem pakuks oma rikutuse tasemelt, et suur osa kroone rändab utiili asemel Neinar Seli vms võimu rahakoti hoidja kätte, sealt vahetakse need aja jooksul ringiga veel paar-kolm ringi järjest eurodeks (saab ju kroone eurodeks vahetada veel palju aastaid) ja nii rikastuvad tänased võimurid veel mõnesaja miljardi võrra.
Kui asi nii poleks, tahaks küll hirmsasti teada, mil moel see kroonide ülelugemine ja utiliseerimine toimuma hakkab. Kas keegi teab?
Riik ja linn võiksid koha vahetada!
Nüüd siis valimised ukse ees peagi ja ka mul mõtted taas peas jaheda ilma tõttu liikuma hakanud. Nimelt olen oma peakeses vaaginud pikalt, kas Eestile tuleb kasuks Savisaare- Reformi jätkuv (igvene?) vastasseis ja ühine Eesti jagamine või hoopiski see kui ükssama erakod saaks võimu nii pealinnas kui riigis.
Ja vaagisin mis ma vaagisin, ikkagi tundub, et vastaseis on parem. See tagaks lihtsalt rohkemate inimeste huvide esindatuse poliitikas. Sest populistid on mõlemad parteid, ahned samuti. Seega pole vahet. Ja põhimõtteliselt on nende erakondade vaated ka aastate jooksul oluliselt üksteisele lähenenud. Ei ole enam vasak- ja parempoolseid vaid kaks suurt keskparteid. Lihtsalt ajalooliste nimedega.
Kuid vahelduse mõttes võiks eelseisvaid valimisi silmas pidades soovida, et need kaks suurpartied kohad vahetaks. Keskerakond võik saada moodustada valitsuse (koos sotsidega) ja Reform võiks tulla võimule pealinnas (mõne aja pärast). Eks siis oleks nii siiin ku seal värskeid tuuli oodata ja lõpeks oleks ka näha, mida üks või teine lisaks suurtele sõnadele esimese asemel ära teha suudab!
Ja vaagisin mis ma vaagisin, ikkagi tundub, et vastaseis on parem. See tagaks lihtsalt rohkemate inimeste huvide esindatuse poliitikas. Sest populistid on mõlemad parteid, ahned samuti. Seega pole vahet. Ja põhimõtteliselt on nende erakondade vaated ka aastate jooksul oluliselt üksteisele lähenenud. Ei ole enam vasak- ja parempoolseid vaid kaks suurt keskparteid. Lihtsalt ajalooliste nimedega.
Kuid vahelduse mõttes võiks eelseisvaid valimisi silmas pidades soovida, et need kaks suurpartied kohad vahetaks. Keskerakond võik saada moodustada valitsuse (koos sotsidega) ja Reform võiks tulla võimule pealinnas (mõne aja pärast). Eks siis oleks nii siiin ku seal värskeid tuuli oodata ja lõpeks oleks ka näha, mida üks või teine lisaks suurtele sõnadele esimese asemel ära teha suudab!
Tuesday, June 1, 2010
Kohtupraktika kisub maffiaks, rahvas koogutab kaasa
Mitte, et ma kõiki fakte teaks ja kõigi kohtumaterjalidega süviti tutvunud oleks, kui mind kodanikuna ja hiljuti isikliku kohtusaaga läbinuna häirib siiski eluliselt, et riik on asunud inimesi süüdistama ja ka süüdi mõistma analoogsetel alustel nagu lubab endale allilm: nägu ei meeldi, vastik tüüp, köhi papp, kui ei köhi, lööme maha. Maffiale pole inimeste saatuse üle otsustamisel oluline objektiivsus ega faktid vaid piisab kõhutundest ja sisemisest veendmusest. Ja kui maffia teab, millise advokaadiga, prokuröri ja kohtunikuga tuleks püüda asju ajada oma eesmärgi saavutamiseks, siis küllap teavad seda ka riigivõimu juures ukerdajad.
Just samade argumentidega on minu hinnangul sisuliselt süüdi mõistetud nii Pärnu linnajuhid Mart Viisitamm ja Simmo Saar, nüüd ka Villu Reiljan ja tagatipuks Liviko juhid. Kõigi nende puhul olid määravateks tõenditeks prokuröri ja kohtuniku sisemine veendumus, milleni jõuti ilmselt kaudsete (pealkuulamise käigus kogutud jutukatkete alusel) tõenditega. Kusjuures nagu selgus hiljem, teostati ka jälitustoiminguid kas ebaseadusliult või valedeks osutunud põhjustega. Fakte aga tuvastada pole õnnestunud.
Mentaliteet: niikuinii on nad süüdi
Ma arvan, et suurem osa eesimaalasi arvab tänini, et altkäemaksu on Villu Reiljan kunagi millegi eest ikka võtnud, eks ole. Tõttu-öelda arvab rahvas seda pea iga tippametniku ja –poliitiku kohta. Seega, nagu märkis üks mu hea tuttav, on justkui õigustatud, et mees süüdi mõisteti. Mis siis, et fakte süüdimõistmiseks antud juhul nappis. Nagu märkis seesama tuttav, saadetakse ju ka USAs maffioososid, kelle hingel on tonne narkokaubandust ja kes pesevad väidetavalt kümneid miljardeid dollareid, trellide taha mitte nende kuritegeliku tegevuse, vaid ikka pisimaksupettuste, ebaseadusliku relva omamise vms tühja-tähja eest, mida saab kergemini tõendada.
Jah, kuid kas märkate erinevust meie kaasustega? Loen neid kohtuotsuseid edas- või tagurpidi, ikka jääb selgusetuks kuriteo tõendatus. Jah, ma oleks päri, kui Reiljan oleks mõistetud süüdi tõendatud alkoholijoobes autojuhtimise fakti eest, kuid kahjuks ju ei olnud mitte see kohtuotsuse sisuks! Mart Viistamme kogu süüdistustusest kukkusid kohtus ära kõik ned olulised momedid, mille alusel tema vastu kriminaalmenetlust algatati ja alles jäi vaid telefonikõne salvestus, mida annab tõlgendada kümmet eri moodi. Ja Simmo Saar sai 200 000 krooni trahvi ühe A4 paberi lekitamise eest, mis nagu kohtus selgus ei olnud esiteks konfidentsiaalne ja mille puhul ilmnes, et seda dokumenti oleks võinud lekitada veel vähemalt 10 inimest (kusjuures, kes seda avaldas, ei suudetutki faktiliselt tuvastada).
Ma pole ka keskerakondlase Ivo Parbuse isklik fänn, kuid kuidagi uskumatult kõlab, et mees pidi istuma pool aastat eeluurimisvanglas, kuna tema asjade hulgast leiti kaks reisitsekki, milles üks enam kui aasta vana ja nagu ma Eesti Ekspressi artiklist aru sain, olid mõlemad kasutamata!
Mis aga siis, kui tõepoolest prokuratuuri poolt kohtule müüdud tõlgendus pole korrektne ja Villu Reiljan ja Mart Viisitamm ka tegelikult mingit isiklikku kasu pole saanud? Mis siis, kui nad tüütutele kosilastele (ja neid tiirutab poliitiliste otustajate ümber iga päev hordide kaupa) andsid kerglasi mittesiduvaid lubadusi vaid selleks, et neid rahule jäetaks või et leida parteile sponsoreid, viimased aga mõistsid seda millegi muuna? Mis siis, kui tõepoolest võttis Parbus reisifirma kinkekaardid vastu kogemata mingi muu asja vahel ja avastas nad hiljem ning otsustas neid mitte kasutada, sest tagasiandmine või linnavalitsuses registreerimine oleks tähendanud ilmselgeid lisasekeldusi? Mis siis, kui ta lihtsalt ilma kokkulepitud tasuta aitas neid ettevõtjaid, kes seda uksest-aknast sisse ronides väga palusid? Muide, analoogselt saaks kinni panna kõik arstid, kes meie ravimise eest kunagi kommikarbi või konjakipudeli on vastu võtnud. Kas pole see juba absurdsus?
Ei ma ei arva, et kõik ülalnimetatud mehed ilmtingimata beebisüütud oleks. Ma pole eile sündinud ja nii naiivne, et seda varianti kui ühte mittevõimalikku kohe mahakriipsutada. Kuid see pole oluline, sest kohus peab igas kaasuses kaaluma ennekõike fakte. Ja kui ta seda teeb kaudsete tõlgendamiste tasemel, siis eelistan ma pigem, et altkäemaksuvõtjad õigeks mõistetaks kui et altkäemaksu mittevõtjad vangi pandaks. Pole ju niigi kuhu neid toppida, Eesti on juba praegugi Euroopas vangisistujate pingerea tipus.
Ka kohtunikud on mõjutatavad
Minu hinnagul ei taipa lihtrahvas suurt sellest, mis toimub kohtutes. Pimesi usutakse, et poliitikud mängu suunata ei saa, jne. Arvatakse, et kuna kõik võimulolijad on niikuinii pätid ja vargad, siis on hea, kuid neid vahetevahel veidi karmimalt nahutatakse. Kuid see pole õigusriik. See on nõukogudelik mentaliteet ja maffia mõtteviis. Ma ei imesta üldse, et lõpuks on kohtu alla hakanud sattuma ka väidetavalt aastaid altkäemaksu võtnud kohtunikud ise, mis erapoolikusest me siin üldse räägime?
Ma pole Villu Reiljani fänn ega Rahvaliidu valija olnud mitte kunagi, kuid inimesena saan ma aru, et kui kohus toetub üks kord kaudsetele puudulikele tõenditele, siis teeb ta seda ka edaspidi kõigiga, kes analoogsesesse olukorda satuvad. Sattuda on aga lihtne: piisab vaid kaebajast või liigsest tähelepanutõmbamisest juhtivate uurimisasutuste seas, kui juba jalgealune tuliseks tehakse. Ja just see tundubki kõige jubedam. Sest nagu selgub, leidub igas normaalses kohtus ka mõni potentsiaalne pistisekamraadist kohtunik.
Alkoholitootja Liviko juhtide kohtuotsus tundub aga ilmselt sama rea järjekordse ponnistusena. Ei loogikat, ei motiivi ei faktilist tegu, ometigi annab kaudne tõlgendamie ja pealkuulamine imelisi võimalusi! Hinnakokkukulepped sellisel tasemel ja põhjendustega, nagu on esitanud seda prokuratuur, ei tohiks kuuluda isegi majanduse alghariduseta inimeste loogikavigade nimekirja. Jah, minul pole ees mahukat kohtumaterjali, kuid just nii on sedagi kaasust avalikkuses paista lastud. Kahju on sellisest riigist, kus inimene peab hakkama ise tõendama, et ta pole kaamel ja kulutama selleks miljoneid kroone! Kuigi mäletatavasti kohustavad seadused just süüdistajat tõendama süüd, mitte hämama ja vaatama, kuidas kohtualune sellest supist välja rabeleb.
Ma ei kirjutaks seda kõike nii murelikult, kui ma poleks hiljuti saanud tervist kahjustanud kuid magusat kohtuvõitu riigi üle. Minu kogemus oli lihtne, ma olin muutunud kellelegi ebamugavaks ja veelgi enam, olin ilmselt mõnda instantsi solvanud nii, et minu suu loodeti kinni kleepida. Minust taheti teha vägisi kupeldajat, mida ma kuidagi polnud ja seda, et must pidi saama pretsedent, ei häbenenud mulle tunnistada ka uurimisasutuse töötajad. Seda kõike venekeelsete massaziteenuste eestindamise ja reklaamina avaldamise eest. Aga kui politsei ja prokuratuur on midagi nõuks võtnud, siis selgitada pole siin enam midagi. Õnneks vedas mul määratud advokaadi ja ka kohtunikega (õnneks nood pistist ei võtnud) ja tänaseks on kaks kohtu astet tunnistanud mu 100% õigeks. Küsimus, kas seda kõike polnud võimalik prokuratuuril ette näha? Vastus: jah, oli küll, kuid sellest suurem oli soov mulle kohta kätte näidata ja mu elu põrguks teha. Minu elu esimeses kriminaalmenetluses õppisin ka selgeks üllatava tõe: võistlev menetlus pole muud kui prokuratuuri poolne faktide, lausvalede ja pooltõdede esitamine faktikogumi pähe, millele advokaat peab suutma vastu panna õiged seadused, õiged faktid, jne. See oli karm kogemus, sest kuni selleajani uskusin sisemas, et ka prokuratuuris püütakse välja selgitada tõde....
Rahval on ilmselt ükskõik
Ma ei saa aru, miks ei järgnenud meie tipppoliitikute süüdimõistmisele kaudsete tõendite alusel avalikke pahameeleavaldusi, pikkete, jne. Miks isegi keskerakondlased ja rahvaliitlased ei tulnud kohtu ette meelsust demonstreerima? Kardan, et selle taga on hirm kellelegi silma jääda ja hiljem mõnesse kriminaalmenetlusse kaasakistud saada. Või on siis selle taga hoopis olukorraga leppiv ja oma aega ootav apaatia, et juhtugu mis tahes, kel kontroll riigis, sel ka õigus konkurente liistule tõmmata.
Ma kutsuks aga inimesi üles mitte leppima pugejalikult kõigega, mis riigis toimub. See on meie riik ja meie õigus isakestele teada anda, mida arvab rahvas uudsest kohtupraktikast. Sest kui me seda võimalust ei kasuta, võime homme ise samasse auku kukkuda.
Tulles aga lõpetuseks tagasi pealtkuulamisel kogutud infokildude ja nende põhjal tehtud järelduste juurde, tahaksin küsida, mis oleks saanud minust, kui keegi oleks pealt kuulanud minu ja mu advokaadi telefonivestlust pärast esimest kohtuvõitu, kus ma küsisin musta huumorit appi võttes, kas prokuröripoolset edasikaebamist saaks välistada kui ta näiteks auto alla jääks. Ja mis siis oleks saanud minust kaudsetele tõenditele tuginedes kui nüüd prokurör olekski astunud auto ette, mis sündmuspaigalt põgenes?! Õnneks ta ei jäänud auto alla, kaebas edasi ning kaotas ka järgmises astmes! Kuid mitte alati ja mitte kõigi inetute naljatamistega ei pruugi minna nii hästi.
Just samade argumentidega on minu hinnangul sisuliselt süüdi mõistetud nii Pärnu linnajuhid Mart Viisitamm ja Simmo Saar, nüüd ka Villu Reiljan ja tagatipuks Liviko juhid. Kõigi nende puhul olid määravateks tõenditeks prokuröri ja kohtuniku sisemine veendumus, milleni jõuti ilmselt kaudsete (pealkuulamise käigus kogutud jutukatkete alusel) tõenditega. Kusjuures nagu selgus hiljem, teostati ka jälitustoiminguid kas ebaseadusliult või valedeks osutunud põhjustega. Fakte aga tuvastada pole õnnestunud.
Mentaliteet: niikuinii on nad süüdi
Ma arvan, et suurem osa eesimaalasi arvab tänini, et altkäemaksu on Villu Reiljan kunagi millegi eest ikka võtnud, eks ole. Tõttu-öelda arvab rahvas seda pea iga tippametniku ja –poliitiku kohta. Seega, nagu märkis üks mu hea tuttav, on justkui õigustatud, et mees süüdi mõisteti. Mis siis, et fakte süüdimõistmiseks antud juhul nappis. Nagu märkis seesama tuttav, saadetakse ju ka USAs maffioososid, kelle hingel on tonne narkokaubandust ja kes pesevad väidetavalt kümneid miljardeid dollareid, trellide taha mitte nende kuritegeliku tegevuse, vaid ikka pisimaksupettuste, ebaseadusliku relva omamise vms tühja-tähja eest, mida saab kergemini tõendada.
Jah, kuid kas märkate erinevust meie kaasustega? Loen neid kohtuotsuseid edas- või tagurpidi, ikka jääb selgusetuks kuriteo tõendatus. Jah, ma oleks päri, kui Reiljan oleks mõistetud süüdi tõendatud alkoholijoobes autojuhtimise fakti eest, kuid kahjuks ju ei olnud mitte see kohtuotsuse sisuks! Mart Viistamme kogu süüdistustusest kukkusid kohtus ära kõik ned olulised momedid, mille alusel tema vastu kriminaalmenetlust algatati ja alles jäi vaid telefonikõne salvestus, mida annab tõlgendada kümmet eri moodi. Ja Simmo Saar sai 200 000 krooni trahvi ühe A4 paberi lekitamise eest, mis nagu kohtus selgus ei olnud esiteks konfidentsiaalne ja mille puhul ilmnes, et seda dokumenti oleks võinud lekitada veel vähemalt 10 inimest (kusjuures, kes seda avaldas, ei suudetutki faktiliselt tuvastada).
Ma pole ka keskerakondlase Ivo Parbuse isklik fänn, kuid kuidagi uskumatult kõlab, et mees pidi istuma pool aastat eeluurimisvanglas, kuna tema asjade hulgast leiti kaks reisitsekki, milles üks enam kui aasta vana ja nagu ma Eesti Ekspressi artiklist aru sain, olid mõlemad kasutamata!
Mis aga siis, kui tõepoolest prokuratuuri poolt kohtule müüdud tõlgendus pole korrektne ja Villu Reiljan ja Mart Viisitamm ka tegelikult mingit isiklikku kasu pole saanud? Mis siis, kui nad tüütutele kosilastele (ja neid tiirutab poliitiliste otustajate ümber iga päev hordide kaupa) andsid kerglasi mittesiduvaid lubadusi vaid selleks, et neid rahule jäetaks või et leida parteile sponsoreid, viimased aga mõistsid seda millegi muuna? Mis siis, kui tõepoolest võttis Parbus reisifirma kinkekaardid vastu kogemata mingi muu asja vahel ja avastas nad hiljem ning otsustas neid mitte kasutada, sest tagasiandmine või linnavalitsuses registreerimine oleks tähendanud ilmselgeid lisasekeldusi? Mis siis, kui ta lihtsalt ilma kokkulepitud tasuta aitas neid ettevõtjaid, kes seda uksest-aknast sisse ronides väga palusid? Muide, analoogselt saaks kinni panna kõik arstid, kes meie ravimise eest kunagi kommikarbi või konjakipudeli on vastu võtnud. Kas pole see juba absurdsus?
Ei ma ei arva, et kõik ülalnimetatud mehed ilmtingimata beebisüütud oleks. Ma pole eile sündinud ja nii naiivne, et seda varianti kui ühte mittevõimalikku kohe mahakriipsutada. Kuid see pole oluline, sest kohus peab igas kaasuses kaaluma ennekõike fakte. Ja kui ta seda teeb kaudsete tõlgendamiste tasemel, siis eelistan ma pigem, et altkäemaksuvõtjad õigeks mõistetaks kui et altkäemaksu mittevõtjad vangi pandaks. Pole ju niigi kuhu neid toppida, Eesti on juba praegugi Euroopas vangisistujate pingerea tipus.
Ka kohtunikud on mõjutatavad
Minu hinnagul ei taipa lihtrahvas suurt sellest, mis toimub kohtutes. Pimesi usutakse, et poliitikud mängu suunata ei saa, jne. Arvatakse, et kuna kõik võimulolijad on niikuinii pätid ja vargad, siis on hea, kuid neid vahetevahel veidi karmimalt nahutatakse. Kuid see pole õigusriik. See on nõukogudelik mentaliteet ja maffia mõtteviis. Ma ei imesta üldse, et lõpuks on kohtu alla hakanud sattuma ka väidetavalt aastaid altkäemaksu võtnud kohtunikud ise, mis erapoolikusest me siin üldse räägime?
Ma pole Villu Reiljani fänn ega Rahvaliidu valija olnud mitte kunagi, kuid inimesena saan ma aru, et kui kohus toetub üks kord kaudsetele puudulikele tõenditele, siis teeb ta seda ka edaspidi kõigiga, kes analoogsesesse olukorda satuvad. Sattuda on aga lihtne: piisab vaid kaebajast või liigsest tähelepanutõmbamisest juhtivate uurimisasutuste seas, kui juba jalgealune tuliseks tehakse. Ja just see tundubki kõige jubedam. Sest nagu selgub, leidub igas normaalses kohtus ka mõni potentsiaalne pistisekamraadist kohtunik.
Alkoholitootja Liviko juhtide kohtuotsus tundub aga ilmselt sama rea järjekordse ponnistusena. Ei loogikat, ei motiivi ei faktilist tegu, ometigi annab kaudne tõlgendamie ja pealkuulamine imelisi võimalusi! Hinnakokkukulepped sellisel tasemel ja põhjendustega, nagu on esitanud seda prokuratuur, ei tohiks kuuluda isegi majanduse alghariduseta inimeste loogikavigade nimekirja. Jah, minul pole ees mahukat kohtumaterjali, kuid just nii on sedagi kaasust avalikkuses paista lastud. Kahju on sellisest riigist, kus inimene peab hakkama ise tõendama, et ta pole kaamel ja kulutama selleks miljoneid kroone! Kuigi mäletatavasti kohustavad seadused just süüdistajat tõendama süüd, mitte hämama ja vaatama, kuidas kohtualune sellest supist välja rabeleb.
Ma ei kirjutaks seda kõike nii murelikult, kui ma poleks hiljuti saanud tervist kahjustanud kuid magusat kohtuvõitu riigi üle. Minu kogemus oli lihtne, ma olin muutunud kellelegi ebamugavaks ja veelgi enam, olin ilmselt mõnda instantsi solvanud nii, et minu suu loodeti kinni kleepida. Minust taheti teha vägisi kupeldajat, mida ma kuidagi polnud ja seda, et must pidi saama pretsedent, ei häbenenud mulle tunnistada ka uurimisasutuse töötajad. Seda kõike venekeelsete massaziteenuste eestindamise ja reklaamina avaldamise eest. Aga kui politsei ja prokuratuur on midagi nõuks võtnud, siis selgitada pole siin enam midagi. Õnneks vedas mul määratud advokaadi ja ka kohtunikega (õnneks nood pistist ei võtnud) ja tänaseks on kaks kohtu astet tunnistanud mu 100% õigeks. Küsimus, kas seda kõike polnud võimalik prokuratuuril ette näha? Vastus: jah, oli küll, kuid sellest suurem oli soov mulle kohta kätte näidata ja mu elu põrguks teha. Minu elu esimeses kriminaalmenetluses õppisin ka selgeks üllatava tõe: võistlev menetlus pole muud kui prokuratuuri poolne faktide, lausvalede ja pooltõdede esitamine faktikogumi pähe, millele advokaat peab suutma vastu panna õiged seadused, õiged faktid, jne. See oli karm kogemus, sest kuni selleajani uskusin sisemas, et ka prokuratuuris püütakse välja selgitada tõde....
Rahval on ilmselt ükskõik
Ma ei saa aru, miks ei järgnenud meie tipppoliitikute süüdimõistmisele kaudsete tõendite alusel avalikke pahameeleavaldusi, pikkete, jne. Miks isegi keskerakondlased ja rahvaliitlased ei tulnud kohtu ette meelsust demonstreerima? Kardan, et selle taga on hirm kellelegi silma jääda ja hiljem mõnesse kriminaalmenetlusse kaasakistud saada. Või on siis selle taga hoopis olukorraga leppiv ja oma aega ootav apaatia, et juhtugu mis tahes, kel kontroll riigis, sel ka õigus konkurente liistule tõmmata.
Ma kutsuks aga inimesi üles mitte leppima pugejalikult kõigega, mis riigis toimub. See on meie riik ja meie õigus isakestele teada anda, mida arvab rahvas uudsest kohtupraktikast. Sest kui me seda võimalust ei kasuta, võime homme ise samasse auku kukkuda.
Tulles aga lõpetuseks tagasi pealtkuulamisel kogutud infokildude ja nende põhjal tehtud järelduste juurde, tahaksin küsida, mis oleks saanud minust, kui keegi oleks pealt kuulanud minu ja mu advokaadi telefonivestlust pärast esimest kohtuvõitu, kus ma küsisin musta huumorit appi võttes, kas prokuröripoolset edasikaebamist saaks välistada kui ta näiteks auto alla jääks. Ja mis siis oleks saanud minust kaudsetele tõenditele tuginedes kui nüüd prokurör olekski astunud auto ette, mis sündmuspaigalt põgenes?! Õnneks ta ei jäänud auto alla, kaebas edasi ning kaotas ka järgmises astmes! Kuid mitte alati ja mitte kõigi inetute naljatamistega ei pruugi minna nii hästi.
Minust ei saanudki kriminaalkurjategijat!
Ilmselt on nüüd paras aeg teatada, et kuigi prokuratuur väga pingutas, politsei aplauside ja ovatsioonide saatel, ei suudetud siiski seadusi niipalju väänata, et minust kriminaalkurjategijat teha. Ennäe imet!!
Niisiis sai süüdistus, mis nägi ette, et minust peaks saama prostitutsioonile kaasaaitaja, nii esimeses kui teises kohtuastmes jõulise vastulöögi ja mind mõisteti tingimusteta õigeks.
Kuna minu „kuritegu“ seisnes mõningate neidude venekeelsete enesemüügi (massaazi) reklaamide eestindamises (mida ma kunagi ei salanud ega pea ka tähelepanuväärseks), peaks nüüdseks nii politseile kui prokuratuurile olema selge, et tõlketegevust siiski kupeldamisega võrrelda ei saa! Ja tore on, seest mulle oli see seaduste valguses selge juba ammu enne!
Kahju on ainult sellest, et vahepeal on kulunud kaks aastat, olen kaotanud palju sõpru ja tuttavaid, kes kohtusaaga hirmus omakasupüüdlikult püksi lasid ja enam telefonitoru ei võta. Pole hullu, argpükstega polegi midagi arutada.
Veelgi enam on kahju, et analoogse valesüüdistusega on prokuratuur lasknud kokkuleppemenetluste korras enne mind karistada kümneid ja kümneid inimesi. Ja nad ilmselt ei saa kunagi isegi teada, et see kõik oli tegelikult seadusevastane.
Ja kui olla aus, siis eriti kahju on mul meie riigist, kelle prokuratuuris ja politseis töötavad sellised geeniused, kes ei suuda oma kallutatuses ja pimedas vihas seaduseid kokku veerida ja kulutavad tühjadele protsessidele vaid kallist maksumaksja raha. Ju siis ei pea ikka alati paika rahvatarkus, mille kohaselt annab Jumal ameti ja siis ka tarkuse.
Mis puudutab prostitutsiooni, siis olen alati olnud arvamusel, et see on taunitav tegevus, mis õõnestab ühiskonnas pereväärtusi ja istutab lisaks füüsilistele haigustele meie sekka ka mehi, kes ei viitsi ega vaevu enam olema võitlejad naiste pärast. Ja kui nad seda ei oska ega viitsi vaid lähevad rahakotiga kergema vastupanu teed, siis tõenäoliselt kaotab sellest kogu rahvas.
Kuid prostituute ja ma ei laidaks – nemad on oma mõistuse, keeleoskuse, vanematelt kaasa saadud harjumustega ning lisaks neid tabanud eluraskustega olukorras, kus oma laste toitmiseks pole abi oodata mitte kelleltki teiselt kui omaenda jalgevahelt. Ja ma isiklikult arvan, et nii mõnigi naispolitseinik ja naisprokurör, kellega mul on tulnud kokku puutuda, sobiks ehk prostituudiks pareminigi kui tööle, kus eeldatakse ka mõistuse olemasolu.
Niisiis sai süüdistus, mis nägi ette, et minust peaks saama prostitutsioonile kaasaaitaja, nii esimeses kui teises kohtuastmes jõulise vastulöögi ja mind mõisteti tingimusteta õigeks.
Kuna minu „kuritegu“ seisnes mõningate neidude venekeelsete enesemüügi (massaazi) reklaamide eestindamises (mida ma kunagi ei salanud ega pea ka tähelepanuväärseks), peaks nüüdseks nii politseile kui prokuratuurile olema selge, et tõlketegevust siiski kupeldamisega võrrelda ei saa! Ja tore on, seest mulle oli see seaduste valguses selge juba ammu enne!
Kahju on ainult sellest, et vahepeal on kulunud kaks aastat, olen kaotanud palju sõpru ja tuttavaid, kes kohtusaaga hirmus omakasupüüdlikult püksi lasid ja enam telefonitoru ei võta. Pole hullu, argpükstega polegi midagi arutada.
Veelgi enam on kahju, et analoogse valesüüdistusega on prokuratuur lasknud kokkuleppemenetluste korras enne mind karistada kümneid ja kümneid inimesi. Ja nad ilmselt ei saa kunagi isegi teada, et see kõik oli tegelikult seadusevastane.
Ja kui olla aus, siis eriti kahju on mul meie riigist, kelle prokuratuuris ja politseis töötavad sellised geeniused, kes ei suuda oma kallutatuses ja pimedas vihas seaduseid kokku veerida ja kulutavad tühjadele protsessidele vaid kallist maksumaksja raha. Ju siis ei pea ikka alati paika rahvatarkus, mille kohaselt annab Jumal ameti ja siis ka tarkuse.
Mis puudutab prostitutsiooni, siis olen alati olnud arvamusel, et see on taunitav tegevus, mis õõnestab ühiskonnas pereväärtusi ja istutab lisaks füüsilistele haigustele meie sekka ka mehi, kes ei viitsi ega vaevu enam olema võitlejad naiste pärast. Ja kui nad seda ei oska ega viitsi vaid lähevad rahakotiga kergema vastupanu teed, siis tõenäoliselt kaotab sellest kogu rahvas.
Kuid prostituute ja ma ei laidaks – nemad on oma mõistuse, keeleoskuse, vanematelt kaasa saadud harjumustega ning lisaks neid tabanud eluraskustega olukorras, kus oma laste toitmiseks pole abi oodata mitte kelleltki teiselt kui omaenda jalgevahelt. Ja ma isiklikult arvan, et nii mõnigi naispolitseinik ja naisprokurör, kellega mul on tulnud kokku puutuda, sobiks ehk prostituudiks pareminigi kui tööle, kus eeldatakse ka mõistuse olemasolu.
Wednesday, April 7, 2010
Hoiatus: „Ühtse Eesti“ tagant paistavad IRLi kõrvad!
Meedias on teatrimaigulise uue erakonna „Ühtne Eesti“ meediakampaania saanud nn ekspertidelt palju kiita kui paremini läbimõeldum kui proff-parteide omad. Osalt võib see ju nii olla, kuid tegelikult on suure menu taga mitte hea kampaania vaid apoliitilisus ja poliitiline rikkumatus. Olgem ausad, mitte ükski poliitiline partei poleks ei samasuguse ega ka parema poliitilise kampaania korral suuteline saama samavõrra meediapinda kui seda saavad teatritegelased.
Kuid just siin peitub ka üks suuremaid ohtusid – juhul kui siiski pole tegu teatritükiga vaid sootuks palju kaugemale läbimõeldud etendusega, on tegemist läbi ajaloo suurima meediapettusega, mida tavakodanik tõenäoliselt mitte kunagi ei andesta ja mis võib viia igasuguste sotsiaalkampaaniate luhtumiseni tulevikus.
Minule isiklikult tundub, et kogu kampaania taga võiks olla IRL, kellel täna puuduvad võimalused oma positsiooni avaliku arvamuse uuringute kohaselt oluliselt tõsta. IRL on jäänud väikeparteiks, kes peab leppima peksupoisi staatusega kui ei Laar ega ka ResPublica kinnimaksutud mehepojad poleks ju sellise stsenaariumiga leppinud?! Mida ette võtta?
Poliitikas, sealhulgas Eesti kohalikus poliitikas pole midagi uut selles, et enne valimis tuuakse häältemagnetina varjust välja nn sõltumatu kolonn. Tavaliselt on see valimisnimekiri, mis koondab enamikus uusi nägusid ja üritab kaugeneda ühe või teise dikteeriva partei mainest. See kolonn peab võtma ära need 30% valijahäältest, kes ühelgi juhul ei vali olemasolevaid poliitikuid vaid otsivad alternatiivi. Pärast valimisi aga liidetakse soodsatel asjaoludel justkui mõttekaaslasteks osutunud „sõltumatud“ kogu üritust dikteerinud toonorerakonnaga. Või jäetakse ka liitmata ning etendatakse teatud aeg „koostööd“ edasi.
Mida aeg edasi ja mida rohkem saabub sõnumeid Ühtse Eesti tegevuste kohta, seda enam paistavad mulle sealt tagant IRLi sarved. Miks? Väga lihtsatel mulle kahtluseusse tekitavatel põhjustel:
1. IRLil on sellist sõltumatut kolonni kõige enam vaja.
2. Ühtne Eesti on ennast määratlenud ennekõike eestimeelse erakonnana, mis kattub ainult rahvuslaste ja IRLi kuvandiga.
3. Ühtsel Eesti puudub liider ja ka selge sõnum peale selle, et „otsitakse alternatiivi“, mistõttu ei saa neid iseseisva tõhusa parteistruktuurina ette kujutada.
4. Nn sotsiaalne meediakampaania on juba ületanud mõistlikkuse piiri, seda enam, et rahaliselt pole täna ühelgi erakonnal piisavalt toetajaid vaid on vaid võlad. Veel vähem on realistlik uskuda, et üks teatriprojekt suudab masule vastu naeratada ja koguda annetusi miljonite eest, et viia läbi sedasorti suurt ettevõtmist.
5. Kui isegi Ühtne Eesti on saanud sotsiaalreklaami egiidi all endale suured meediapinnad kasutada, siis omatigi tuleb neil maksta trükiste disaini ja tootmise eest, mis pole odav.
6. Vahetult enne Ühtse Eesti projekti algust lahkus vabatahtlikult riigikogust IRL ja kunagi ResPublika üks kampaaniameistroied Ott Lumi, kes väitis, et hakkab leiba teenima PR-valdkonnas!! See pidi olema nali või siis midagi väga suurt, sest masu ajal teenitakse PR valdkonnas kordades vähem raha kui riigikogus istudes.
7. Viimaseks – nii Semper kui ka tema kaaslased on minu mälu järgi olnud alati pigem Isamaaliidu kui teiste parteide toetajad. Selline mulje on mulle jäänud kuid muidugi võib see olla ekslik.
Mida öelda kokkuvõttes järjekordset vandenõuteooriat lendu lastes? Ilmselt vaid seda, et kui peaks sündima uus erakond, siis kindlasti on ta vaid kellegi teise salajane häältekogujast kolonn, mis varem või hiljem maandub sinna kuhu on suubunud kõik varasemadki ideelised ja uuenduslikud üllatajad Eesti poliitmaastikul!
Annaks Jumal, et seda parteid ei sünniks, sest vähemasti mina pean IRLi üheks kõige ilgemaks Eesti erakonnaks, kelle ilgus seisneb just selles, et püha nägu tehes valetatakse ja vassitakse omakasu eesmärgil palju enam kui need, kes püha näo tegemisele aega ei kuluta!!
Kuid just siin peitub ka üks suuremaid ohtusid – juhul kui siiski pole tegu teatritükiga vaid sootuks palju kaugemale läbimõeldud etendusega, on tegemist läbi ajaloo suurima meediapettusega, mida tavakodanik tõenäoliselt mitte kunagi ei andesta ja mis võib viia igasuguste sotsiaalkampaaniate luhtumiseni tulevikus.
Minule isiklikult tundub, et kogu kampaania taga võiks olla IRL, kellel täna puuduvad võimalused oma positsiooni avaliku arvamuse uuringute kohaselt oluliselt tõsta. IRL on jäänud väikeparteiks, kes peab leppima peksupoisi staatusega kui ei Laar ega ka ResPublica kinnimaksutud mehepojad poleks ju sellise stsenaariumiga leppinud?! Mida ette võtta?
Poliitikas, sealhulgas Eesti kohalikus poliitikas pole midagi uut selles, et enne valimis tuuakse häältemagnetina varjust välja nn sõltumatu kolonn. Tavaliselt on see valimisnimekiri, mis koondab enamikus uusi nägusid ja üritab kaugeneda ühe või teise dikteeriva partei mainest. See kolonn peab võtma ära need 30% valijahäältest, kes ühelgi juhul ei vali olemasolevaid poliitikuid vaid otsivad alternatiivi. Pärast valimisi aga liidetakse soodsatel asjaoludel justkui mõttekaaslasteks osutunud „sõltumatud“ kogu üritust dikteerinud toonorerakonnaga. Või jäetakse ka liitmata ning etendatakse teatud aeg „koostööd“ edasi.
Mida aeg edasi ja mida rohkem saabub sõnumeid Ühtse Eesti tegevuste kohta, seda enam paistavad mulle sealt tagant IRLi sarved. Miks? Väga lihtsatel mulle kahtluseusse tekitavatel põhjustel:
1. IRLil on sellist sõltumatut kolonni kõige enam vaja.
2. Ühtne Eesti on ennast määratlenud ennekõike eestimeelse erakonnana, mis kattub ainult rahvuslaste ja IRLi kuvandiga.
3. Ühtsel Eesti puudub liider ja ka selge sõnum peale selle, et „otsitakse alternatiivi“, mistõttu ei saa neid iseseisva tõhusa parteistruktuurina ette kujutada.
4. Nn sotsiaalne meediakampaania on juba ületanud mõistlikkuse piiri, seda enam, et rahaliselt pole täna ühelgi erakonnal piisavalt toetajaid vaid on vaid võlad. Veel vähem on realistlik uskuda, et üks teatriprojekt suudab masule vastu naeratada ja koguda annetusi miljonite eest, et viia läbi sedasorti suurt ettevõtmist.
5. Kui isegi Ühtne Eesti on saanud sotsiaalreklaami egiidi all endale suured meediapinnad kasutada, siis omatigi tuleb neil maksta trükiste disaini ja tootmise eest, mis pole odav.
6. Vahetult enne Ühtse Eesti projekti algust lahkus vabatahtlikult riigikogust IRL ja kunagi ResPublika üks kampaaniameistroied Ott Lumi, kes väitis, et hakkab leiba teenima PR-valdkonnas!! See pidi olema nali või siis midagi väga suurt, sest masu ajal teenitakse PR valdkonnas kordades vähem raha kui riigikogus istudes.
7. Viimaseks – nii Semper kui ka tema kaaslased on minu mälu järgi olnud alati pigem Isamaaliidu kui teiste parteide toetajad. Selline mulje on mulle jäänud kuid muidugi võib see olla ekslik.
Mida öelda kokkuvõttes järjekordset vandenõuteooriat lendu lastes? Ilmselt vaid seda, et kui peaks sündima uus erakond, siis kindlasti on ta vaid kellegi teise salajane häältekogujast kolonn, mis varem või hiljem maandub sinna kuhu on suubunud kõik varasemadki ideelised ja uuenduslikud üllatajad Eesti poliitmaastikul!
Annaks Jumal, et seda parteid ei sünniks, sest vähemasti mina pean IRLi üheks kõige ilgemaks Eesti erakonnaks, kelle ilgus seisneb just selles, et püha nägu tehes valetatakse ja vassitakse omakasu eesmärgil palju enam kui need, kes püha näo tegemisele aega ei kuluta!!
Saturday, April 3, 2010
Pulleritsu kiituseks: lähenevad soorollid viivadki katastroofini
Täna oli üle pika aja hää meel lugeda Priit Pulleritsu sulest arvamust Eesti meeste üha jobumaks muutumisest feminiinsemaks kuivamise tulemusel ning samas naiste üha maskuliinsemaks sirgumisest. Ma küll ei riskiks arvata kui paljusid see probleem puudutab, kuid selget tendentsi olen märganud minagi.
Olen alati arvanud, et õnneliku peremudeli ja seega ühiskonnamudeli vundamendiks on meeste ja naiste selged, kokkulepitud rollid. Niisamuti nagu riigi ja üksikindiviidi omavaheline suhtestumine, lapse ja vanema suhe, jne. Laias laastus pole ju niivõrd tähtis, millest mingi roll on välja kujunenud, kas on see Looja poolt nii määratud või pika aja jooksul iseeneslikult olude sunnil tekkinud, kuid ikkagi on mulle selge, et kõige suurem õudus tabab meid siis, kui partnerlusele suunatud rollid hägunevad, hakkavad kattuma ja mis veel hullem – muutuvad konkureerivateks. Jah, mina isiklikult usun, et Jumal lõi inimese ja andis mehele tema ülesanded ja naisele TEISTSUGUSED üleasanded ja varustas meid ka seetõttu erineva komplektsiooniga. Umbes nagu tänavamaastur (SUV) ja maastikumaastur, mis võivad küll suht sarnased välja näha ja mõlemaga kõlbab sõita nii asfaldil kui kruusateel, kuid ometigi saame parima sõiduelamuse siiski vaid juhul kui kasutame neid targalt ja sihipäraselt.
Humanismi teene meie kaasajale on paljuski karuteene. Humanism asetab kõige kõrgemale astmele inimese vajadused ja muudab need eesmärkideks omaette. Nii juhtuski, et võrdsuse ettekäänel hakati endale valima mugavamat rolli. Pole ju saladus, et loodus on loonud mehed füüsiliselt tugevamaks ja naised vaimselt tugevamaks. Piisas vaid sellest, et mehel jäi üha vähemaks neid töid ja peretoitmise viise, kus tema füüsilisi eeliseid vaja oli, kui naised said aru, et meestest polegi enam tolku oma mugavuse nautimiseks. Naised ei tundnud enam ennast mehe selja taga kui kivimüüri taga kaitstuna ning nii võtsidki nad ise oma saatust kujundada ja vaimseid võimeid maksma panna.
Õnnelikku peremudelit ei suuda ma aga kuidagi näha väljaspool tarditsioonilisi rolle. Kaasaegne euroopa või skandinaavia pere elab nn kokkuleppe abielu, kus üks ei kaitse ega toida peret ja teine ei tee süüa aga kasvata lapsi. Võrdsus on viinud aga paraku selleni, et üha rohkemad mehed unistavad idamaistest (vene, tai, aseri, türgi, hiina, jaapani, jne) naistest, kes tänapäevases arusaamises alles kiviajas elavad ja mehe igakülgset ümmardamist loomulikuks peavad. Kaasaegsed naised aga ei otsi enam ammu meheideaali, sest on veendunud, et seda polegi olemas. Või kui on, siis vaid rikka ärimehe näol, kellega kokkuelades tuleb leppida mehe jagamisega armukestega.
Mehelikkuse teema eeskõnelejaks kristlikus maailmas oli Ed Cole, pastor, kelle elutöö oli suunatud meestest meeste tegemisele. Ja mul ei lähe iialgi meelest juba puberteedieas temalt kuuldud sõnad: naised ja saa muutuda naiseks ega võtta oma tradistioonilist looduse poolt neile antud rolli kuniks mees pole võtnud sisse oma positsiooni ja muutunud selles usaldusväärseks. Jah, seda arvan ma ka täna.
Seetõttu ma ei süüdista naisi nende maskuliinsuses, sest olen märganud, et suurem osa ka neist ISESEISVATEST ja JÕULISETEST naistüüpidest muutuvad koheselt pehmeks, piisab nende ellu tulla vaid veidigi mehemal mehel.
Ei, ma ei räägi, et naine ei peaks käima tööl ja peaks vaid kodus leemekulpi liigutama, kuid ma räägin pigem sellest, et mehed suudaks naisi panna ennast tundma kindlana homse ja ka ülehomse päeva ees. Tean, et mõnigi mees vaidleks vastu, öeldes, et igaüks elagu oma elu ikka ise, kuid mulle tundub ikkagi, et palju mõnusam on koos elada naisega, kes sind usladab ja austab kui kellegagi, kellele sa vaid seksuaalpartneriks või sobiva geenikombinatsiooniga spermadooriks oled. Või muidu kena vaadata! Sest nagu ütleb hea vene kõnekäänd: naised on iseenesestki tugevad, mehi läheb neil vaja selleks, et lubada endale võimalust tunda ennast nõrgemana.
Veelgi enam - minu arvates saab mees ennast tõelise mehena tunda vaid siis, kui suudab oma naise ja pere panna enda selja taga kui paksu kivimüüri taha varju. Ohh, suudaks seda isegi)))
Just seepärast nõustun ma psühholoogide, seksoloogide, pedagoogide ja sotsiaalteadlastega, kes kõik Priit Pulleritsu artiklis leiavad, et meile oleks vaja soolist kasvatust. Kasvatust ja õpetust, mis välistaks edasise meeste naiselikustumise, degradeerumise ja igas mõttes võrdsustumise nendega, kes meilt sisemas hoopiski teisi rolle eeldavad.
Kuid olgem ausad, ka geimeest ja metroseksuaali on mõnus vaadata kui just temaga ühiseid lapsi inimesteks kasvatama ei pea!!
Olen alati arvanud, et õnneliku peremudeli ja seega ühiskonnamudeli vundamendiks on meeste ja naiste selged, kokkulepitud rollid. Niisamuti nagu riigi ja üksikindiviidi omavaheline suhtestumine, lapse ja vanema suhe, jne. Laias laastus pole ju niivõrd tähtis, millest mingi roll on välja kujunenud, kas on see Looja poolt nii määratud või pika aja jooksul iseeneslikult olude sunnil tekkinud, kuid ikkagi on mulle selge, et kõige suurem õudus tabab meid siis, kui partnerlusele suunatud rollid hägunevad, hakkavad kattuma ja mis veel hullem – muutuvad konkureerivateks. Jah, mina isiklikult usun, et Jumal lõi inimese ja andis mehele tema ülesanded ja naisele TEISTSUGUSED üleasanded ja varustas meid ka seetõttu erineva komplektsiooniga. Umbes nagu tänavamaastur (SUV) ja maastikumaastur, mis võivad küll suht sarnased välja näha ja mõlemaga kõlbab sõita nii asfaldil kui kruusateel, kuid ometigi saame parima sõiduelamuse siiski vaid juhul kui kasutame neid targalt ja sihipäraselt.
Humanismi teene meie kaasajale on paljuski karuteene. Humanism asetab kõige kõrgemale astmele inimese vajadused ja muudab need eesmärkideks omaette. Nii juhtuski, et võrdsuse ettekäänel hakati endale valima mugavamat rolli. Pole ju saladus, et loodus on loonud mehed füüsiliselt tugevamaks ja naised vaimselt tugevamaks. Piisas vaid sellest, et mehel jäi üha vähemaks neid töid ja peretoitmise viise, kus tema füüsilisi eeliseid vaja oli, kui naised said aru, et meestest polegi enam tolku oma mugavuse nautimiseks. Naised ei tundnud enam ennast mehe selja taga kui kivimüüri taga kaitstuna ning nii võtsidki nad ise oma saatust kujundada ja vaimseid võimeid maksma panna.
Õnnelikku peremudelit ei suuda ma aga kuidagi näha väljaspool tarditsioonilisi rolle. Kaasaegne euroopa või skandinaavia pere elab nn kokkuleppe abielu, kus üks ei kaitse ega toida peret ja teine ei tee süüa aga kasvata lapsi. Võrdsus on viinud aga paraku selleni, et üha rohkemad mehed unistavad idamaistest (vene, tai, aseri, türgi, hiina, jaapani, jne) naistest, kes tänapäevases arusaamises alles kiviajas elavad ja mehe igakülgset ümmardamist loomulikuks peavad. Kaasaegsed naised aga ei otsi enam ammu meheideaali, sest on veendunud, et seda polegi olemas. Või kui on, siis vaid rikka ärimehe näol, kellega kokkuelades tuleb leppida mehe jagamisega armukestega.
Mehelikkuse teema eeskõnelejaks kristlikus maailmas oli Ed Cole, pastor, kelle elutöö oli suunatud meestest meeste tegemisele. Ja mul ei lähe iialgi meelest juba puberteedieas temalt kuuldud sõnad: naised ja saa muutuda naiseks ega võtta oma tradistioonilist looduse poolt neile antud rolli kuniks mees pole võtnud sisse oma positsiooni ja muutunud selles usaldusväärseks. Jah, seda arvan ma ka täna.
Seetõttu ma ei süüdista naisi nende maskuliinsuses, sest olen märganud, et suurem osa ka neist ISESEISVATEST ja JÕULISETEST naistüüpidest muutuvad koheselt pehmeks, piisab nende ellu tulla vaid veidigi mehemal mehel.
Ei, ma ei räägi, et naine ei peaks käima tööl ja peaks vaid kodus leemekulpi liigutama, kuid ma räägin pigem sellest, et mehed suudaks naisi panna ennast tundma kindlana homse ja ka ülehomse päeva ees. Tean, et mõnigi mees vaidleks vastu, öeldes, et igaüks elagu oma elu ikka ise, kuid mulle tundub ikkagi, et palju mõnusam on koos elada naisega, kes sind usladab ja austab kui kellegagi, kellele sa vaid seksuaalpartneriks või sobiva geenikombinatsiooniga spermadooriks oled. Või muidu kena vaadata! Sest nagu ütleb hea vene kõnekäänd: naised on iseenesestki tugevad, mehi läheb neil vaja selleks, et lubada endale võimalust tunda ennast nõrgemana.
Veelgi enam - minu arvates saab mees ennast tõelise mehena tunda vaid siis, kui suudab oma naise ja pere panna enda selja taga kui paksu kivimüüri taha varju. Ohh, suudaks seda isegi)))
Just seepärast nõustun ma psühholoogide, seksoloogide, pedagoogide ja sotsiaalteadlastega, kes kõik Priit Pulleritsu artiklis leiavad, et meile oleks vaja soolist kasvatust. Kasvatust ja õpetust, mis välistaks edasise meeste naiselikustumise, degradeerumise ja igas mõttes võrdsustumise nendega, kes meilt sisemas hoopiski teisi rolle eeldavad.
Kuid olgem ausad, ka geimeest ja metroseksuaali on mõnus vaadata kui just temaga ühiseid lapsi inimesteks kasvatama ei pea!!
Subscribe to:
Posts (Atom)
