Kas pühapäevakool suudab Putinit ohjeldada?

Loen ja imestan, et mitte meid ümbritsev heaoluuimas maailm pole pime, vaid pimedad oleme ka meie ise. Esimene sõjapidamise reegel on oskus vastast üllatada. Millega üllatab Ukraina, Euroopa või USA Putinit? Õige, mitte millegagi.

Suhtekorraldajana olen sageli pidanud Eesti ettevõtjaile ja ametnikele rääkima sellest, et suhtekorraldus ei ole vaid positiivsete sõnumite väljapaiskamine. Samavõrra oluline relv on must PR, mis tähendab vastase laimamist. Ja tähendab ka teadlikke valemanöövried meedias. Nagu maleski. Elementaarne. 

Loomulikult on teema delikaatne, sest „meil Euroopas“ selliseid võtteid eetiliseks ei peeta. Mis ei tee aga kuidagi olematuks asjaolu, et näiteks Venemaa PR-tööstuses annab see sektor vähemasti  50% turumahust. Minu hinnangul, ilma faktideta rääkides. 

Kui oled turule tulnud uudsete drazeekommidega ja tahad konkurenti hävitada, saada talle pomm. Mitte ilmtingimiata päris pomm. Piisab ka sellisest, millega meediaskuu aega järjest  soppa laiali pritsida. Näiteks osta karp Kalevi drazeekomme ja väida, et neis olnud traat murdis su lapse hamba. Tee pilt katkisest hambast ja traadist ja paiska sotsiaalmeediasse. Ja ära jumala eest peatu! Kindlasti tuleb ka ajakirjanikele lekitada info koos piltidega, et Kalevi kommivabrikus valmistataksegi shololaadidrazee komme sellises segumasinat meenutavas keerlevas anumas, mille seintest pritsitakse shokolaadi pählite peale tuhandete pisikeste aukude kaudu ja et traatide sattumine sinu lapse suhu oli võimalik seekord ja ka tulevikus, sest neid masinaid saab puhastada vaid traatharjadega. Ja kõik usuvad ning hakkavad hea ja õigeagse reklaami korral eelistama konkureeriva tehase toodangut.

Iga kord kui black-PR teema koolitustel tõstatan,  tekib saalis piinlik vaikus, inimestel hakkab nappima õhku ja ühtki asjalikku küsimust ei tule. Miks? Sest me ei taha sellest üldse mõelda, et nii inetult võib käituda. Isekeskis järeldan, et inimesed ajavad sassi isikliku eetika ja sõjapidamise taktika. Mulle vastatakse, et meie oma väärtustest ei tagane, kedagi ei otse ega tagaselja mustama ei hakka, see pole meile vajalik. Tegelikult on see vaid ebameeldiv tunne, mis kaasneb sita sees sonkimisega, millest üritatakse vabad olla. Kuid sõjapidamise reegleid mitte tundmine ei vabasta veel kahjuks tagajärgedest.  Neid, kes sitas sonkida armastavad, meie ümber kahjuks jagub.

Kui palju kordi olen ma pidanud nägema, kuidas üks või teine inimene, organisatsioon või firma kannatab ja lõpuks väsinult alla annab. Näiteks meedia risttule ees, mis on 90% vale, kuid mida hoiavad oskuslikult elus konkurendid, vihavaenlased, jt. Monica Lewinski skandaalist polnud poole aasta möödudes väsinud mitte üksnes tava-ameeriklased, vaid ka meedia ise, kuid teatud õigluse ja pühaduse eest võitlevad organisatsioonid seisid veel ka aasta hiljem tuliselt iga meediakajastuse eest.

Me arvame, et inimestest teevad koletise ajakirjanikud, kuid uskuge, väga sageli on selle taga kellegi suunatud viha, kättemaksusoov, soov konkurenti rivist välja lüüa. Meedia täidab vaid tänuväärse selgrootu torumehe rolli. Tahate kaminameister Ilmari reputatsiooni tööjõuturul hävitada, kirjutage mõnda loetumasse foorumisse teemapostitus: Kes soovitab Ilmar Saabast? Seejärel registreerige veel 4-5 kasutajat ja kirjutage iga järgnev päev üks kommentaar eri nime alt samasse foorumisse. Et kuidas Ilmar teid on petnud, selline sossepp, kes jätab alguses soliidse mulje, jne. Tulemus? Kes iganes Ilmarit googeldab, satub esmajoones populaarsesse foorumisse. Ja jutul lõpp ilma faktideta. See toimub juba ammu kogu maailmas, Eestiski, kuid õnneks mitte veel massiliselt.

Minu jutu mõte pole aga kaugelti õpetada Eesti äriinimesi oma eetilisest piiridest välja tulema. Ka mina ei kasuta selliseid võtteid ühegi inimese vastu isiklikel põhjustel. Kuid ma tahaks hoopiski juhtida mõtte sellel, kuidas mõtleb Venemaa ja Putin. Nagu me näeme, kasutavad nad maksimaalselt ära kogu oma kommunikatsiooniarsenali, teevad taktikalisi pettemanöövreid, valetavad iga päev ausa näoga ja ajavad rahulikult oma asja maailmas edasi. Nii oskuslikult, et suurem osa vene rahvast arvab siiralt, et hoopis kogu maailm sõdib nendega ja nad on maailma suurimad kannatajad. Asja kurb pool on selles, et Lääs oma eetikaga on kahjuks 100% etteaimatav ega küündi selles sõjas absoluutselt Venemaale vastaseks. Mis mõte on arvestada vastasega, kelle järgmist 100 käiku sa peast ette tead, sest need on alati ühesugused?

Vabandage, eetikajüngrid, kuid sõjas ja armastuses need reeglid ei kehti: kui tahate omale just seda kaunitari, kes parasjagu juhtub mõne kõrge riigipeaga abielus olema, tuleb panna käiku kõik oskused, et eelmine liit purustada ja sellega oma õnnele ja rikkusele tee sillutada. Eksivad need, kes arvavad, et teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa. Saab küll, tõestust on meie ümber kuhjaga. Kas ka teavasse saab pärast surma, on iseasi.

Täpselt sama oma ka sõjas. Kui tahame, et Putin hakkaks mõtlema, peab Lääs esimese asjana õppima ära naeratades valetamise, rikkuma kõiki enda kehtestatud reegleid ja tegema seda, mida mitte keegi temalt mitte iilagi ei ootaks.

Ma tean, et see kõlab paljudele kaose kuulutamisena, kuid uskuge, paadunud mõrtsukaid pühapäevakooli ja tervislikust salatist ilmajätmisega eesmärkidest ei võõruta.  Immuunsus on liiga ilmne.

Kuidas töötab Savisaare nõiakatel?

Lugedes pärast valimisi erinevate ekspertide ja poliitikahuviliste kommentaare, jääb silma, et Keskerakonnale ülekaaluka võidu toonud nn vene kaarti püütakse tõlgendada umbes nii, et „kui venelased rohkem eesti meediaruumi nihutada, oleks neil selge, et Savisaar on paha ja kõik teised palju paremad.“ Selliste mõtete edastajad üritavad vaid õigustada oma läbikukkumist, suutmata tegelikult mõista poliitturunduse sügavamaid kihte, kus härra meer oskuslikult kalastab.

Kuna minu arvates oli Keskerakonna suur edu neil valmistel Tallinnas kergesti ettennustatav, sooviksin kirjeldada, kuidas töötab Savisaare nn nõiakatel, kus ta koos oma meeskonnaga erinevaid poliitturunduse vürtse sisse segades valijaid seebiks keedab.

 Nii nagu igas turundusküsimuses, on ka poliitturunduse peamiseks väljakutseks mõista kahte asja: mis tegurid inimesi konkreetset brändi eelistama paneks ja mis tegurid reaalse müügitehinguni viiks. Valimiste kontekstis tähendab see arusaamist selles, millised tegurid panevad inimesi ühte või teist erakonda või poliitikut eelistama ja millised tegurid sunniks inimesi oma eelistust aktiivselt väljendama.

 Savisaar ja Keskerakond on teistest Eesti erakondadest peajagu üle mitte selles, et nad oskaks jagada õigemaid lubadusi ja suudaksid kokku panna konkurentsitult seksikama valimisprogrammi. Oh ei, programmi ei loe ei nende ega teiste erakondade valijad! Nende jätkuv trump seisneb hoopiski oma valijate ootuste ja hirmude detailses mõistmises ning nende tundmuste targas vormimises toimivaks nõiajoogiks.

Alustame algusest ehk iga turundusliku nõiajoogi põhikomponendide valikust. Iga organisatsioon, bränd, erakond, vms on seda edukam, mida paremini ta tunneb oma peamist kliendirühma, kes tagab talle 80% kasumist. Keskerakonnale on selleks osaks siinne vene valija. Poliitikas algab kõik nähtaval olemisest, mis kinnistab brändi teiste konkurentide suhtes. Vene inimesed ei hakka kunagi massiliselt lugema venekeelset Postimeest ega vaatama ERRi venekeelseid uudiseid, vaid vaatavad ikka seda telekanalit, kus õitseb igapäevast rasket elu unustama panev glamuur, kus räägitakse nende emakeeles ja kus peategelasteks on neile juba lapsepõlvest tuntud superstaarid.

Juba väga pikki aastaid on Keskerakondliku nõiajoogi põhikomponendiks iganädalane nähtavalolek oma sihtrühma seas läbi Tallinna linnavalitsuse poolt venelaste lemmikkanalisse PBK ostetud reklaamsaate „Pealinna uudised“, millega on kaasnenud ka privileeg suunata sama kanali muude sõltumatute uudiste vinklit. On ju propaganda esimene reegel, et asjad pole mitte nii, nagu nad on, vadi nii, nagu neid paista lastakse. Mulle seevastu on alati tundunud kummaline, et Vabariigi valitsus, presidendi kantselei või mõni juhtiv partei pole vastukaaluks PBKsse ostnud oma uudisteblokki, et nähtavust konkreetses sihtrühmas tasakaalustada. Passiivsust on põhjendatud küll antud kanali kremlimeelsusega, küll soovimatusega propagandale maksumaksja raha kulutada. Just nagu ei adutaks üldse massikommunikatsiooni tähtsust!

Kuid iga nõiajook ilma maitsetugevadajateta pole õige nõiajook. Mõistagi pole ka PBK ja marginaalsemad venekeelsed kanalid vaid tribüüniks lugupeetud linnajuhtidest poliitikute nägude tutvustamiseks. Läbi aja on võetud kindel hoiak, et teadlikult vastandatakse end riigis valitsevale võimule, püüdes näida ainsate vene elanikkonna huvide eest seisjatena. Ja need huvid on palju sügavamad kui soov tasuta trollibussis loksuda (isiklikult usun, et tasuta ühistranspordi idee võis hoopiski sündida vahepeal ootamatult populaarseks tõusnud sotside valmiseelse tasalülitamise vajadusest, kuna teatavasti oli nn tasuta transport juba aastaid sotside ja neid toetavate ametiühingute üks lemmikteemasid).

Eestis elavate venelaste põhimureks on ebakindlus. Hirm selle ees, et nendesse ja nende lastesse suhtutakse kui teisejärgulistesse, hirm selle ees, et neile ei jagu samu õigusi põlisrahvaga, hirm, et nende lapsed ei suuda eesti keelt piisavalt hästi omandada ja võivad jääda hea tööta, jne. Kõige suurem ja alateadlikum hirm on venekeelsel elanikkonnal selle ees, et ühel kenal päeval võidakse neid üldse tänaval ründama hakata, nagu juhtus see pronkssõduri teisaldamise aegu. Mõni kardab koguni riigist väljasaatmist. Ja Savisaar teab, kuidas alateadlikke hirme süvendada....

Järgmine komponent Savisaare nõiajoogis on teened ja nende osutamisega seotud kustumatud legendid. Tuhanded nn munitsipaalkorterid, mida linn on aidanud rajada Lasnamäel Raadiku tänavale jm Tallinnas, on vägagi tuntav vürts valimisedu tagavas joogis. Korterid, mis pole ju tegelikult üldsegi odavad, kui siiski tsipa soodsamad vabaturul korteri üürimisest, on kõva sõna seetõttu, et nendega käib kaasas alusetu legend, mida keskerakonna valijate seas järjepidevalt levitatakse: neid kortereid saab mõne aja pärast üürnik endale privatiseerida. Selles lootuses ja tänutundes elavad tuhanded lasnamäelased, kellede teleritel või sektsioonikapikestel seisab võidukalt naeratava meeri õnnitluskaart. Tegelikkusest, et korterid pole isegi mitte linna omad, vaid kuuluvad kinnisvara arendajale ja viimast finantseerinud pangale, pole inimestel suurt aimu.

Kui lisada patta veel kõigi maksumaksjate (ka ühistransporti mitte kasutatava elanikkonna) poolt kaudselt kinni makstav „tasuta ühistransport“ ja uus õigeusukirik, on valmiv jook juba uimastav!

Kuid ükski nõiajook ei ole päris nõiajook, kui seda iga korda samadest komponentidest või sarnaste annuste kaupa valmistada. Kuigi kellelgi polnud ju kahtlust, et 80-90% venekeelseid tallinlasi on juba varasematest nõiajoogiannustest purjakil, oli nõidade seekordseks põhimureks nende valimisaktiivsuse tõstmine. Keskerakonna 2013 aasta kampaania aluseks oli mõistmine, et kuna seekord pole venelasi kodust välja tulema stimuleerivat pronksööd kusagilt võtta, tuli valmisaktiivsust muude „kunstlike nõiajoogi komponentidega“ maitsestada. Kui valimisaktiivsus oleks venekeelsete seas langenud 20%, olnuks oht opositsiooni kukkuda enam kui reaalne! Sündisid hirmutavad lendlehed, tänavatel verevalamisega ähvardavad valimissaated PBKs, Toompea ümber venitatud „kaitsev“ nõiaring, jpm. Üks lõbusaim seik meenub lasnamäe bussist, kus bussijuht pidas keset sõitu bussi kinni, astus salongi ja teatas murelikul häälel, et „palun valige Savisaart, muidu ma kaotan oma töökoha“.

 Ja oligi nõiajook valmis!

 Ma olen nõus nendega, kes kurdavad, et Savisaare töö vene elanikkonnaga on sedavõrd pikaaegne ja põhjalik, et selle mõju kustutada on väga pikk, raske ja pea võimatu töö. Kuid ma pole nõus, et oponendid poleks saanud lahjendada muid nõiajoogi komponente! Ainus, mida Savisaar kartis, oli vene elanikkonna madal valimisaktiivsus ja eesti elanikkonna kõrge valimisaktiivsus. Kuigi mõnelegi võhikule halenaljaka või suisa idiootse rahapõletamisena tundunud hirmutamistaktika töötas ideaalselt venelaste sohvalt valmiskastide juurde toomisel, ei andnud see Keskerakonnale siiski garantiid, et eestlased veelgi aktiivsemad poleks....

Savisaare õnneks ei näinud vastane seda kartust läbi. Loogika ütleb, et oponentidel tulnuks kasutada samu relvi: kas stimuleerida kunstlikult eesti valijate aktiivsust või siis hirmutada venelasi Keskerakonna poolt hääletamisel. Mingid positiivsed eristamatud lubadusekesed ei veena ju kedagi, rääkimata sellest valimisõiguslike inimeste kolmandikust, kes end niikuinii valima ei viitsi vedada.

 Eestlaste valimisaktiivsuse stimuleerimiseks tulnuks erakondadel ja valimisliitudel panna välja ühine löögirusikas, mitte killustada oma armeed. See eeldanuks ühte karismaatilist kindralit linnapea kandidaadina, milleks ei sobinud aga klounimainega teise esheloni poliitikud. Kui aga oleks olnud soov venelasi hirmutada, oleks võinud ju olla veidi veenvamad Krossi silmadest või korruptsioonimuinasjuttudest. Neid Savisaare valijate hulgas isegi ei märgatud!

Vahel tundub mulle, et samal ajal kui Savisaar mängib hoogsat malet, kasutades igavaid, päheõpitud ja tülgastuseni läbikorratud avanguid ja lõppmänge, õpivad tema mängupartnerid alles endiselt käike. Just nagu ka need sajad alustavad Eesti ettevõtted, kel on enda arvates maailma vingeim toode, mis ei müü vaid seetõttu, et tarbijad on rumalad ega oska hinnata ilmselgeid eeliseid. Pole siis ime, et taas ja taas saame lugeda nn Savisaare vastaste suurest üllatusest, kuidas vigurid nende mängulaual tupikusse mängitakse või ära süüakse. Ja lõppseisu konstanteeritakse ikka vanal moel: loodame, et järgmine kord vastane enam neid alatuid võtteid ei kasuta..)))

 Aga Savisaare nõiakatel, mille ümber löövad tantsu ligi pooled tallinlastest, podiseb neist märkustest hoolimata täispööretel.

Asendamatute inimeste genoom

Munitsipaalpolitsei asejuht jäi vahele purjus peaga sõitmisega. Ta polnud esimene selle asutuse purjutaja. Kuid ei tema ega keegi tema eelkäijatest pidanud vajalikuks oma ametist kasvõi asjaolude lõpliku selgitamiseni sirgeselgselt tagasi astuda. Ei sobi ju olla eeskujuks kui sissetulekul on oht väheneda.

Suusakoondise peatreeneri tuntuim lemmikõpilane jäi vahele dopingupatuga. Treenerit ei võeta ilmselt enam tõsiselt kusagil maailmas. Aga Eestis säilitas ta oma töökoha, sest alaliidu presidendi sõnul on ta asedamatu mees. Irw. Ah jaa, sedasama alaliidu presidenti on tuntud võimurid toonud eeskujuks on Eesti kõrgeima palga tõttu, põhjendades sedagi monopolfirma juhi täieliku asendamatusega.

IRLi juhte ja riigikogu sotsiaalkomisioni esimees istus autorooli napsutanuna. Pärast üritas musta valgeks rääkida nii, et elevandis kuidagi kärbest nähtaks. Aga ei nähtud, oldi läbinägelikumad. Mees siiski arvas, et kuna erakond teda toetab ja muidu on ta tore ja nägus vennike, siis polnud põhjust pisisasja pärast poliitilistelt ametikohtadelt tagasi asutuda. Läks hoopis eesti arstidele õpetama alkoholi kahjulikkust oma näite varal.

Arvate, et see on künism? Oh ei, see on Eesti avaliku elu tegelaste genoomi omapära – tegudega ei kaasne moraalset vastutust, sest ollakse kindlad oma asendamatuses.

Viimastest aastatest tuleb mulle meelde kümneid ja kümneid selliseid lugusid, kus üks või teine avalikus ametis või avalikus huviorbiidis tegelane jääb vahele mõne teo või teokesega, mida eeskujuks on raske tuua. Vastustusest aga hiilitakse kõrvale ikka sama labaselt: kõik me oleme vaid inimesed, ikka juhtub, kõigil võib juhtuda, oleme liiga väike riik, et pisiasjadel end segada lasta. Eks ole, rõõmustavad patustajad eesti inimese, valija ja kodaniku leige pohhuismi üle!

Üks hobukasvatajast meestemurdjana tuntud kirjaneitsigi olla südamerohtudega end purju joonud, teine kirjaneitsi aga leidis enda tegudele lohutust ebastabiilses majandussituatsioonis.

Ma ei püüagi väita, et need inimesed poleks lihast ja luust, kuid midagi on ikka valesti kui üldine sotsiaalne norm on meil kujunenud väga vildakas – enamus patustajaid valib patukahetsuse ja kasvõi ajutise eemaletõmbumise asemel eneseõigustuse tee. Ja see tee ongi edukas! Valijal on ju kana ajud, hõisatakse teist poolt poliitteatri lava!

Mina aga mõtlen, kas ikka on need poliitikud, treenerid, tippbürokraadid, seltskonnalõvid nii asendamatud? Ja mitte kuidagi ei suuda ma neist märgata midagi sellist imeomast, mis puuduks veel vähemasti sajal mulle tuttaval inimesel. Kui, siis ehk vaid võimuiha, palgajanu ja tähelepanunälg on keskmisest suuremad. Kõik muud professionaalsed oskused on järeleaidatavad.

Arvate, et Mati Alaver on asendamatu? Miks siis maailmas nii palju häid koondiseid ja treenereid ringi liigub, kusjuures mitmete nonde proffide palgatase pole sugugi Alaverist kõrgem. Kui ta ongi asendamatu, siis ainult seetõttu, et teab ilmselt teistest rohkem kasvuhormoonist.

Kogu see ringkaiste arstide, poliitikute, spordiringkondade, jms seas on inimlik ja mõistetav, sest keegi ei taha toetada trendi, mis võib endalegi homme valusalt kätte maksta. Aga milleks õigustada, ennast lolliks teha? Ma pole päris kindel, kas see asedamatuse genoom ikkagi sarnaneb meil rohkem põhjamaade või hoopis idapoolse naabri geenitüübiga.

Kõige õnnetumad inimesed

Hiljutine nn keskerakondliku siseopositsiooni esilekerkimine esitles meile uuel kujul hulga tuntud nimesid, kelle omanikke olime arvanud tallalakkujateks, kuid kes öleöö otsustasid siiski demonstreerida oma selgroogu ja seista demokraatia eest koduerakonnas. Tuleb möönda, et kindlasti polnud see paljude jaoks kerge, sest oli ju ette teada, et tõenäosus, millega õnnestuks Edgarilt võim haarata, oli pigem vaid teoreetiline. Seda, enam, et ka Jüri Ratas, kellele kartmatu ekspolitseinik Laanet kaua-kaua liidriks hakkamise plaaniga pinda käis, pole ju teada-tuntud oma liidriomaduste või visioonidega, vaid pigem sõbraliku ja korraliku paipoisina.

Sellise kontrasti sätitamine maskuliinse ja eksimatu Edgari kõrvale ei võinudki juba algusest siseopositsiooni aktivistide jaoks tähenda tõelist võidutahet, pigem soovi testida, kui suur on erakonnas edgarivastasus.

Jüri Ratase poodiumile upitamine oli hädavariant, parim kõigist veel kehvematest. Seda kuuldus asjaosalistelt endilt. Vähemasti oli Ratase puhul tegu demokraadiga, mis siis, et alles maskeeritult Edgari paadis sõudva vähekonfliktse demokraadiga. Savisaarega juba varem tülli pööranud Seppik keeldunud ise kandideerimast, ka vanus poleks tema kasuks rääkinud. Seppiku kaudu tee erakonnapoliitikasse leidnud Denis Borodits ei sobinud rahvuse ja väikse tuntuse poolest. Isepäised Pärnu poliitikud Viisitamm ja Saar läksid mahaarvamisele nende ümber käiva kriminaalprotsessi tõttu, Laanetil endalgi nappis juhiks pürgimise karismat. Taamalt opositsiooni toetanud Siiri ja Vilja ei hakanud ilmselt riskima oma euroametikohaga. Samuti edgarivastane Varek poleks samuti sobinud erakonna liidriks.

Kuid kas olnuks veel variante? Kuuldavasti poole kohaga Edgari, poolega opositsiooni kuulunud Enn Eesmaa olnuks ehk väärt tõsisemat kaalumist, sest tema üldine tuntus, arukus ja võimekus oleks teinud tast kiiresti populaarse juhi. Ehk isegi olnud tal enam toetajaid kui Ratasel? Kuid, et Eesmaa olla erakonnakaaslaste sõnul veelgi suurem kahtleja kui Ratas, siis ilmselt ei julenud ta üle minna, mis siis, et süda võis sundida. Jah, teadlikult surma minekuks ja oma edasisele erakonnakarjäärile kriipsu peale tõmbamiseks pole vabatahtlikke kunagi leida kerge.

Üks suurimaid konnasilmi, mis eristab keskerakondlikku opositsiooni teiste konkureerivate erakondade juhtivatest tegelastest ja häältemagnetitest, paistab aga olevat tõsiasi, et nende hääled on täna ujunud peamiselt tänu Edgarile. Ja just see teebki need inimesed minu arvates tänase Eesti poliitikute seas kõige õnnetumateks. Siseopositsiooni ei kuulu ju ühtegi rumalat inimest, kes ei saaks aru, et ilma Edgarita, kes on kindlustanud erakonnale 2/3 siinsete muulaste häältest, poleks ka neil mingit erilist sära. See välistas ja välistab praegugi uue erakonna loomise, sest ainuüksi vasakpoolsest maailmavaatest jääb valimiskünnise ületamiseks väheks. Pakun huupi, et samade meeste kogutav mandaat võiks ilma Edgari kuvandita nende selja taga olla vähemasti 50% nõrgem. Pealegi, liidrit, kes uue partei eesotsas suudaks jõuliselt vastanduda Sven Mikserile sotsialismimaiaste pärismaalaste või Edgar Savisaarele muulaste häälte kogumiseks, siseopositsioonil täna pole.

Nii siis ongi siseopositsioonil täna sisuliselt kaks võimalust: leppida Edgariga ja jääda parteipingil varumeesteks või lahkuda mõne konkurendi juurde armuleivale. Sotside uks on juba ammu avatud, kuid iseasi, kas kogenud poliitikud selles parteis endale sobivat kohta näevad.

Minu arvates olnuks kampaanialikust Edgariga võidukandideerimisest palju rohkem kasu, kui sellele eelnenuks Tallinna volikogus varjatult „häälte ülesostmine“ ja kokkumäng Reformierakonnaga. Ajalehti lugedes ja mõningate inimeste volikogusse sattumist teades, polnuks see olnud kuigi raske ega ka kulukas. Mõelge, Kui Edgar, kes lootis Evelyn Seppale näilist leppimiskätt ulatades tagada volikogus selge ülekaalu, oleks avastanud, et ta hakkab siiski kaotama kontrolli oma ainsa rahapaja, Tallinna linna üle, oleks ehk olnud võimalik jõupositsioonilt läbi suruda ka tegelikke reforme erakonnas. Siseopositsioon võinuks seejärel pakkuda Edgarile juhatuse liikme kohta ja sättida oma mehe erakonna juhiks. Kuid nagu olen kuulnud, ei ole siseopositsioonil veel piisavat nahaalust ega ka motivatsiooni enese kehtestamiseks „vahendeid valimata“ ehk nii nagu Edgar seda sujuva kerguse teha oskab.

Just seesama, munade puudumine, liigne pehmus ja vaid suure juhi kuvandiga ärahellitatud erakonnaliikmete demokraatlikule eneseväljendusele tuginemine teeb tänastest keskerakonna siseopositsionääridest minu hinnagul tänase Eesti poliitika kõige õnnetumad mängurid. Nende karjäär tundub tume nii Edgariga kui ka Edgarita. Aga mine, tea, võib-olla tõukab see ummikseis, kuhu nad ned ise mänginud, neid sootuks poliitkast välja, sunnib minema parteivälisele tööle ennast teostama ja avab hoopis uued uksed õnnele?

Litsiks vastu tahtmist

Ma arvasin, et hakkan ettekandjaks, tunnistas kohtusaalis pisarsilmil 22 aastane neiuke, keda väidetavalt oli vale tööpakkumisega ahvatletud, orjastatud ja kupeldatud Kreekasse seksiorjaks. Kohtusaalis oli kuulda kaasaelavaid nuuksatusi. Prokurör hõõrus heaendeliselt pingi alla käsi, sest tunnistaja oli jäänud ka esmasel kohtueelsel ülekuulamisel politsei poolt antud soovituslike ülestunnistuste juurde. Ainult Sass, keda orjastamiskatses süüdistatavana üle kuulati, ei mõistnud, kuidas seesamas neiu poole aasta eest töökuulutusele vastates, kolmel korral kohtudes ja seejärel rõõmsalt koju asju pakkima rutates, võis tõepoolest arvata, et nude baarides tööle hakates teenib ta pealt 200 000 eesti krooni vaid ettekandjana.

Mitte, et ma oleks inimkaubanduse pooldaja, kuid mulle pole kunagi meeldinud tõe väänamine pisarate ja kaastunde väljapressimise eesmärgil. Seepärast pole ma ka ilmselt sobinud poliitikuks. Ma tean, et kusagil nende kurblugude seas, mida poliitikud, naisaktivistid ja prokurörid meile jutustavad, on ka tegelikke kaastunnet väärivaid episoode, kuid enamasti on need lood siiski lavastatud. Kusjuures politsei ja prokuratuuri, sageli ka lapsevanemate mahitusel. Mitte keegi neist ei taha uskuda, et see kena silesäärne, hiljuti medaliga keskkooli lõpetanud neiuke, kel olemas oma peika ja perspektiiv saada haritud spetsialistiks, oleks valmis enda keha vabatahtlikult müüma. Ma vabandan, ent 99% juhtudest on see kõigi soovijate kiuste just nii! Kust ma tean? Ei ütle, kuid kinnitan, et oman vastavat võrdlusbaasi.

Olles ka ise tööandja, olen samade neidudega kokku puutud päris mitmel tegevusalal. Ikka ja jälle on vanuseks 18-22, sooviks palju raha ja ruttu. Olen sellest tuttavatele lõbusaid lugusid pajatanud, kuid tegelikult on see päris jube: viimase viie aastaga pole mul olnud vist ühtegi selles eas naisalluvat, kes poleks minu tagant varastanud või seda vähemasti üritanud. On ette tulnud kaklusi isadega, kes keelduvad ülevaatamast oma imearmsate võsukeste räpaseid töid paljastavaid videosid, jne. Iga isa jaoks on tema tütar pühak, või vähemasti eksimatu, kuid minu jaoks tavaline nägus suli. Jah, Eestis võetakse võimalusel paju vähem kui Venemaal näiteks, kuid vargus on vargus. Ja ma kinnitan, et kõik need neiud on olnud kõrgharidust omandamas, mitme võõrkeele valdajad ja silmipimestavad kaunitarid.

Naastes inimkaubanduse legendide juurde, möönan, et ärilisest seisukohast on naiste petmine, orjastamine ja kupeldamine lausrumalus, seega ka mitte tõsiseltvõetav. (Vabandan koheselt ka Marianne Mikko ees). Peamine põhjus, millega oma väidet kaitsen, on selles, et seni, kuni uksetaga on kümneid ja sadu neidusid, kes valmis oma ihu müüki panema, pole ühelgi vahendajal mõtet riskida kellegi sundimisega. Ja nii täpselt see ka reaalses elus on.

Ma soovin meie agaratele prokuröridele head õnne, et leida mõni loll, kes ka tegelikult uskus, et kümneid kordi eesti keskmisest suurema palga peale minnes hakkab ka töötama toateenijana, vms. Mina sellist lolli naist oma ihusilmaga veel näinud pole. Aga ega keegi keelagi otsida musta kassi pimedast toast, kus seinas vabadusega ühendav salakäiguke, kui otsijale selle eest just makstakse.

Homofoobia kui reliikvia

Kodanik ja jurist Reimo Mets räägib igal võimalusel selge uhkusenoodiga hääles, et on homo. Et talle meedib vahekord meestega. Ja peab end samas solvatuks kui teda pederastiks ja haigeks nimetatakse. Kummaline solvumine, mõtleb enamus meist. Kui ta vähegi mees on (kas on?) siis pole tal vaja kurta, et saab peksmisärhvardusi, sest alles mõnekümne aasta eest saanuks ta seda küllalt sageli ilma igasugu ettehoiatamiseta.

Mulle isiklikult homod inimestena meeldivad. Vähemasti need vähesed, keda ma tunnen ja kes oma samasoo iharust ei salga. Nad on sageli head semud naistele, keskmisest pedantsemad, puhtamad, hoolitsetumad. See on ju tore. Kuid mehena püüan siiski vältida nendega samassse sauna sattumist, sest kuidagi imelik tunne on ette kujutada, et minu paljas keha võib neis tekitada soovi ka minuga maiustada. Nagu enamus eestlasi, olen ka mina tolerantne, kuid seda teatud piirini. Ja selleks piiriks on minu jaoks üleüldine tolerants ehk ükskõiksus avalikult demonstreeritud homoseksulaasete eelistuste suhtes.

Aastatuhandeid on sellist käitumist peetud kõrvakaldeks normaalsusest. Haiguseks, patuks, jne. Kirikuringkondades räägitaks, et kui jumal oleks soovinud inimest enda palge järgi luues edastada sõnumi samasooiharusest, oleks ta Aadami kõrvale Eeva asemele loonud Gena.

Aga see selleks. Paljud meist jumalat ega loomislugu ei usu. Paljude jaoks on inimene ise arenenud või ennast loonud, seega ka omab õigust ise otsustada, kellega ja kuidas ta seksib. Tore. Siiski tundub mulle, et oma tolerantsis oleme kõik silmakirjalikud. Meil on ükskõik, kas Reimo Mets on homo, kuid kui meie endi laps peaks Metsast eeskuju võtma, oleme rohkem kui kurvad. Ma pole vähemasti kohanud ühtegi lapsevanemat, kes sõbrannadele õhinal kohvilaua ääres pajataks, et kui õnnelik ta nüüd on, sest sai teada, et tema pojale meeldib naabrimees Madis ja nood kolivat kokku. Ja tema poeg on selles suhtes naine...

Või kas kujutate ette, et Inglismaa kroonprints oleks Kate asemel kuninglikus pulmatrallis ühte heitnud hoopis mõne Samiga ja kogu riik oleks selle toreda sündmuse puhul sama palju rõõmustanud?

Julgen järeldada, et selline silmakirjalikkus pole muud kui näiline pealesunnitud tolerants, mille alla tegelikult peitub arusaam homoseksuaalsusest kui kõrvalekaldest, haigusest. Intelligentsemad meie seas lihtsalt ei ütle seda kunagi välja, elavad sissepoole. Isegi oma laste puhul. Kannatades ja kurvastades. Lõppude lõpuks ei tea sa ju kunagi, kas sinu ülemus, tööandja või äripartner on samuti kapihomo ja liigne sõnade pruukimne võiks mõjuda karjäärile kahvasti.

Just selleks, et me aga ei peaks häbenama seda, mida usume olevat kõrvalekalde, haiguse, vms, on oluline, et kodanik Reimo Metsa suguseid ühiskonnas avalikult kritiseeritaks. Vajadusel ka sõimataks. Võimalusel ravitaks. Sest kuni me seda ei tee, pole meil ka homme põhjust oma lastelt nõuda enamat. Ja lapselapsi me enam näha ei pruugigi. Minu jaoks on homofoobia igati põhjendatud nähtus, paneb ju homoseksuaalsuse kui normi levik ohtu meie endi perekondade kestmajäämise. Aga mille nimel siis siin üldse pingutame, riiki ehitame? Ei, elu on reliikvia, hobofoobia aga eluterve vahend selle reliikvia hoidmiseks.

Unistus inglise keelsest Eestist

Steven on üks Suurbritannia rikkamaid ärimehi, kes hiljuti investeeris paarkümmend miljonit naela uudsesse keemiavabade kauakestvate aiapostide tehnoloogiasse. Põhjuseid selleks investeeringuks oli kaks. Esmalt üha enamates Euroopa riikides karmistuvad piirangud räigete mürkkemikaalidega töödeldud kauakestvate postide kasutamiseks laste, juurviljaaedade, jms läheduses. Teisalt aga peamiselt Eestist saabuva odavama toorme turult väljatõrjumiseks. Vähemasti nii ta väitis. Muidugi ei teinud ta seda aga eesti keeles ega Eesti meedias, seega julgen arvata, et Steveni riukad kõigile meie puidueksportijatele veel teada pole.

Et valdav enamus Eesti ettevõtjaid, tippjuhte ja poliitikuid Financial Times ei loe, pole kunagi olnud saladus. Need mõnikümmend maailma suurima majanduslehe numbrit, mis Eestisse jõuavad, jagunevad peamiselt ära lennu- ja laevafirmade, hotellide, saatkondade ja pankade vahel. Kuna lehte ei loeta, siis ei teata ka seda, mida ja kuidas muus maailmas tehakse. Vahel siiski kohtavad ettevõtjad ja poliitikud muu ilma konsultate või partnereid, kes neile üht-teist valgustavat pajatavad. Sellest vaimustutakse sedavõrd, et kuuldud näiteid tuuakse oma kolleegidele eeskujuks veel aastaid. Maailm liigub aga edasi pidevalt. Sestap pole ka saladus, et Eesti ettevõtete efektiivsus ja innovaatilisus on muu Euroopaga võrreldes lapsekingades. Kuid miks me siis ei loe ega õpi? Keeleprobleemid, ei muud.

Pole saladus, et Eesti on kübeväike riik, mis alles otsib oma tegelikku identiteeti ja püüab otsingute käigus ka oma majandust õitsvale järjele upitada. Meie ees on liiga palju probleeme, millest sageli rääkida ei taheta. Neid püütakse aga sageli lahendada põhimõttel: ärgem midagi ohverda, püüame lihtsalt paremaks saada. Kuid nii asjad paraku vist siiki ei käi.

Alustagem haridusest. Eesti kõrgharidus on demograafilist situatsiooni arvestades ummikseisus. Ainuüksi Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on puudu kümneid koosseisulisi professoreid, kes noortele arstidele tarkust jagaks. Ülikoolides küünib professorite keskmine vanus seitsmekümne eluaasta alla. Mitte ainult arstid vaid ka professorid püüavad oma oskusi ja kogemusi jagada seal, kus neist rohkem kasu on ja kus seda kasu ka vääriliselt hinnatakse. Seega välismaal. Sealsamas, kuhu üha rohkem suundub ka Eesti noori õppima. Ega tule enam tagasi, kui just imelist pakkumist ei leia.
Samal ajal vaevlevad ülikoolid õpilaste ja raha puuduses. Unistatakse rahvusvahelisest õppest. Loodetakse, et hiinlased, hindud ja kes kõik iganes võiks tulla maarjamaale tarkust omandama. Aga nad ei tule, sest me ei oska neid õpetada inglise keeles. Oskaksime vaid juhul, kui ka enamus õppejõude välismaalt sisse tooksime. Aga siis pole see enam meie kompetents.

Liikudes edasi tööjõuturule ja majandusvaldkonda, kohtame ettevõtjaid, kes unistavad suurest ekspordist teistele turgudele. Inglise keelega saab hakkama enamus kohtades. Ettevõtejate huvi on, et noored tööletulijad oleks õppinud ja elanud välismaal, omaks laia suhtlusvõrgustikku. Selle kõige eelduseks on aga hea võõrkeele oskus, ilma milleta maailmas midagi teha pole. Õnneks on see juba saamas normiks pärast 90-ndaid sündinute seas.

Eesti riik ootab siia invesotoreid, turiste, jne. Küberiigi jaoks pole suurimat väärtust välismaalt saabuvast rahast, mis meie vereringesse uut hapnikku pumpaks. Tihti kuuleme aga välismaalastelt, et neil on siin raske, sest inglise keelt väljaspool pealinna ega üle 40 aastaste inimeste seas suurt ei räägita. Kuigi ka siin on trend tasapisi muutumas, on see siiski liiga aeglane. Keeleinspektsiooni arhailis-religioossed tüübid käivad ja uurivad luubiga, et igast cafest saak kohvik ja pubist kõrts – peaasi, et riigikeel ei seguneks ega tuhmuks. Suhtluskeeles on aga segunemine toimunud juba ammu.

Eesti ja vene kogukonna integreerimisest ilmub põhjapanevaid artikleid igal nädalal. Ikka on juttu sellest, miks pole meil sarnast identiteeti, kuidas seda saavutada jne. Juba enam kui kümne aasta eest räägiti ka sellest, et venelased õpivad inglise keele kui „vajalikuma“ selgeks palju rutem, sest selleks jagub motivatsiooni enam. Tänagi on tavaline, et vene noor põlvkond suhtleb oma eestikeelsete naabritega olude sunnil inglise keeles. Ja pole probleemi. Miks siis mitte lastagi neil suhelda neutraalses maailmakeeles mitte aga keeles, mis tundub neile pealesurutud. Inglise keelne identiteet vabastab neid aegamisi ka Venemaa inforuumi kammitsatest, toob Euroopale lähemale. Peaasi – vähendaks aga pingeid ühiskonnas, pakkudes meeldiva ja kasuliku alternatiivi senistele ahtakestele valikutele.

Eesti keel on ja jääb eestluse nurgakiviks, ometigi võib sellest teatud asjaolude kokkulangemisel saada ka orjakivi. Mulle tundub, et praegu vajab innovaatikast rääkiv ja arengust unistav Eesti rohkem paindlikkust kui konservatiivsust. Võib-olla on riiklikul keelepoliitikal siingi oma ülesanne täita? Inglise keele teiseks ametlikuks riigikeeleks nimetamine oleks ennekõike märgiline tähendus ja minu hinnagul suur samm kultuuri kaitsvast isoleeritusest välja. Ja ka signaal Euroopale, mis tõstaks meie vastu ehk suuremagi huvi kui eurotsooniga ühinemine seda suutis. Veel kindlamini tõstaks aga meie teadlik fookus inglise keelsele ärikultuurile meie endi majanduskeskkonna informeeritust ja elujõulisust.