Tänasel riigi sünnipäeval ei tahaks ma mõelda sellest, mida mõtlen pea igal teisel päeval. Ei taha mõelda sellest, et sõna eestlane sai meie rahvuse nimeks alles 150 aastat tagasi ja et veel 100 aastat tagasi polnud meil oma riikigi. Ei taha mõelda sellest, et eestlane on olnud maarahvas ja orirahvas aastasadu ja sellest tuleneb ka meie mõttelaad....Ei taha mõeldagi sellest, et meid on vaid üks miljon eksemplari ja üha rohkemad kipuvad elama ja töötama välismaale...
Ei taha mõelda sellele, et meie riigi sünd sai teoks vaid tänu sellele, et me võtsime enda rinnale madu soojendada – tunnustasime esimese riigina Nõukogude Venemaad.
Täna ei taha ma mõelda ka sellele, et esimese Eesti Vabriigi viimased seitse aastat olid kaval poliitiline Pätsi-Laidoneri diktatuur ja tsensuur, kus mängiti demokraatiat ja mis kõige hullem – mida eesti rahvas armastas siis ja on kiitnud ka järgmised 60 aastat. Ei taha mõeldagi, et seesama Päts pidas nõdrameelseks turuprohvet Karl Reitsi, kes juba aastaid varem riigi hukku ette kuulutas ja ka Pätsi õnnetut lõppu ette nägi. Et seesama ülbeks muutunud diktatuur meid nõukogude venemaale maha müüs.
Ma ei taha mõeldagi sellest, et orirahvana on meile ennekõike omane oskus ellu jääda. Kannatada, pugeda ja ellu jääda. Ja et me suudame oma arvamuse välja öelda vaid siis, kui keegi seda ei kuule.
Ja ma ei taha mõeldagi sellest, et me pole seniajani suutnud mõista, et meie riigi identiteedi osaks on teised meiega külg külje kõrval elavad rahvad ja kultuurid, kellele kuuluvad sellel maal täpselt samad õigused kui meile, kes me ise siin aastasadu orjadena põlde oleme kündnud.
Tänasel päeval ei taha ma mõelda ka sellele, et uus Eesti Vabriik on taaskord ennast maha müünud, sedapuhku Ameerika huvidele ja Brüsseli magusatele töökohatadele. Ma ei taha mõelda sellest, et meie riigil pole ühtegi muud arengustrateegiat kui vaid ajast ja arust sõjalis-poliitiline kaitsedoktriin.
Me ei taha mõelda sellele, et meie riik on pankrotiäärel ja meie elanikud pankade orjad. Ma ei taha täna mõeldagi sellele külmale talvele, mis kasvatab meie energiakulusid üle igasuguse mõistlikkuse. Ja et sellest teenib vaid riigile kuuluv ülikõrgepalgaliste töötajatega monopoolne ettevõte, kes tõstab vaid hindu ja keeldub avaldamast oma kasumiprognoose (sest on noteeritud Londoni börsi lisanimekirjas).
Ma ei taha täna sellestki mõelda, millise Eesti me jätame oma lastele ja lastelastele kui jätkame kunagi kättevõidutud vabaduse nautimise ja kindlustamise asemel vaid demokraatia mängimist ja teisitimõtlejate tagakiusamist. Tehes seda juba praegu peaaegu sama innukalt kui seda tehti Esimeses Eesti Vabariigis vapse kottides.
Täna tahan mõelda vaid sellele, et minu sünnimaal on sünnipäev. Tahan mõelda sellest, et minu kodumaa on saanud taaskord aastakese vanemaks ja ehk targemakski. Ja ma tahan talle soovida palju õnne, et ta on suutnud püsida selle kõige kurvastava kiuste, milest mõtlen teistel päevadel.
Wednesday, February 24, 2010
Wednesday, February 17, 2010
Kuidas saada olümpiavõitjaks?
Niisiis olen lahtinööpimiseks võtnud teema, millest pole suurt aimu pea ühegi riigi spordijuhtidel. Õigemini, kõik arvavad enda tõe leidnud olevat, kuid määravaks saab üks pisiasi...inimfaktor. Kui Veerpalu oleks masin, siis saaks enam-vähem 95% tagada, et ta ka olümpial oma soorituse teeb. Kuid kahjuks või õnneks pole meie suusatajad ega kettaheitjadki masinad, seetõttu, on võiduvõimalus ehk parimal juhul 1/20 vastu.
Kuid kas on siis tõesti asi nii määramatu, või on olemas siiki ka nippe, mis suuremat edu annavad?
Tundub, et Eesti on need nipid üles leidnud ja ka talvealade suurfavoriitidel Norral ja Venemaal pole suurt midagi vastu pana. Selle nipi nimi on...ärge nüüd toolilt maha kukkuge – sotsialistlik plaanimajandus.
Asi ise on ju väga lihtne: igas riigis on olemas suurem või väiksem hulk sportlasi, kes sama edu nimel treenivad päevast päeva. Kes rahulikumalt, kes intensiivsemalt, kes nõrkemiseni, kes kella järgi. Ühtedel on eelised ühtedes lihastes, teistel teistes lihastes, ühtede hapnikutarbivus on suurem, teistel jälle on tahtejõud ägedam. Teeningplaanid on suht samasugused kõikjal, erandid on vaid nüanssides. Põhline erinevus, miks olümpial võidavad aga suhteliselt sagedamini väikeste riikide esindajad, peitub selles, et väiksel riigil puudub liiga suur hulk häid sportlasi, kes peaks pidevalt oma headust ja koondisesse pääsemist tõestama. Samal ajal kui Norras ja Venemaa koputab korraga koondise ühele kohale 4-5 enam-vähem sama head sportlast, kel kõigil ette näidata ka pjedestaalikohad MK arvestuses, koguvad Eesti ja Slovakkia sportlased rahulikult pekki. On ju teada, et ühel hooajal üle kahe korra vormi tippu ajastada pole võimalik ning sedagi on võimalik saavutada vaid juhul kui vaheapel uuesti intensiivsed treeningud aeroobsete ja rahulikega asendatakse.
Suurte riikide häda on aga selles, et sealne turumajandusest maha kopeeritud põhimõte: „kes on parem, see sõidab olümpiale“, ei võimalda väga tugevatelgi sportlastel hinge tagasi tõmmata ja oma vormi õigesti ajastada. Korralik ajastamine võtab ikka mitu kuud, mitte aga 3-4 nädalat, mis jääb Tur de Ski ja olümpia vahele.
Eesti eelis on meie väiksus: meil on paar-kolm sportlast, kes vaid oma parimal päeval (lisaks siis kui konkurentidel pole nende parim päev) suudavad suusatada ennast esikolmikusse. Kuid meil on see eest palju suurem trump: me saame seda hetke rahulikult tervelt 4 aastat ajastada!!!
Teisisõnu kasutame me teistega konkureerimiseks vaid oma parimaid tooteid vaid nende parimal ajal, otsustades mitte pideva võrdlemise teel, kes on parem, vaid lastes selle otsustada parteil! Juhul kui Marit Björgen või Peter Northug tuleks elama Eestisse, siis läheks meil juba ilmselt alla ka sooritusvõime, kui nad aga läheksid elama Lätti, siis võib garanteerida neilegi hulga kuldseid medaleid järgmistelt tiitlivõistlustelt!
Just seepärast usun, et Eesti võib seekordsel olümpial võita veel medaleid, samal ajal kui norrakad ja venelased peavad meie ületamiseks hakkama saama mitu korda suuremate vägitegudega!
Muide, vägisi tundub, et sedasama plaanimajanduse põhimõtet, mis meile juba korduvalt on spordis edu toonud, võiks vahelduseks katsetada ka reaalmajanduses!!! Võib-olla siiski tasuks määratleda riiklikud prioriteetsed ekspordivaldkonnad ja anda oma parim, et neis valdkondades tegutsevad ettevõtted suudaks konkureerida muu maailma parimatega kui võrdne võrdsega nii arenduseelarve, turunduseelarve kui juhtimiseelarve juures.
Kuid kas on siis tõesti asi nii määramatu, või on olemas siiki ka nippe, mis suuremat edu annavad?
Tundub, et Eesti on need nipid üles leidnud ja ka talvealade suurfavoriitidel Norral ja Venemaal pole suurt midagi vastu pana. Selle nipi nimi on...ärge nüüd toolilt maha kukkuge – sotsialistlik plaanimajandus.
Asi ise on ju väga lihtne: igas riigis on olemas suurem või väiksem hulk sportlasi, kes sama edu nimel treenivad päevast päeva. Kes rahulikumalt, kes intensiivsemalt, kes nõrkemiseni, kes kella järgi. Ühtedel on eelised ühtedes lihastes, teistel teistes lihastes, ühtede hapnikutarbivus on suurem, teistel jälle on tahtejõud ägedam. Teeningplaanid on suht samasugused kõikjal, erandid on vaid nüanssides. Põhline erinevus, miks olümpial võidavad aga suhteliselt sagedamini väikeste riikide esindajad, peitub selles, et väiksel riigil puudub liiga suur hulk häid sportlasi, kes peaks pidevalt oma headust ja koondisesse pääsemist tõestama. Samal ajal kui Norras ja Venemaa koputab korraga koondise ühele kohale 4-5 enam-vähem sama head sportlast, kel kõigil ette näidata ka pjedestaalikohad MK arvestuses, koguvad Eesti ja Slovakkia sportlased rahulikult pekki. On ju teada, et ühel hooajal üle kahe korra vormi tippu ajastada pole võimalik ning sedagi on võimalik saavutada vaid juhul kui vaheapel uuesti intensiivsed treeningud aeroobsete ja rahulikega asendatakse.
Suurte riikide häda on aga selles, et sealne turumajandusest maha kopeeritud põhimõte: „kes on parem, see sõidab olümpiale“, ei võimalda väga tugevatelgi sportlastel hinge tagasi tõmmata ja oma vormi õigesti ajastada. Korralik ajastamine võtab ikka mitu kuud, mitte aga 3-4 nädalat, mis jääb Tur de Ski ja olümpia vahele.
Eesti eelis on meie väiksus: meil on paar-kolm sportlast, kes vaid oma parimal päeval (lisaks siis kui konkurentidel pole nende parim päev) suudavad suusatada ennast esikolmikusse. Kuid meil on see eest palju suurem trump: me saame seda hetke rahulikult tervelt 4 aastat ajastada!!!
Teisisõnu kasutame me teistega konkureerimiseks vaid oma parimaid tooteid vaid nende parimal ajal, otsustades mitte pideva võrdlemise teel, kes on parem, vaid lastes selle otsustada parteil! Juhul kui Marit Björgen või Peter Northug tuleks elama Eestisse, siis läheks meil juba ilmselt alla ka sooritusvõime, kui nad aga läheksid elama Lätti, siis võib garanteerida neilegi hulga kuldseid medaleid järgmistelt tiitlivõistlustelt!
Just seepärast usun, et Eesti võib seekordsel olümpial võita veel medaleid, samal ajal kui norrakad ja venelased peavad meie ületamiseks hakkama saama mitu korda suuremate vägitegudega!
Muide, vägisi tundub, et sedasama plaanimajanduse põhimõtet, mis meile juba korduvalt on spordis edu toonud, võiks vahelduseks katsetada ka reaalmajanduses!!! Võib-olla siiski tasuks määratleda riiklikud prioriteetsed ekspordivaldkonnad ja anda oma parim, et neis valdkondades tegutsevad ettevõtted suudaks konkureerida muu maailma parimatega kui võrdne võrdsega nii arenduseelarve, turunduseelarve kui juhtimiseelarve juures.
Thursday, February 11, 2010
Miks mehed siis petavad?
Sattus mulle ette üle pika aja asjalik artikkel sellest, miks mehed naisi petavad. Lookest ennast saab lugeda siit: http://www.elu24.ee/?id=223500.
Tundub, et leidub siiski inimesi, kes saavad aru asjade tegelikest põhjustest ning julgevad ühiskonnas normiks peetavaid müüte rünnata. Olen 100% nõus, et peamine ja valdav põhjus, miks abielud lagunevad nn meeste süül, johtub ennekõike nende emotsionaalsest rahuldamatusest mitte aga seksinäljast vms. Jah, tihti võib näiliseks põhjuseks olla petmine, kuid nagu teadsid juba meie esivanemad, eriti aga idapool elavate rahvaste esindajad, on hea suhte ja õnneliku abielu tagatiseks naise loodav emotsionaalne keskkond. Peredes, kus naine oma meest imetleb, austab, kiidab ja tema eest arhailiste ja iganenud tavade järgi hoolt kannab, õitseb ka õnn. Naised võivad ju arvata, et tõeline mees peab olema piisavalt enesekindel ega vaja emotsionaalset tuge, kuid nagu näitab praktika, kipume me mehed sel juhul varem või hiljem sulama mõne teise „targema“ naisterahva komplimentide ja kiituste all.
Seksi ületähtsustamist olen täheldanud isiklikult mitte vaid abielusuhtes vaid ka näiteks põhjuste seas, miks mehed külastavad prostituute. Minu küllaltki pikaaegne selle valdkonna kompamine näitas suhteliselt selgelt, et minnes prostituudi juurde, otsivad vähemalt 50% meestest ennekõike emotsionaalset naise hellust ja tähelepanu, soovivad, et neid silitataks ja lubataks neil ennast oma hinges „alasti võtta“ ning võõrale naisele oma mured kurta. See on ka põhjus, miks küllaltki hästi müüvad ennast nn erootilise massaaži salongid, kus klassikalist sexteenust üldse ei pakuta. Mõelda, et mees maksab 500-800 krooni selle eest, et prostituut teda vaid käega rahuldaks, oleks tsipa naiivne!
Olen omal ajal eksperimenteerinud erinevate seksteenusele viitavate reklaamidega internetis ja jälginud meeste reaktsiooni. Tulemus oli suhteliselt selge: vaid väga vähesed mehed reageerisid kuulutustele, kus olid kirjas sõnad „lits“, „anaalsex“, „prostituut“, jne. Seevastu kutsus mehi hoopis rohkem reklaam, kus oli märgitud, et neiu on "hea kuulaja“, „seltskondlik“, „lahke“, „arukas“, "musikaalne" jne. Üldistades võiks ka lisada, et mida vulgaarsem on sexiteenuse kuulutus, seda vähem alla lisatud telefoninumbrile helistatakse.
Olen varem sel teemal vaielnud paljude nn asjatundjatega, sealhulgas politseiuurijatega, kes püüavad ohjata prostitutsiooni levikut. Nad on olnud kindlad, et prostitutsioon on ainult sexuaalsete kirgede rahuldamiseks. Kuid minu seisukoht on siiski teine: mitu aastat kümnete selle ala tegijate elukäiku ja kliendikäitumist jälgides võin kinnitada, et umbes 10-20% prostituudi teenuste tarbijatest on seksuaalsete hälvetega, umbes 20-30% on tavalised seksinäljas ja tihti ka purjus isendid, kuid ca 50% on neid mehi, kes lihtsalt vajavad, et naine neid kuulaks, neid mõistaks ja miks ka mitte nende seksuaalsust erutaks. Muide, viimastest omakorda viiendik käib prostituudi juures lihtsalt rääkimas, teine viiendik piirdub vaid jutuajamise ja massaaziga. Mõistagi – tüdrukute nõrka haridustaset arvestades tuleb neil aga ka tihti pettuda ja uut aseainet otsima asuda.
Kui lugeda meeste foorumeid ja seal antud hinnanguid naistest sexitöötajatele, siis vaieldamatus edetabeli tipus on need naised, kes on head suhtlejad ja oskavad meest kiita, hea figuuriga kuid kidakeelsed pelgalt seksielamuse pakkujad on alles teisel kohal.
Mida siis sellest kõigest järeldada? Mõtlen, et kui naised saaksid aru, et meestel on õnneks vaja üsna vähe, vaid tuntavat austust, siis päästaks see paljud pered petmistest ja lahutustest. Ma tean, et nii mõnigi naisisend vaidleks siinkohal vastu ja kinnitaks, et kui mees pole piisavalt mees (ei teeni piisavalt, ei tegele piisavalt lastega, kipub purjutama, jns), siis polegi võimalik teda austada ja kiitmine oleks juba lausa kurjast. Jah, kuid nagu teavad need, kes psühholoogiast mõikavad, ei sünni ükski tõsine muudatus paremuse poole stressirikkas olukorras vaid ikka siis, kui sa tunned, et sinusse usutakse ja sind ümbritsev emotsionaalne keskkond on sind toetav ja mõistev.
Tean mitut sõpra ja tuttavat meest, kes on aastaid pidanud taluma oma naise näägutamise all ja see on üldjuhul viinud ka abielude purunemiseni. Mõned peavad veel imekombel vastu, kaua, näitab aeg. Või on neil juba armuke!
Ma ei tea, kas see tundub vaid mulle nii, kuid eesti ja soome naised on vist kõige laisemad oma mehi emotsionaalselt toetama, samas kui slaavi rahvaste seas on see lausa normiks? Kas tuleb see meie temperamendist või kultuuritavades, ei tea. Kes vaidleks vastu?
Tundub, et leidub siiski inimesi, kes saavad aru asjade tegelikest põhjustest ning julgevad ühiskonnas normiks peetavaid müüte rünnata. Olen 100% nõus, et peamine ja valdav põhjus, miks abielud lagunevad nn meeste süül, johtub ennekõike nende emotsionaalsest rahuldamatusest mitte aga seksinäljast vms. Jah, tihti võib näiliseks põhjuseks olla petmine, kuid nagu teadsid juba meie esivanemad, eriti aga idapool elavate rahvaste esindajad, on hea suhte ja õnneliku abielu tagatiseks naise loodav emotsionaalne keskkond. Peredes, kus naine oma meest imetleb, austab, kiidab ja tema eest arhailiste ja iganenud tavade järgi hoolt kannab, õitseb ka õnn. Naised võivad ju arvata, et tõeline mees peab olema piisavalt enesekindel ega vaja emotsionaalset tuge, kuid nagu näitab praktika, kipume me mehed sel juhul varem või hiljem sulama mõne teise „targema“ naisterahva komplimentide ja kiituste all.
Seksi ületähtsustamist olen täheldanud isiklikult mitte vaid abielusuhtes vaid ka näiteks põhjuste seas, miks mehed külastavad prostituute. Minu küllaltki pikaaegne selle valdkonna kompamine näitas suhteliselt selgelt, et minnes prostituudi juurde, otsivad vähemalt 50% meestest ennekõike emotsionaalset naise hellust ja tähelepanu, soovivad, et neid silitataks ja lubataks neil ennast oma hinges „alasti võtta“ ning võõrale naisele oma mured kurta. See on ka põhjus, miks küllaltki hästi müüvad ennast nn erootilise massaaži salongid, kus klassikalist sexteenust üldse ei pakuta. Mõelda, et mees maksab 500-800 krooni selle eest, et prostituut teda vaid käega rahuldaks, oleks tsipa naiivne!
Olen omal ajal eksperimenteerinud erinevate seksteenusele viitavate reklaamidega internetis ja jälginud meeste reaktsiooni. Tulemus oli suhteliselt selge: vaid väga vähesed mehed reageerisid kuulutustele, kus olid kirjas sõnad „lits“, „anaalsex“, „prostituut“, jne. Seevastu kutsus mehi hoopis rohkem reklaam, kus oli märgitud, et neiu on "hea kuulaja“, „seltskondlik“, „lahke“, „arukas“, "musikaalne" jne. Üldistades võiks ka lisada, et mida vulgaarsem on sexiteenuse kuulutus, seda vähem alla lisatud telefoninumbrile helistatakse.
Olen varem sel teemal vaielnud paljude nn asjatundjatega, sealhulgas politseiuurijatega, kes püüavad ohjata prostitutsiooni levikut. Nad on olnud kindlad, et prostitutsioon on ainult sexuaalsete kirgede rahuldamiseks. Kuid minu seisukoht on siiski teine: mitu aastat kümnete selle ala tegijate elukäiku ja kliendikäitumist jälgides võin kinnitada, et umbes 10-20% prostituudi teenuste tarbijatest on seksuaalsete hälvetega, umbes 20-30% on tavalised seksinäljas ja tihti ka purjus isendid, kuid ca 50% on neid mehi, kes lihtsalt vajavad, et naine neid kuulaks, neid mõistaks ja miks ka mitte nende seksuaalsust erutaks. Muide, viimastest omakorda viiendik käib prostituudi juures lihtsalt rääkimas, teine viiendik piirdub vaid jutuajamise ja massaaziga. Mõistagi – tüdrukute nõrka haridustaset arvestades tuleb neil aga ka tihti pettuda ja uut aseainet otsima asuda.
Kui lugeda meeste foorumeid ja seal antud hinnanguid naistest sexitöötajatele, siis vaieldamatus edetabeli tipus on need naised, kes on head suhtlejad ja oskavad meest kiita, hea figuuriga kuid kidakeelsed pelgalt seksielamuse pakkujad on alles teisel kohal.
Mida siis sellest kõigest järeldada? Mõtlen, et kui naised saaksid aru, et meestel on õnneks vaja üsna vähe, vaid tuntavat austust, siis päästaks see paljud pered petmistest ja lahutustest. Ma tean, et nii mõnigi naisisend vaidleks siinkohal vastu ja kinnitaks, et kui mees pole piisavalt mees (ei teeni piisavalt, ei tegele piisavalt lastega, kipub purjutama, jns), siis polegi võimalik teda austada ja kiitmine oleks juba lausa kurjast. Jah, kuid nagu teavad need, kes psühholoogiast mõikavad, ei sünni ükski tõsine muudatus paremuse poole stressirikkas olukorras vaid ikka siis, kui sa tunned, et sinusse usutakse ja sind ümbritsev emotsionaalne keskkond on sind toetav ja mõistev.
Tean mitut sõpra ja tuttavat meest, kes on aastaid pidanud taluma oma naise näägutamise all ja see on üldjuhul viinud ka abielude purunemiseni. Mõned peavad veel imekombel vastu, kaua, näitab aeg. Või on neil juba armuke!
Ma ei tea, kas see tundub vaid mulle nii, kuid eesti ja soome naised on vist kõige laisemad oma mehi emotsionaalselt toetama, samas kui slaavi rahvaste seas on see lausa normiks? Kas tuleb see meie temperamendist või kultuuritavades, ei tea. Kes vaidleks vastu?
Tuesday, January 26, 2010
Vene foobia on Kapost jõudnud ka meediasse
Või kuidas teisiti tõlgendada artiklitesadu, mis vallandus pärast Eesti ajakirjanike Moskvas konverentsil käiku (http://www.postimees.ee/?id=216404).
Mis siis ikkagi juhtus, et asi sellist lärmi väärt on? Kas tõesti on tegu hinnaliste kingitustega, mida ei sobiks vastu võtta? Kas see kingitus kuidagi mõjutab meediat Venemaast kirjutamisel? Kas üldse Venemaa on huvitatud, et temast Eestis hästi kirjutataks või peab seda vähemasti realistlikuks eesmärgiks odavaid lauaarvuteid kinkides????
Mulle tundub, et siinkohal on tegu varasemate Kapo foobiate ärakasutamisega kadedate konkureerivate meediakanalite poolt. Sest no nii puuduliku ajutegevusega nagu on seda AK allikad või kogu teema ülespuhujad, annab ikka tahta!
Olen Venemaal pidev külaline, tunnen ka sealseid ajakirjanikke ja PR-inimesi. Ka Putini ihuajakirjanikke. Ja seepärast tundub mulle kogu see jutt naeruväärne. Kui Venemaal üldse selle meediakonverentsi korraldamisega mingi salaeesmärk oli, siis pigem oli see ette teadmine, et need kingitused Balti riikides sisemisi pingeid loovad)). Aga ma siiski arvan, et neis arvuteis pole ei nuhktarkvara ega ka muud sõjakunsti, sest ka konverentsi korraldamine oli ennekõike suur raha korraldajatele ja kontaktid ning lisaks on Medvedevi kabinet asunud Venemaast veidi avatumat muljet jätma kui Putin seda tahtis ja suutis.
Huvitav on ka see, et RIA Novostit nimetatakse Eesti meedias "kohati" Eesti vaenulikuks kanaliks. Tekib paratametult küsimus, miline on siis "laus" Eesti vaenulku ja "kohati" Eesti vaenuliku kanali määratlus? Ja mis on üldse Eesti vaenulikkus? Mulle isiklikult tundub, et Eesti vaenulikkuseks võiks pidada ka enamust seadusega tagatud sõnavabadust praktiseerivaid Eesti väljaandeid, kus ikka ja jälle meie riigi või valitsuse aadressil on kriitikat tehtud!! Sealhulgas ka Postimees ja isegi AK ehk ETV!
On veel üks oluline aspekt, mida suheldes Venemaaga tasuks silmas pidada: altkäemaksud ja meelehea on sealses kultuuris sama loomulikud kui meil viisakus uksel kätt anda. Ja ükski endast lugupidav PR-firma ei tee Venemaal ühtegi üritust ei poliitilisel, ettevõtete ega muul tasandil kui meelehea jagamine poleks eelnevalt hästi läbi mõeldud. Nii nagu ka õige venelane tuleb alalti külla koos kingitustega. See on tava, millesse paranoiliselt suhtumine näitab vaid meie endi piiratust.
Sõbrad, võite need lapakad mulle tuua!!
Mis siis ikkagi juhtus, et asi sellist lärmi väärt on? Kas tõesti on tegu hinnaliste kingitustega, mida ei sobiks vastu võtta? Kas see kingitus kuidagi mõjutab meediat Venemaast kirjutamisel? Kas üldse Venemaa on huvitatud, et temast Eestis hästi kirjutataks või peab seda vähemasti realistlikuks eesmärgiks odavaid lauaarvuteid kinkides????
Mulle tundub, et siinkohal on tegu varasemate Kapo foobiate ärakasutamisega kadedate konkureerivate meediakanalite poolt. Sest no nii puuduliku ajutegevusega nagu on seda AK allikad või kogu teema ülespuhujad, annab ikka tahta!
Olen Venemaal pidev külaline, tunnen ka sealseid ajakirjanikke ja PR-inimesi. Ka Putini ihuajakirjanikke. Ja seepärast tundub mulle kogu see jutt naeruväärne. Kui Venemaal üldse selle meediakonverentsi korraldamisega mingi salaeesmärk oli, siis pigem oli see ette teadmine, et need kingitused Balti riikides sisemisi pingeid loovad)). Aga ma siiski arvan, et neis arvuteis pole ei nuhktarkvara ega ka muud sõjakunsti, sest ka konverentsi korraldamine oli ennekõike suur raha korraldajatele ja kontaktid ning lisaks on Medvedevi kabinet asunud Venemaast veidi avatumat muljet jätma kui Putin seda tahtis ja suutis.
Huvitav on ka see, et RIA Novostit nimetatakse Eesti meedias "kohati" Eesti vaenulikuks kanaliks. Tekib paratametult küsimus, miline on siis "laus" Eesti vaenulku ja "kohati" Eesti vaenuliku kanali määratlus? Ja mis on üldse Eesti vaenulikkus? Mulle isiklikult tundub, et Eesti vaenulikkuseks võiks pidada ka enamust seadusega tagatud sõnavabadust praktiseerivaid Eesti väljaandeid, kus ikka ja jälle meie riigi või valitsuse aadressil on kriitikat tehtud!! Sealhulgas ka Postimees ja isegi AK ehk ETV!
On veel üks oluline aspekt, mida suheldes Venemaaga tasuks silmas pidada: altkäemaksud ja meelehea on sealses kultuuris sama loomulikud kui meil viisakus uksel kätt anda. Ja ükski endast lugupidav PR-firma ei tee Venemaal ühtegi üritust ei poliitilisel, ettevõtete ega muul tasandil kui meelehea jagamine poleks eelnevalt hästi läbi mõeldud. Nii nagu ka õige venelane tuleb alalti külla koos kingitustega. See on tava, millesse paranoiliselt suhtumine näitab vaid meie endi piiratust.
Sõbrad, võite need lapakad mulle tuua!!
Kasiinode uus tulek toimub läbi pokkeri!
Alles see oli, kui kogu Eesti meedia aastaid nuttis kasiinonduse kahjulikkuse üle. Hasart, Viiol, enesetapud, suured peretragöödiad, hasartmängu sõltlaste tugikeskus, Max Kaur - need oli viimase kümnendi kasiinonduse märgusõnad. Kõik teadsid, et kasiinod on pahad ja ka kasiinoettevõtjad olid võimetud protsessi läbi PRi enda kasuks pöörama.
Nüüd aga üle öö on kõik teisiti, sest leitud on uus kaval turundusnõks: inimesi õpetatakse mängima pokkerit. Süütu mäng, mida võib ka kodus köögilaua taga mängida või internetis, meelitab meid igas telekanalis taas kasiinode võlumaailma kiikama. Justkui juhuslikult. Ringvaade ja Pealtnägijagi ei hooli enam oma kanali sotsiaalsest hoiakust vaid kiidavad pokkerit täiega. Meedia näitab Müürseppa jt staare pokkerilaua taga, me juba elame neile kaasa….
Pole midagi öelda: seda, mida ei suutnud eesti kasiinod ja nende PR-abimehed aastatega, tegi suur pokkeriportaal oma PR-iga vaid mõne kuuga! Ja eksivad need, kes arvavad, et pokkeril pole kasiinodesse suhtumisega midagi ühist – kui armastad pokkerit, siis on sul ikka väga raske pidada ka kasiinosid ja hasartmänge saatana sigitisteks!!
Nüüd aga üle öö on kõik teisiti, sest leitud on uus kaval turundusnõks: inimesi õpetatakse mängima pokkerit. Süütu mäng, mida võib ka kodus köögilaua taga mängida või internetis, meelitab meid igas telekanalis taas kasiinode võlumaailma kiikama. Justkui juhuslikult. Ringvaade ja Pealtnägijagi ei hooli enam oma kanali sotsiaalsest hoiakust vaid kiidavad pokkerit täiega. Meedia näitab Müürseppa jt staare pokkerilaua taga, me juba elame neile kaasa….
Pole midagi öelda: seda, mida ei suutnud eesti kasiinod ja nende PR-abimehed aastatega, tegi suur pokkeriportaal oma PR-iga vaid mõne kuuga! Ja eksivad need, kes arvavad, et pokkeril pole kasiinodesse suhtumisega midagi ühist – kui armastad pokkerit, siis on sul ikka väga raske pidada ka kasiinosid ja hasartmänge saatana sigitisteks!!
Tuesday, January 19, 2010
Mida arvata: kas Eestis on stalinism?
Vähemasti väidavad juba mõnda aega nii meie esimõtlejad Inno ja Irja. Ma ei julgeks siiski nii radikaalne olla, sest ometigi on meil ju olemas sõnavabadus ja valimisvabadus – kaks peamist demokraatias olulist tegurit, mida stalinismil polnud.
Kuid mida siis arvata neist kümnetest inimestest, kes on Eestis sattunud KAPO ja muude politiseeritud represseerimisasutuste hammasrataste alla? Kas nad on tõesti süütud teisitimõtlejad või on nad ehk ka läinud milleski ise üle piiri? Või kust see piir siis demokraatlike isikuvabaduste ja ühiskonna kahjustamise vahelt siiski läheb? Või mida arvata neist keskerakondlastest, kes pistiseskandaalidega meediat rõõmustavad – kas on see tõesti vaid valitseva klanni domineerimine oma vastaste üle?
Mulle tundub, et teisitimõtlemine ja valitsusvastasus on eestlastel palju enam veres kui riigikuulelikkus, seda on tinginud meie ajalugu. Ja seda kasutatakse ka ära poliitpropagandas. See võiks tähendada, et neid, kes näevad Reformierakonnas, Savisaares, Kapos, Kripos jne endale vaenulikku elementi, jagub tõenäoliselt igasse perre. Mõistagi on hirmud, põlgus jm sellega kaasnev, suunatud veidi abstraktsemalt ja ehk vaid ühe asutuse või isiku suhtes korraga.
Sestap pole imestada, et üha sagedamini kostavad riigivaenulikud avaldused ka üle ühiskonna. Nende väljahõikajateks siiski enamasti elu hammasrataste vahele jäänud inimesed või lihtsalt intrigandid. Nimesid täna isegi nimetada ei tahaks.
Kuid kas saame panna siis diagnoosi, et Eestis on kõik korras teisitimõtlejatesse suhtumisega? Ei usu, kuid ma ei usu kas seda, et siin palju teistmoodi oleks kui mujal arenenud riikides. Sageli ajavad teisitimõtlejad ka sassi poliitilised repressioonid ja isikliku antipaatia või seadustest üleastumise, millest lähtuvalt neid nahutatakse.
Paistab, et kõik on siiski lihtsamast lihtsam – mõelda teisiti ja oma arvamust avaldada võib igaüks, kuid kutsuda inimesi kellegi vaenamisele või vihkamisele, olgu see siis isik või partei või riik, pole sünnis ega ka normaalsele inimesele kohane. Kuid enamus teisitimõtlejaid on kahjuks kas skisofreenikud või psühhopaadid või koguni mõlemat, see annabki neile enneolematu julguse ja kisub neid samas ka muudesse pahandustesse.
Seega – kuniks Inno ja Irja pole veel vangis, võib öelda, et Eestis on igasuguseid piiride ületamisi tolereeriv sõnavabadus. Kui nad aga juba mõne paragrahviga trellide taha peaks minema, siis tõenäoliselt käsitseks rahvahulgad seda stalinismi jõhkra pealetungina! Ning vähemasti üks suurpartei näeks selles magusat propagandavõimalust. Ja polegi ju tegelikult oluline, milline paragrahv leitaks.
Nii juhtus Madissoniga, nii on juhtunud Öise Vahtkonnaga, nii on juhtunud ka minuga ja ilmselt juhtub varem või hiljem ka Tähismaadega. Siiski on oluline näha erinevaid põhjusi: Madisson oli ohtlik poliitilistele oponentidele; Öine Vahtkond mängis endale ise süü, kui kutsus kokku rahvahulki ja kinkis oma lollusest valitsusele võimaluse lavastada kähmlus; Juhan Saul Grossi kimbutavad võlad ja oskamatus oma eksi üle mängida. Tähismaade lõksuks paistab saavat samuti Ingrid ja tema advokaadid ehk soovimatus eluga edasi minna.
Neil kõigil on kindlasti olemas oma poliitiline dimensioon ja sõnum, mis valitsevatele peadele ei pruugi passida, kuid vangi minnakse siiski oma TEISTE SEADUSERIKKUMISTE või lolluse tõttu.
Mul on seda hea kirjutada, sest olen ka ise patoloogiline võimuvihkaja ja tean, et seda enam on mul põhjust hoiduda kiiruseületamisest ja kellegi avalikust mõnitamisest. Kuigi ka mina seda vaid vahetevahel suudan)). Minu eriliseks nõrkuseks on politsei närvidel mängimine, sest mulle lihtsalt see juhmidest käsutäitjatest ametkond ei meeldi. Nagu ka mina neile. Ja see on toonud mulle massiliselt probleeme, nii väärteolisi kui kriminaalseid. Kuid poliitilisteks repressioonideks ma neid küll ei peaks, lihtsalt poliitikud ja politseiülemused peavad oma alamaid pärast kaitsma minusuguste provokaatorite eest.
Vaadeldes eestlase kui rahvuse identiteeti ja ajalugu, peaks olema ilmselge, et suur hulk rahvast on passiivsed valitsusvastased, olgu võim missugune tahes. Kuid meile on omane argus ja oma naha hoidmine, seetõttu me karjume vaid siis kui püss kuklas või präänik käeulatuses. Muul ajal elame avalikele teisitimõtlejatele kaasa vaid oma mõtetes ja hoiame neile pöialt, et nad kaua kestaksid. Et oleks tsirkust ja leiba.
Mäletan, et 1988 aastal, mil ma 15 aastasena kuus kuud iga päev draamateatri ees piketeerisin, Nõukogude Liidu kodakondsusest loobusin, sõjaväest kõrvale hoidsin, KGBlastest jälitajate eest põgenesin ja ka teistelt eestlastelt n-liidu kodakondsusest lahtiütlemiseks allkirju kogusin, oli enamus inimeste hinnang järgmine: ütle sina jah lahti, pojuke, aga meie enam teist korda Siberisse sõita ei taha, püüame vaikselt oma meelt avaldada, südames. Muide, need olid inimesed, kes olid tulnud Laulvale Revolutsioonile…..
Jah, juba siis sai mulle selgeks see, et eestlased on ja jäävad oma südames võimu vastasteks ja etendavad kuni surmani seejuures rahulolija rolli. Sest nii on pragmaatilisem. Kes seda aga ei suuda, need varem või hiljem siiski ära kurnatakse. Eriti kui nad ise oma käitumises vigu lubavad.
Seega, ei mingit stalinismi, tavaline võimudele vastuhakkamise ja oma lolluse sümbioos, mis meid, provokaatoreid, kraavi kisub. Või vangi! Kaasaitajaks meie alalhoidlikud kaasmaalased, kel oma elunatuke tähtsam kui pidev teisitimõtlemine ja provokatsioonid ja kes mitte kunagi teisitimõtlejate eest avalikult välja ei astu.
Kuid mida siis arvata neist kümnetest inimestest, kes on Eestis sattunud KAPO ja muude politiseeritud represseerimisasutuste hammasrataste alla? Kas nad on tõesti süütud teisitimõtlejad või on nad ehk ka läinud milleski ise üle piiri? Või kust see piir siis demokraatlike isikuvabaduste ja ühiskonna kahjustamise vahelt siiski läheb? Või mida arvata neist keskerakondlastest, kes pistiseskandaalidega meediat rõõmustavad – kas on see tõesti vaid valitseva klanni domineerimine oma vastaste üle?
Mulle tundub, et teisitimõtlemine ja valitsusvastasus on eestlastel palju enam veres kui riigikuulelikkus, seda on tinginud meie ajalugu. Ja seda kasutatakse ka ära poliitpropagandas. See võiks tähendada, et neid, kes näevad Reformierakonnas, Savisaares, Kapos, Kripos jne endale vaenulikku elementi, jagub tõenäoliselt igasse perre. Mõistagi on hirmud, põlgus jm sellega kaasnev, suunatud veidi abstraktsemalt ja ehk vaid ühe asutuse või isiku suhtes korraga.
Sestap pole imestada, et üha sagedamini kostavad riigivaenulikud avaldused ka üle ühiskonna. Nende väljahõikajateks siiski enamasti elu hammasrataste vahele jäänud inimesed või lihtsalt intrigandid. Nimesid täna isegi nimetada ei tahaks.
Kuid kas saame panna siis diagnoosi, et Eestis on kõik korras teisitimõtlejatesse suhtumisega? Ei usu, kuid ma ei usu kas seda, et siin palju teistmoodi oleks kui mujal arenenud riikides. Sageli ajavad teisitimõtlejad ka sassi poliitilised repressioonid ja isikliku antipaatia või seadustest üleastumise, millest lähtuvalt neid nahutatakse.
Paistab, et kõik on siiski lihtsamast lihtsam – mõelda teisiti ja oma arvamust avaldada võib igaüks, kuid kutsuda inimesi kellegi vaenamisele või vihkamisele, olgu see siis isik või partei või riik, pole sünnis ega ka normaalsele inimesele kohane. Kuid enamus teisitimõtlejaid on kahjuks kas skisofreenikud või psühhopaadid või koguni mõlemat, see annabki neile enneolematu julguse ja kisub neid samas ka muudesse pahandustesse.
Seega – kuniks Inno ja Irja pole veel vangis, võib öelda, et Eestis on igasuguseid piiride ületamisi tolereeriv sõnavabadus. Kui nad aga juba mõne paragrahviga trellide taha peaks minema, siis tõenäoliselt käsitseks rahvahulgad seda stalinismi jõhkra pealetungina! Ning vähemasti üks suurpartei näeks selles magusat propagandavõimalust. Ja polegi ju tegelikult oluline, milline paragrahv leitaks.
Nii juhtus Madissoniga, nii on juhtunud Öise Vahtkonnaga, nii on juhtunud ka minuga ja ilmselt juhtub varem või hiljem ka Tähismaadega. Siiski on oluline näha erinevaid põhjusi: Madisson oli ohtlik poliitilistele oponentidele; Öine Vahtkond mängis endale ise süü, kui kutsus kokku rahvahulki ja kinkis oma lollusest valitsusele võimaluse lavastada kähmlus; Juhan Saul Grossi kimbutavad võlad ja oskamatus oma eksi üle mängida. Tähismaade lõksuks paistab saavat samuti Ingrid ja tema advokaadid ehk soovimatus eluga edasi minna.
Neil kõigil on kindlasti olemas oma poliitiline dimensioon ja sõnum, mis valitsevatele peadele ei pruugi passida, kuid vangi minnakse siiski oma TEISTE SEADUSERIKKUMISTE või lolluse tõttu.
Mul on seda hea kirjutada, sest olen ka ise patoloogiline võimuvihkaja ja tean, et seda enam on mul põhjust hoiduda kiiruseületamisest ja kellegi avalikust mõnitamisest. Kuigi ka mina seda vaid vahetevahel suudan)). Minu eriliseks nõrkuseks on politsei närvidel mängimine, sest mulle lihtsalt see juhmidest käsutäitjatest ametkond ei meeldi. Nagu ka mina neile. Ja see on toonud mulle massiliselt probleeme, nii väärteolisi kui kriminaalseid. Kuid poliitilisteks repressioonideks ma neid küll ei peaks, lihtsalt poliitikud ja politseiülemused peavad oma alamaid pärast kaitsma minusuguste provokaatorite eest.
Vaadeldes eestlase kui rahvuse identiteeti ja ajalugu, peaks olema ilmselge, et suur hulk rahvast on passiivsed valitsusvastased, olgu võim missugune tahes. Kuid meile on omane argus ja oma naha hoidmine, seetõttu me karjume vaid siis kui püss kuklas või präänik käeulatuses. Muul ajal elame avalikele teisitimõtlejatele kaasa vaid oma mõtetes ja hoiame neile pöialt, et nad kaua kestaksid. Et oleks tsirkust ja leiba.
Mäletan, et 1988 aastal, mil ma 15 aastasena kuus kuud iga päev draamateatri ees piketeerisin, Nõukogude Liidu kodakondsusest loobusin, sõjaväest kõrvale hoidsin, KGBlastest jälitajate eest põgenesin ja ka teistelt eestlastelt n-liidu kodakondsusest lahtiütlemiseks allkirju kogusin, oli enamus inimeste hinnang järgmine: ütle sina jah lahti, pojuke, aga meie enam teist korda Siberisse sõita ei taha, püüame vaikselt oma meelt avaldada, südames. Muide, need olid inimesed, kes olid tulnud Laulvale Revolutsioonile…..
Jah, juba siis sai mulle selgeks see, et eestlased on ja jäävad oma südames võimu vastasteks ja etendavad kuni surmani seejuures rahulolija rolli. Sest nii on pragmaatilisem. Kes seda aga ei suuda, need varem või hiljem siiski ära kurnatakse. Eriti kui nad ise oma käitumises vigu lubavad.
Seega, ei mingit stalinismi, tavaline võimudele vastuhakkamise ja oma lolluse sümbioos, mis meid, provokaatoreid, kraavi kisub. Või vangi! Kaasaitajaks meie alalhoidlikud kaasmaalased, kel oma elunatuke tähtsam kui pidev teisitimõtlemine ja provokatsioonid ja kes mitte kunagi teisitimõtlejate eest avalikult välja ei astu.
Thursday, January 14, 2010
Nõukogude okupatsioon – müüt või tegelikkus?
Inno ja Irja blogis on läinud päris kõvaks andmiseks. Minu rõõmuks ei anta seekord pihta Ingrid Tähismaa-Veidenbergile vaid sootuks tugevamale pähklile. Selleks on ca 70 aastat õndsalt püsinud müüt, et Vene väed okupeerisid Eesti.
Ma ei ole kahjuks ei ajaloolane ega ka jurist, seetõttu ei oska ma hinnata adekvaatselt kummagi seltskonna seisukohti, kuid pigem tundub mulle, et sisuline okupeerimine viidi siiski lääneriikide vaikimisel läbi kaunite siidkinnastega ehk juriidilist okupeerimist sellises mõistes, mida nägid ette tollased arusaamad, ei toimunud. Kui see oleks toimunud, oleks tõepoolest ka sunduslik nõukogude armees teenimine käsiteldav repressioonina. Kuid nagu leidis Eesti kohus, seda see siiski polnud.
Ilmselt on veel aastakümneid ees tuliseid vaidlusi teemal, mis asi see nõukogude võim Eestis ikkagi oli ja omamoodi on õigus kõigil. Nii kremlimeelsetel ajaloolastel, juristidel kui ka eesti natsionalistlikel ajaloolastel. Kõik sõltub ju vaatenurgast. Eks toetas meid endise vabariigina ka USA mitte seetõttu, et see olnuks juriidiliselt õige vaid ikka seetõttu, et avaldada survet oma külma sõja vastasele.
Minu jaoks polegi aga okupatsioon de jure eriti oluline, sest sisuliselt sai Eesti riigi allakäik alguse ülbusest. Nii valitseva klanni (Päts, Laidoner) kui ka neid toetava rahva ülbusest. 1930 aastatel kaugenes EV oma põhiväärtustest kiiresti, sealhulgas usust. Edasi tuli juba vapsidele ärategemine ja vaikne aeg. Baaside sissetoomine viidi läbi juba nende juhtide poolt, kes olid endale ise võimu võtnud, mitte aga seda rahvalt saanud.
Seega olid sisuliselt tühised ka Eesti ja Venemaa vahelised kokkulepped, sest neid sõlmis klann, kes oma enda rahvast pettis ja oli võimul vaid sõnavabaduse piiramise ja sõjaväe toel. Juriidiliselt neil siiski ilmselt need volid olid, sest kõik oli JOKK. Seesama JOKK viiski meid N-Liitu. See polnud ei rahva valik ega ka sõjaväeline riigi okupeerimine. See oli sisuline okupeerimine Pätsi ja Laidoneri abiga. Selles mõttes tuleb Inno ja Irja blogiga nõus olla, et Päts oli ilmselt suurem riigireetur kui vaene Simm Herman.
Ma ei ole kahjuks ei ajaloolane ega ka jurist, seetõttu ei oska ma hinnata adekvaatselt kummagi seltskonna seisukohti, kuid pigem tundub mulle, et sisuline okupeerimine viidi siiski lääneriikide vaikimisel läbi kaunite siidkinnastega ehk juriidilist okupeerimist sellises mõistes, mida nägid ette tollased arusaamad, ei toimunud. Kui see oleks toimunud, oleks tõepoolest ka sunduslik nõukogude armees teenimine käsiteldav repressioonina. Kuid nagu leidis Eesti kohus, seda see siiski polnud.
Ilmselt on veel aastakümneid ees tuliseid vaidlusi teemal, mis asi see nõukogude võim Eestis ikkagi oli ja omamoodi on õigus kõigil. Nii kremlimeelsetel ajaloolastel, juristidel kui ka eesti natsionalistlikel ajaloolastel. Kõik sõltub ju vaatenurgast. Eks toetas meid endise vabariigina ka USA mitte seetõttu, et see olnuks juriidiliselt õige vaid ikka seetõttu, et avaldada survet oma külma sõja vastasele.
Minu jaoks polegi aga okupatsioon de jure eriti oluline, sest sisuliselt sai Eesti riigi allakäik alguse ülbusest. Nii valitseva klanni (Päts, Laidoner) kui ka neid toetava rahva ülbusest. 1930 aastatel kaugenes EV oma põhiväärtustest kiiresti, sealhulgas usust. Edasi tuli juba vapsidele ärategemine ja vaikne aeg. Baaside sissetoomine viidi läbi juba nende juhtide poolt, kes olid endale ise võimu võtnud, mitte aga seda rahvalt saanud.
Seega olid sisuliselt tühised ka Eesti ja Venemaa vahelised kokkulepped, sest neid sõlmis klann, kes oma enda rahvast pettis ja oli võimul vaid sõnavabaduse piiramise ja sõjaväe toel. Juriidiliselt neil siiski ilmselt need volid olid, sest kõik oli JOKK. Seesama JOKK viiski meid N-Liitu. See polnud ei rahva valik ega ka sõjaväeline riigi okupeerimine. See oli sisuline okupeerimine Pätsi ja Laidoneri abiga. Selles mõttes tuleb Inno ja Irja blogiga nõus olla, et Päts oli ilmselt suurem riigireetur kui vaene Simm Herman.
Subscribe to:
Posts (Atom)
