Nägin üle pika aja tuttavat, kes ostis paari aasta eest buumi harjal Lasnamäel endale 1-toalise remontimata korteri. Soodsalt, 780 000 krooniga. Kuna tegu on Valgevene kodaniku, elupõlise töötuga, kel polnud hinge taga sentigi, aitas maakler vahendada Swedpanga laenu, teenides ise 60 000 krooni vaheltkasu ja õnnelik uusomanik sai endale soodsa intressiga laenuikke 30 aastaks. Igakuiselt maksab ta pangale tagasi 4400 krooni, teekonna lõpuni jääb veel 27 aastat. Müüa seda korterit pole mõtet, sest turuhind on kukkunud 270 000 krooni peale ja ka välja rentida ei saaks täna enam kui 1000 krooni eest kuus. Kuid tööd polnud siis ega pole ka täna, üksikud juhutööd toovad kokku pangale mineva natukese ja paar tuhat jääb veel elamisekski. «Millal need hinnad jälle tõusma hakkavad, küsis ta minult ahastades pärast seda, kui olin talle paar õlut välja teinud. See mõte tundus mõlgutamiseks põnev ka mulle.
Erinevaid riigi majandusolukorda puudutavaid sõnumeid kokku kuhjates kipub meie vaene aju kahes suunas rebenema. Kõiki uskudes tuleb leppida skisofreeniaga.Ühte tüüpi teated, mida võib nimetada nende genereerijate järgi ka «läbikukkujate rindeteadeteks», saabuvad meile valitsuselt, osadelt suurpankadelt, kinnisvaraarendajatelt ja maakleritelt. Nende teadete sisu edastab jätkuvalt optimistlikul toonil informatsiooni, mille kohaselt majanduslanguse põhi on käes ja alanud on juba väike tõus, kohe-kohe oleme sisenemas päästvasse euroraha tsooni ning hetkel kiratsevad kinnisvarahinnad asenduvad peagi (loe: veel lähikuudel) uue tõusulainega. «Arvestage, et kui te praegu seda maja ei osta, siis kevadel läheb ta juba kolmandiku võrra kallimalt,» on mind hiljuti ähvardanud paar maaklerit.Justkui oma jutu kinnituseks toovad nad näite, et millalgi hiljuti oli korterite keskmine ostuhind tõusnud ligi 1 protsendi. Pankurid teevad juba reklaami ja kutsuvad nagu ennegi võtma eluasemelaenu - justkui seisaks uus laenuraha laev juba Muuga sadamas.
Teine sõnumitevoog lähtub reaalsest elust ja selle monitoorijatelt. Ettevõtjad kurdavad, et toodavad iga kuu mõne miljoni miinust, sest müügid on vähenenud 30-70 protsenti naabrid-tuttavad on kaotanud töö ja elavad abirahast, mõni üksik maakler julgeb omavahel piuksatada, et tuhanded kinnisvara müügikuulutused on omanike poolt ajutiselt aktiivsest müügist maha võetud, sest hinnad on langenud nii madalala, et müüb vaid see, kel hädavajadus. Pole ju saladus, et tänastes kinnisvaratehingutest suurem osa on nn vahetustehingud, kus väiksemaid pindasid müüakse, et osta suuremaid ja vastupidi. Kui kõik soovijad müügiturule tuleks, võiks oodata hinnalanguse kiiret süvenemist. Meenuvad ettevõtjad, kes alles hiljuti võisid iga kuu osta uue mersu, kuid kes nüüd elavad vaid krediitkaardi najal, makstes krediite tagasi sms-laenuga.
Kusagil taustal kumavad põrandaalused teated sellest, et mitmed arenenud riigid on kriisi leevendamiseks trükkinud raha juurde ja jaganud seda riigi tellimuste läbi oma riigi ettevõtjaile - ajutiselt saadigi langustrend kontrolli alla. Kümmekond head tuttavat pangandusringkondadest teavad rääkida, et rahalaeva pole ja panga kahjumid kasvavad igapäevaselt. Selles olukorras antakse laenu küll, kui vaid neile, kelle kuupalk Eesti Energias ületab 100 000 krooni piiri ning kel on miljonile laenu tagatiseks panna minimaalselt kolmekordse väärtusega tagatis.Kvartalis teeb see umbes viis üle miljoni kroonist laenu ühe panga kohta! Ah jaa, soodsast intressist pole mõtet unistadagi.
Keda siis uskuda? Kas tõesti on tegu hetkelise peataolekuga maailma finantsturgudel, mis möödub peagi kui halb uni. Tarvitseb vaid silmad avada ja oh imet, kinnisvara hinnad tõusevad taas!
Mina sellist optimismi ei jaga ja rindeteateid ei usalda. Kui ma siinsamas Postimehes 3 aastat tagasi kirjutasin loo sellest, millest tõusid kinnisvara hinnad ja näitasin ära pankade ja arendajate kokkumängu, siis kinnisvaraäri ninamehed naersid mu üle ja soovitasid koolipinki naasta. Kuid küsigem täna, millest võiks alata hinnatõus, mis paneks liikuma uued rahavood ja kust need pärinevad?
Kas ettevõtjailt? Ilmselt on täna valdav osa ettevõtjaid seisus, kus likviidsus on nullilähedane ja müügikahjumid aina paisuvad. Neist ettevõtetest miljoni kroonigi välja võtmine võib tähendada täielikku kollapsit. Äkki lükkavad ettevõtjate vanad säästud meie turu ülespoole liikuma? No kui üldse, siis kindlasti mitte magalakorteri või põllupealse uusarenduse ostmiseks.
Äkki ikkagi hakkavad pangad andma soodsamaid laene? Vaevalt - raha mida välja laenata, lihtsalt pole. Seda jagub vaid tuttavatele ja neile, kel vastu pakkuda hiigeltagatis ja kõrge stabiilne palk. Isegi vanu laenu ei refinantseerita, pigem lastakse ettevõtted pankrotti. Miks siis anda noorele peagi töötule perele laenu uue eluaseme soetamiseks!? Ja Euroopast pole meie sadamasse saabunud ega ka saabumas ühtegi rahalaeva, mida näljastele eestlastele vahendada. Euroopa trükib esialgu raha vaid oma tarbeks, ülejäägini jõutakse ehk 5-10 aasta pärast, kui siiski. Ning kas siis enam peaaegu pärismaalaste mainega rahalõhnast juba korrakshulluks pööranud baltlastele seda usaldatakse, on iseküsimus.
Lootus, et Eesti üleminekul eurole hakkavad välismaalased siin kinnisvara kokku ostma, on muidugi ilus, kuid tark oleks arvestada, et siiakanti on läbi aegade sattunud vaid peamiselt õnneotsijaist-spekulandid ja oportunistid, mitte aga tõsised tegijad.
Meie turu väiksus, madal likviidsus ja kidur usaldusväärsus on argumendid, mis hoiavad ka edasipidi siit eemal suured, rikkad ja pikaajaliselt mõtlevad investorid. Kui nad isegi eestlannadesse armuma peaks, viivad nad oma südamedaamid pigem Londonisse, Vegasesse või Monacosse, mitte ei soeta kuue-toalist kokkuehitatud Lasnamäe korterit.
Järele jäävad eestimaalased ise, kelle seas ametlikult töötuid üle 10 protsendi, mitteametlikult kuni 20 protsenti, ülejäänud 500 000st saavad üle 20 000 kroonist kuupalka (mis kannataks välja minimaalse laenuvõtu) umbes 50 000. Viimaste kahjuks räägib aga asjaolu, et neist enamikul on juba buumi ajal soetatud korter või maja, mille ostuväärtus oli märksa kallim tänasest turuväärtusest. Laenu tagasi maksta on aga veel keskmiselt paarkümmend aastat.
Vaata, kus servast tahad, kuidagi ei saa ma aru, kust võiks alata uus rahavoog, mis päästaks meie kinnisvaraturu madalseisust. Pigem on ette näha, et talvekuud toovad turule veel uusi ja üha odavamaid kinnisvaratükikesi, mis hinnad veel ca 20 protsenti all viivad.
Uus tõus, kui see ka lähiaastatel tulema peaks, ei saa aga enam kindlasti tugineda kontrollimatule laenurahale, mida suruti kurgust alla igaühel, kes kahel jalal liikus. Kasv saab tugineda vaid Eesti ekspordi olulisele kasvule, mis omakorda kingiks uusi kohti ja looks eeldused palgatõusuks.
Olen olude sunnil viimasel paaril aastal tegelenud erinevate korterite ja majade üürilevõtmisega ja tean, et kinnisvaraportaalis pakutud hinna võib üldjuhul kohe kolmandiku või isegi poole võrra vähendada ja oma pakkumise esitada. Nagu võluväel on 80 protsenti rendileandjaist koheselt nõus ka sellest hinnast haarama, sest sa olid juba teine pakkuja kolme kuu jooksul. Paljud müügitehingud tehakse samuti soovitavast hinnast 30 protsenti ja enam allpool.
Minu soovitus neile, kellel huvi soetada uut kinnisvara isiklikuks tarbeks, oleks seega lühike: võtke aega, valige ja oodake ning kindlasti tehke oma madalam pakkumine. Kindlasti ei tasu uskuda maaklerite mesijuttu. Uut buumi ei tule, ideaalis võivad hinnad 2007. aasta tasemele tagasi tõusta aastaks 2020.
Kõigi nende rahustuseks aga, kes laenude all ägavad ning üksisilmi uut hinnatõusu igatsevad, tahan öelda: mina ei ole õnneks ekspert üheski neis küsimuses. Tavalise majanduskõrgharidusega inimese talupojatarkusega ei pruugi tõele pihta saada.
Võib-olla on rahalaev siiski olemas ja tema ülesleidmine on vaid päevade küsimus!
Monday, December 14, 2009
Saturday, November 28, 2009
Pedofiilindus – uus lahe trend!
Lugesin just head kaasaegset kõnekäändu: mis vahe on pedofiilil ja pedagoogil? Vastus: Pedofiil armastab lapsi.
Sirvides viimase aja meediat, jääb paratamatult mulje, et pedofiilia on kaasaegsete trendiinimeste uus hobi. Nagu alles hiljuti oli pedeks olemine või vähemasti sellisena enda eksponeerimine või poliitikasse minek ja nõunikuks hakkamine. Veelgi hullem – mulle kipub vägisi pähe mõte, et pedofiilia kui haigus pärineb samast puus, kust ka homoseksualism. Mingi perversne huvi omasooliste järele oleks nagu haiguse kergem vorm, laste ahistamine aga juba järgmine, palju tõsisem vorm. Kusjuures, nagu olen meediast aru saanud, on väga suur osa pedofiile ka homod.
Tekib küsimus, kas ikka oli meil siin maarjamaal mõistlik seda homokraami nii agaralt avasüli emmata, isegi vastavad baarid avada ja neid “veidrikke” seltskonnameedias eksponeerida. Need baarid on pedofiile ilmselgelt täis, pole vahet, kas internetipiiluritest kapi-pedofiile või suisa lastevägistajaid. Ilmselt saavad nad sealt ametivendade ja hobikaaslastega jagada kogemusi, leida uusi sõpru ja miks mitte ka avardada oma tegevusvälja.
Huvitav, et just minu kolleegide – ajakirjanike, turundajate ja reklaamiguurude seas tundub pedede ja pedode kontsentratsioon eriti kõrge. Ja kuigi Inno ja Irja kohvik on neid perverte leidnud peamiselt IRList, erakonnast, mis propageerib rahast sõltumatut õnne, pole sugugi kindel, et ka Reformi ja Keskerakond sellest patust puhtad oleks.
Mäletan, et üks Eesti tuntuimaid pedemainega poliitikuid ja reklaamikonsultante Linnar Priimägi, kes on oodatud külaline nii Angelis kui Talinna Linnavalitsuses, armastab endaga “reklaamimise” eesmärgil kaasas kanda “modell-õpilaste” fotosid, millelt vaatavad vastu umbes 17-22 aastased rõõsad ja nägusad mehepojad. Linnar pakub ehk vahendab neid noorukeid “modellidena” erinevatele firmadele, pakub reklaamnägudeks, jne. Mis põhjusel ta neid üles on pildistanud ja kas tal on ka nooremate poiste pilte, ei oska ma öelda.
Pede ja pedo on ilmselt ka Joel Steinfeldt, mees nagu orkester. Mäletan, et 1980 teisel poolel ansambliga Prohvet mööda Eestit ringi sõites (olin seal transamees), oli Joelil ikka üks kena poiss kaasas, keda ta mulle oma pojana tutvustas, bändimehed aga teadsid rääkida, et too tollal ca 12-14 aastane nooruk sootuks muude ihade rahuldamiseks meiega ringi tuuritas. Kui Joel Itaalias mustaahalise poisi ahistamise tõttu kinni läks, ei tulnud see siin Eestis ju kellelegi suure uudisena.
OK. Olgem siis rahul sellega, et samm homotsemisest lastepilastuseni on suht väike. Hoopis võikam on asjaolu, et kuidagi saavad need kodanikud rahulikult elada ja töötada hoopis teiste, sageli vastupidiste ideaaline nimel. Kui joodiku tunneme kaugelt ära punase nina, kasimatuse, haisu või pideva baaris konutamise järgi, siis pedot on väliste tundemärkide järgi raske eristada normaalsest kodanikust. Pedod on ilmselt nagu ka sado-maso aktivistid, naiste riietesse riietuvad mehed, jpt, tavaliselt keskmisest rikkamad, edukamad ja oskavad endast jätta väga hea mulje. Tavaline ehitustöölisest kapipedo ei suuda ilmselt kunagi endale hankide sedavõrd head klientuuri kui Toomas H-Liiv või Kaur Hanson on suutnud. Neil oli raha ja nad olid suhtlustalendid.
Palju on räägitud, et pedod hoiavad end laste lähedale. Mingi arusaamatu tõmme, armastus, jne, suunab neid vargsi tööle sinna, kus palju lapsi. Koolidesse, lasteasutustesse. Michael Jackson armastas lapsi sama palju kui Joel Steinfeldtki, mõlemad muusikud paistsid silma (Joeli puhul minu isiklik pikaaegne kogemus) erilise oskusega lastega suhelda, neid milleks iganes nõusse rääkida. On imekspandav kui kergesti leiab üks pedo lapsega ühise keele, saab tema jaoks autoriteediks, samal ajal kui lapsevanem on sama eesmärgi nimel aastaid tulemuseta vaeva näinud.
Tagasi selle kahestumise teema juurde – ilmselt on pedofiilia selline haigus, mille praktiseerimine eeldab isikuse kahestumist. See tähendab, et pedofiilis elab kaks erinevat isiksust: üks armastab lapsi ja tahab neile ainult head (kaitsta kõige kurja eest) ja kuulutab seda sageli valjuhäälselt. Sama isiku teine mina aga igatseb lapsega füüsilist seksuaalset lähedust, kogub laste pilte ja püüab leida võimalusi neid igatsusi sammhaaval realiseeerida. Kusjuures esimene mina vihkab oma teist mina üle kõige ja on valmis halastamatult risti lööma kõik sellised pedofiilsete kalduvustega tegelased. Ses mõttes on tegu eriti ohtliku ja ennast peitva haigusega, palju hullemaga kui alkoholism, narkomaania või omasooiha leebemad vormid.
Mida siis kokkuvõtteks konstanteerida – eks ikka seda, et maailm areneb edasi ja meie suurenev tolerantsus erinevate varem taunitud nähtuste vastu on vaid näide meie kaasaegsusest ja trenditeadlikkusest. Anname homodele õiguse oma abilelud ka seaduslikult registreerida, saame vastukaubaks palju toredaid punapõskseid seaduslikult pedofiliseeritud eestlastesi.
Pedoliiliat võiks aga hakata selle pioneeride lemmikelukutse - turunduse – eeskujul nimetama hellalt ja tabavalt pedofiilinduseks. Leksikonides seisaks siis selle sõna taga kiri: armastusega lastele mahamüüdud ja realiseeritud ideed, millest lastel peaks hakkama palju parem, teo tegijal hakkab aga kindlasti kohe väga hea.
Sirvides viimase aja meediat, jääb paratamatult mulje, et pedofiilia on kaasaegsete trendiinimeste uus hobi. Nagu alles hiljuti oli pedeks olemine või vähemasti sellisena enda eksponeerimine või poliitikasse minek ja nõunikuks hakkamine. Veelgi hullem – mulle kipub vägisi pähe mõte, et pedofiilia kui haigus pärineb samast puus, kust ka homoseksualism. Mingi perversne huvi omasooliste järele oleks nagu haiguse kergem vorm, laste ahistamine aga juba järgmine, palju tõsisem vorm. Kusjuures, nagu olen meediast aru saanud, on väga suur osa pedofiile ka homod.
Tekib küsimus, kas ikka oli meil siin maarjamaal mõistlik seda homokraami nii agaralt avasüli emmata, isegi vastavad baarid avada ja neid “veidrikke” seltskonnameedias eksponeerida. Need baarid on pedofiile ilmselgelt täis, pole vahet, kas internetipiiluritest kapi-pedofiile või suisa lastevägistajaid. Ilmselt saavad nad sealt ametivendade ja hobikaaslastega jagada kogemusi, leida uusi sõpru ja miks mitte ka avardada oma tegevusvälja.
Huvitav, et just minu kolleegide – ajakirjanike, turundajate ja reklaamiguurude seas tundub pedede ja pedode kontsentratsioon eriti kõrge. Ja kuigi Inno ja Irja kohvik on neid perverte leidnud peamiselt IRList, erakonnast, mis propageerib rahast sõltumatut õnne, pole sugugi kindel, et ka Reformi ja Keskerakond sellest patust puhtad oleks.
Mäletan, et üks Eesti tuntuimaid pedemainega poliitikuid ja reklaamikonsultante Linnar Priimägi, kes on oodatud külaline nii Angelis kui Talinna Linnavalitsuses, armastab endaga “reklaamimise” eesmärgil kaasas kanda “modell-õpilaste” fotosid, millelt vaatavad vastu umbes 17-22 aastased rõõsad ja nägusad mehepojad. Linnar pakub ehk vahendab neid noorukeid “modellidena” erinevatele firmadele, pakub reklaamnägudeks, jne. Mis põhjusel ta neid üles on pildistanud ja kas tal on ka nooremate poiste pilte, ei oska ma öelda.
Pede ja pedo on ilmselt ka Joel Steinfeldt, mees nagu orkester. Mäletan, et 1980 teisel poolel ansambliga Prohvet mööda Eestit ringi sõites (olin seal transamees), oli Joelil ikka üks kena poiss kaasas, keda ta mulle oma pojana tutvustas, bändimehed aga teadsid rääkida, et too tollal ca 12-14 aastane nooruk sootuks muude ihade rahuldamiseks meiega ringi tuuritas. Kui Joel Itaalias mustaahalise poisi ahistamise tõttu kinni läks, ei tulnud see siin Eestis ju kellelegi suure uudisena.
OK. Olgem siis rahul sellega, et samm homotsemisest lastepilastuseni on suht väike. Hoopis võikam on asjaolu, et kuidagi saavad need kodanikud rahulikult elada ja töötada hoopis teiste, sageli vastupidiste ideaaline nimel. Kui joodiku tunneme kaugelt ära punase nina, kasimatuse, haisu või pideva baaris konutamise järgi, siis pedot on väliste tundemärkide järgi raske eristada normaalsest kodanikust. Pedod on ilmselt nagu ka sado-maso aktivistid, naiste riietesse riietuvad mehed, jpt, tavaliselt keskmisest rikkamad, edukamad ja oskavad endast jätta väga hea mulje. Tavaline ehitustöölisest kapipedo ei suuda ilmselt kunagi endale hankide sedavõrd head klientuuri kui Toomas H-Liiv või Kaur Hanson on suutnud. Neil oli raha ja nad olid suhtlustalendid.
Palju on räägitud, et pedod hoiavad end laste lähedale. Mingi arusaamatu tõmme, armastus, jne, suunab neid vargsi tööle sinna, kus palju lapsi. Koolidesse, lasteasutustesse. Michael Jackson armastas lapsi sama palju kui Joel Steinfeldtki, mõlemad muusikud paistsid silma (Joeli puhul minu isiklik pikaaegne kogemus) erilise oskusega lastega suhelda, neid milleks iganes nõusse rääkida. On imekspandav kui kergesti leiab üks pedo lapsega ühise keele, saab tema jaoks autoriteediks, samal ajal kui lapsevanem on sama eesmärgi nimel aastaid tulemuseta vaeva näinud.
Tagasi selle kahestumise teema juurde – ilmselt on pedofiilia selline haigus, mille praktiseerimine eeldab isikuse kahestumist. See tähendab, et pedofiilis elab kaks erinevat isiksust: üks armastab lapsi ja tahab neile ainult head (kaitsta kõige kurja eest) ja kuulutab seda sageli valjuhäälselt. Sama isiku teine mina aga igatseb lapsega füüsilist seksuaalset lähedust, kogub laste pilte ja püüab leida võimalusi neid igatsusi sammhaaval realiseeerida. Kusjuures esimene mina vihkab oma teist mina üle kõige ja on valmis halastamatult risti lööma kõik sellised pedofiilsete kalduvustega tegelased. Ses mõttes on tegu eriti ohtliku ja ennast peitva haigusega, palju hullemaga kui alkoholism, narkomaania või omasooiha leebemad vormid.
Mida siis kokkuvõtteks konstanteerida – eks ikka seda, et maailm areneb edasi ja meie suurenev tolerantsus erinevate varem taunitud nähtuste vastu on vaid näide meie kaasaegsusest ja trenditeadlikkusest. Anname homodele õiguse oma abilelud ka seaduslikult registreerida, saame vastukaubaks palju toredaid punapõskseid seaduslikult pedofiliseeritud eestlastesi.
Pedoliiliat võiks aga hakata selle pioneeride lemmikelukutse - turunduse – eeskujul nimetama hellalt ja tabavalt pedofiilinduseks. Leksikonides seisaks siis selle sõna taga kiri: armastusega lastele mahamüüdud ja realiseeritud ideed, millest lastel peaks hakkama palju parem, teo tegijal hakkab aga kindlasti kohe väga hea.
Sunday, November 8, 2009
Isaks olemisest
Et täna on isadepäev, siis otsustasin mõne sõnaga kiita seda imelist positsiooni, protsessi ja eesmärki. Vähemasti minu elus on kõige tähtsamaks olla maailma parim isa, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas see välja peaks nägema. Mul on esimesest ja seni aisnast (kahjuks lahutatud) abielust kaks varasesse puberteeti jõudnud vahavat poega, kes on suhteliset ärahellitatud, kuid vähemasti mitte lollid. Siis on mul praegusest kooselust veel tütar, kuigi alles napilt aastane, siiski tubli ja arukas. Just mõne hetke eest sikutas ta lahti köögisahtlid ja kummutas sealsed kuivainete pakid põrandale! Tema toimetamisi, arengut ja kelmikaid poose vaadates panen imeks, kuivõrd on lapseks olemine ikka mõnusam kui täikskasvanuks saamine. Ja siis on mul veel au kasvatada minu elukaaslase poega, hoopis teistsugust, palju õrnemat kui minu poisid, kellega iga koosviibitud päev ja tund on mulle kõvaks katsumuseks! Kuid see kõik on palju põnevam kui poliitika, töö või maailmas rändamine.
Olen alati arvanud, et hea pereõnne tagamiseks peab iga mehe jaoks kõige kõrgemal kohal tema prioriteetides olema abikaasa, alles siis tulevad lapsed. Sest armastus, kui ta ei lähtu vanemate omavahelisest lugupidamisest ja armastusest, kipub ülepingutatud kujul lastele jõudnudna tegema ka palju kurja. Seepärast ei poolda ma sugugi laste kasvatamist ühe vanemaga peres - kuigi lapsed võivad kasvada tublid ja töökad, on väga tõenäoline, et nende tervest elupildist jääb puudu just eeskuju. Samuti olen pidanud alati vääraks, kui koos elavad vanemad ei kuluta piisavalt palju aega kahekesi olemiseks vaid kipuvad iga vaba hetke ainult laste seltsis viibima. Usun, et minu esimene abielu just selle probleemi taha koperdaski.
Mis mulle mulle meeldib isaks olemises? Kõigepealt vist uhkus selle üle, et olen suutnud ennast paljundada. Teiseks, et mul on võimalus ilma CVd kuhugi saatmata asuda tööle vägagi vastutusrikkas valdkonnas – nende poolkoopiate kujundamises minust paremateks ühiskonnaliikmeteks, inimesteks suure algustähega. Kolmandaks on mul suur au nii lähedalt vaadata Suure Looja arengutööd minu kasvandikega! Veel on mulle tähtis aspekt, et lastega saan arutada kõike – nad mõtlevad kaasa ja õpivad neist vestlustest, kuigi teevad sageli omad järeldused. Kui lapsed mõtleksid 100% nii nagu mina, võiks kasvatust pidada läbikukkunuks, kuid kui nad mõtlevad vähem kui 50% nii nagu mina, siis on vist olukord veel hullem)).
Olen olnud kodune (kodust töötaja) juba ligi 10 aastat. See tähendab, et olen saanud lastega tegeleda iga päev, saata nad kooli, oodata neid koolist, saata nad trenni, jälgida nende õppetööd,reisida nendega regulaarselt minu tööreisidel (valdavalt Venemaal) jne. Mulle pole midagi huvitavamat, asusõna. Ükski täiskasvanu ei küüni lähedalegi sellele rõõmule, mida saan lastest. Mis ei tähenda, et ma ei suudaks neid nädalaks-paariks kuhugi üksi saata!!
Vaatan sageli sügava kurbusega neid mehi, kes oma peret väärtustada ei mõista. Neid on mu tuttavategi ringis. Nende jaoks on naised vaid koduperenaised, lapsed aga vaid kasvandikud, kellega tegeletakse vaid pühapäeviti. Justkui oleks lapsed tüütud kohustused, millel oma koht elus, kuid kindlasti mitte liiga suur. Nende jaoks on emade töö laste kasvatamine, isade rõõmudeks jäägu töö, sõbrad ja televiisor. Kuid lapse igapäevases arengus nad hea meelega osaleda ei taha. Kurb, kuid sellises peres kasvavad lapsed omavad isarollist just samagust väärat ettekujutust.
Emadel, vähemasti neil kahel, keda on olnud võimalus lähedalt näha, kipuvad aga pidevast lastega olemisest ja muudest kohustustest närvid sageli üles ütlema. Just seepärast ongi vaja isasid, kes suudavad rahulikult kodukorra taas paika loksutada. Isadele pole ni oluline, kas lapsel on särk püksit vlja või kas kinnas või sokk on käes-jalas või sootuks kadunud. Meile, isadele,on palju olulisem, et lapsel oleks hea tuju!
Lõpetuseks paar mõtet ka emadest. Minu arvates on emade roll ühiskonnas selgelt ületähtsustatud. Kuigi emade roll on kogu ajaloo vältel olnud oma laste eest võitlemine (vaatamata sõdadele, näljale, hülgamisele, jne) ning see kajastub ka nende geenides, pole seda tänapäeva enam sellisel kujul vaja. Minu esimene armastus, Jaanika, kes hakates juristiks, asus võitlema naiste õiguste eest ja meeste õiguste vastu, näitas mulle oma töö ja suhtumisega, milline ei tohiks olla ühiskonna suhtumine isadesse ja lastesse. Naised on harjunud lapsi võtma kui oma eraomanit ning arvavad, et mehed ei saa nende kasvatamisega hakkama. See on müüt, kuid kahjuks jagavad seda ka seni palju kohtunikud ning seadusekirjutajad. Siiski – ka emadel on suur roll laste erinevas eas, nagu ka isal, kus laps neid just rohkem vajab. Seega ei toimi ega pea ka toimima süsteem, mis annab lahutuse korral ühele vanemale lapse üle suuremad õigused, sundides teise vanema ja lapse suhted kindlatesse raamidesse. Mõistagi on need seadused ja otsused tehtud mitte laste vaid vanemate mugavuse nimel.
Iga normaalne laps peaks saama nii emaga kui isagi suhelda igal päeval. Ning ükskõik, kas vanemad on lahutatud või elavad koos, nende vaheline lugupidamine on ikkagi laste kasvatamise nurgakiviks. Just sellest suhtumisest õpivad lapsed palju enam kui me arvata oskaksime. Jõudu meile selles maailma kõige vastutusrikkamas ametis!
Olen alati arvanud, et hea pereõnne tagamiseks peab iga mehe jaoks kõige kõrgemal kohal tema prioriteetides olema abikaasa, alles siis tulevad lapsed. Sest armastus, kui ta ei lähtu vanemate omavahelisest lugupidamisest ja armastusest, kipub ülepingutatud kujul lastele jõudnudna tegema ka palju kurja. Seepärast ei poolda ma sugugi laste kasvatamist ühe vanemaga peres - kuigi lapsed võivad kasvada tublid ja töökad, on väga tõenäoline, et nende tervest elupildist jääb puudu just eeskuju. Samuti olen pidanud alati vääraks, kui koos elavad vanemad ei kuluta piisavalt palju aega kahekesi olemiseks vaid kipuvad iga vaba hetke ainult laste seltsis viibima. Usun, et minu esimene abielu just selle probleemi taha koperdaski.
Mis mulle mulle meeldib isaks olemises? Kõigepealt vist uhkus selle üle, et olen suutnud ennast paljundada. Teiseks, et mul on võimalus ilma CVd kuhugi saatmata asuda tööle vägagi vastutusrikkas valdkonnas – nende poolkoopiate kujundamises minust paremateks ühiskonnaliikmeteks, inimesteks suure algustähega. Kolmandaks on mul suur au nii lähedalt vaadata Suure Looja arengutööd minu kasvandikega! Veel on mulle tähtis aspekt, et lastega saan arutada kõike – nad mõtlevad kaasa ja õpivad neist vestlustest, kuigi teevad sageli omad järeldused. Kui lapsed mõtleksid 100% nii nagu mina, võiks kasvatust pidada läbikukkunuks, kuid kui nad mõtlevad vähem kui 50% nii nagu mina, siis on vist olukord veel hullem)).
Olen olnud kodune (kodust töötaja) juba ligi 10 aastat. See tähendab, et olen saanud lastega tegeleda iga päev, saata nad kooli, oodata neid koolist, saata nad trenni, jälgida nende õppetööd,reisida nendega regulaarselt minu tööreisidel (valdavalt Venemaal) jne. Mulle pole midagi huvitavamat, asusõna. Ükski täiskasvanu ei küüni lähedalegi sellele rõõmule, mida saan lastest. Mis ei tähenda, et ma ei suudaks neid nädalaks-paariks kuhugi üksi saata!!
Vaatan sageli sügava kurbusega neid mehi, kes oma peret väärtustada ei mõista. Neid on mu tuttavategi ringis. Nende jaoks on naised vaid koduperenaised, lapsed aga vaid kasvandikud, kellega tegeletakse vaid pühapäeviti. Justkui oleks lapsed tüütud kohustused, millel oma koht elus, kuid kindlasti mitte liiga suur. Nende jaoks on emade töö laste kasvatamine, isade rõõmudeks jäägu töö, sõbrad ja televiisor. Kuid lapse igapäevases arengus nad hea meelega osaleda ei taha. Kurb, kuid sellises peres kasvavad lapsed omavad isarollist just samagust väärat ettekujutust.
Emadel, vähemasti neil kahel, keda on olnud võimalus lähedalt näha, kipuvad aga pidevast lastega olemisest ja muudest kohustustest närvid sageli üles ütlema. Just seepärast ongi vaja isasid, kes suudavad rahulikult kodukorra taas paika loksutada. Isadele pole ni oluline, kas lapsel on särk püksit vlja või kas kinnas või sokk on käes-jalas või sootuks kadunud. Meile, isadele,on palju olulisem, et lapsel oleks hea tuju!
Lõpetuseks paar mõtet ka emadest. Minu arvates on emade roll ühiskonnas selgelt ületähtsustatud. Kuigi emade roll on kogu ajaloo vältel olnud oma laste eest võitlemine (vaatamata sõdadele, näljale, hülgamisele, jne) ning see kajastub ka nende geenides, pole seda tänapäeva enam sellisel kujul vaja. Minu esimene armastus, Jaanika, kes hakates juristiks, asus võitlema naiste õiguste eest ja meeste õiguste vastu, näitas mulle oma töö ja suhtumisega, milline ei tohiks olla ühiskonna suhtumine isadesse ja lastesse. Naised on harjunud lapsi võtma kui oma eraomanit ning arvavad, et mehed ei saa nende kasvatamisega hakkama. See on müüt, kuid kahjuks jagavad seda ka seni palju kohtunikud ning seadusekirjutajad. Siiski – ka emadel on suur roll laste erinevas eas, nagu ka isal, kus laps neid just rohkem vajab. Seega ei toimi ega pea ka toimima süsteem, mis annab lahutuse korral ühele vanemale lapse üle suuremad õigused, sundides teise vanema ja lapse suhted kindlatesse raamidesse. Mõistagi on need seadused ja otsused tehtud mitte laste vaid vanemate mugavuse nimel.
Iga normaalne laps peaks saama nii emaga kui isagi suhelda igal päeval. Ning ükskõik, kas vanemad on lahutatud või elavad koos, nende vaheline lugupidamine on ikkagi laste kasvatamise nurgakiviks. Just sellest suhtumisest õpivad lapsed palju enam kui me arvata oskaksime. Jõudu meile selles maailma kõige vastutusrikkamas ametis!
Tuesday, October 27, 2009
Venelased ongi Eesti Nokia!
See avastus, mille tegin juba tubli mitu kuud tagasi, annab endast teada üha uuesti ja uuesti. Usun, et esmapilgul skisofreenilisena tunduva väite taga on palju rohkem kui pelk soov kellegi ees pugeda või veidral moel tähelepanu tõmmata. Kuidas ikkagi jõudsin sellise järelduseni ja kas olin tol hetkel ikka päris kaine?
Aravan, et olin sama kaine kui praegu, mil oma mõtted üles tähendada püüan. Nimelt olen venekeelsete inimeste teemadel kirjutanud ka varem küllalt palju, siiski vaid sellest, kuidas päriseestlased ja isehakanud eestlased ei suuda oma identiteediprobleeme lahendada ning katsed üksteist mõista on asendunud kastetega üksteisele midagi tõestada.
Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama, et nn nõukogude igandina meie riigile külgepoogitud rahvahõimud polegi vaid koormaks, mis tublil rahvusriigil maailma areenile tõusmast takistab, vaid tänu nendele oleme palju tugevamad nii riigi kui rahvusena. Tõsi, paljuski on see tugevus täna veel alateadvuse tasandil. Avalikkuses seda teemat tõstatada pole ilmselgelt veel populaarne samm.
Soovite näiteid? Aga palun. Kõige lihtsam on alustada sellest, et eestlased on oma olemuselt “ellujääjad”, mitte aga “vallutajad”. Kunagi, umbes 10 aastat tagasi, kui Pjotor Sedin kutsus mind appi TVMK jalgpallimeeskonda üles ehitama, märkis meie mõlema hea tuttav Jürgen Vester pessimistlikul toonil, et “Eestlane on aastasadu ainult kellegi eest ära jooksnud, kuid tal puudub instinkt kedagi taga ajada. Seetõttu on meil palju rohkem võidusansse jooksmises ja suusatamises, mitte aga jalgpallis, kus palli taga tuleb ajada.” Kui vaatame meie tänast Eesti jalgpalli, siis olgem ausad: selle ala tiputegijatest kaks kolmandikku on vene rahvusest eestlased. Nimesid nimetamata on selge, et nendeta oleksime maailma reitingus ehk veel 100 kohta tagapool.
Slaavlased on teadaolevalt agressiivsemad, emotsionaalsemad ja ettevõtlikumad. Meile võib see meeldida või mitte, kuid jalgpall pole ainus valdkond, kus neid omadusi tarvis läheb.
Teine, samuti venelastele omane joon on hea teenindusoskus. Ma ei püüa väita, et eestlastel see omadus üleüldse puudub, kuid ilmselt taaskord ajalooliselt on meie geenides paika pandud teatud erinevused, mida omakorda on süvendatud kasvatusega. Ma tunnen vähemalt kümmet teenidusvaldkonna eraettevõtjat (lisaks ka mu enda kogemus tööandajana ligi 30 noorele), kes kõik justkui ühest suust kinnitavad, et kui neil on teenindajaks (puhastusteenindaja, ettekandja, müüa, jne) valida eestlaste ja eesti keelt hästi valdavate venelaste vahel, siis eelistavad nad oma kogemuste põhjal 70-80% juhtudest venelast. Miks? Põhjuseid on mitmeid, nende seas ka mitme kohaliku keele valdamine, kuid peamiseks erinevuseks on siiski teeninduseks vajalik hoiak. Vaid vähestele eestlastele on antud oskus tõeliselt ja südamega kaasinimest teenindada, paljudele on see vaid alandav emotsionaalne koorem, mida üritatakse iga hinna eest vältida. Venelastele seevastu on loomuomane ja nad suudavad teisi teenida siiralt ja pühendunult. Eriti lööb see välja müügitöös, kuhu sobivad üldse väga vähesed eestalsed. Mida teeksime, kui meil poleks neid vene keelt kõnelevaid inimesi?
Järgmine äramärkimist vääriv moment võid paista demagoogiana, kuid selles on kindlasti ka oma tõetera. Nimelt näitab hiljutine uuring (http://www.tarbija24.ee/?id=177894), et venelased toituvad eestlastest tervislikumalt, süües umbes kaks korda rohkem juurvilju kui meie. Analüütikud arvavad selle taga olevat nii toitumisharjumused kui ka tõsiasja, et eestlased söövad sageli kodunt väljas valmistoitu, venelased aga palju tihemini kodus. Kel on kokkupuuteid tõelise vene perekonnaga, see teab, et lisaks söögile-joogile on neil tänini säilinud ka komme kodus koos perega süüa – see on palju tugevam rituaal kui meil eestlastel. Taas on, millest õppida!
Lõpetuseks tuleks möönda, et venelastel on palju plusse eestlaste ees ka äri ajamisel. Selle taga on kindlasti tugevam rahvusvahelistumise tunnetus. Kui utreerida kunagi Alar Streimani poolt mulle öeldut, siis on eestlane seda tüüpi tegelane, keda sattudes väljapoole riigipiire, tabab sedavõrd tugev koduigatusus, et ta unustab, milleks teda piiri taha saadeti ja et seal on palju rohkem võimalusi Eesti heaks midagi ära teha kui kodumaal. Venelastel seda muret pole.
Eestlastel on tegelikult päris suur mure nii globaalsesse ärimaailma tungimisel kui ka poliitilises lobis Euroopa Liidu tasandil ja miks mitte ka suhtes Venemaaga. Usun, et meie venekeelsed kaaseestlased oleks siin suureks abiks, kui neile võimalus anda. Eestlase tasakaalukus ja kaine mõistus on ju vaid üks külg heast läbirääkimise oskusest. Venelaste agressiivsus, nõudlikkus ja julgus on vähemasti samad vajalikud oskused. Keelenüansside tundmisest rääkimata.
Muide, palju on räägitud Tartu rahulepingust kui läbi ajaloo üleüldse parimast diplomaatilisest saavutusest, mida eestlastel ette näidata. Ärgem unustagem, et selle lepingu autorid ja läbisurujad olid siiski isikud, kelle emakeeleks vene keel. Pean ennekõike silmas Jaan Poskat. Poleks olnud keeleoskajaid, keda usaldada, poleks meil suure tõenäosusega seda lepingut, mille üle uhke olla.
Poska läbirääkija oskustele mõeldes meenub ka lugu ajast, mil 1990 alul Tartus õppides mõnda aega ehitusel brigadirina töötasin. Omanik jäi meile palga võlgu ja olukorra lahendamiseks tegin töömeestele ettepaneku minna Tartu turule töökindaid, segmasinaid, tööriistu, jms müüma. Ütlen ausalt – see mis teistel ei õnnestunud nädalaga, õnnestus ühel paduarmeenlasel, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, mõne tunniga. Tema müümisstiil oli lihtsalt sedavõrd veenev, et ka Peep Vainul oleks, mida õppida! Kuid olgem ausad, selle müügioskuse taha polnud õpitud tehnikad vaid geenid.
Oma kiidulaulu tahaksin lõpetada hiljuti Postimehes ilmunud artikliga (http://www.postimees.ee/?id=170069), kus Serbia ajakirjanik nimetab Eestit kinnisteks ja rahvuslikuks riigiks, millel oleks palju õppida Serblastelt. Kas tõesti?? Mida siis? Ajakirjanik väidab, et Eesti on täna oma suhtumises rahvusvähemustesse umbes samal tasemel kui Serbia saja aasta eest. Meile heidab ta ette, et me ei oska aru saada, et vähemusrahvused on meie tugevus, mitte nõrkus ja seetõttu ei oska me ka seda eelist ära kasutada.
Vot Nii. Ja just sellepärast mõistsingi, et meie nokia pole ei IT ega puutumatu loodus, ei kaunid naised ega vihmane ilm vaid hoopis meie endi paljusõimatud muulased. Kui suudaksime nad kodustada, neid lühikese rihma otsas peetavate neegrite asemel väärtuslike eestlastena näha, võiks meie riigikese tähelend äkki isegi tõeks saada?!
Aravan, et olin sama kaine kui praegu, mil oma mõtted üles tähendada püüan. Nimelt olen venekeelsete inimeste teemadel kirjutanud ka varem küllalt palju, siiski vaid sellest, kuidas päriseestlased ja isehakanud eestlased ei suuda oma identiteediprobleeme lahendada ning katsed üksteist mõista on asendunud kastetega üksteisele midagi tõestada.
Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama, et nn nõukogude igandina meie riigile külgepoogitud rahvahõimud polegi vaid koormaks, mis tublil rahvusriigil maailma areenile tõusmast takistab, vaid tänu nendele oleme palju tugevamad nii riigi kui rahvusena. Tõsi, paljuski on see tugevus täna veel alateadvuse tasandil. Avalikkuses seda teemat tõstatada pole ilmselgelt veel populaarne samm.
Soovite näiteid? Aga palun. Kõige lihtsam on alustada sellest, et eestlased on oma olemuselt “ellujääjad”, mitte aga “vallutajad”. Kunagi, umbes 10 aastat tagasi, kui Pjotor Sedin kutsus mind appi TVMK jalgpallimeeskonda üles ehitama, märkis meie mõlema hea tuttav Jürgen Vester pessimistlikul toonil, et “Eestlane on aastasadu ainult kellegi eest ära jooksnud, kuid tal puudub instinkt kedagi taga ajada. Seetõttu on meil palju rohkem võidusansse jooksmises ja suusatamises, mitte aga jalgpallis, kus palli taga tuleb ajada.” Kui vaatame meie tänast Eesti jalgpalli, siis olgem ausad: selle ala tiputegijatest kaks kolmandikku on vene rahvusest eestlased. Nimesid nimetamata on selge, et nendeta oleksime maailma reitingus ehk veel 100 kohta tagapool.
Slaavlased on teadaolevalt agressiivsemad, emotsionaalsemad ja ettevõtlikumad. Meile võib see meeldida või mitte, kuid jalgpall pole ainus valdkond, kus neid omadusi tarvis läheb.
Teine, samuti venelastele omane joon on hea teenindusoskus. Ma ei püüa väita, et eestlastel see omadus üleüldse puudub, kuid ilmselt taaskord ajalooliselt on meie geenides paika pandud teatud erinevused, mida omakorda on süvendatud kasvatusega. Ma tunnen vähemalt kümmet teenidusvaldkonna eraettevõtjat (lisaks ka mu enda kogemus tööandajana ligi 30 noorele), kes kõik justkui ühest suust kinnitavad, et kui neil on teenindajaks (puhastusteenindaja, ettekandja, müüa, jne) valida eestlaste ja eesti keelt hästi valdavate venelaste vahel, siis eelistavad nad oma kogemuste põhjal 70-80% juhtudest venelast. Miks? Põhjuseid on mitmeid, nende seas ka mitme kohaliku keele valdamine, kuid peamiseks erinevuseks on siiski teeninduseks vajalik hoiak. Vaid vähestele eestlastele on antud oskus tõeliselt ja südamega kaasinimest teenindada, paljudele on see vaid alandav emotsionaalne koorem, mida üritatakse iga hinna eest vältida. Venelastele seevastu on loomuomane ja nad suudavad teisi teenida siiralt ja pühendunult. Eriti lööb see välja müügitöös, kuhu sobivad üldse väga vähesed eestalsed. Mida teeksime, kui meil poleks neid vene keelt kõnelevaid inimesi?
Järgmine äramärkimist vääriv moment võid paista demagoogiana, kuid selles on kindlasti ka oma tõetera. Nimelt näitab hiljutine uuring (http://www.tarbija24.ee/?id=177894), et venelased toituvad eestlastest tervislikumalt, süües umbes kaks korda rohkem juurvilju kui meie. Analüütikud arvavad selle taga olevat nii toitumisharjumused kui ka tõsiasja, et eestlased söövad sageli kodunt väljas valmistoitu, venelased aga palju tihemini kodus. Kel on kokkupuuteid tõelise vene perekonnaga, see teab, et lisaks söögile-joogile on neil tänini säilinud ka komme kodus koos perega süüa – see on palju tugevam rituaal kui meil eestlastel. Taas on, millest õppida!
Lõpetuseks tuleks möönda, et venelastel on palju plusse eestlaste ees ka äri ajamisel. Selle taga on kindlasti tugevam rahvusvahelistumise tunnetus. Kui utreerida kunagi Alar Streimani poolt mulle öeldut, siis on eestlane seda tüüpi tegelane, keda sattudes väljapoole riigipiire, tabab sedavõrd tugev koduigatusus, et ta unustab, milleks teda piiri taha saadeti ja et seal on palju rohkem võimalusi Eesti heaks midagi ära teha kui kodumaal. Venelastel seda muret pole.
Eestlastel on tegelikult päris suur mure nii globaalsesse ärimaailma tungimisel kui ka poliitilises lobis Euroopa Liidu tasandil ja miks mitte ka suhtes Venemaaga. Usun, et meie venekeelsed kaaseestlased oleks siin suureks abiks, kui neile võimalus anda. Eestlase tasakaalukus ja kaine mõistus on ju vaid üks külg heast läbirääkimise oskusest. Venelaste agressiivsus, nõudlikkus ja julgus on vähemasti samad vajalikud oskused. Keelenüansside tundmisest rääkimata.
Muide, palju on räägitud Tartu rahulepingust kui läbi ajaloo üleüldse parimast diplomaatilisest saavutusest, mida eestlastel ette näidata. Ärgem unustagem, et selle lepingu autorid ja läbisurujad olid siiski isikud, kelle emakeeleks vene keel. Pean ennekõike silmas Jaan Poskat. Poleks olnud keeleoskajaid, keda usaldada, poleks meil suure tõenäosusega seda lepingut, mille üle uhke olla.
Poska läbirääkija oskustele mõeldes meenub ka lugu ajast, mil 1990 alul Tartus õppides mõnda aega ehitusel brigadirina töötasin. Omanik jäi meile palga võlgu ja olukorra lahendamiseks tegin töömeestele ettepaneku minna Tartu turule töökindaid, segmasinaid, tööriistu, jms müüma. Ütlen ausalt – see mis teistel ei õnnestunud nädalaga, õnnestus ühel paduarmeenlasel, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, mõne tunniga. Tema müümisstiil oli lihtsalt sedavõrd veenev, et ka Peep Vainul oleks, mida õppida! Kuid olgem ausad, selle müügioskuse taha polnud õpitud tehnikad vaid geenid.
Oma kiidulaulu tahaksin lõpetada hiljuti Postimehes ilmunud artikliga (http://www.postimees.ee/?id=170069), kus Serbia ajakirjanik nimetab Eestit kinnisteks ja rahvuslikuks riigiks, millel oleks palju õppida Serblastelt. Kas tõesti?? Mida siis? Ajakirjanik väidab, et Eesti on täna oma suhtumises rahvusvähemustesse umbes samal tasemel kui Serbia saja aasta eest. Meile heidab ta ette, et me ei oska aru saada, et vähemusrahvused on meie tugevus, mitte nõrkus ja seetõttu ei oska me ka seda eelist ära kasutada.
Vot Nii. Ja just sellepärast mõistsingi, et meie nokia pole ei IT ega puutumatu loodus, ei kaunid naised ega vihmane ilm vaid hoopis meie endi paljusõimatud muulased. Kui suudaksime nad kodustada, neid lühikese rihma otsas peetavate neegrite asemel väärtuslike eestlastena näha, võiks meie riigikese tähelend äkki isegi tõeks saada?!
Thursday, October 22, 2009
Mida tõestasid 2009 KOV valimised?
Käisin ka mina valimas üle paarikümne aasta)). Kui seni pole mul olnud vahet, kes võidab, sest olles isiklikult kokku puutunud paljude, et mitte öelda enamuse eesti erakondade köögipoolega, pidasin ma neid kõiki potentsiaalselt võrdseiks. Seekord aga tundus mulle vastuvõetamatu nn eestluse edendajate reformistide ja isamaalaste räige mölalaskmine Tallinna valitseva võimu aadresil. Ainus, mis mulle neist sadadest meeleoluavaldustest selgeks sai, oli see, et ükskõik mida ka Tallinnas poleks nelja aastaga tehtud linnakodanike heaks, pole see siiski vastuvõetav, kuna võimul on valed mehed. Nojah, mõtlesin endamisi ja läksin valisin Katrin Siskat – tore, noor, kena, rikkumata ja ilmselt suure tulevikuga preili. Savisaart või mingit Terikut poleks suutnud valida lihtsalt setõttu, et füsionoomia ei tõmba. Sorri)
Samas elasin hinges kaasa kõigile neile, keda töösuhtes Eesti erinevates nurkades abistasin – nende seas olid nii IRL, Reformistid, Keskpartei...igaühel on häid inimesi ja mõtteid erakonna sildile ja mõnele suurele mölakale vaatamata.
Mulle meeldib tegelikult see, et parteid ja nende vaprad aktsionärid ei näe põhjust võimu nimel ka seadustest mööda hiilida, lolle raha eest lüpsta ega ka liigselt moraalitseda. Kuna liigun palju vene ja ka mingil määral kaukaasia ringkondades, siis olin ka varem kuulnud lõbusaid lugusid tuttavatelt, kes tegelesid häälte ostmisega Keskerakonnale või Reformile. Seekord aga tehti ka suisa mulle ettevaatamatu ettepanek – tahad teenida masu ajal sadu tuhandeid? Mõistagi oli ettepanek siiras ja heatahtlik, sest tõsine ärimees ei hooli, kas müüb kartuleid, küttepuid või hääli – peaasi, et pappi tuleb. Tallinna kesklinnas oleks valimistele viidud hääle eest saanud 600 krooni, Koplis 300. Kuigi arvasin, et suudaksin õhtusel ajal igal õhtul poodide juurest kokku ajada mitukümmend meest-naist, ütlesin siiski viisakalt ära. Pole mulle neid sekeldusi tarvis.
Huvitav oli aga see, et just meie suurimad rahvuslusega eputavad parteid kasutavad häälteostmise kampaaniates just kaukaasia rahvusest „sõpru“. Nojah, meenuvad ka ajad, mil esmakordselt äraostmatutena võimule pürginud Juhan Parts ja Ken-Martti Vaher ööklubis Robinson aega veetsid ja kuni hommikuni striptiisi nautides ja sajaseid jagades vene tantsijate häälekesi noppisid. Nagu ütlesid mulle tollal klubis töötanud neiud, käis neist enamus hiljem ka heldeid respublikaane valimas. Üldse on huvitav, et meie rahvuspoliitikud arvavad, et võivad end vene ringkondades tunda nähtamatutena. Mäletan eri vene klubidest Indrek Kannikut, jt, sageli kohtab meie poliitiukuid ka Vene Kultuurikeskuse all Pushkini kohvikus, kus armastab istuda ka Öine Vahtkond.
Samas on huvitav, et Savisaare jüngreid pole ma neis kohatades pikkade aastate vältel kohanud. Järeldan, et isamaalistel poliitikutel napib lihtsalt oidu, kust valijaid leida või kus märkamatult omi asju ajada. Rain Rosimannuse hiilgav otsepostitus-triloogia, millest kirjutas Postimees, oli muidugi meistriklass. Aga kahjuks hilinenud – Savisaar on juba ammu siinsete venelaste jaoks palju suurem kuju kui Putin. Klenskist ja Rosimannusest rääkimata.
Nüüd siis minu lühike arusaam sellest, mida 2009 KOV valimised tõestasid:
1. Võimule tahavad paljud, kuid värskeid ideid pole enamusel
2. Eristumine on võimalik vaid vastandumise ja halvustamise meetodiga
3. Rahvuspoliitikud on kahepalgelised ja lisaks lollid, keda on Savisaarel kerge üle mängida
4. Savisaar on ainus nimi, mida valivad eri piirkondade venekeelsed valijad, teisi ei usaldata
5. Rahvuskeskne poliitika kaotab iga päevaga poolehoidjaid kui nõrk, konfliktne ja suutmatu
6. Hääli ostavad kõik suuremad parteid, peamiselt venekeelsetelt valijatelt
7. Homne Eesti saab olema paljuski Keskerakonna nägu, meeldib see siis meile või mitte
8. Keskerakond suudab ainsana ka reaalselt päästa Lasnamäe töötud, võttes nad erakonda ja garanteerides töökoha volikogus
9. Rahvas valib ja armastab ikka neid, kes on aru saanud propaganda esimest reeglist: tõde pole mitte see, mis on tõde vaid see, mida usutakse tõde olevat. (muide ka Toomas Kivimägi mäekõrgune valimisvõit Pärnus tõestas ju sedasama - rumalavõitu seltskond pärnakatest uskus siiralt, et Mart Viisitamm on ära rikkunud linna maine ja pidi seetõttu lahkuma. Mis siis, et kõik kohalike ja turistide seas läbiviidud küsitlused näitasid selgelt, et linna mainel pole linnapea mainega mingit pistmist)))
Minu kui konsultandi tagasihoidlik ja siiras soovitus reformistidele ja IRLile: jätke populism ja poolttõed, sest teie suus ei kõla need veenvalt ja rahulduge nishipartei positsiooniga. Kui aga tahate saada taas suureks, siis õppige ka suurelt valetama! Kahjuks ei suuda seda ei Ansip ega Laar, kuid vähemasti Pihlis on ilmselge potentsiaal olemas. Nagu ka ilmselt Pärnu tulevases linnapeas Toomas Kivimäes, kes oma esimeses artiklis juba nõukogudeaegset ila pritsima asus: "Mul on kahju, et mul ei õnnestu isiklikult kunagi näost näkku, käest kätte tänada kõiki minu poolt oma hääle andnud 5336 inimest, kuigi ma seda väga tahaksin ja oleksin selleks valmis."
Edu, kamraadid!
Samas elasin hinges kaasa kõigile neile, keda töösuhtes Eesti erinevates nurkades abistasin – nende seas olid nii IRL, Reformistid, Keskpartei...igaühel on häid inimesi ja mõtteid erakonna sildile ja mõnele suurele mölakale vaatamata.
Mulle meeldib tegelikult see, et parteid ja nende vaprad aktsionärid ei näe põhjust võimu nimel ka seadustest mööda hiilida, lolle raha eest lüpsta ega ka liigselt moraalitseda. Kuna liigun palju vene ja ka mingil määral kaukaasia ringkondades, siis olin ka varem kuulnud lõbusaid lugusid tuttavatelt, kes tegelesid häälte ostmisega Keskerakonnale või Reformile. Seekord aga tehti ka suisa mulle ettevaatamatu ettepanek – tahad teenida masu ajal sadu tuhandeid? Mõistagi oli ettepanek siiras ja heatahtlik, sest tõsine ärimees ei hooli, kas müüb kartuleid, küttepuid või hääli – peaasi, et pappi tuleb. Tallinna kesklinnas oleks valimistele viidud hääle eest saanud 600 krooni, Koplis 300. Kuigi arvasin, et suudaksin õhtusel ajal igal õhtul poodide juurest kokku ajada mitukümmend meest-naist, ütlesin siiski viisakalt ära. Pole mulle neid sekeldusi tarvis.
Huvitav oli aga see, et just meie suurimad rahvuslusega eputavad parteid kasutavad häälteostmise kampaaniates just kaukaasia rahvusest „sõpru“. Nojah, meenuvad ka ajad, mil esmakordselt äraostmatutena võimule pürginud Juhan Parts ja Ken-Martti Vaher ööklubis Robinson aega veetsid ja kuni hommikuni striptiisi nautides ja sajaseid jagades vene tantsijate häälekesi noppisid. Nagu ütlesid mulle tollal klubis töötanud neiud, käis neist enamus hiljem ka heldeid respublikaane valimas. Üldse on huvitav, et meie rahvuspoliitikud arvavad, et võivad end vene ringkondades tunda nähtamatutena. Mäletan eri vene klubidest Indrek Kannikut, jt, sageli kohtab meie poliitiukuid ka Vene Kultuurikeskuse all Pushkini kohvikus, kus armastab istuda ka Öine Vahtkond.
Samas on huvitav, et Savisaare jüngreid pole ma neis kohatades pikkade aastate vältel kohanud. Järeldan, et isamaalistel poliitikutel napib lihtsalt oidu, kust valijaid leida või kus märkamatult omi asju ajada. Rain Rosimannuse hiilgav otsepostitus-triloogia, millest kirjutas Postimees, oli muidugi meistriklass. Aga kahjuks hilinenud – Savisaar on juba ammu siinsete venelaste jaoks palju suurem kuju kui Putin. Klenskist ja Rosimannusest rääkimata.
Nüüd siis minu lühike arusaam sellest, mida 2009 KOV valimised tõestasid:
1. Võimule tahavad paljud, kuid värskeid ideid pole enamusel
2. Eristumine on võimalik vaid vastandumise ja halvustamise meetodiga
3. Rahvuspoliitikud on kahepalgelised ja lisaks lollid, keda on Savisaarel kerge üle mängida
4. Savisaar on ainus nimi, mida valivad eri piirkondade venekeelsed valijad, teisi ei usaldata
5. Rahvuskeskne poliitika kaotab iga päevaga poolehoidjaid kui nõrk, konfliktne ja suutmatu
6. Hääli ostavad kõik suuremad parteid, peamiselt venekeelsetelt valijatelt
7. Homne Eesti saab olema paljuski Keskerakonna nägu, meeldib see siis meile või mitte
8. Keskerakond suudab ainsana ka reaalselt päästa Lasnamäe töötud, võttes nad erakonda ja garanteerides töökoha volikogus
9. Rahvas valib ja armastab ikka neid, kes on aru saanud propaganda esimest reeglist: tõde pole mitte see, mis on tõde vaid see, mida usutakse tõde olevat. (muide ka Toomas Kivimägi mäekõrgune valimisvõit Pärnus tõestas ju sedasama - rumalavõitu seltskond pärnakatest uskus siiralt, et Mart Viisitamm on ära rikkunud linna maine ja pidi seetõttu lahkuma. Mis siis, et kõik kohalike ja turistide seas läbiviidud küsitlused näitasid selgelt, et linna mainel pole linnapea mainega mingit pistmist)))
Minu kui konsultandi tagasihoidlik ja siiras soovitus reformistidele ja IRLile: jätke populism ja poolttõed, sest teie suus ei kõla need veenvalt ja rahulduge nishipartei positsiooniga. Kui aga tahate saada taas suureks, siis õppige ka suurelt valetama! Kahjuks ei suuda seda ei Ansip ega Laar, kuid vähemasti Pihlis on ilmselge potentsiaal olemas. Nagu ka ilmselt Pärnu tulevases linnapeas Toomas Kivimäes, kes oma esimeses artiklis juba nõukogudeaegset ila pritsima asus: "Mul on kahju, et mul ei õnnestu isiklikult kunagi näost näkku, käest kätte tänada kõiki minu poolt oma hääle andnud 5336 inimest, kuigi ma seda väga tahaksin ja oleksin selleks valmis."
Edu, kamraadid!
Friday, September 11, 2009
Mis saab pärast Savisaare surma?
Vaadates meie järjekordseid valimisi, meedia nn analüüsi ja muid toredaid tendentse, tekib paratamatult hirm. Hirm selle ees, et mis saab küll meie demokraatlikust arengust, kui Savisaart ühel päeval enam pole. Muide, see võib juhtuda juba homme aga võib ka veel paarkümmend aastat ennast oodata lasta – you'll never know!
Probleemi tõsidus seisneb selles, et tänasel Eestil ja siinsetel poliitilistel erakondadel tundub peas mõlkuvat vaid üks eesmärk. Savisaar riigi ja pealinna juhtimisest võimalikult kaugel hoida. Mis selle võimuga aga teeksid needsamad eemalehoidjad, pole ma küll aru saanud. Tallinnas keskenduvad kõik valimisliidud ja erakonnad keski vastu. Samamoodi Pärnus. Nii Savisaar kui Viisitamm on koletised, kelle kõrvaldamisest on tehtud püha reliikvia. Ja valimised ongi pigem ristisõjad.
Ma isiklikult ei saa küll aru, kas Savisaare ja Viisitamme põhisüü, et nad on liiga tugevad ja kavalad isiksused, on piisav põhjus just nendele poliitikutele kogu tähelepanu pööramiseks. Sest samal ajal on Eesti jäämas Euroopas viimaste agulite või getode hulka, mis ei suuda ei juhtida oma majandust ega vaadata ette 10 aastat. Me oleme rahul sellega, mis meil on vaid seetõttu, et me ei tea isegi, kui vaesed ja väetid me tegelikult oleme. Ja seepärast liidabki meid ühise vaenlase pilt ja kuvand. Aga võib-olla me orirahvana ei suudagi end teistmoodi mobiliseerida? Kunagi käisime koos mõisa aidas vargil, hiljem võitlesime tagatoas salamahti kommunismiga, veel hiljem juba valjemalt nõukogude korra ja Venemaaga. Viimase kümnendi oleme võitlemas Savisaarega. Aga mille nimel????
Kui vaadata laiemat, siis võib täna tõdeda rahumeeli, et Eesti riigis tegeletakse pseudoprobleemidega ja armastatakse keskenduda vaid sellele, mis toob kätte kerged hääled kuid ei vii riiki edasi. Pronkssõduri mahavõtmine oli sisepoliitiliselt kasulik rahvuslaste poolehoiu saamiseks, kuid keeras kinni miljardeid kroone ettevõtlustulu. Kas see oli seda väärt?
Aga ikkagi, mis saab kui Savisaart enam pole? Siis kaob ju vastane, mis meid liitis..tekib täielik kaos....või suudame end mobiliseerida ja leida uue vastase? Annaks Jumal! Igatahes üks paistab olevat kindel: kuniks eksisteerib Savisaar, ei suuda meie poliitikud riiki arendada aga majandust planeerida. Kogu aur läheb tsentristide materdamiseks.
Kummaline, kui meie supererakonnnad ei oska ühelgi valmisel midagi uut ja mõistlikku välja pakkuda, mis Euroopa perifeeriaks jäämas riigi taas arvestatavaks tegijaks tõstaks. Aga võib-olla ongi kogu küsimus selles, et meil polegi ajusid midagi reaalset muuta ega välja pakkuda ning ühe ülekaalulise keskmisest nutikama poliitikuga võideldes suudame valijad ära petta? Kuid see saab tõeoolest kesta vaid senikaua kuniks Savisaart meile on. Pärast seda tulgu veeuputus või maailmalõpp, poliitikutele pole vahet.
Kuid siis võib ju liiga hilja olla riigi päästmiseks Euroopa Liidu või USA kannupoisi kütkest, kuhu oleme vajunud kui sohu, ilma midagi erilist vastu saamata. Ja päris kindlasti ei seganud Savisaar meil oma riiki tugevaks ehitada.
Probleemi tõsidus seisneb selles, et tänasel Eestil ja siinsetel poliitilistel erakondadel tundub peas mõlkuvat vaid üks eesmärk. Savisaar riigi ja pealinna juhtimisest võimalikult kaugel hoida. Mis selle võimuga aga teeksid needsamad eemalehoidjad, pole ma küll aru saanud. Tallinnas keskenduvad kõik valimisliidud ja erakonnad keski vastu. Samamoodi Pärnus. Nii Savisaar kui Viisitamm on koletised, kelle kõrvaldamisest on tehtud püha reliikvia. Ja valimised ongi pigem ristisõjad.
Ma isiklikult ei saa küll aru, kas Savisaare ja Viisitamme põhisüü, et nad on liiga tugevad ja kavalad isiksused, on piisav põhjus just nendele poliitikutele kogu tähelepanu pööramiseks. Sest samal ajal on Eesti jäämas Euroopas viimaste agulite või getode hulka, mis ei suuda ei juhtida oma majandust ega vaadata ette 10 aastat. Me oleme rahul sellega, mis meil on vaid seetõttu, et me ei tea isegi, kui vaesed ja väetid me tegelikult oleme. Ja seepärast liidabki meid ühise vaenlase pilt ja kuvand. Aga võib-olla me orirahvana ei suudagi end teistmoodi mobiliseerida? Kunagi käisime koos mõisa aidas vargil, hiljem võitlesime tagatoas salamahti kommunismiga, veel hiljem juba valjemalt nõukogude korra ja Venemaaga. Viimase kümnendi oleme võitlemas Savisaarega. Aga mille nimel????
Kui vaadata laiemat, siis võib täna tõdeda rahumeeli, et Eesti riigis tegeletakse pseudoprobleemidega ja armastatakse keskenduda vaid sellele, mis toob kätte kerged hääled kuid ei vii riiki edasi. Pronkssõduri mahavõtmine oli sisepoliitiliselt kasulik rahvuslaste poolehoiu saamiseks, kuid keeras kinni miljardeid kroone ettevõtlustulu. Kas see oli seda väärt?
Aga ikkagi, mis saab kui Savisaart enam pole? Siis kaob ju vastane, mis meid liitis..tekib täielik kaos....või suudame end mobiliseerida ja leida uue vastase? Annaks Jumal! Igatahes üks paistab olevat kindel: kuniks eksisteerib Savisaar, ei suuda meie poliitikud riiki arendada aga majandust planeerida. Kogu aur läheb tsentristide materdamiseks.
Kummaline, kui meie supererakonnnad ei oska ühelgi valmisel midagi uut ja mõistlikku välja pakkuda, mis Euroopa perifeeriaks jäämas riigi taas arvestatavaks tegijaks tõstaks. Aga võib-olla ongi kogu küsimus selles, et meil polegi ajusid midagi reaalset muuta ega välja pakkuda ning ühe ülekaalulise keskmisest nutikama poliitikuga võideldes suudame valijad ära petta? Kuid see saab tõeoolest kesta vaid senikaua kuniks Savisaart meile on. Pärast seda tulgu veeuputus või maailmalõpp, poliitikutele pole vahet.
Kuid siis võib ju liiga hilja olla riigi päästmiseks Euroopa Liidu või USA kannupoisi kütkest, kuhu oleme vajunud kui sohu, ilma midagi erilist vastu saamata. Ja päris kindlasti ei seganud Savisaar meil oma riiki tugevaks ehitada.
Thursday, April 16, 2009
Prostitutsioonist ja poliitikast
Elu on lühike ja kui tahad kõike jõuda, siis tuleb varakult pihta hakata! Nii mõtlesin minagi kirjutada raamatu kahe maailma vanima ameti kaitseks ja edendamiseks. Sügiseks saab valmis ma loodan.
Mind on alati innustanud teemad, mis on ühiskonnas tabud ja kus on hulga vääritimõistmisi. Nii poliitika kui ka prostitutsioon on just sellised – meid imeb neisse nende räpane võlu, kuid me teeme kõik et näidata avalikkuses oma silmakirjalikku põlgust nende ametite vastu.
Kui mind eelmisel aastal kinni nabiti ja prostitutsioonile kaasaaitamises süüdistati, siis tahtsin väga öelda, et kui inimesed neid kahte äri ka seesmiselt tunneks, siis poleks nad ehk nii resoluutsed. Sest poliitikute kampaaniatele kaasaaitamine on sageli palju räpasem kui naise keha müümise edendamine.
Kuid kahjuks pole mõtet tuuleveskitega võidelda: uuringute järgi käib prostituutides umbes sama protsent mehi, mis riigikogu valimaski, mõlemad on meie vaba tahte väljendusvormid. Ühest saame kiiret naudingut, riskides on tervisega, teisest loodame saada stabiilset arengut ja jõukuse kasvu, et saaksime rohkem elu nautida.
Erinevused pole suured ka nende kahe maailma vanima elukutse valijate elulugudes. Keskpärased oskused spetsialistina, kiire raha või võimu soov, võrdlemisi suur laiskus oma kätega tööd rassides leiba teenida.
Olen tõepoolest nõustanud kümneid ja kümneid poliitikuid ja ka sama paljusid prostituute, kuidas ennast paremini müüa. Võttedki on samasugused – ühed valetavad endale suuremat rinda ja saledat vormi, teised kiitlevad oma tarkusega ning ärplevad väljamõeldud saavutustega. Ja inimesed usuvad ning valivad. Siis pettuvad. Aga unustavad peagi negatiivsed emotsioonid ja valivad taas!
Nali naljaks, aga paraleelid on olemas. Isiklikult pean siiski vaimset prostitustiooni hullemaks, inimeste ajudega maanipuleerimist taunitavamaks. Kuid seadustega seda keeleta oleks võimatu. Kuid eks ole ka füüsiline prostitstioon jälk – kõik mis tehtud mitte hingega vaid raha eest, kusjuures pannes müüki oma lõpliku süütuse, on kahetsusväärne. Mina isklikult ei suuda tarbida prostituudi teenuseid ega pole ka iseseisvumise järgselt valimas käinud. Olen proovinud mõlemat, näinud neid ärisid väga lähedalt ja pean tunnistama, et kumbki teenus pole minu jaoks.
Kuidas tekivad meie sekka prostituudid ja poliitikud? Põhjuseid on erinevaid, kuid siiski on see ennekõike kiirtee eesmärkideni. Ning kiirteelised võivad olla head ja pandavad, targad ja kobedad või ka lollid ja rõvedad, sellest nende äri suurt ei hooli. Peaasi, et jätkub enesekindlust, nahhaalsust ja tahtmist. Muide, ka kriisiajal elavad need ametid kenasti ära, sest nende teenusest me lihtsalt loobuda ei saa!
Kuid poliitikud on vähemasti pool sammu oma ametiõdedest ees – nemad kehtestavad viimastele reegleid ja panevad pokri. Seda võimutäiust praktiseeritakse siiski üliharva ja mitte tüdrukute endi peal, keda erapidudel hea miilustada vaid ikka nende peal, kes aitavad tüdrukutel raha teenida ja keelduvad sealjuures parteikassat toetamast. Sest klient on kuningas ja tema nimi on poliitik.
Mind on alati innustanud teemad, mis on ühiskonnas tabud ja kus on hulga vääritimõistmisi. Nii poliitika kui ka prostitutsioon on just sellised – meid imeb neisse nende räpane võlu, kuid me teeme kõik et näidata avalikkuses oma silmakirjalikku põlgust nende ametite vastu.
Kui mind eelmisel aastal kinni nabiti ja prostitutsioonile kaasaaitamises süüdistati, siis tahtsin väga öelda, et kui inimesed neid kahte äri ka seesmiselt tunneks, siis poleks nad ehk nii resoluutsed. Sest poliitikute kampaaniatele kaasaaitamine on sageli palju räpasem kui naise keha müümise edendamine.
Kuid kahjuks pole mõtet tuuleveskitega võidelda: uuringute järgi käib prostituutides umbes sama protsent mehi, mis riigikogu valimaski, mõlemad on meie vaba tahte väljendusvormid. Ühest saame kiiret naudingut, riskides on tervisega, teisest loodame saada stabiilset arengut ja jõukuse kasvu, et saaksime rohkem elu nautida.
Erinevused pole suured ka nende kahe maailma vanima elukutse valijate elulugudes. Keskpärased oskused spetsialistina, kiire raha või võimu soov, võrdlemisi suur laiskus oma kätega tööd rassides leiba teenida.
Olen tõepoolest nõustanud kümneid ja kümneid poliitikuid ja ka sama paljusid prostituute, kuidas ennast paremini müüa. Võttedki on samasugused – ühed valetavad endale suuremat rinda ja saledat vormi, teised kiitlevad oma tarkusega ning ärplevad väljamõeldud saavutustega. Ja inimesed usuvad ning valivad. Siis pettuvad. Aga unustavad peagi negatiivsed emotsioonid ja valivad taas!
Nali naljaks, aga paraleelid on olemas. Isiklikult pean siiski vaimset prostitustiooni hullemaks, inimeste ajudega maanipuleerimist taunitavamaks. Kuid seadustega seda keeleta oleks võimatu. Kuid eks ole ka füüsiline prostitstioon jälk – kõik mis tehtud mitte hingega vaid raha eest, kusjuures pannes müüki oma lõpliku süütuse, on kahetsusväärne. Mina isklikult ei suuda tarbida prostituudi teenuseid ega pole ka iseseisvumise järgselt valimas käinud. Olen proovinud mõlemat, näinud neid ärisid väga lähedalt ja pean tunnistama, et kumbki teenus pole minu jaoks.
Kuidas tekivad meie sekka prostituudid ja poliitikud? Põhjuseid on erinevaid, kuid siiski on see ennekõike kiirtee eesmärkideni. Ning kiirteelised võivad olla head ja pandavad, targad ja kobedad või ka lollid ja rõvedad, sellest nende äri suurt ei hooli. Peaasi, et jätkub enesekindlust, nahhaalsust ja tahtmist. Muide, ka kriisiajal elavad need ametid kenasti ära, sest nende teenusest me lihtsalt loobuda ei saa!
Kuid poliitikud on vähemasti pool sammu oma ametiõdedest ees – nemad kehtestavad viimastele reegleid ja panevad pokri. Seda võimutäiust praktiseeritakse siiski üliharva ja mitte tüdrukute endi peal, keda erapidudel hea miilustada vaid ikka nende peal, kes aitavad tüdrukutel raha teenida ja keelduvad sealjuures parteikassat toetamast. Sest klient on kuningas ja tema nimi on poliitik.
Subscribe to:
Posts (Atom)
