Halduskorralduslikust ühteheitmisest esimese vastutulijaga

Hiljuti potsatas minu postkasti ülekutse Aegviidu vallvalitsuselt: aita uuele ühendvallale leida nimi! Olin pehmelt öeldes sellisest pöörudmisest üllatunud, sest mitte kunagi varem pole minu postkasti saabunud ühetgi meili, mis kutsuks üle arutama, kas ja kellega ja miks on Aegviidul mõtekas ühineda.

Asja lähemalt uurides sain vastuseks, et asi on ju sisuliselt juba otsustatud: et niikunii tuleb liituda ja kuna haldusreformi idee on liituda tõmbekeskuse ehk pealinna poole, siis järelikult tuleks liituda Anija vallaga. See tähendab Kehrat. No olgu, mõtlesin, aga mis on meie platvorm, milleks me liitume? Mida uus liit meile annab ja mida võtab? Kus on see analüüs? Vastus oli sarnane: praegu lihtsalt vallad liituvad ja kuna uusi ideid pole, siis  kõik jääb nagu enne. Et eks pärast valimisi paistab. Paistab siis mis?

Tegelikult olen ka mina suht passiivne vallaelanik, ei viitsi reeglina kaasa rääkida. Põhjus nimelt selles, et tavapäraselt kaasab vald elanikud kampaanikorras mingi tühise ehk tähtsusetu asja arutamisse nagu näiteks nimi, kivi, vms. Põhimõttelielt võib ju aru saada, et ülalpool arvatakse kogemusele tuginedes, et ilmselt keerulisemad skeemid inimesi ei huvita. Kuid olles oma elus aidanud korraldada erinevaid edukaid valimisi üle eesti erinevatele poliitilistele grupeeringutele, tean ka imehästi, et sageli tahetaksegi magusamad otusused võtta vastu segamatus vaikuses.

Vähemasti seekord tärkas minus vaist, mis samuti kogemusele tuginedes teadis mulle kõrva sosistada, et pärast Kehra suuruse magalaga liitumist ei ole Aegviidul alles enam ühtki trumpi, millega seista oma arengu eest, võideldes ühise eelarvenatukese pärast sootuks teistsuguse maailmaatega inimmassiga. Meie maksud rändaks suurde potti ja ilmselt saaks sellest tulevikus Kehrasse rajada ujulaid ja kultuurimaju, Aegviitu aga ehk veel ühe kiigeplatsi. Nn proportsionaalselt ja JOKK põhimõttel. Olen omal ajal Jõelähtme valllas Neeme külje all elades seda juba kogenud: valla asju otsustati Tallinna laia kämbla alla asuva Loo elanike häältega. Ja see polnud sugugi jätkusuutlik hääl kaugematele valla nurkadele.

Saage palun õigesti aru, ma pole selle vastu, et vallad liituks. Aga mind ei rahulda seisukoht, et me peaksime halduskorralduslikult ühte heitma esimese ettejuhtuva kaaslasega vaid seetõttu, et juuste juuri närib hirm sattuda sundabielusse sellesama juhusliku vastutulijaga. Sõbrad, ärgem kartkem sundliitmist! Ma olen enam kui kindel, et kui riik peaks jõudma sundliitmisteni, tähendab igaüks neist riigile pikka ja kulukat kohtuteed rahulolematute valdadega, kes on kaotamas õigust omi asju ise otsustada. Ja kuniks me ei räägi valdadest, kes endaga toime ei tule, teenuseid pakkuda ei suuda, vms, on ka reaalne, et kohtud hakkavad selliseid sundliitmisi põhiseaduslikule printsiibile tuginedes takistama.

Kui nüüd hirmud maandatud, võiks astuda veelgi sammukese tagasi ja küsida, mida me liitumiselt saada tahaks. Ma julgen pakkuda, et vähim, mida nõuda, on Aegviidu arnegukava jätkuv täitmine ja selleks vahendite leidmine. Kuid kui me arvestame, et oma potentsiaalilt on kunagi ühe suurtööstuse ümber koondunud Kehra võrreldes Aegviiduga pigem surev kui arenev piirkond, saame aru, et Kehra vajab meid rohkem kui meie neid. Seda muidugi juhul, kui Aegviidu võtab ambitsioonikalt ette ja arendab ennast Tallinna lähimaks ja popimaks looduslähedaseks puhkepiirkonnaks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vähemasti võiks see olla liitumisläbirääkimiste alguspunkt.

Teine oluline küsimus on, kas meil on alternatiive. Nagu näha, siis on. Esiteks Tapa. Võrreldes Kehraga on Tapa puhul tegu selgelt perspektiivikama piirkonnaga, kuna just sinna suunab riik oma kaitseeelarvest suure osa. Ja sellest rahast Tapa ka mühinal kosub. Julgen prognoosida, et 10 aasta pärast on Tapa eelarve kolmekordne, Kehra oma aga pigem tänases mõõdus. Lisaks on Tapal kasutada sadade välissõdurite füüsilist rammu, olgu siis talgute vm läivimiseks, mida Aegviidul kahjuks pole. Need on spekulatsioonid õhust, mingit ennustusmudelit mul peale iskliku loogika pole. Aga kuna ka muid analüüse pole, siis miks mitte spekuleerida!

Kuid Kehra ja Tapa ei ole tegelikult ainsad variandid. Kui vaadata ringi, võiks möönda, et Aegviidu oma perspektiiviga sobiks kõige paremini kokku teatud küladega nii Anija kui Tapa vallas. Püüdes Jäneda Tapa alt lahti haakida ja liita veel ka Ambla, Käravete ja miks mitte Albu valla lõunast ning mõned külad Tallinna ja Aegviidu vahelt Anija vallast, saaksime paljuski palju atraktiivsema ja homogeensema piirkonna, kus saadaks ühistest arenguvajadustest selgemini aru. Kas keegi täna neid läbirääkimisi peab? Või oleme leppinud olukorraga? Et tulgu, mis tuleb?

Mida teeks mina Aegviidu valla kingades täna? Kasutades talupojalikku loogikat, jätaks ma alustuseks sundliitmise mure koheselt ukse taha. Siis võtaks ette valla arengukava ja püüaks iga plaanitud objekti rajamise ja rahastamise välja pakkuda ühise uue valla liitumislepingusse. Ja kasutaks seda hetke ka korraks endalt küsimiseks, et äkki tuleks rikkama vallaga liitumisel koheselt ka oma soove paarikordistada?! Et miks ainult võimla, kui saaks ka basseini.  Seejärel käiks selle nägemuse välja nii Tapale kui Kehrale kui ka üksikutele asumitele meie ümber. Vastu küsiks nende aregukavu, analüüsiks ühisosasid ja erisusi.  Ja siis formuleeriks oma pakkumised selliseks, et just need partnerid, kes meie arengut enim mõistavad ja toetavad, satuks läbirääkimiste laua taha. Kuid see pole kõik. Liitumisel tuleks ka kokku leppida selles, et ühinemisleping saab aluseks ühtse uue valla arengukavale ja selle eiramine ükskõik millises punktis muudaks õigustühiseks ka liitumise. See lukustaks paljud otsused ja sunniks tulevasi rahvasaadikuid oma eelkäijate leppeid austama. Veel lisaks ma ükskõik kellega liitudes sisse korra, kuidas üheks valmisringkonnaks muutuvas piirkonnas tagada erinevate piirkonade esindajate kaasatus. Siinkohal tuleks juba kaasta juristid, kuid on selge, et kui sellest punktist täna üle libiseda, saame pärast järgmisi valimisi ja uusi prioriteetide sättimisi vaid nurgas nuuksuda.

Ma olen liiga kogenud selleks, et mitte teada vallajuhtide kiusatusest leppida liitumisel kokku vaid oma sooja koha säilimises. Mitte, et see oleks mul fakt Aegviidu ja Anija kohta, kuid see on üleüldine praktika. Väga tihti ollakse nende polstriga taburetikeste eest valmis oma rahva huvi peenrahaks vahetama. Mäletan, kuidas Tallinn surus omal ajal Jõelähtmele Rebalasse linna prügilat ja „jah“ sõna saamiseks piisas vaid sellest, et prügilat rajav firma paar korda vallajuhte Saksamaa vahet sõidutas ja hea- paremaga nuumas. Kui siis rahvas küsimuse tõstis, et ok, saame omale Tallinna prügi koos keskkonnariski, kajakate ja haisuga, aga et mis me vastu saame, leppisid vald ja prügila rajaja kokku 6km mittekuhugi viiva kruusatee (Rebala-Kallavere) ühekordses asfalteerimises, mid kasutab päevas umbes 50 autot niisama ringiuitamiseks endiste fosforiidikaevanduste vahel. Sõbrad, see oli puru vallaelanike silma, mitte soov valla huvides tulevaselt miljoniprojektilt korralikku andamit välja kaubelda! Needsamad riksid hõljuvad üle Eesti iga valdade liitumis kohal.

Kokkuvõttes: Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa on liiga suure arenegupotentsiaaliga kohad selleks, et nende üle otsustamine jätta viiekorruselise kortermaja neljanda korruse töötule Sashale. Igati väärikas ja endast lugupidav oleks esitada kõigile ümbritsevatele kavaleridele oma läbimõeldud ja kaalutletud tingimused  nii põhimõtete ja väärtuste klappimisele kui kaasapandavale kaasavarale. Sest kui me täna ei liitu, ei kaota me niikuiinii midagi. Ja kui tuleb sundliitmine, siis saab selle tõenäoliselt kohtus edukalt vaidlustada. Ja kui ka ei saa, oleme vähemasti võitnud aega enda soovide setitamiseks. Samal ajal aga miks mitte pidada plaani teiste väiksemate ja meie arengust enim võitvate asumitega? Keeruline? Aga kes ütles, et valla juhtimine peaks kerge olema?!

Või mis siis on ikkagi Aegviidu valla plaan? Tahaksin väga loota, et kõik mu kahtlused ja kriitika tühjaks osutuksid ja siinsamas leheveerul kuu aja pärast valljuhtide suurepärasest plaanist lugeda saaksime!

Lyonessist ja soovitusturundusest laiemalt ehk kuidas vältida pettumist

Paari nädala eest telesaates Radar plahvatanud lugu sellest, kuidas grupp kuulmispuudega inimesi pettus soovitusturunduse abil levivas maailma suurimas ostukogukonnas Lyoness, on hea õpikunäide ükskõik millise soovitusturunduse firmaga lävimiseks.  Loodan, et aitan paari näitega tulevikus ära hoida suuremaid apsakaid kui seekordne kurtidepoolne  ca 2000-2500 euroga altminek. Olen aastate jooksul puutunud kokku mitmete soovitusturundusel baseeruvate  firmaga

turunduskommunikatsiooni nõustajana, teiste seas ka Lyonessiga. Ühegi soovitusturunduse firma klient ega edasimüüja ma pole, seega isiklik huvi udu ajamiseks puudub. Küll aga olen pidanud end nende firmade hingeeluga üsna hästi kurssi viima. Siiski, siinkirjutatu on minu subjektiivne arvamus.

Kas soovitusturundus on kahtlane äri?

See on enim mulle kõrvu kostunud küsimus. Kui üks koolitusfirma eelmisel aastal selleteemalist konverentsi soovis korraldada, et soovitusturundusest ja telefonimüügist kui normaalsetest ja teatud ärimudeli puhul otstarbekatest nähtustest rääkida soovis, ei julgenud enamik selle valdkonnaga tegelevaid inimesi isegi mitte esinema tulla – ilmselt tunnetavad, et neid ei armastata.

Siiski on maailmas sadu soovitusturundusel baseeruvat firmat, kes müüvad tublide ja vähemtublide agentide vahendusel lilledest pesuvahenditeni, kööginõudest tolmuimejate ja mahladeni, toidulisanditest raamatute ja prusskatõrjevahenditeni. 

Avon, tuntud kosmeetikafirma, on ehk enimtuntud. Paljude nende firmadega käib kaasas hulk müüte ja vandenõu teooriaid nende kahjulikkusest, ülespuhutud hinnast, agressiivsusest, jne.  Tegelikkuses on see tavaline alternatiiv poe-või turumüügile, kus ei ole võimalik või ei taheta toote reklaami ja turundusega võtta liiga suuri riske või tähelepanu.

Lisaks kaine majanduslik arvestus: poed võtavad tavaliselt suurema vahendusprotsendi kui üksikud agendid, samuti pole vaja suurt reklaamieelarvet. Soovitusturunduse kaudu võib põhimõtteliselt müüa, mida iganes. Fakt, et mõni tuttav sulle seda väikese omakasu nimel soovitab, ei muuda ühtki müüdavat kaupa ega teenust kahtlaseks. Minu kogemus mitme tervisetoote, näiteks Foreveri ketis

müüdava puhul, on pigem vastupidised: need tooted on tegelikult  päris head ja kvaliteetsed.

Samal ajal on soovitusturunduse üks nõrkadest kohtadest asjaolu, et meile pakuvad kaupa/teenust meile emotsionaalselt lähedased isikud. Ja teevad seda tavaliselt ajal, mil me pole ennast „poodiminekuks“ häälestanud. Ja see võib olla ebameeldiv kogemus.  Mõnigi vähem delikaatne agent on sedaviisi kaotanud suurema osa sõpru.

Teine miinus on võrreldava hinna puudumine, mistõttu võivad soovitusturunduse kaudu müüdavad tooted olla oluliselt kallimad poeriiulitel lebavatest analoogidest. Võivad, aga ei pruugi. Sest inimesi saab reeglina vaid petta ühe korra.

Kolmas selle müügistiili miinus on aeg-ajalt asjaolu, et soovitusturunduses tegutsevad meie tuttavatest agendid pole enamasti firma ametlikud palgalised esindajad, mistõttu sõltub nende tulu otseselt kas müüdud kogustest ja viimane kaudselt ka liitujate arvust ning just seetõttu võivad nad toote tegelikkusest atraktiivsemaks rääkida. Selle vastu aitab ISESEISEV firma ametliku veebilehe ja toodet tutvustavate materjalidega tutvumine. Siiski - tavaliselt on soovitusturunduse agentide puhul tegu palju teadlikumate ja professionaalsemate müüjatega kui suvalises tavapoes töötavad müüjad seda on. Kui suudad olla tähelepanelik ja kontrollida, kas müüdaval tootel on olemas ametlikud sertifikaadid, mida on tunnustanud Eesti riik (tarbijakaitse, toiduamet, tehnilise järelvalve, ravimiameti, jt), siis võid ka rahus neid tarbida.

Kas Lyoness on püramiidskeem?

Nüüd siis lähemalt Lyonessist, kuigi sama analüüs kehtib ka teiste firmade puhul, kes soovivad teid kaasata mitte vaid tarbija, vaid ka edasisoovitajana. Kas ta on püramiidskeem? Püramiidskeemiks peetakse sellist ärimudelit, millega liitumisel eeldatakse liitujalt rahalist panust, tavaliselt suuremat investeeringut. Samuti on skeemi tunnuseks asjaolu, et inimese teenistus hakkab kasvama uute inimeste liitmisega (kes kõik samuti maksavad liitumistasu). Sellise skeemi puhul on ilmne risk, et sissepandud raha ei pruugi inimene enam kunagi tagasi saada. Sest liitujate hulk võib pidurduda, omanikud võivad kogutud rahaga jalga lasta, vms.

Erinevalt Herbalifeist või Avonist ei tooda Lyoness midagi, vaid üksnes vahendab tarbijaid ettevõtetele. Samuti olen korduvalt kontrollinud, et Lyoness ei küsi ka liitujatelt raha liitumise eest. Seetõttu pole ka midagi kaotada, pole millegagi riskida. Järeldan, et tegu ei saa olla ohtliku püramiidskeemiga, kus investeeritud eurod võivad ühel hetkel haihtuda. Samuti ei teeni Lyonessi soovitajad mingit raha teiste inimeste liitmiselt. Kui see oleks teisiti, poleks tänaseks juba 12 aastat kokku 46 riigis ja mitutkümmend tuhandet ettevõtet kaasaval firmal avalik tegutsemine võimalik. Nad istuks trellide taga.

Kust siis tuleb raha Lyonessi süsteemi, mis motiveerib soovitajaid-agente selles äris tegutsema? Süvenedes saab selgeks, et see on vaatmata keerukale pealispinnale üsna lihtne: Lyoness ostab tänu suurele klientide arvule (üle 5 miljoni inimese) ettevõtetelt nende tooteid ja teenuseid hulgikliendi soodustusega ja suunab saadud raha omakorda klientidele pakutavatesse soodustustesse, soovitajate vahendustasuks ning heategevusse. 100% Lyonessi süsteemis keerlevast rahast saabub sinna ettevõtetelt, kes annavad ära teatud protsendi igalt Lyonessi kaardiga sooritatud ostult. Näiteks kui keegi ostab Sportlandi kinkekaarte 100 euro eest Lyonessi kaardiga, siis annab Sportland ( näites kasutan suvalisi numbreid, sest Sportlandi lepingu detile ei valda) selle eest ära 10% ehk 10 eurot, millest 3 eur läheb kohe tagasi ostjale, 2 eurot läheb Lyonessile ja osa heategevusfondi, veel 0,5 eurot kaardi soovitanud isikule ja sama palju ka tolle soovitajale ning ülejäänud 4 eurot muundub punktideks.Need aktiveeruvad uute lisasoodustustena ostumahu kasvades klinetidele ja ka lisateenistuseks usinamatele soovitajatele. Lühidalt: mida rohkem Lyonessis on inimesi, kes kasutavad soodustuste ja hüvede saamiseks elektroonilist kaarti, seda suurem on nende ühine käive (2014 aastal ca 3 miljardit eurot) ja seda rohkem raha liigub kõikidele süsteemi osapooltele.

Kas Lyonessi võib usaldada?

Seda küsimust küsitakse samuti pea iga soovitusturundaja kohta. Minu väide on, et alati tuleb kõiki ärilisi lubadusi korrutada tõepärasuse koefitsendiga. See kehtib nii tarbimise kui edasisoovitamise osas. Lyonessi puhul on hea asi, et 99% nendega seotud ettevõtetest saab koheselt 2%- 5% raha tagasi. See laekub automaatselt kliendi Lyonessi kontole ja lisab kindlust. See on maast leitud raha. Kui summa jõuab 5 euroni, siis edastatakse see kliendi pangakontole. See on kindel kaup.

Keerulisemaks läheb see osa, mis puudutab nn Shopping Pointide kogumist. Olen aru saanud, et kokkuvõttes on aja jooksul tarbimist kasvatades võimalik jõuda välja oluliselt suuremate

soodustusteni. Kuid see on lubadus neile, kes viitsivad rohkem kaasa mõelda. Kaotada pole aga taas võimalik, kuna raha tuleb mitte inimeselt ega ka mitte Lyonessilt, vaid siiski tavalistelt partnerettevõtetelt. Nagu näiteks Sportland. Selle eest, et olete sealt midagi ostnud.

Kuna Lyonessi puhul on tegu juba 12 aastat Euroopas ja maailmas tegutsenud firmaga, siis võib järeldada, et nende ärimudel ei ole suunatud kiirele kasumile ja sellega jalga laskmisele! Samuti räägib Lyonessi elujõulisuse kasuks asjaolu et nad ise midagi ei oma ega tooda, vaid valivad vaid uusi ja üha usaldusväärsemaid partnerkauplusi. Seega on riskid hajutatud.

Kuid nagu ikka, tuleb teatud ulatuses alati olla valmis selleks, et üks või teine ettevõte pankrotistub. Kui see peaks juhtuma Lyonessiga, siis tuleb olla valmis, et sinna jääb kinni teatud hulk sooduspunkte ja kuni 5 eurot.

Kuidas oleks kurdid saanud vältida pettumist?

Nüüd siis kõige delikaatsema teema juurde. Väidetavalt pakkus Lyoness kurtide kogukonna esindajatele liitumist 2300 ja 2500 euro eest. Varem on ajakirjanduses räägitud ka  500 ja koguni  5000 eurost, mida liitujatelt küsitakse.  Näidati ka videolõiku vastavast koolitusest, kus koolitaja selliste numbritega (2500 eur) opereeris. Kas kurte peteti?

Väidan, et ei petetud. Nii Lyonessil kui ka mitmed teised soovitusturunduse firmad motiveerivad oma liikmeid rohkem tarbima ja pakuvad selle pealt suuremaid soodustusi. Samuti motiveeritakse soovitamisest huvitunud eraettevõtjaid, kes üldjuhul on ka ise tarbijad, kaasama süsteemi uusi inimesi. See on iga äritegevuse alus. Nii oli ka Lyonessis mõeldud välja nn kuldkliendi staatus, kuhu on võimalik tõusta vaid läbi suurema ja sagedasema tarbimise partnerkaupluste juures.  No käid näiteks piima-leiba ostmas iga kord Maximas, mitte pooltel kordadel Maximas ja pooltel Selveris.

Samuti liidetakse esmapilgul keerukasse konstruktsiooni soovitajate (kes soovitas kedagi teist Lyonessiga liituma) alla reastunud klientide käive. Kuigi esmapilgul keeruline, pole see siiski kõrgem matemaatika:  kui ostad ise“ õigetest“ poodidest ja ostavad need, kellele kaarti soovitasid, siis kasvab kaupluste läbimüük ja koos sellega ka kaupustelt ümberjagamiseks saadav hulgisoodustuse maht. Kõik osapooled saavad rikkamaks.

Eraettevõtjatel-soovitajatel, kes ihkavad kiirendada enda jõudmist kuldkliendi hüvedeni ja teenida soovituste pealt juba korralikumalt, piisvab vaid tormata poodi oma sääste kulutama ja naabrite juurde tasuta liitumist pakkuma. Kes aga ei malda oodata või kellel pole võimalik kohe poest nii palju asju koju tassida, saab osta poodide kinkekaarte. Seesama detail , mis omane samuti paljudele soovitusturunduse firmadele (osta ise rohkem, tarbi ise või kingi edasi) on olnud ilmselt ka mitmete Lyonessiga liitunud inimeste komistuskiviks: nad on valmis kohe välja käima mitu tuhat eurot kinkekaartidele kohustudes hiljem rohkem tarbima, et saada suuremaid soodustusi ja hüvesid rutem! Me võime seda nimetada ahnuseks või ärivaistuks või kuidas iganes, kuid ühelgi juhul ei investeerita seda raha kuhugi. Ei, selle eest saadakse vastu kinkekaarte või kulutatakse see jupi kaupa „õigetes“ kohtades ostes. Kes on õppinud finantse, see teab, et tegu on raha ja kauba ekvivalendiga, mida saab iga kell kaupmehe juures kauba vastu vahetada.Või ka kellelegi edasi müüa.
Ma isiklikult kahtlustan, et valdav enamus sellele „etteostetud diilile“ läinud inimesi on seda teinud väga hoolikalt kaalutledes. Pettumust saab vältida vaid siis, kui ennast mitte ülehinnata. Ei enda ostuvõimet ega ka suutlikkust kedagi teist klubisse värvata.

Kas kurtide kaasamine oli eetiline?

Sellele küsimusele ei saa anda ühest vastust. Igasuguse kaubandusliku tehingu puhul on olemas risk, et ostsime toote, mida me päriselt ei vajanud või saime teenuse, mille puhul oleksime eeldanud midagi muud. Teatud puhkudel pakub seadus kaitset taganeda tehingutest, kus lubatu ja tegelikkus selgelt vastuolus on. Ilmselt nõustub enamus minuga, et iga toote/teenuse puhul peaks saadav toode/teenus olema võimalikult detailselt lahti kirjutatud, et inimese ratsionaalsel ajupoolusel ei tekiks vääritimõistmise võimalust. Kuid kas on ebaeetiline oma toodet/teenust kiita, tuua positiivseid näited elust ja mõjutada sellega ostjat vasakus ajupoolkeras tärkavaid emotsioone rohkem usaldama kui ilmseid fakte? Mina arvan, et kui see oleks ebaeetiline, oleks kogu kapitalism ebaeetiline.

Tean, et pea kõik soovitusturundusel baseeruvad firmad annavad oma edasimüüjatele-soovijatajatele kaasa mahukad juhised, kus täpselt puust ja punaseks tehtud skeemid selle kohta, mis ja kuidas toimub. See pole 100 leheküljeline pisiskeses kirjas juriidiline jutt, mida toódavad pangad ja juristid ja millele armastavad viidata vandenõuteoreetikud. Olen näinud ka Lyonessi juhendeid ja võin kinnitada, et kõik on mustvalgelt ja suurte tähtedega kirjas. Värvilised skeemid, jne. Kui kurdid lugeda oskavad, siis ei ole võimalik, et nad aru ei saanud, kuhu astusid ja mida ostsid. Iseasi, kas nad pärast seda endile tunnistada soovisid.

Sageli on tarbijad ebaeetilisemad kui kaupmees. See juhtub siis, kui selgub, et raha mujale rohkem tarvis olnuks aga „ups, enam põle“. Raha magab mingi kauba alla ja on kinni. Kahjuks armastab ajakirjandus liigselt selliseid lugusid võimendada, püüdes jätta mulje petetud inimesest ja kavalast firmast. Hoolimata sellest, et tegemist on absuluutselt igas eluvaldkonnas meile vastuvaatava ärilise paratamatusega: kui tahad soodsamalt, osta rohkem; kui tahad edasimüümisega kasumit teenida, pead saama toote kätte parema hinnaga; parema hinnani jõutakse vaid suuremate mahtude puhul.

Põhjus, miks ajakirjandus neid nõretavaid lugusid võimendab, seisneb minu arvates sellest, et nende lugude peategelased pole keskmisest suurema empaatiavõimega ajakirjanike arvates käsiteldavad tõsiseltvõetavate ettevõtjatena. Pigem õnnetute inimestena, kelle puhul oleks pidanud neile äriprojekti pakkunud shaakalid kohe läbi nägema, et nad põruvad. Selline käsitlus tundub mulle täiesti erapoolik, sest samal ajal võimendab meedia meeleldi lugusid õnnetutest eluheidikutest, kes leidsid sihikindla tööga miljonäristaatuse. Kui äris õnnestuvad, siis oli süüdi nende töökus. Kui äris ei õnnestu, oli süüdi nende ärisse kaasaja. Kas nii tuleks meediat mõista?

Lyoness kinnitas nii telesaates kui hiljem pressiteates, et nad tagastasid osadele nende poolde pöördunud kurtidele suurema osa rahast juba mitu kuud enne teleklipi sündi. Veebruaris. Tagastasid vaatamata sellele, et juriidiliselt polnud neil selleks põhjust. Ju hakkas neil kurtidest ilmselt hale ja suuremat kisa ei soovitud. Mul pole selles väites alust kahelda. See oli dzentelmenlik, kuid siiski arvan, et see oli ülereageerimine. Kui kõik, kes ostavad Kaubamajast emotsioonide ajel  50 euroseid kinkekaarte, saaks need pärast sama lihtsalt samas kassas 50 euro vastu vahetada, kaoks kaubanduslikul inimeste emotsioonide mõjutamise kunstil, mida õpetatakse sadades ülikoolides üle maailma, igasugune mõte.

Kahjuks aga ei kippunud mitte kõik „massipettusesse“ (huvitaval kombel ei olnud keegi 14st kurdist lugenud neile antud materjale ega firma kodulehte, kuid oli valmis kinkekaartide eest välja laduma müstilisi summasid, mis võrduvad kurtide poole aasta keskmise palgaga) kaasatud kurdid pöörduma Lyonessi poole, vaid arvasid, et juristide ja televisooni abiga on neil rohkem lootust oma juba kulutatud raha tagasi trikitada. Neil oli see õigus, mis meil kõigil. Kas see ka aitas, näitab juba aeg.

Kokkuvõttes: kui keegi pakub teile võimalust saada talvepuid 50% soodsamalt kui ostate korraga puud ära kolmeks talveks korraga nii endale kui kümnele naabrile, siis mõelge enne tehingut kolm korda. Lootus, et saate puud naabritele 50%-100% kasuga edasi müüa on ju tore, kuid enne võiks naabritelt uurida, ega neil juhuslikult oma metsa pole.  Kui ostate küttepuud oma vabast rahast, siis olete saanud hea kauba 30 aastaks ette, kui aga võtate selleks laenu, siis pole teist viisakas laenu ja intresside tasumise päeval kedagi kolmandat süüdistada.

See on ka peamine reegel, mida ükskõik millise soovitusturunduse süsteemiga ennast sidudes järgida tasuks! Siiski, need, kes on nutikad, teenivad soovitusturundusega varandusi! Warren Buffet ja Donald Trump on ideaalsed näited selle võimalikkusest. Kuid vaja on teha väga palju karmi tööd!

Kommunikatsiooniprobleem või vastutustundetu valetamine?

Meil oli kommunikatsiooniprobleem, teatas endine peaminister Andrus Ansip pärast seda, kui rahvas oli Reformierakonna eestveetava valitsuskoalitsiooni nimel käinud välja soovi rahastada oma perede  ja väiksesepalgalise rahvaenamuse heaolu kasvatamist lubanud valmislubadust läbi alkoholi ja kütuseaktsiisi tõstmise läbi pilvede. Sama kordas ka istuv peamister usinasti järgmisel päeval juba ametlikult. Ja rahvas ilmutaski rahunemise märke: kui kommunikatsiooniprobleem, siis kommunikatsiooniprobleem. Hea tunne, et vähemasti ei midagi hullemat!

See seik pani mind taaskord endalt küsima, mis asi on õieti see kommunikastiooniprobleem, millega viimasel ajal nõnda sagedasti erinevaid avalikke äpardusi õigustatakse. Või vähemasti välja vabandada püütakse. Seda kõike olukorras, kus antud parteid ümbritseb kümmekond professionaalset kommunikatsiooninõustajat nii erakonnas, Valitsuse kommunikatsioonibüroos, Riigikogu kantseleis ja lisaks veel nende käsituses olevad erafirmadest pärit spinndoktorid. Ja omamoodi huvitav on ka arutleda, kust pärineb selle sõna maagia, et teda üle huulte libistades õnnestub hullunud rahvahulke  suhteliselt kergesti rahustada.

Ehk tuleb kellelegi meelde koolides õpitud kommunikatsioonimudel, mille ühes ääres on sõna lendulaskja ja teises servas sõnumi vastuvõtja, kelle ülesandeks jäi selle dekodeerimine. Sellise mudeli pealt on lihtne näidata, et kommunikatsiooniprobleemi peamine olemus saab seisneda vaid selles, kui keeruliselt, asjatundmatult  või väheusutuvalt on sõnum formuleeritud konkreetse adressaadi jaoks. Ja sellist probleemi saab küllalt lihtsalt ravida, kui kujutada endale vaid paremini ette, mida kuulaja ootab, kuidas mõtleb ja mil moel kuuldut tõlgendab.  Või millised sammud peaks koos sõnumiga välja käidama, et jutt usaldust ärataks. Mõistagi on olulised ka aeg ja koht, kommunikatsioonikanali õige valimine ja sõnumi kordumiste piisav arv.

Nagu näiteks targad suhteajakirjad õpetavad, ei piisa abielumehepoolse armastuseavaldusena hommikust õhtuni töörabamisest, abiks on ka hellad sõnad, lilled ja naisele võimaldatav vaba aeg.  Neid kõiki asju annab aga kommunikatsiooni parendamisega lihvida senikaua, kuni mees armukesega vahele jääb. Pärast seda pole probleemi keskmeks enam kommunikatsioon, mida üleselgitamistega parandada annaks. Pigem muudab nn kommunikatsiooniprobleemi ravimine, mille käigus mees soovib naisele „kõik ära selgitada“ sageli asja vaid hullemaks. Abi ei pruugi olla isegi suurele ringristmikule paigaldatud ahastust väljendavatest „ma armastan sind, Maria“ stiilis hiigelplakatitest.

Olen kommunikasiooni alal nõustanud nii erakondi, ettevõtteid kui eraisikuid, kokku ligi 20 aastat. Ja ma pole olnud üksi: suhtekorraldajaid, kommunikatsioonieksperte, õppejõude jm sellel alal higipull otsaees kündnud asjatundjaid on Eestis kümneid ja isegi sadu! Kahetsusega tuleb tunnistada, et meie töö on olnud siiski väheviljakas, sest nn diagnoosipanemisega on meil ikkagi veel essisti. Kui aga panna vale diagnoos, siis pole ka võimalik patsienti ravida.

Kuigi laiemalt mõeldes on kommunikatsioonil ju oma osa täita igasuguste probleemide lahendamisel, on oluline mõista, et kui üks asi on diagnoositud kommunikatsiooniprobleemina, viitab see otseselt ja primaarselt vajadusele seda läbi oskuslikuma suhtlemise ravida.  Tuleb mõista, et igat negatiivset sõnumit (näiteks õllehinna tõusu) pole võimalik muuta masside seas positiivseks. Või vähemasti pole seda võimalik lühikese aja ja olematu rahalise eelarvega. Ja päris kindlasti pole seda võimalik teha läbi usaldamatust sisendava isikuteringi.

Kommunikatsiooniprobleemiks ei saa minu hinnagul pidada näiteks olukorda, kus üks või teine poliitik, hambapasta või juuksuritöökoda ei suuda oma tuntust või populaarsust valmisvändatud reklaamklipiga karvavõrdki suurendada, kuna meediaostuks pole lihtsalt raha. Kaks –kolm raadioreklaami ja 2-3 lehekuulutust on ilmselgelt mahavisatud raha, mida ei märka peaaegu mitte keegi. Kahjuks ei piisa ka 2-3 kolmest näitamisest teles nn praimtaimis. Nende juhtumite diagnoos on rahapuudus, mida saab ravida vaid laenu võttes või rohkem teenides. Kuio kas te teate kui paljud ettevõtjad arvavad ise, et neil on just nimelt kommunikatsiooniprobleem. Ja nad teevad uue ja huvitavama klipi......

On selge, et diagnoosipanemise oskamatuse all ei kannata vaid Reformierakond või erakonnad laiemalt. Minu praktikas on mul tulnud sageli tegemist teha ettevõtetega, kes arvavad, et reklaam ja suhtekorraldus on piltlikult öeldes sitast saia tegemine. Mida rohkem antud arusaam inimestes levib, seda enam kipuvad nad siiralt uskuma, et nad võivad toota ja genereerida ükskõik mida, sest kusagil elavad kommunikatsioonivõlurid, kes selle ikka aitavad atraktiivseks muuta ja maha müüa. Ja sellise mõtlemise pahupoolele tuleb kanda kindlasti ka tema mõju üldisele mõtete kvaliteedile – kui sa usud, et sul on olemas oma geniaalne musta valgeks rääkiv suhtekorraldaja, siis kipud ka arvama, et võid ilma suurema pingutuseta seljatada kasvõi vanakuradi enda.  Rumalavõitu tarbijast rääkimata. Ja eriti täbar lugu on nende ettevõtjatega, kes pärast mitmekordset läbikukkumist bisnisis asuvad samu veendumusi katsetama riigitüüri etteotsa pürgides.

Veel näiteid elust enesest. Näiteks tuleb Eesti ettevõte turule uudse mobiiltelefoni prototüübiga, millega unistab vallutada kogu maailma. Ta panustab maailma ühes tihedamaima konkurentsiga valdkonnas tootearendusse 25 000 eurot, lisaks null eurot turuanalüüsile ja 500 eurot reklaamile ning saab oma kõigile arusaamatu vidinatüki omahinnaks turuhinnast umbes  seitse korda suurema arvu. Kuid start-up arendaja  arvates pole see ju probleem, sest ta teab lahendust:  kui pakkuda pr-mehele 1500 eurot, küllap siis too lahendab suurest unistusest ainsana eraldava kommunikatsiooniprobleemi. No tee midagi, et rahvas meie telefonidele tormi hakkaks jooksma, lahenda see kommunikatsiooniprobleem!

Aga vat ei lahenda, sest asi pole kommunikatsioonis, vaid konkurentsitult mõttetus tootes!

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas siis tänase valituskoalitsiooni puhul vastumeelsust tekitanud aktsiisitõusude näol oli tegemist kommunikatsiooniprobleemiga või mitte, tuleks astuda mõned sammud tagasi ja küsida, kas ja mida oleks parem selgitamine andnud. Ma kipun arvama, et kui mitte intellektuaalselt, siis vähemasti tunnetuslikult pole rahvas valdavas enamuses loll. Nn aktsiisiprobleem sai ju alguse sellest, et valimistel kandideerinud parteidel oli vaja eristuda suurte ja kõlavate lubadustega, nii mindigi kergema vastupanu teed: kuna midagi paremat lubada ei osatud, lubati eri valijagruppidele anda raha. Nende endi raha. Samas hoiduti valmisdebattide ajal igati selgitustest, millisest valija taskust see raha võetakse. See ei olnud kommunikatsiooniline viga, vaid teadlik ja valimisvõidu nimel rakendatud kommunikatsioonitaktika. Mõni võis seda pidada ka teadlikuks valetamiseks. Edasi nägi taktika ilmselt ette, et katteallikate detailset arutelu pole hea rahva ette tuua, sest siis tapetaks peamised katteallikad avaliku kriitika kaudu juba liiga varases etapis sootuks ja see muudaks koalitsioonil oma „ülioluliste valmislubaduste elluviimise“ ilmvõimatuks. Kui siis lõpuks aktsiisitõusudest teatati, püüti neist jätta mulje kui kõigi partnerite ühisest kaalutletud otsustest, et vahendada rahva pahameelenoolte lendumist üksnes juhterakonna pehmesse kohta. Ja selleks, et ka otsuses oleks väike ventiil, käidi algul välja utoopilised maksimumaktsiisid, mida seejärel varem kokkulepitud kommunikatsioonitaktika osana osavalt ajatati.

Kui nüüd küsida, kas tegu oli kommunikatsiooniprobleemiga, mida oleks päästnud rahva pahameeletormist oskuslikum selgitamine, siis on vastus kindel ei. Probleem on hoopiski peidus meie valimistes, kus paratamatusena tuleb püünele pääsemise nimel olla valmis suurte riskide võtmiseks ehk rahvale puru silma ajamisest. Kuna see on korduvalt läbiproovitud mehhanism, siis on ka eelnevalt teada, mil moel hilisemad vastuolud ületada. Parem kommunikatsioon antud valdkonnas ei saa kunagi tähendama ausamat, läbipaistvamat ja vastutustundelisemat rahvast kaasavat kommunikatsiooni. Viimasel juhul tuleks juba alguses tunnistada, et valimistele minnakse kaotama.

Seega paneksin mina sellele pahameeletormi vallandanud probleemile sootuks teistsuguse diagnoosi: võimulepürgijate puudulikud või sootuks puuduvad ideed, mida jätkuvalt kompenseeritakse ilma piisava analüüsita maksumaksjate taskute segipööramisega ning mida omakorda toetab meie  valimissüsteemi puudulikkus, mis võimaldab avalikult ja ilma vastutuseta rahvale valetada.

Kes veel aru ei saanud, neile selgitan veel ühe maalähedast paralleeli kasutades: kui isa lubab lastele, et kui nad lõpetavad õppeaasta heade hinnetega, siis sõidetakse reisile Legolandi, siis on see tore ja motiveeriv lubadus. Kui aga isa jätab ütlemata, et selle sõidu hinnaks on kõigi laste mänguasjade, ja jalgrataste hilisem mahamüümine, et reisiks võetud sms-laenu tagasi maksta, siis ei ole see enam kommunikatsiooniprobleem. Seda enam, kui peaks selguma, et üle poole võetud laenust mängis isa tegelikult maha kasiinos ja nüüd tuleb lastel loobuda koos sõpradega õues ratastel rallimisest. See on vastutustundetus, mitte oskamatus oma püüdlusi selgitada.

Niisiis, tahtmata olla dotseeriv, kordan üle: suurem osa kommunikatsiooniprobleemidena näidatud arusaamatusi ei lähtu mitte kehvast kommunikatsioonist vaid pakutavate ideede ja kaupade ilmselgest ebaatraktiivusest, mis nõuab kommunikatsioonistrateegias salgamist, valetamist, ülepaisutamist, jms. Kui aga rahvas pärast seda vaid rahulolematust või ükskõiksust väljendab, siis tasuks kommunikatsiooniekspertide asemel pöörduda selgeltnägijate ja mustkunstnike manu. Rahvale, kes aga moodsa sõnamängu kõiki aspekte ei pruugi haarata, piisab tõepoolest täiesti, kui ütlete, et olete oma veast aru saanud ja selleks olla kommunikatsiooniprobleem. Just hoomamatu kuid moodsa ja kõrgelennulise kõlaga sõna muutubki maagiliseks ja paraku ka üha univeraalsemalt kasutatavaks pea iga haigusilmingu puhul. 

Olgem ettevaatlikud!

Meil kõigil on õigus tappa

Vaatamata veidi provotseerivale pealkirjale ei kutsu ma siinkohal kedagi kaigast tõstma ega püssi haarama. Pigem püüaksin mõtiskleda, miks ma ei toeta üleüldist hullust selle Prantsuse koomiksilehe kaitseks. Pigem vastupidi.

Kunagi Äripäevas noore ajakirjanikuna töötades kuulsin sageli, kuidas mu armasad varastes kahekümnendates naiskolleegid üksteist välja sööma kutsudes hõikasid umbes-täpselt nii: „vanamutid, lähme“.  Proovisin paaril korral neid omavahel olles sama terminiga kõnetada, kuid põrkusin ootamatult tahtmatule solvumisele. Neile ei mahtunud kuidagi pähe, et mina, nende privaatsõpruskonna väline inimene julgen nende suhtes kasutada sellist alandavat terminit. Mis siis, et oli aru saada, et püüdsin omast arust nalja teha. Loomulikult lõpetasin, kuid jätsin ka meelde, et isegi juhul, kui inimene enda üle ise ironiseerib, pole teistel seda õigust. Mitte sõnavabaduse vaid inimliku lugupidamise vaatevinklist. Kodurahu huvides.

Esivanemate usk kallim kui elu

Ma ei tea, kuidas teie peres, kuid meil on nii, et kui mina oma naist koduseinte vahel paksmaoks sõiman ja tema mind idioodiks, siis pole hullu. Kõik muutub aga kohe, kui keegi peaks tulema tänaval ligi või kirjutama lehes minu naise kohta midagi sellist. Uskuge, teil tuleb minuga tõsine jutuajamine. Kui aga keegi arvab, et ta võib mind minu naise kuuldes naeruvääristada, siis ei julge ma garanteerida, et too tüüp kohe vastu hambaid ei saa ning pärast veel oma autost või vähemasti nende rehvidest lähiajal ilma ei jää. Lihtsalt mu naine on teist temperamenti, aser. Tal tõuseb veri pähe kiiremini kui keegi oma lause lõpetada on jõudnud. Aseritega ei saa autunde solvamisest midagi  palju hullemat korda saata. Kusjuures eriti innukalt kaitstakse mitte ennast, vaid inimesi, kes on sulle kallid.

Kuigi olen ise kirstlane, eelistab mu naine siiski oma esivanemate religiooni ja meil on kodus selles osas täielik teineteisemõistmine. Peame vastastikku lugu üksteise tõekspidamistest ja väärtusest. Õnneks pole ta usuhull nagu mina, ega taipa islamist suurt. Pigem seovad teda sellega tuttavad inimesed, meeldiv muusika ja riietusstiil, teadmine, et kõik tema esivanemad kandsid samu väärtusi. Just see muudab need tradistioonid talle armsaks. Kui ma kunagi arvaksin, et võin kodus tema esivanemate religiooni või tunnete üle ironiseerida, poleks mul mingitki lootust, et ta minuga nelipühikirikusse kaasa tuleks. Seni õnneks ta käib kaasas ja leiab ka sealt endale mõtteainest. Kui ma peaks aga võtma ette naise regulaarse tänitamise, laguneks meie pere nädalaga ja hinge jääksid sügavad haavad aastakümneteks.

Kas kuritarvitatud sõnavabadus võivad olla võrdsed tapmisega?

Targad meie ümber räägivad sõnavabaduse ülemuslikkusest ja ei paista aru saavat, et igasuguse vabadusega kaaneb alati vastutus. Kui me lapsevanematena oma lapsed iseseisvalt õue lubame ja neile vabaduse oma vaba aega ise planeerida anname, siis eeldame, et nad seda vabadust ei kuritarvita: kasse ei piina, naabrinaiselt kommi ei varasta ja koolis õpetajat roppustega üle ei vala. Me usaldame neile vabaduse koos vastutusega. Midagi sarnast kujutan ka ette sõnavabaduse puhul: me võime seda kuritarvitada, kuid siis peame ka olema valmis karistuseks. Nagu juhtus Prantsusmaal.

Üleüldse meenutan kooliskäinud inimesena, et sõnavabaduse idee mõte pole kunagi seisnenud selles, et sõnadega üksteist tümitada, alandada või narrida. See oli vist ikka pigem mõeldud selleks, et keegi meid oma domineeriva arvamusega allasuruda ei saaks. Sõna on kahe teraga mõõk, sageli teravam ja valusam kui päris relv.

Me siin läänes peame inimese elu viimased pool sajandit sedavõrd pühak, et pole olemas kuritegu, mis selle võtmist õigustaks. Kuid mitte nii kaua aega tagasi oli kõik veel vastupidi: solvamine tähendas aumeeste duelli, kus eeldati vähemasti ühte surma. Mul pole küll andmeid, kuid millegipärast arvan, et ka tänases maailmas on seitsmest miljardist inimesest vähemasti 5 miljardit valmis oma elust loobuma mingite suuremate ideaalide või väärtuste nimel. Paljudele on see nende pere, kuid veelgi rohkematel seisavad esivanemate traditsioonid ja sealt pärinevad uskumused perest kõrgemal. Mingi osa pole mitte üksnes valmis ise surema, vaid on valmis ka ka tapma neid, kes ohustavad nende identiteedi, maailmapilti.

Lääs kui kollektiivne mõrvar

Imestada pole siin tegelikult midagi, sest ka läänes oleme me inimõiguste ülistamise osas alles poolel teel. Meiegi ei saa oma tõekspidamisi kaitsta ilma tapmata. Ma räägin ennekõike riigi kaitsmise kontseptsioonist, mis annab meile justkui õiguse mõnuga tappa kõiki nende emade lapsi, kes juhtumisi on sündinud naaberriigis, mille napakas võimuanhe liider on otsustanud meie kodumaad rünnata ning on selleks tarbeks mobiliseerinud kõigi oma riigi emade pojad.  Selleks, et kristliku moraaliga lääs ei satuks päris vastuollu piibli kümne käsuga, oleme eristamas sõnu „tapma“ ja „mõrvama“. Et enda kaitseks tappa tohib aga mõrvata mitte.

Kuid tegelikult käitub ka lääs siiski kollektiivse mõrvarina, iseasi, et pole kedagi, kes tema üle kohut suudaks mõista. Pean silmas neid paljusid operatsioone, kus ka Eesti emade pojad uhkelt kaasa löövad ja ennast kahurilihaks ei häbene sättida. Need mõrvad pole enam ammu suunatud meie kodumaad rünnanud naaberriigi sõdurite vastu ega kvalifitseeru riigikaitsena. Nende õigustamiseks on loodud uus kontseptsioon: ennetav rünnak meie väärtusi (demokraatia,  sõnavabadus, naiste õigused, jms) ohustavate reziimide vastu. Ja nii me siis tapame ja mõrvamegi uhkelt Afganistaanis, Iraagis, Liibüas inimesi, kes pole meile kunagi midagi kurja teinud ega seda ka tõestatavalt plaaninud. Üksnes seetõttu, et nad võivad õõnestada meie väärtusi.

Kui küsida, miks ühtedel on õigus ironiseerida teiste pühadel tunnetel, mida nood teised sageli elust kõrgemalt väärtustavad, selgitame seda sõnavabaduse kontseptsiooniga. Kui aga on vaja kaitsta sedasama sõnavabadust, oleme valmis haarama relva ja saatma silmapilgutamata teise ilma tuhandeid süütuid inimesi, kelle ainus süü on olla sündinud teistsuguste uskumustega paigas sellesama päikese all. Huvitav, milline on siis nende õigus oma väärtusi kaitsta ja kuidas nad seda tegema peaks?

Ma olen seda meelt, et seni, kuni keegi võtab endale õiguse solvata ja tappa, on seesama moraalne õigus olemas ka neil, keda solvatakse ja tapetakse. 

Loomulikult pole see lahendus rahu ega teineteisemõistmise poole, kuid vähemasti on see võimalus ja õigus olemas kõigil meil. Jah, meil kõigil on õigus tappa. Ja ka selle eest vastutada vastavalt seadustele. Kui seda mõistame, siis saame ehk aru, kui hapras maailmas me tegelikult elame. Ja siis võiksime endilt küsida, kas ikka on mõistlik kedagi liigselt ärritada. ISIS islamiriigina on üheselt läänemaailma enda tegude vili, meie karistus.

Paulus: ärgem pahandagem teisiti uskujaid

Piiblis uues testamendis kirjutab apostel Paulus ühest põhimõttest, mille mõistmine aitaks meil luua oluliselt harmoonilisemat maailma, kui sõnavabaduse nimel loosungitega lehvitamine. See on empaatiavõime. Paulus kirjutab 2000 aastat tagasi juutidele, et kuigi lihasöömine ei rüveta inimest ja on seetõttu OK vaatamata sellele, et paljud neist usuvad siiski vastupidist  ja väldivad liha. Ta nimetab neid inimesi usus veel lapsukesteks, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ja kipuvad iga seadusetähte kõige rangemalt kohaldama. Kuid Paulus ei asu neid nõrgukesi mitte laitma, ümber veenma ega ka mõnitama, vaid ütleb kuldsed sõnad: et neid inimesi mitte pahandada, ega nende usku mitte kõigutada, ei  söö ka tema nendega koos olles kunagi liha.

Just sedasama mõistmist soovitan meile kõigile enne kui asume praktiseerima oma õigusi.

Ikka kodurahu huvides.

Ära usu hundi juttu ehk 25 küsimust, mida Riigikokku pürgijatelt küsida tasuks

Asjaolu, et meie riigis kehtib demokraatlik kord ja iga kodanik saab osaleda riigivõimu juurde püüdlejate valimises, ei tähenda veel kaugeltki seda, et valituks osutunud inimestel koos või eraldiseisvalt midagi kasulikku Eesti riigile pakkuda oleks. Kui suuvärk, näolapp, kõrge enesehinnang ja sellele vastav palgasoov välja arvata. Tark valija ei huvitu mitte vaegnägijatele suunatud reklaamidest tänavapildis ega loosungist, mis edasi-tagasi lubab viia, vaid püüab välja selgitada, mida kandidaadid tegelikult elust taipavad ja kui kompetsentsed on nad Riigikogu saalis üldse kätt tõstma. Tõsi, sõkalde seas võib vabalt leiduda ka teri, kuid nende väljasõelumise tööd peab iga valija kahjuks iseseisvalt tegema. Esitan siinkohal mõned kontrollküsimused, mida võiksite ise oma lemmikutelt küsida. (Võimalusel  hilisel ajal pimedas metsatukas näost näkku gestaapo taskulamp neile näkku suunatult.) Olen küsimused liigitanud nii, et nene abil saaks selgamaks nii kandideerimise tegelik motiiv, inimese isiklik agenda või selle puudumine ja tema taiplikkus.

MOTIIVID/AUSUS

1.       Kas olete kundagi annetanud raha oma erakonna jaoks? Kunas viimati ja mis summa? Kui seda pole tehud või on tegu marginaalse summaga, siis on see esimene indikaator, et tegelikult on sel inimesel sellest erakonnast ja tema eesmärkidest rahva keeli savi ning huvi hoopis mujal peidus.

2.       Kas oled kunagi annetanud raha või teinud midagi head inimestele, keda pead täna oma valijateks? Siit peaks selguma, kas sinu kandidaat on põhimõteteta ühepäevaliblikas, või on ta juba pikemalt kellegi või millegi pärast südant valutanud.

3.       Milline oleks teie palgahüpe riigikokku pääsemisel? Mida suurem on see hüpe, seda suurem tõenäosus, et üksnes palga pärast seda ette võetud saigi. Mina soovitaks eelistada neid inimesi, kes riigikokku minnes palgas ei võida, pigem kaotavad. Kui aga hüpe on üle 2x, võite üsna kindlalt arvata, et kõik ilus jutt täidab vaid materiaalset huvi.

4.       Millised on kolm suurimat ohvrit, mida peate seoses Riigikogusse asumisega tooma? Elu on näidanud, et tõeliselt suuri muutusi on ühiskonnas valmis läbi suruma inimesed, kes on selle nimel ka valmis kaotama. Kasvõi hea ja stabiilse senise töö. Isegi kui midagi kaotada pole, oskab tark kandidaat need kohad leida ja sõnastada.

5.       Kas olete kunagi algusest lõpuni läbi lugenud oma partei põhikirja ja teate, mille poolest erineb see konkureerivate erakondade omast? See on aususe kontrollküsimus. Kui keegi väidab end seda lugenud olevat, siis küsige kohe, mis talle seal ei meeldinud. Kui kõik meeldis, siis 100% tõenäossega ta seda lugenud pole või on lihtsalt loll.

6.       Nimetaga vähemasti 3 moraalset vääratust või professionaalset eksimust, milliste korral peate vajalikuks parteist ja riigikogust vabatahtlikult tagasi astuda? Nonii. Ma tean, et Eestis pole kombeks võimul olles kunagi millegi eest vastutust võtta. Aga eeldades, et uued kandideerijad on ehk vähemasti alguses rikkumatumad, tuleks neile anda võimalus need aspektid sõnastada. Kui vastuseks kõlab vaikus, siis võite aga olla kindlad, et nad on nõus vaikides maha müüma nii riigi kui selle elanikud, peaasi, et nende palk jookseb.

7.       Kas oleksite valmis tegema Riigikogu tööd oma tänase palgataseme juures, annetades ülejäänud sissetuleku lepingulistel alustel igakuiselt reaalsetele abivajajatele? See on üks olulisemaid küsimusi, mis peaks andma selgust, mis motiivid antud isikut tegelikult kannustavad. Väärikat palka tahab iga töömees, kuid rahamaius ja tööle pühendumus ei ole kahjuks sünonüümid?

8.       Kas teile on erakonnaga liitumise või riigikokku kandideerimise eest kunagi midagi lubatud? Ka see on aususe kontrollküsimus. Kui vastus pole 1 sek jooksul saabuv veenev „ei“, siis pigem kahtlustage „jahhi“. Ja need, kellele midagi lubatud on, peaks ka julgema öelda, mida. Vastasel juhul anname me hääle võib-olla millegi sootuks kriminaalse elluviimiseks. Näiteks mõni kõrge ametikoht, kuhu saab määrata ilma konkursita ja mis on segeli kõike muud kui riigi arengu ja elanike huvides.

AGENDA

9.       Millises küsimuses on teil erakonnaga erinev arvamus, mida julgete ka avalikult tõstatada? Me kõik teame, et 99% partei liikmetest võivad silmapilgutamata tantsida võõra muusika järgi isegi siis, kui oma enda ettekujutus sootuks vastupidine. Kui inimene ei suuda oma partei puhul tuua välja enda tõekspidamiste/arvamustega erinevaid seisukohti, siis on üsna tõenäoline, et ta pole kunagi erakonna asjadesse süvenenudki. Või siis pole tal endal üldse mingit arvamust enamuse asjade kohta. Viimasel juhul sobibki ta vaid statistiks.

10.   Mis on teie isiklik agenda Riigikogus ehk mille eest ja miks soovite seista maksku-mis-maksab põhimõttel? Kui kuuldud teemad tunduvad tõsised ja mitte pseudod, siis jääb vaid hinnata, kas need kattuvad ka antud erakonna liidrite seisukohatadega. Mida suurem on vastuolu, seda mõttetum on antud isiku poolt hääle andmine (vt. Asmer vs Reform venelastele viisavabaduse andmise küsimuses)

11.   Milles tahaksite senistele riigikogu liimetele olla isiklikuks eeskujuks? Kas oleksite näiteks valmis loobuma 50% ulatuses kuluhüvitistest? Või olema eeskujuks Riigikogu tööst osavõtmise aktiivsuse või eelnõude algatamisega? Kas kinnitate seda ka kirjalikult? Põhimõtteliselt saab selle küsumisega teada vaid seda, kas antud kandidaat omab isiklikku läbimõeldud pühendumust rahva teenimesel või mitte. Kui ta milleski eesjukuks olla ei taha, võite ta kohe maha kanda.

TAIP/TÖÖKUS

12.   Kes teie senistest tööandjatest on andnud/andmas teile soovituse Riigikokku kandideerimiseks? Me teame, et kõige pearimini oskavad meie tööoskust ja eesmärgile pühendumist hinnata senised ülemused. Kui nende seas pole kedagi, kes antud inimest Riigikokku soovitaks, siis võiks ka enda hääle osas hetke kahelda.

13.   Mis on need kolm põhilist maailmavaatelist seisukohta, mida kaitseb teie partei ja mis ühtivad teie maailmavaatega? (mitte segi ajada valimislubadustega). Nagu näitab praktika, ei tea erakondades kandideerijad suurt ei oma parteist ega ka teistest erakondadest ja nende jaoks pole sellel kõigel ka sisulist tähtsust, kuna niikuinii saadakse palk kätte kontori dikteerimise järgi hääletades. Kui aga leiate kandidaadi, kes suudab need sarnasused sõnastada, siis vähemasti pole tegu kõige laisema inimesega.

14.   Milliste muredega, millise sissetulekuga ja millise haridustasemaga inimesi peate oma valijateks ja mis on teie konkreetne lubadus neile? Vahel on lihtsalt tore teada, kas inimene üldse ette kujutab, kellele ta sümpatiseerib ja miks.

15.   Kes on teie arvates 3 eeskujulikumat poliitikut väljaspool teie erakonda? Miks? Inimene, kes ei suuda näha voorusi konkurentides, ei suuda kaugeltki näha vigu endas ja oma meeskonnas. Selline inimene ei sobi isegi mitte kirjakandjaks.

16.   Milline on elus saadud tarkusetera, mida soovite kindlasti Riigikokku kaasa võtta ja seda ka oma erakonnakaaslastele õpetada/eeskujuks tuua? Jällegi võimalus hinnata seda, kui tõsiselt antud kandidaat oma kandideerimist võtab ja oma isiklike tõekspidamiste taustal analüüsinud on. Kui tarkusetera pole, siis pole ka mingit positiivset agendat ja seda kohta võib sama hästi soendada mõni vabakäiguvang.

17.   Milline on teie suurim voorus, mis eristab teid teistest poliitikutest ja muudest inimestest ning annab moraalse õiguse rahva esindajaks hakata?  See on valus küsimus aga ilma ei saa. Kui inimene ei tea, miks ja milles ta teistest eetilisem võiks olla, siis vaevalt, et ta ka eetilisemaks kujuneb.

18.   Millised teie professionaalsetest kompetentsidest aitavad teil neil oma agendas püstitatud eesmärke praktiliselt saavutada? Kes ei näe endal praktilisi oskusi/teadmisi, mida riigikogus rakendada, sellest saab kahtelmata sooja koha äraraiskaja.

19.   Nimetage vähemalt 2 juhtimisviga, mida olete märganud praeguses riigijuhtimises ja 2 viga oma erakonna juhtimises? Miks just juhtimisviga? Sest ainult juhtimisvigade mõistmisel on võimalik ülevalt poolt midagi muutma hakata. Kui vigu pole märgatud, siis on antud inimene veel täiesti ebaküps võimu juures töötama.

20.   Nimetage 5 konkreetst inimest, kes teie kandidatuuri toetavad ja kes pole teie pere liikmed, sõbrad ega poliitikas osalejad? Kui need inimesed on tõesti olemas ja neil on telefoninumber ja nendele saab ka helistada ning küsida „miks“, siis võite vähemasti kindlad olla, et antud kandidaat on näinud vaeva ja tajub ka vastutust oma edasises töös.

21.   Kui palju on teie hinnagul neid inimesi, keda esindate? kõik me õime väita, et esindame olulist osa ühiskonnast, kuid kuni me ei tea, kui palju on neid inimesi ja kuidas seda numbrit arvutada, niikaua ei saa me ka olla kindlad, et me üldse kedagi esindame.

22.   Kuidas näete, et saate praktikas neile kasulik olla ilma riigieelarvest lisaraha andmata? Paljusid muresid saab ühiskonnas lahendada regulatsioonidega, ümberkujundamisega, teadvustamiskampaaniatega, jne, aga inimesed, kes pole tegelikult kunagi teemasse süvenenud, kipuvad alati arvama, et probleemide lahendamine seisab lisaraha taga. Aga seda lisaraha ei pruugi tulla, sest riigikassa pole kummist, ja nii jääbki teie kandidaat vaid tühipaljaks lubajaks-unistajaks, kellest pole kasu ei riigile ega teile ja kes pärast vaid käsi laiutades teatab: küsisime, aga ei antud. Kui see nn küsimine on antud kandidaadi ainus võimekus, siis pole tal midagi teha Riigikogus.

23.   Nimeta vähemasti 2 asja, mis on mõnes teises riigis korraldatd paremini kui Eestis ja mida me võiks julgelt üle võtta, et oma majandust/kultuuri, vm valdkonda tugevdada? See on silmaringi küsimus. Inimest, kellel pole silmaringi, on ääretult lihtne igasugu rumalate plaanidega lollitada.

24.   Kust tuleb raha? Ärge arvake, et see on liiga lihtne küsmus. Minu kunagistest õpilastest mitmes eliitkooli gümnaasiumi lõpuklassis arvas ligi 80% et raha tuleb pangast, riigilt või tööandjalt. Kust see aga sinna saab, teadis vaid igas klassis 1-2 noort. Kui teie kandidaat sama tark on, siis palun, väga palun: saatke ta koju või kooli.

25.   Kuidas saavutada Eestis kõrgemat produktiivsust ja palgakasvu? See on teema, mida sageli jutuks võetakse, kuid millele vastust ei teata. Kui ka teie kandidaat siin loogilist vastust ei oma, (olgu selleks siis kiiremad käteliigutused kui hiinlastel vm), on karta, et temast konkreetsel palgatõusu juhul ka mingit kaasarääkijat  pole. 

Häid eelseisvaid kahtlustavaid jutuajamisi!

Kas pühapäevakool suudab Putinit ohjeldada?

Loen ja imestan, et mitte meid ümbritsev heaoluuimas maailm pole pime, vaid pimedad oleme ka meie ise. Esimene sõjapidamise reegel on oskus vastast üllatada. Millega üllatab Ukraina, Euroopa või USA Putinit? Õige, mitte millegagi.

Suhtekorraldajana olen sageli pidanud Eesti ettevõtjaile ja ametnikele rääkima sellest, et suhtekorraldus ei ole vaid positiivsete sõnumite väljapaiskamine. Samavõrra oluline relv on must PR, mis tähendab vastase laimamist. Ja tähendab ka teadlikke valemanöövried meedias. Nagu maleski. Elementaarne. 

Loomulikult on teema delikaatne, sest „meil Euroopas“ selliseid võtteid eetiliseks ei peeta. Mis ei tee aga kuidagi olematuks asjaolu, et näiteks Venemaa PR-tööstuses annab see sektor vähemasti  50% turumahust. Minu hinnangul, ilma faktideta rääkides. 

Kui oled turule tulnud uudsete drazeekommidega ja tahad konkurenti hävitada, saada talle pomm. Mitte ilmtingimiata päris pomm. Piisab ka sellisest, millega meediaskuu aega järjest  soppa laiali pritsida. Näiteks osta karp Kalevi drazeekomme ja väida, et neis olnud traat murdis su lapse hamba. Tee pilt katkisest hambast ja traadist ja paiska sotsiaalmeediasse. Ja ära jumala eest peatu! Kindlasti tuleb ka ajakirjanikele lekitada info koos piltidega, et Kalevi kommivabrikus valmistataksegi shololaadidrazee komme sellises segumasinat meenutavas keerlevas anumas, mille seintest pritsitakse shokolaadi pählite peale tuhandete pisikeste aukude kaudu ja et traatide sattumine sinu lapse suhu oli võimalik seekord ja ka tulevikus, sest neid masinaid saab puhastada vaid traatharjadega. Ja kõik usuvad ning hakkavad hea ja õigeagse reklaami korral eelistama konkureeriva tehase toodangut.

Iga kord kui black-PR teema koolitustel tõstatan,  tekib saalis piinlik vaikus, inimestel hakkab nappima õhku ja ühtki asjalikku küsimust ei tule. Miks? Sest me ei taha sellest üldse mõelda, et nii inetult võib käituda. Isekeskis järeldan, et inimesed ajavad sassi isikliku eetika ja sõjapidamise taktika. Mulle vastatakse, et meie oma väärtustest ei tagane, kedagi ei otse ega tagaselja mustama ei hakka, see pole meile vajalik. Tegelikult on see vaid ebameeldiv tunne, mis kaasneb sita sees sonkimisega, millest üritatakse vabad olla. Kuid sõjapidamise reegleid mitte tundmine ei vabasta veel kahjuks tagajärgedest.  Neid, kes sitas sonkida armastavad, meie ümber kahjuks jagub.

Kui palju kordi olen ma pidanud nägema, kuidas üks või teine inimene, organisatsioon või firma kannatab ja lõpuks väsinult alla annab. Näiteks meedia risttule ees, mis on 90% vale, kuid mida hoiavad oskuslikult elus konkurendid, vihavaenlased, jt. Monica Lewinski skandaalist polnud poole aasta möödudes väsinud mitte üksnes tava-ameeriklased, vaid ka meedia ise, kuid teatud õigluse ja pühaduse eest võitlevad organisatsioonid seisid veel ka aasta hiljem tuliselt iga meediakajastuse eest.

Me arvame, et inimestest teevad koletise ajakirjanikud, kuid uskuge, väga sageli on selle taga kellegi suunatud viha, kättemaksusoov, soov konkurenti rivist välja lüüa. Meedia täidab vaid tänuväärse selgrootu torumehe rolli. Tahate kaminameister Ilmari reputatsiooni tööjõuturul hävitada, kirjutage mõnda loetumasse foorumisse teemapostitus: Kes soovitab Ilmar Saabast? Seejärel registreerige veel 4-5 kasutajat ja kirjutage iga järgnev päev üks kommentaar eri nime alt samasse foorumisse. Et kuidas Ilmar teid on petnud, selline sossepp, kes jätab alguses soliidse mulje, jne. Tulemus? Kes iganes Ilmarit googeldab, satub esmajoones populaarsesse foorumisse. Ja jutul lõpp ilma faktideta. See toimub juba ammu kogu maailmas, Eestiski, kuid õnneks mitte veel massiliselt.

Minu jutu mõte pole aga kaugelti õpetada Eesti äriinimesi oma eetilisest piiridest välja tulema. Ka mina ei kasuta selliseid võtteid ühegi inimese vastu isiklikel põhjustel. Kuid ma tahaks hoopiski juhtida mõtte sellel, kuidas mõtleb Venemaa ja Putin. Nagu me näeme, kasutavad nad maksimaalselt ära kogu oma kommunikatsiooniarsenali, teevad taktikalisi pettemanöövreid, valetavad iga päev ausa näoga ja ajavad rahulikult oma asja maailmas edasi. Nii oskuslikult, et suurem osa vene rahvast arvab siiralt, et hoopis kogu maailm sõdib nendega ja nad on maailma suurimad kannatajad. Asja kurb pool on selles, et Lääs oma eetikaga on kahjuks 100% etteaimatav ega küündi selles sõjas absoluutselt Venemaale vastaseks. Mis mõte on arvestada vastasega, kelle järgmist 100 käiku sa peast ette tead, sest need on alati ühesugused?

Vabandage, eetikajüngrid, kuid sõjas ja armastuses need reeglid ei kehti: kui tahate omale just seda kaunitari, kes parasjagu juhtub mõne kõrge riigipeaga abielus olema, tuleb panna käiku kõik oskused, et eelmine liit purustada ja sellega oma õnnele ja rikkusele tee sillutada. Eksivad need, kes arvavad, et teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa. Saab küll, tõestust on meie ümber kuhjaga. Kas ka teavasse saab pärast surma, on iseasi.

Täpselt sama oma ka sõjas. Kui tahame, et Putin hakkaks mõtlema, peab Lääs esimese asjana õppima ära naeratades valetamise, rikkuma kõiki enda kehtestatud reegleid ja tegema seda, mida mitte keegi temalt mitte iilagi ei ootaks.

Ma tean, et see kõlab paljudele kaose kuulutamisena, kuid uskuge, paadunud mõrtsukaid pühapäevakooli ja tervislikust salatist ilmajätmisega eesmärkidest ei võõruta.  Immuunsus on liiga ilmne.

Kuidas töötab Savisaare nõiakatel?

Lugedes pärast valimisi erinevate ekspertide ja poliitikahuviliste kommentaare, jääb silma, et Keskerakonnale ülekaaluka võidu toonud nn vene kaarti püütakse tõlgendada umbes nii, et „kui venelased rohkem eesti meediaruumi nihutada, oleks neil selge, et Savisaar on paha ja kõik teised palju paremad.“ Selliste mõtete edastajad üritavad vaid õigustada oma läbikukkumist, suutmata tegelikult mõista poliitturunduse sügavamaid kihte, kus härra meer oskuslikult kalastab.

Kuna minu arvates oli Keskerakonna suur edu neil valmistel Tallinnas kergesti ettennustatav, sooviksin kirjeldada, kuidas töötab Savisaare nn nõiakatel, kus ta koos oma meeskonnaga erinevaid poliitturunduse vürtse sisse segades valijaid seebiks keedab.

 Nii nagu igas turundusküsimuses, on ka poliitturunduse peamiseks väljakutseks mõista kahte asja: mis tegurid inimesi konkreetset brändi eelistama paneks ja mis tegurid reaalse müügitehinguni viiks. Valimiste kontekstis tähendab see arusaamist selles, millised tegurid panevad inimesi ühte või teist erakonda või poliitikut eelistama ja millised tegurid sunniks inimesi oma eelistust aktiivselt väljendama.

 Savisaar ja Keskerakond on teistest Eesti erakondadest peajagu üle mitte selles, et nad oskaks jagada õigemaid lubadusi ja suudaksid kokku panna konkurentsitult seksikama valimisprogrammi. Oh ei, programmi ei loe ei nende ega teiste erakondade valijad! Nende jätkuv trump seisneb hoopiski oma valijate ootuste ja hirmude detailses mõistmises ning nende tundmuste targas vormimises toimivaks nõiajoogiks.

Alustame algusest ehk iga turundusliku nõiajoogi põhikomponendide valikust. Iga organisatsioon, bränd, erakond, vms on seda edukam, mida paremini ta tunneb oma peamist kliendirühma, kes tagab talle 80% kasumist. Keskerakonnale on selleks osaks siinne vene valija. Poliitikas algab kõik nähtaval olemisest, mis kinnistab brändi teiste konkurentide suhtes. Vene inimesed ei hakka kunagi massiliselt lugema venekeelset Postimeest ega vaatama ERRi venekeelseid uudiseid, vaid vaatavad ikka seda telekanalit, kus õitseb igapäevast rasket elu unustama panev glamuur, kus räägitakse nende emakeeles ja kus peategelasteks on neile juba lapsepõlvest tuntud superstaarid.

Juba väga pikki aastaid on Keskerakondliku nõiajoogi põhikomponendiks iganädalane nähtavalolek oma sihtrühma seas läbi Tallinna linnavalitsuse poolt venelaste lemmikkanalisse PBK ostetud reklaamsaate „Pealinna uudised“, millega on kaasnenud ka privileeg suunata sama kanali muude sõltumatute uudiste vinklit. On ju propaganda esimene reegel, et asjad pole mitte nii, nagu nad on, vadi nii, nagu neid paista lastakse. Mulle seevastu on alati tundunud kummaline, et Vabariigi valitsus, presidendi kantselei või mõni juhtiv partei pole vastukaaluks PBKsse ostnud oma uudisteblokki, et nähtavust konkreetses sihtrühmas tasakaalustada. Passiivsust on põhjendatud küll antud kanali kremlimeelsusega, küll soovimatusega propagandale maksumaksja raha kulutada. Just nagu ei adutaks üldse massikommunikatsiooni tähtsust!

Kuid iga nõiajook ilma maitsetugevadajateta pole õige nõiajook. Mõistagi pole ka PBK ja marginaalsemad venekeelsed kanalid vaid tribüüniks lugupeetud linnajuhtidest poliitikute nägude tutvustamiseks. Läbi aja on võetud kindel hoiak, et teadlikult vastandatakse end riigis valitsevale võimule, püüdes näida ainsate vene elanikkonna huvide eest seisjatena. Ja need huvid on palju sügavamad kui soov tasuta trollibussis loksuda (isiklikult usun, et tasuta ühistranspordi idee võis hoopiski sündida vahepeal ootamatult populaarseks tõusnud sotside valmiseelse tasalülitamise vajadusest, kuna teatavasti oli nn tasuta transport juba aastaid sotside ja neid toetavate ametiühingute üks lemmikteemasid).

Eestis elavate venelaste põhimureks on ebakindlus. Hirm selle ees, et nendesse ja nende lastesse suhtutakse kui teisejärgulistesse, hirm selle ees, et neile ei jagu samu õigusi põlisrahvaga, hirm, et nende lapsed ei suuda eesti keelt piisavalt hästi omandada ja võivad jääda hea tööta, jne. Kõige suurem ja alateadlikum hirm on venekeelsel elanikkonnal selle ees, et ühel kenal päeval võidakse neid üldse tänaval ründama hakata, nagu juhtus see pronkssõduri teisaldamise aegu. Mõni kardab koguni riigist väljasaatmist. Ja Savisaar teab, kuidas alateadlikke hirme süvendada....

Järgmine komponent Savisaare nõiajoogis on teened ja nende osutamisega seotud kustumatud legendid. Tuhanded nn munitsipaalkorterid, mida linn on aidanud rajada Lasnamäel Raadiku tänavale jm Tallinnas, on vägagi tuntav vürts valimisedu tagavas joogis. Korterid, mis pole ju tegelikult üldsegi odavad, kui siiski tsipa soodsamad vabaturul korteri üürimisest, on kõva sõna seetõttu, et nendega käib kaasas alusetu legend, mida keskerakonna valijate seas järjepidevalt levitatakse: neid kortereid saab mõne aja pärast üürnik endale privatiseerida. Selles lootuses ja tänutundes elavad tuhanded lasnamäelased, kellede teleritel või sektsioonikapikestel seisab võidukalt naeratava meeri õnnitluskaart. Tegelikkusest, et korterid pole isegi mitte linna omad, vaid kuuluvad kinnisvara arendajale ja viimast finantseerinud pangale, pole inimestel suurt aimu.

Kui lisada patta veel kõigi maksumaksjate (ka ühistransporti mitte kasutatava elanikkonna) poolt kaudselt kinni makstav „tasuta ühistransport“ ja uus õigeusukirik, on valmiv jook juba uimastav!

Kuid ükski nõiajook ei ole päris nõiajook, kui seda iga korda samadest komponentidest või sarnaste annuste kaupa valmistada. Kuigi kellelgi polnud ju kahtlust, et 80-90% venekeelseid tallinlasi on juba varasematest nõiajoogiannustest purjakil, oli nõidade seekordseks põhimureks nende valimisaktiivsuse tõstmine. Keskerakonna 2013 aasta kampaania aluseks oli mõistmine, et kuna seekord pole venelasi kodust välja tulema stimuleerivat pronksööd kusagilt võtta, tuli valmisaktiivsust muude „kunstlike nõiajoogi komponentidega“ maitsestada. Kui valimisaktiivsus oleks venekeelsete seas langenud 20%, olnuks oht opositsiooni kukkuda enam kui reaalne! Sündisid hirmutavad lendlehed, tänavatel verevalamisega ähvardavad valimissaated PBKs, Toompea ümber venitatud „kaitsev“ nõiaring, jpm. Üks lõbusaim seik meenub lasnamäe bussist, kus bussijuht pidas keset sõitu bussi kinni, astus salongi ja teatas murelikul häälel, et „palun valige Savisaart, muidu ma kaotan oma töökoha“.

 Ja oligi nõiajook valmis!

 Ma olen nõus nendega, kes kurdavad, et Savisaare töö vene elanikkonnaga on sedavõrd pikaaegne ja põhjalik, et selle mõju kustutada on väga pikk, raske ja pea võimatu töö. Kuid ma pole nõus, et oponendid poleks saanud lahjendada muid nõiajoogi komponente! Ainus, mida Savisaar kartis, oli vene elanikkonna madal valimisaktiivsus ja eesti elanikkonna kõrge valimisaktiivsus. Kuigi mõnelegi võhikule halenaljaka või suisa idiootse rahapõletamisena tundunud hirmutamistaktika töötas ideaalselt venelaste sohvalt valmiskastide juurde toomisel, ei andnud see Keskerakonnale siiski garantiid, et eestlased veelgi aktiivsemad poleks....

Savisaare õnneks ei näinud vastane seda kartust läbi. Loogika ütleb, et oponentidel tulnuks kasutada samu relvi: kas stimuleerida kunstlikult eesti valijate aktiivsust või siis hirmutada venelasi Keskerakonna poolt hääletamisel. Mingid positiivsed eristamatud lubadusekesed ei veena ju kedagi, rääkimata sellest valimisõiguslike inimeste kolmandikust, kes end niikuinii valima ei viitsi vedada.

 Eestlaste valimisaktiivsuse stimuleerimiseks tulnuks erakondadel ja valimisliitudel panna välja ühine löögirusikas, mitte killustada oma armeed. See eeldanuks ühte karismaatilist kindralit linnapea kandidaadina, milleks ei sobinud aga klounimainega teise esheloni poliitikud. Kui aga oleks olnud soov venelasi hirmutada, oleks võinud ju olla veidi veenvamad Krossi silmadest või korruptsioonimuinasjuttudest. Neid Savisaare valijate hulgas isegi ei märgatud!

Vahel tundub mulle, et samal ajal kui Savisaar mängib hoogsat malet, kasutades igavaid, päheõpitud ja tülgastuseni läbikorratud avanguid ja lõppmänge, õpivad tema mängupartnerid alles endiselt käike. Just nagu ka need sajad alustavad Eesti ettevõtted, kel on enda arvates maailma vingeim toode, mis ei müü vaid seetõttu, et tarbijad on rumalad ega oska hinnata ilmselgeid eeliseid. Pole siis ime, et taas ja taas saame lugeda nn Savisaare vastaste suurest üllatusest, kuidas vigurid nende mängulaual tupikusse mängitakse või ära süüakse. Ja lõppseisu konstanteeritakse ikka vanal moel: loodame, et järgmine kord vastane enam neid alatuid võtteid ei kasuta..)))

 Aga Savisaare nõiakatel, mille ümber löövad tantsu ligi pooled tallinlastest, podiseb neist märkustest hoolimata täispööretel.