Raul Kalevi blogi

Asendamatute inimeste genoom

2011-09-20T02:10:00.000-07:00

Munitsipaalpolitsei asejuht jäi vahele purjus peaga sõitmisega. Ta polnud esimene selle asutuse purjutaja. Kuid ei tema ega keegi tema eelkäijatest pidanud vajalikuks oma ametist kasvõi asjaolude lõpliku selgitamiseni sirgeselgselt tagasi astuda. Ei sobi ju olla eeskujuks kui sissetulekul on oht väheneda.

Suusakoondise peatreeneri tuntuim lemmikõpilane jäi vahele dopingupatuga. Treenerit ei võeta ilmselt enam tõsiselt kusagil maailmas. Aga Eestis säilitas ta oma töökoha, sest alaliidu presidendi sõnul on ta asedamatu mees. Irw. Ah jaa, sedasama alaliidu presidenti on tuntud võimurid toonud eeskujuks on Eesti kõrgeima palga tõttu, põhjendades sedagi monopolfirma juhi täieliku asendamatusega.

IRLi juhte ja riigikogu sotsiaalkomisioni esimees istus autorooli napsutanuna. Pärast üritas musta valgeks rääkida nii, et elevandis kuidagi kärbest nähtaks. Aga ei nähtud, oldi läbinägelikumad. Mees siiski arvas, et kuna erakond teda toetab ja muidu on ta tore ja nägus vennike, siis polnud põhjust pisisasja pärast poliitilistelt ametikohtadelt tagasi asutuda. Läks hoopis eesti arstidele õpetama alkoholi kahjulikkust oma näite varal.

Arvate, et see on künism? Oh ei, see on Eesti avaliku elu tegelaste genoomi omapära – tegudega ei kaasne moraalset vastutust, sest ollakse kindlad oma asendamatuses.

Viimastest aastatest tuleb mulle meelde kümneid ja kümneid selliseid lugusid, kus üks või teine avalikus ametis või avalikus huviorbiidis tegelane jääb vahele mõne teo või teokesega, mida eeskujuks on raske tuua. Vastustusest aga hiilitakse kõrvale ikka sama labaselt: kõik me oleme vaid inimesed, ikka juhtub, kõigil võib juhtuda, oleme liiga väike riik, et pisiasjadel end segada lasta. Eks ole, rõõmustavad patustajad eesti inimese, valija ja kodaniku leige pohhuismi üle!

Üks hobukasvatajast meestemurdjana tuntud kirjaneitsigi olla südamerohtudega end purju joonud, teine kirjaneitsi aga leidis enda tegudele lohutust ebastabiilses majandussituatsioonis.

Ma ei püüagi väita, et need inimesed poleks lihast ja luust, kuid midagi on ikka valesti kui üldine sotsiaalne norm on meil kujunenud väga vildakas – enamus patustajaid valib patukahetsuse ja kasvõi ajutise eemaletõmbumise asemel eneseõigustuse tee. Ja see tee ongi edukas! Valijal on ju kana ajud, hõisatakse teist poolt poliitteatri lava!

Mina aga mõtlen, kas ikka on need poliitikud, treenerid, tippbürokraadid, seltskonnalõvid nii asendamatud? Ja mitte kuidagi ei suuda ma neist märgata midagi sellist imeomast, mis puuduks veel vähemasti sajal mulle tuttaval inimesel. Kui, siis ehk vaid võimuiha, palgajanu ja tähelepanunälg on keskmisest suuremad. Kõik muud professionaalsed oskused on järeleaidatavad.

Arvate, et Mati Alaver on asendamatu? Miks siis maailmas nii palju häid koondiseid ja treenereid ringi liigub, kusjuures mitmete nonde proffide palgatase pole sugugi Alaverist kõrgem. Kui ta ongi asendamatu, siis ainult seetõttu, et teab ilmselt teistest rohkem kasvuhormoonist.

Kogu see ringkaiste arstide, poliitikute, spordiringkondade, jms seas on inimlik ja mõistetav, sest keegi ei taha toetada trendi, mis võib endalegi homme valusalt kätte maksta. Aga milleks õigustada, ennast lolliks teha? Ma pole päris kindel, kas see asedamatuse genoom ikkagi sarnaneb meil rohkem põhjamaade või hoopis idapoolse naabri geenitüübiga.

Kõige õnnetumad inimesed

2011-08-31T03:04:00.000-07:00

Hiljutine nn keskerakondliku siseopositsiooni esilekerkimine esitles meile uuel kujul hulga tuntud nimesid, kelle omanikke olime arvanud tallalakkujateks, kuid kes öleöö otsustasid siiski demonstreerida oma selgroogu ja seista demokraatia eest koduerakonnas. Tuleb möönda, et kindlasti polnud see paljude jaoks kerge, sest oli ju ette teada, et tõenäosus, millega õnnestuks Edgarilt võim haarata, oli pigem vaid teoreetiline. Seda, enam, et ka Jüri Ratas, kellele kartmatu ekspolitseinik Laanet kaua-kaua liidriks hakkamise plaaniga pinda käis, pole ju teada-tuntud oma liidriomaduste või visioonidega, vaid pigem sõbraliku ja korraliku paipoisina.

Sellise kontrasti sätitamine maskuliinse ja eksimatu Edgari kõrvale ei võinudki juba algusest siseopositsiooni aktivistide jaoks tähenda tõelist võidutahet, pigem soovi testida, kui suur on erakonnas edgarivastasus.

Jüri Ratase poodiumile upitamine oli hädavariant, parim kõigist veel kehvematest. Seda kuuldus asjaosalistelt endilt. Vähemasti oli Ratase puhul tegu demokraadiga, mis siis, et alles maskeeritult Edgari paadis sõudva vähekonfliktse demokraadiga. Savisaarega juba varem tülli pööranud Seppik keeldunud ise kandideerimast, ka vanus poleks tema kasuks rääkinud. Seppiku kaudu tee erakonnapoliitikasse leidnud Denis Borodits ei sobinud rahvuse ja väikse tuntuse poolest. Isepäised Pärnu poliitikud Viisitamm ja Saar läksid mahaarvamisele nende ümber käiva kriminaalprotsessi tõttu, Laanetil endalgi nappis juhiks pürgimise karismat. Taamalt opositsiooni toetanud Siiri ja Vilja ei hakanud ilmselt riskima oma euroametikohaga. Samuti edgarivastane Varek poleks samuti sobinud erakonna liidriks.

Kuid kas olnuks veel variante? Kuuldavasti poole kohaga Edgari, poolega opositsiooni kuulunud Enn Eesmaa olnuks ehk väärt tõsisemat kaalumist, sest tema üldine tuntus, arukus ja võimekus oleks teinud tast kiiresti populaarse juhi. Ehk isegi olnud tal enam toetajaid kui Ratasel? Kuid, et Eesmaa olla erakonnakaaslaste sõnul veelgi suurem kahtleja kui Ratas, siis ilmselt ei julenud ta üle minna, mis siis, et süda võis sundida. Jah, teadlikult surma minekuks ja oma edasisele erakonnakarjäärile kriipsu peale tõmbamiseks pole vabatahtlikke kunagi leida kerge.

Üks suurimaid konnasilmi, mis eristab keskerakondlikku opositsiooni teiste konkureerivate erakondade juhtivatest tegelastest ja häältemagnetitest, paistab aga olevat tõsiasi, et nende hääled on täna ujunud peamiselt tänu Edgarile. Ja just see teebki need inimesed minu arvates tänase Eesti poliitikute seas kõige õnnetumateks. Siseopositsiooni ei kuulu ju ühtegi rumalat inimest, kes ei saaks aru, et ilma Edgarita, kes on kindlustanud erakonnale 2/3 siinsete muulaste häältest, poleks ka neil mingit erilist sära. See välistas ja välistab praegugi uue erakonna loomise, sest ainuüksi vasakpoolsest maailmavaatest jääb valimiskünnise ületamiseks väheks. Pakun huupi, et samade meeste kogutav mandaat võiks ilma Edgari kuvandita nende selja taga olla vähemasti 50% nõrgem. Pealegi, liidrit, kes uue partei eesotsas suudaks jõuliselt vastanduda Sven Mikserile sotsialismimaiaste pärismaalaste või Edgar Savisaarele muulaste häälte kogumiseks, siseopositsioonil täna pole.

Nii siis ongi siseopositsioonil täna sisuliselt kaks võimalust: leppida Edgariga ja jääda parteipingil varumeesteks või lahkuda mõne konkurendi juurde armuleivale. Sotside uks on juba ammu avatud, kuid iseasi, kas kogenud poliitikud selles parteis endale sobivat kohta näevad.

Minu arvates olnuks kampaanialikust Edgariga võidukandideerimisest palju rohkem kasu, kui sellele eelnenuks Tallinna volikogus varjatult „häälte ülesostmine“ ja kokkumäng Reformierakonnaga. Ajalehti lugedes ja mõningate inimeste volikogusse sattumist teades, polnuks see olnud kuigi raske ega ka kulukas. Mõelge, Kui Edgar, kes lootis Evelyn Seppale näilist leppimiskätt ulatades tagada volikogus selge ülekaalu, oleks avastanud, et ta hakkab siiski kaotama kontrolli oma ainsa rahapaja, Tallinna linna üle, oleks ehk olnud võimalik jõupositsioonilt läbi suruda ka tegelikke reforme erakonnas. Siseopositsioon võinuks seejärel pakkuda Edgarile juhatuse liikme kohta ja sättida oma mehe erakonna juhiks. Kuid nagu olen kuulnud, ei ole siseopositsioonil veel piisavat nahaalust ega ka motivatsiooni enese kehtestamiseks „vahendeid valimata“ ehk nii nagu Edgar seda sujuva kerguse teha oskab.

Just seesama, munade puudumine, liigne pehmus ja vaid suure juhi kuvandiga ärahellitatud erakonnaliikmete demokraatlikule eneseväljendusele tuginemine teeb tänastest keskerakonna siseopositsionääridest minu hinnagul tänase Eesti poliitika kõige õnnetumad mängurid. Nende karjäär tundub tume nii Edgariga kui ka Edgarita. Aga mine, tea, võib-olla tõukab see ummikseis, kuhu nad ned ise mänginud, neid sootuks poliitkast välja, sunnib minema parteivälisele tööle ennast teostama ja avab hoopis uued uksed õnnele?

Litsiks vastu tahtmist

2011-06-04T15:41:00.000-07:00

Ma arvasin, et hakkan ettekandjaks, tunnistas kohtusaalis pisarsilmil 22 aastane neiuke, keda väidetavalt oli vale tööpakkumisega ahvatletud, orjastatud ja kupeldatud Kreekasse seksiorjaks. Kohtusaalis oli kuulda kaasaelavaid nuuksatusi. Prokurör hõõrus heaendeliselt pingi alla käsi, sest tunnistaja oli jäänud ka esmasel kohtueelsel ülekuulamisel politsei poolt antud soovituslike ülestunnistuste juurde. Ainult Sass, keda orjastamiskatses süüdistatavana üle kuulati, ei mõistnud, kuidas seesamas neiu poole aasta eest töökuulutusele vastates, kolmel korral kohtudes ja seejärel rõõmsalt koju asju pakkima rutates, võis tõepoolest arvata, et nude baarides tööle hakates teenib ta pealt 200 000 eesti krooni vaid ettekandjana.

Mitte, et ma oleks inimkaubanduse pooldaja, kuid mulle pole kunagi meeldinud tõe väänamine pisarate ja kaastunde väljapressimise eesmärgil. Seepärast pole ma ka ilmselt sobinud poliitikuks. Ma tean, et kusagil nende kurblugude seas, mida poliitikud, naisaktivistid ja prokurörid meile jutustavad, on ka tegelikke kaastunnet väärivaid episoode, kuid enamasti on need lood siiski lavastatud. Kusjuures politsei ja prokuratuuri, sageli ka lapsevanemate mahitusel. Mitte keegi neist ei taha uskuda, et see kena silesäärne, hiljuti medaliga keskkooli lõpetanud neiuke, kel olemas oma peika ja perspektiiv saada haritud spetsialistiks, oleks valmis enda keha vabatahtlikult müüma. Ma vabandan, ent 99% juhtudest on see kõigi soovijate kiuste just nii! Kust ma tean? Ei ütle, kuid kinnitan, et oman vastavat võrdlusbaasi.

Olles ka ise tööandja, olen samade neidudega kokku puutud päris mitmel tegevusalal. Ikka ja jälle on vanuseks 18-22, sooviks palju raha ja ruttu. Olen sellest tuttavatele lõbusaid lugusid pajatanud, kuid tegelikult on see päris jube: viimase viie aastaga pole mul olnud vist ühtegi selles eas naisalluvat, kes poleks minu tagant varastanud või seda vähemasti üritanud. On ette tulnud kaklusi isadega, kes keelduvad ülevaatamast oma imearmsate võsukeste räpaseid töid paljastavaid videosid, jne. Iga isa jaoks on tema tütar pühak, või vähemasti eksimatu, kuid minu jaoks tavaline nägus suli. Jah, Eestis võetakse võimalusel paju vähem kui Venemaal näiteks, kuid vargus on vargus. Ja ma kinnitan, et kõik need neiud on olnud kõrgharidust omandamas, mitme võõrkeele valdajad ja silmipimestavad kaunitarid.

Naastes inimkaubanduse legendide juurde, möönan, et ärilisest seisukohast on naiste petmine, orjastamine ja kupeldamine lausrumalus, seega ka mitte tõsiseltvõetav. (Vabandan koheselt ka Marianne Mikko ees). Peamine põhjus, millega oma väidet kaitsen, on selles, et seni, kuni uksetaga on kümneid ja sadu neidusid, kes valmis oma ihu müüki panema, pole ühelgi vahendajal mõtet riskida kellegi sundimisega. Ja nii täpselt see ka reaalses elus on.

Ma soovin meie agaratele prokuröridele head õnne, et leida mõni loll, kes ka tegelikult uskus, et kümneid kordi eesti keskmisest suurema palga peale minnes hakkab ka töötama toateenijana, vms. Mina sellist lolli naist oma ihusilmaga veel näinud pole. Aga ega keegi keelagi otsida musta kassi pimedast toast, kus seinas vabadusega ühendav salakäiguke, kui otsijale selle eest just makstakse.

Homofoobia kui reliikvia

2011-05-19T04:40:00.000-07:00

Kodanik ja jurist Reimo Mets räägib igal võimalusel selge uhkusenoodiga hääles, et on homo. Et talle meedib vahekord meestega. Ja peab end samas solvatuks kui teda pederastiks ja haigeks nimetatakse. Kummaline solvumine, mõtleb enamus meist. Kui ta vähegi mees on (kas on?) siis pole tal vaja kurta, et saab peksmisärhvardusi, sest alles mõnekümne aasta eest saanuks ta seda küllalt sageli ilma igasugu ettehoiatamiseta.

Mulle isiklikult homod inimestena meeldivad. Vähemasti need vähesed, keda ma tunnen ja kes oma samasoo iharust ei salga. Nad on sageli head semud naistele, keskmisest pedantsemad, puhtamad, hoolitsetumad. See on ju tore. Kuid mehena püüan siiski vältida nendega samassse sauna sattumist, sest kuidagi imelik tunne on ette kujutada, et minu paljas keha võib neis tekitada soovi ka minuga maiustada. Nagu enamus eestlasi, olen ka mina tolerantne, kuid seda teatud piirini. Ja selleks piiriks on minu jaoks üleüldine tolerants ehk ükskõiksus avalikult demonstreeritud homoseksulaasete eelistuste suhtes.

Aastatuhandeid on sellist käitumist peetud kõrvakaldeks normaalsusest. Haiguseks, patuks, jne. Kirikuringkondades räägitaks, et kui jumal oleks soovinud inimest enda palge järgi luues edastada sõnumi samasooiharusest, oleks ta Aadami kõrvale Eeva asemele loonud Gena.

Aga see selleks. Paljud meist jumalat ega loomislugu ei usu. Paljude jaoks on inimene ise arenenud või ennast loonud, seega ka omab õigust ise otsustada, kellega ja kuidas ta seksib. Tore. Siiski tundub mulle, et oma tolerantsis oleme kõik silmakirjalikud. Meil on ükskõik, kas Reimo Mets on homo, kuid kui meie endi laps peaks Metsast eeskuju võtma, oleme rohkem kui kurvad. Ma pole vähemasti kohanud ühtegi lapsevanemat, kes sõbrannadele õhinal kohvilaua ääres pajataks, et kui õnnelik ta nüüd on, sest sai teada, et tema pojale meeldib naabrimees Madis ja nood kolivat kokku. Ja tema poeg on selles suhtes naine...

Või kas kujutate ette, et Inglismaa kroonprints oleks Kate asemel kuninglikus pulmatrallis ühte heitnud hoopis mõne Samiga ja kogu riik oleks selle toreda sündmuse puhul sama palju rõõmustanud?

Julgen järeldada, et selline silmakirjalikkus pole muud kui näiline pealesunnitud tolerants, mille alla tegelikult peitub arusaam homoseksuaalsusest kui kõrvalekaldest, haigusest. Intelligentsemad meie seas lihtsalt ei ütle seda kunagi välja, elavad sissepoole. Isegi oma laste puhul. Kannatades ja kurvastades. Lõppude lõpuks ei tea sa ju kunagi, kas sinu ülemus, tööandja või äripartner on samuti kapihomo ja liigne sõnade pruukimne võiks mõjuda karjäärile kahvasti.

Just selleks, et me aga ei peaks häbenama seda, mida usume olevat kõrvalekalde, haiguse, vms, on oluline, et kodanik Reimo Metsa suguseid ühiskonnas avalikult kritiseeritaks. Vajadusel ka sõimataks. Võimalusel ravitaks. Sest kuni me seda ei tee, pole meil ka homme põhjust oma lastelt nõuda enamat. Ja lapselapsi me enam näha ei pruugigi. Minu jaoks on homofoobia igati põhjendatud nähtus, paneb ju homoseksuaalsuse kui normi levik ohtu meie endi perekondade kestmajäämise. Aga mille nimel siis siin üldse pingutame, riiki ehitame? Ei, elu on reliikvia, hobofoobia aga eluterve vahend selle reliikvia hoidmiseks.

Unistus inglise keelsest Eestist

2011-05-17T10:48:00.000-07:00

Steven on üks Suurbritannia rikkamaid ärimehi, kes hiljuti investeeris paarkümmend miljonit naela uudsesse keemiavabade kauakestvate aiapostide tehnoloogiasse. Põhjuseid selleks investeeringuks oli kaks. Esmalt üha enamates Euroopa riikides karmistuvad piirangud räigete mürkkemikaalidega töödeldud kauakestvate postide kasutamiseks laste, juurviljaaedade, jms läheduses. Teisalt aga peamiselt Eestist saabuva odavama toorme turult väljatõrjumiseks. Vähemasti nii ta väitis. Muidugi ei teinud ta seda aga eesti keeles ega Eesti meedias, seega julgen arvata, et Steveni riukad kõigile meie puidueksportijatele veel teada pole.

Et valdav enamus Eesti ettevõtjaid, tippjuhte ja poliitikuid Financial Times ei loe, pole kunagi olnud saladus. Need mõnikümmend maailma suurima majanduslehe numbrit, mis Eestisse jõuavad, jagunevad peamiselt ära lennu- ja laevafirmade, hotellide, saatkondade ja pankade vahel. Kuna lehte ei loeta, siis ei teata ka seda, mida ja kuidas muus maailmas tehakse. Vahel siiski kohtavad ettevõtjad ja poliitikud muu ilma konsultate või partnereid, kes neile üht-teist valgustavat pajatavad. Sellest vaimustutakse sedavõrd, et kuuldud näiteid tuuakse oma kolleegidele eeskujuks veel aastaid. Maailm liigub aga edasi pidevalt. Sestap pole ka saladus, et Eesti ettevõtete efektiivsus ja innovaatilisus on muu Euroopaga võrreldes lapsekingades. Kuid miks me siis ei loe ega õpi? Keeleprobleemid, ei muud.

Pole saladus, et Eesti on kübeväike riik, mis alles otsib oma tegelikku identiteeti ja püüab otsingute käigus ka oma majandust õitsvale järjele upitada. Meie ees on liiga palju probleeme, millest sageli rääkida ei taheta. Neid püütakse aga sageli lahendada põhimõttel: ärgem midagi ohverda, püüame lihtsalt paremaks saada. Kuid nii asjad paraku vist siiki ei käi.

Alustagem haridusest. Eesti kõrgharidus on demograafilist situatsiooni arvestades ummikseisus. Ainuüksi Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on puudu kümneid koosseisulisi professoreid, kes noortele arstidele tarkust jagaks. Ülikoolides küünib professorite keskmine vanus seitsmekümne eluaasta alla. Mitte ainult arstid vaid ka professorid püüavad oma oskusi ja kogemusi jagada seal, kus neist rohkem kasu on ja kus seda kasu ka vääriliselt hinnatakse. Seega välismaal. Sealsamas, kuhu üha rohkem suundub ka Eesti noori õppima. Ega tule enam tagasi, kui just imelist pakkumist ei leia.
Samal ajal vaevlevad ülikoolid õpilaste ja raha puuduses. Unistatakse rahvusvahelisest õppest. Loodetakse, et hiinlased, hindud ja kes kõik iganes võiks tulla maarjamaale tarkust omandama. Aga nad ei tule, sest me ei oska neid õpetada inglise keeles. Oskaksime vaid juhul, kui ka enamus õppejõude välismaalt sisse tooksime. Aga siis pole see enam meie kompetents.

Liikudes edasi tööjõuturule ja majandusvaldkonda, kohtame ettevõtjaid, kes unistavad suurest ekspordist teistele turgudele. Inglise keelega saab hakkama enamus kohtades. Ettevõtejate huvi on, et noored tööletulijad oleks õppinud ja elanud välismaal, omaks laia suhtlusvõrgustikku. Selle kõige eelduseks on aga hea võõrkeele oskus, ilma milleta maailmas midagi teha pole. Õnneks on see juba saamas normiks pärast 90-ndaid sündinute seas.

Eesti riik ootab siia invesotoreid, turiste, jne. Küberiigi jaoks pole suurimat väärtust välismaalt saabuvast rahast, mis meie vereringesse uut hapnikku pumpaks. Tihti kuuleme aga välismaalastelt, et neil on siin raske, sest inglise keelt väljaspool pealinna ega üle 40 aastaste inimeste seas suurt ei räägita. Kuigi ka siin on trend tasapisi muutumas, on see siiski liiga aeglane. Keeleinspektsiooni arhailis-religioossed tüübid käivad ja uurivad luubiga, et igast cafest saak kohvik ja pubist kõrts – peaasi, et riigikeel ei seguneks ega tuhmuks. Suhtluskeeles on aga segunemine toimunud juba ammu.

Eesti ja vene kogukonna integreerimisest ilmub põhjapanevaid artikleid igal nädalal. Ikka on juttu sellest, miks pole meil sarnast identiteeti, kuidas seda saavutada jne. Juba enam kui kümne aasta eest räägiti ka sellest, et venelased õpivad inglise keele kui „vajalikuma“ selgeks palju rutem, sest selleks jagub motivatsiooni enam. Tänagi on tavaline, et vene noor põlvkond suhtleb oma eestikeelsete naabritega olude sunnil inglise keeles. Ja pole probleemi. Miks siis mitte lastagi neil suhelda neutraalses maailmakeeles mitte aga keeles, mis tundub neile pealesurutud. Inglise keelne identiteet vabastab neid aegamisi ka Venemaa inforuumi kammitsatest, toob Euroopale lähemale. Peaasi – vähendaks aga pingeid ühiskonnas, pakkudes meeldiva ja kasuliku alternatiivi senistele ahtakestele valikutele.

Eesti keel on ja jääb eestluse nurgakiviks, ometigi võib sellest teatud asjaolude kokkulangemisel saada ka orjakivi. Mulle tundub, et praegu vajab innovaatikast rääkiv ja arengust unistav Eesti rohkem paindlikkust kui konservatiivsust. Võib-olla on riiklikul keelepoliitikal siingi oma ülesanne täita? Inglise keele teiseks ametlikuks riigikeeleks nimetamine oleks ennekõike märgiline tähendus ja minu hinnagul suur samm kultuuri kaitsvast isoleeritusest välja. Ja ka signaal Euroopale, mis tõstaks meie vastu ehk suuremagi huvi kui eurotsooniga ühinemine seda suutis. Veel kindlamini tõstaks aga meie teadlik fookus inglise keelsele ärikultuurile meie endi majanduskeskkonna informeeritust ja elujõulisust.

Ilusate valede vabariik (aprillimasu meenutades)

2011-04-28T07:29:00.000-07:00

I episood

„Kuidas te julgete selliseid valesid lehes avalda, ma nõuame teilt avalikku vabandamist“, riidles kuri naishääl minuga esimes aprillirahutuste öö järgsel keskpäeval. Olin nõrk ja väsinud, sest olin terve öö istunud Linnakohtu all kaheinimese kongis koos veel seitsme eestlasega ja saanud hommikul välja vaid seetõttu, et ütlesin end Postimehe kaasautori olevat. Pärast õuduste ööd, mil kogesin Eesti riigi kõige alatumat teerulli oma enda rahumeelsete kodanike kallal, politseinike rõvedat alandamist ja mõnitamist minu kaaskannatajate kallal, olin vabanemise järgselt jõudnud juba kirjutada oma üleelamistest Postimees Onlinele, kus muuhulgas mainisin, et minu hinnangul oli kõigist kinnipeetutest vähemalt pooled eestlased. Just see „mitte poliitkorrektne“ väide politseiameti pressijuhti mulle helistama sundiski. Minu küsimusele, palju siis eestlasi oli, ei osanud ta vastata. Ütlesin, et kui teada saab, palun informeerigu ka mind, et saaksin vabandada. Ta ei helistanud enam kunagi tagasi, mõni päev hiljem ilmus ajakirjanduses nupuke, kus kirjas, et kinnipeetud eestlaste osakaal oli minu pakutust isegi suurem.

Ka siilile oli selge, et politseijõud noppisid tol ööl ära ja karistasid juhuslikke ettejääjaid, mitte aga pätte, kes olid oma noosiga juba tundide eest tulipunktist vehkat teinud. Minule ei tundunud hetkekski, et tegu olnuks organiseeritud rahutusega, pigem jäi mulje siiki kui ühe rahva rahvussümboli kaitseks rahumeelselt kogunenud inimestest, kelle seas tekitasid pingeid üksikud joobnud tegelased. Rahutus ise kasvas aga mässuks ja vandaalitsemiseks vaid politsei tundidepikkuse tegevusetuse tõttu, kusjuures ka siin nägin paljusid vene inimesi oma joobnud noori kaasmaalasi tagasi hoidmas.

Mõistagi ei vabandanud Eesti Vabariigi valitsus kunagi juhtunus süütult kannatanute ees, samuti eitatakse tänapäevani inimõiguste rikkumist, mida isiklikult kogesin vähemasti 4-5 episoodis. Rääkimata sellest, et minu järelpärimise peale Kapo maja ees toimunu turvalintide saamiseks vastati kirjalikult ja konkreetselt: kahjuks pole lindid säilinud (kuigi mu hea tuttava tuttav kapo arvutimeeste tiimist väidab muidugi mitteametlikult vastupidist)

Taaskord on ka 2011 aasta aprillis arutluse all aastatetagused aprillirahutused. Valitsus üritas siis ja üritab ka nüüd endiselt jätta muljet suurest ja ohtlikust organiseeritud riigikorra vastu suunatud ettevõtmisest. Paet peab Venemaa suursaatkonna avaldust, milles rõhutatakse tollaste rahutuste rahulikku iseloomu, ohtlikuks. Tegu on tavapärase Eesti riigi propagandaga, mille osas väärib märkimist, et ka kohtud leidsid Klenski &Kompanii, Õise vahtkonna, jt tegusid uurides, et nemad igatahes rahutusi ei korraldanud. Kes siis korraldas? Vastan nii nagu siiralt usun: Eesti Vabariigi valitsus. Võib-olla kogemata, võib-olla plaanitult, pole vahet.

II Episood
Veidi hiljem saime meedias lugeda mastaapsest kübersõjast Eesti ametkondade serverite aadressil. Eesti propagandameistrid Paet ja Aaviksoo tõstsid teema kiiresti Ameerika valitsuse tasemele, sest meile tehakse liiga. Ju siis keegi otsustas, et Eesti vajab märtri ja kannataja imagot, mille abil välispoliitikas Venmaa vastu liitlasi leida. Hiljem selgus, et polnud ei sõda ega ka mingit organiseeritud aktsiooni, heal juhul paar pettunud Venemaa häkkerit. Kuid valitsus sai vajaliku tähelepanu ja üritab nüüd kübersõjast luua Eesti uut edulugu küberkaitse keskuse näol.

III Episood
Venemaa ja Saksamaa vahelise gaasitrassi rajamine oli ettearvatult paratamatu. Ometigi õnnestus Eesti valitsusel aktiveerida riigi helgemad pead meie huvide kaitseks ja gaasitrassi rajamise vastu. Ikka poliitilise sõltumatuse ettekäändel ja keskonnaohtlikkkuse ajendil. Taaskord läksid ka meedia ja massid õnge, igas endast lugupidavas peres arutati õhtuti laua taga, kuidas küll venelaste gaasitrassile „ära teha“. Aga olenemata kõvast siseriiklikust propagandast ei leidnud me rahvusvahelisi kaasamõtlejaid. Rootsi ja Soome tänasid meie juhte aumärkidega ja võtsid lahkelt vastu võimaluse trass läbi enda vete juhtida. Samal ajal kui täielikult ämbrisse astunud Eesti valitsus nautis valijate poolehoidu oma sirgeselgsele poliitikale, noppis Soome riik ja majandus Venemaa käest pealt miljardi euro toetusi.
Eesti valitsejate viimases koalitsioonilepingus seisab, et Eesti kavandab energeetika juleolekuriskide maandamiseks ennast lülitada Soome gaasivõrku. Ne ploho, muiatakse nii Helsingis kui Moskvas. Aga meie mõistagi endi tegevuses vigu ei näe.

V Episood

Andrus Veerpalu jäi vahele dopingutarvitamisega. Loomulikult ei suutnud me seda uskuda, olime pettunud. Kuid ei Suusaliit ega arvamusliidrid rutanud üheski väljaütlemises rõhutama vajadust tõde välja selgitada, vaid teavitasid vaid kuni lõpuni oma tõe kaitsmise soovist. Ja nendegi tõde oli vaid see, mis kõige mugavam. Avalikkuses ja kommentaariumides võis lugeda inetusi ja solvanguid nende üksikute „reeturite“ aadressil, kes rahvusvahelise dopinguagetuuri väiteid meie peatreeneri omadest usaldusväärsemaks pidasid. Üks kommentaator teatas otse, et „me oleme eestlased ja täiesti lubamatu peaks olema, et lööme oma rahvuskangelase ise risti“. Kuigi risti olid kangelase siiski löönud dopinguspetsid.

Kõiki neid ja veel mitmeid vähemvärvikaid lugusid analüüsides tundub mulle, et Eesti pole veel saanud vabaks riigiks. Sest vabadus eeldab ka vastutustunnet, suutlikkust oma endi vigu ja eksimusi näha, tunnistada ja neist õppida. Meil on aga otsustajate seas jätkuvalt moes ilusate valedega oma eksimusi välja vabandada. See polekski ehk nii kurb kui sellega ei kaasneks rahvamasside pimedat toetust „rahvuslikule poliitikale“, „poliitkorrektsusele“, jms. Siit selat kostub mure, et peaasi, et ei kannataks meie rahvuslik identiteet, ei langeks kahtluse alla meie välispoliitika, jms. Kuid kas siis tõesti saab identiteeti rajada valedele, olgugi nad ilusad?

Nagu öeldakse, iga rahvas väärib oma valitsust. Ja nii pole meil ka mõtet hellitata lootust, et oleme enamat kui ilusate valede vabariik. Kindlasti aga mitte veel vaba riik.

Palun, ärge mind valige. Palun!!

2011-02-03T09:54:00.000-08:00

Et ma siin mõtlesin, et kui mina peaks kunagi Riigikokku kandideerima, püüaks ma ikka ka tähelepanu ja häälte huvides kuidagi sellest läägest tapeedist ja maskiparaadist eristuda. Lihtsaim viis oleks muidugi lubada prostitutsiooni ja marihuaana legaliseerimist ning ca 60% meeste hääled olekski käes. Kuid mina nii kerglast teed ei läheks. Ei läheks ka seda teed, et lubaks juba ette, et loobun iga kuu 50% ulatuses Riigikogu palgast, kandes selle otsekorralduslepinguga üle näiteks kodutute loomade varjupaigale, millega pälviksin ehk 30% üksikute naiste poolehoiu. Ei, ma valiks eestlastele meeldivama nn veerpaluliku taktika. See kõlaks umbes nii:

Hea eestimaalane, palun ära mind vali. PALUN!

„Hea valija, Sinu ees on vastutusrikas ülesanne leida Riigi Asju Otsustavasse Kogussse sobivad inimesed. Kahjuks on läinud nii, et minu erakonna arvates oleks mul ju võimalused Riigikogusse kandideerida head, sest ma valdan natuke keskmisest paremini võõrkeeli ja kunagi sai kõrgkoolist lisaks majanduses omandatud doktorikraadile ka juuradiplom hangitud. Ei midagi erilist, selliseid inimesi on veel kindlasti kümneid! Kuid erakonna inimesed ei mõista, et see paneb mu raskesse olukorda: pean suutma tunde ja päevi, nädalaid ja kuid istuma ühes saalis inimestega, kellega mul on raske leida ühist keelt – ei taipa mina kahjuks suurt ei estraadist ega sõudmisest, nende jaoks aga paistab juriidika ja majandusmudelid jääma veidi kaugeks.

Koduvalla inimesed leiavad, et sobiksin Riigikokku oma eeskujuliku käitumise poolest, pole ma ju juhtunud kunagi kiirusega politseile vahele jääma ja ka lastel on koolis olnud alati neljad-viied. Aga tunnistan ausalt, et selles korralikkuses on mu ka tugev miinus - olen suhteline koonerdaja ja liiga suure vastutustundega, et minu kätte usaldatud rahaga end vabalt või hästi tunneksin. Mind hakkaks häirima need esinduskulud, taksotsekid, jms, mille vastuvõtmisega võib mul probleeme tekkida. Vanemad on kasvatanud juba mind nii, et liigpriiskamist ei tohi olla, pigem kasinus. Ma ei kujuta ette, et peaksin suutma Riigikogu sööklas istuda vastastikku austatud kolleegidega, kes mulle koonerdamise tõttu altkulmu vaataksid. Aga selline ma kord juba olen.

Ülikooli- ja töökaaslased muudkui pressivad tagant, et ma sobivat Riigikokku oma suure töövõime ja kõrge moraali tõttu. Ei sõbrad, tänan usalduse ees, aga ma arvan, et sellised kaalutlused sobiks vaagimiseks vaid siis, kui end tappa tahaksin. Kuna ma pole suuremasi jutupaunik, restoranides istuja ega tühja-tähja üle vaidleja, võib juhtuda, et saan Riigikogus mitme inimese töökoormuse osaliseks, nagu on juhtunud varemgi. Nüüd olen aga juba hilises keskeas ja üle 12 tunniseid intensiivseid tööpäevi enam teha ei jõua.
Mis puudutab eetilisust, siis olen tavaline keskmine eestlane, kes lihtsalt püüab silmas pidada, mis oma, mis võõras ja nii saan jõudumööda alati teistega arvestada.

Seega ei maksaks teha liigseid sõnu tavalise inimese upitamiseks. Teen, mis minu kohus siin ilmas oma pere, naabrite, töökaaslaste ja armsa riigi heaks aga ei midagi enamat. Kardangi, et olen Riigikogu jaoks liiga tavaline, liiga rahulik ja töösse süvenev, et ei pruugi haakuda üldise parlamendis valitseva meeleoluga.

Kallid eestlased, omaksed, kolleegid, palun andke mulle andeks, kuid ma tõesti ei usu, et ma Riigikogusse sobiksin. Et teie, armsad inmesed, olete mul kandideerida palunud, kannatas mul ennast ka nimekirja lasta panna. Ja kui Te vaatamata minu palvetele siiski peaksite neid eirama ning mulle põhjuseta liiga palju hääli toote, siis loomulikult võtan ma oma risti kanda. Siis teeksin ma seda Teie, mitte minu pärast ja püüaksin seda teha nii, et Teil häbi poleks minu pärast. Hoidku Jumal!

Kuid seni, kuni Te veel oma häält ühe liiga tavalise iganenud pereväärtustes kinni istuva töönarkomaanist Eesti mehe peale pole jõudnud maha visata, palun Teid, ärge mind valige! Valige neid, kes rohkem tahavad, kel rohkem vaba aega ja hobisid. Valige neid, keda kodus ei oota suur pere ega tööl suured väljakutsed. Valige neid, kes oskavad võtta laenusid ja nende abil sõnadega suuri linnu rajada, sest minu vaikset olemist te ju teate.

Palun, palun Teid, ärge mind valige! Palun ärge valige mind Riigikokku. Palun.

Teie Raul, mitte omal soovil kandidaat nr 111.

Odavad sõnumid odavdavad poliitikat

2011-01-23T11:19:00.000-08:00

Siikohal võite muidugi vastu vaielda, sest minu seisukohad ei toetu ei uuringutele ega klassikalise propaganda õpiku peatükkidele. Aga siiski, mida rohkem ma näen neid kahemõttelisi valimisreklaame stiilis „määri pähe“, „aitab“, jne, seda vähem arvan ma nende sõnumite edastajatest.

Ma mõistan, et valmiseelne poliitikakujundus on juba ammu antud poliitika tagatubadest sõnaseadmismeistrite, copywriterite ja semiootikute kätte, sest oluline on võimalikult lühidalt ja löövalt eristuda. Ning püüda mitte ingtelligente vaid massi. Rumalat, harimatut ja mõtelmisvõimetut massi, keda reklaamispetside hinnagul on ubes ca 80% kõigist eestimaalastest ja kelle ainus väärtus siin kaduvas maailmas on nende hääl. Kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem on põhjust lugeda erakondade valimisplatvorme, sest enamik kandidaate neid ka ise ei loe. Keegi võiks ju Robert Andropovilt naljaviluks küsida, mille poolest erinevad IRL põhimõtted rahvusküsimustes Reformierkaonna omadest!

Kogu küsimuse selles osas, kes pääseb Eesti riigis pumba juurde järgmiseks neljaks aastaks, otsustavad Eestis reklaamiagentuurid. Ning nii ei saa me kahjuks parata, et isegi kui mõni erakond meeldib, peletab idioolik reklaamlause mõtleva inimese sootuks eemale. Toon lihtsama näite: te tahate osta soodsat autot ning kohtate rekaami „väljast väike, seest ruumikas pereauto“. Lähete siis rõõmsalt proovisõidule, kus avastate, et autosse ei mahu ei teie, ei kohver, rääkimata teie mitte kõige kõhnemast ämmast. Tulemuseks on pettumus ja umbusk. Või teine klassikaline näide: teil on kõõm ja te ostate reklaami mõjul Head & Shouldersit. Tulemuseks arusaam, et enam iial ei usu te reklaami!

Just samamoodi toimib kahjuks ka poliitreklaam, on see ju vaid üks järjekordseid valdkondi, kus teid hästi sihitud loosungiga lolliks teha üritatakse. Jah, lollid tõesti usuvad, et „aitab vaesusest“ on kõva sõna, kuid ma kipun arvama, et üle poole rahvastikust saaab juba ammu aru, et rikkus tuleb ikka tööd tehes, mitte aga hirmakalli üürihinnaga munitsipaalmaju ehitades. Olgu Keskerakonna valijate intelligentsusega kuidas on, Reformierakonna potentsiaalse valijana ei saa ma aga kuidagi uskuda „kindlat valikut“ ühel lihtsal põhjusel: mõtlev inimene ei talu, et talle ette dikteeritakse tema valikuid. Ta tahab arugmenteeritud valikuvabadust mitte laiatarbekaupa.

Ma mõisagi möönan, et iga põhimõtte ja sisulise lubaduse peab saama kokku võtta lühidalt, kuid seda enam ootaks ma nõukogudelike „sõprus, vandlus, rahu“ asemele elulisemaid, ausamaid ja usutavamaid lauseid.

Tulles tagasi igapäevaste kaupade-toodete juurde, mööngem, et sageli oleme õppinud kasutama neid kõõmavastaseid shampoone, mida ei reklaamita televiisoris, vaid mida soovitab arst, apteeker, kosmeetik või hea tuttav. Enamasti on kirjad nendel toodetel mittemidagiütlevad, hind mõistagi kõrgem. Kuid tulemus hiilgav ja meie rahulolu on selle tõestuseks!
Brandide maailmas on palju selliseid tooteid, mille soovitusväärtus on väga kõrge, kasum hiilgav, kuid mida laialt ei reklaamita. Sageli on brandi üks olemustest teatud müstifitseering, tunde tekitamine, et just selle toote-teenuse taga on midagi palju suuremat kui tavalistes igapäevastes letikaupades. Võrkturundus on selle mõtteviisi üheks kandjaks. Teiseks näiteks on nn firmapoed ja -butiigid, mis on alternatiiviks supermarketitele. Inimene, kes suhtub endasse aupaklikult ja eeldab sama ka ka teistelt, ei käi kunagi trügimas hulludel päevadel. Ta maksab pigem topelt aga võidab inimväärikuses.

Minu jaoks on riigi juhtimine palju suurem kunst kui pelk peapesu või autovalik. Seetõttu ehmun ma alati tagasi primitiivsetest loosungitest. Elu on õpetanud, et reklaamitakse ikka seda, mida muidu ei ostetaks või mille hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. Vabandage kollegid reklaamispetisalistid mu naiivsust.

Ju on see ka põhjuseks, miks olen kogu iseseisvusaja jooksul käinud valimas vaid paar korda ega näe ka seekord põhjust oma kodanikukohust täita. Riigi maahamüümise jutte ühe või teise poliitiku poolt usuvad vaid poliitikat ja propagandat mitte mõistavad massid, Eesti kui investeerimiskoha atraktiivsussesse usuvad need, kes majandusasjadest piisavalt kaugel. Millist poliitikat mina ostaks? Sellele polegi nii kerge vastata, kuid paar parameetrit on kindlad: laiatarbekauba sarnase ajupesu korral ei lähe ma ka seekord valima, sest see odavreklaam ei austa mind. Ilmselt ootaks ma vaegnägijatele suunatud paraadnägude asemel sisulisi ettepanekuid. Lihtsustatud loosungite asemel probleemide määratemist ja lahenduste otsimist. Veelgi enam hindaks aga ausust – kui ikka su parteil pole arusaama, mis tõve tuleks ravida, siis palun äge ka kiirustage mulle rohtu soovitama.
Ma tean, et sellist lähenamist ei soovtas ükski reklaamiprofessionaal, kui omatigi on see minu kui valija kriteerium.

Olen veendunud, et mida aeg edasi, seda vähem jääb neid lausrumalaid valijaid, kes valivad tuntud näo või mõttelageda mitmetähendusliku laiatarbeloosungi vahel. Võib-olla oleks neid juba praegu üle 30%, kuid kahjuks puudub neile pakkumine.

Kui müüa Harley Davidsoni või Ferrarit samamoodi kui Always sidemekesi või sms laene, siis on paratamatu, et kuigi nende läbimüük võib kasvada kordades, lahkuvad nende brandide pikaaegssed austajad ummisjalu uutele jahimaadele. Sest nad ei taha osta rämpsu, mille peamiseks indikaatoriks on tänapäeva maailmas kahjuks telereklaam ja odav hind. Koos nendega lahekuvad sageli ka raha ja sära.

Kõike eelnevat silmas pidades pole midagi imestada, et Eesti poliitikute maine on vaatamata nende ajukapasiteedile, aadeterohusele või juriidilisele võimekusele sama kõrge kui Head &Shouldersil. Ja ma usun, et endiselt on Eestis ruumi erakonnale, kes suudab oma brandi positsioneerida nii, et valija tunneks, et ka teda austatakse.

Innar Mäesalu, Jüri Jaanson ja Kaja Kallas – Ansipi lemmikud uude Riigikogusse!!

2011-01-19T01:51:00.000-08:00

Hiljutine Riigikogu valimisnimekirjade avaldamine tõi mängu palju põnevaid uusi tegijaid. Ennekõike torkasid mulle silma reformarite seast kolm persooni, legendaarne sõudja Jüri Jaanson, Võru piirkonna esinumber Innar Mäesalu ja koos Ansipiga plakatitelt vastu särav Kaja Kallas Siimovna.

Jüri Jaansoni teavad kõik eestlased, seega pole justkui tema puhul millestki rääkida. Siiski-siiski. Minu arvates on Jaanson pull kuju just seetõttu, et tema abikaasa ja treener Tatjana asutus just mullu enne kohalikke valimisi, pärast pikaaegset flirti Keskerakonnaga, just sotsiaaldemokraatide ridadesse. Nüüd vastas Jüri siis Reformierakonda astumisega. Võiks arvata, et peresiseselt on maailmavaated ikka täiesti vastandlikud, kuid eks tegelikult ole küsimus vaid rahas ja töös, mida üks või teine erakond on peibutuseks lubanud!

Jaansoni rahaline seis pärast tippspordist loobumist on mõistagi kurb. Vaid invaliidsuspension. Seega pole imestada, et Jaanson Reformierakonna Harju piirkonna koosolekul soovis Pärnust kohalesõitmise eest saada hüvitust ka bensiini eest, rääkimata muu valmiskampaania kinniplekkimisest. Sest tema seda omal toel ei suudaks. Räägitakse, et Jaanson on olnud sportliku Ansipi kinnisidee juba aastaid, seetõttu on ta ka regionaalses nimekirjas Anspi järel nr2 – et igal juhul Riigikogusse heale palgale saaks. Justkui peaministri tänu senise panuse eest Eesti rahva spordinärvi kõditamisele. Vastu nõutakse vaid õigel ajal õigele nupule vajutamist! Jaansoni puhul on fenomeniks ka kindlasti see, et mees ei suuda selgelt rääkida, seega ei tea ei mina ega paljud teised, kas ta ka mõelda oskab. Loodan siiski, et sümpaatse olemisega Jüri ennast tõestab! Kuid miks ikkagi Jaanson Rapla- ja Harjumaal kandideerib? Kuuldavasti kahel põhjusel: et ta Pärnus kandideerivalt Rein Langilt hääli ära ei võtaks ja et samas saaks Ansip garanteerida tema Riigikokku sissevedamise ükskõik palju ka Jüri ise hääli koguks.

Teine põnev tegelane on Innar Mäesalu, keda tean ka isiklikult Concordia Ülikoolis õppimise ajast. Tegu on väidetavalt teise Ansipi iskliku lemmikuga, kes samuti nakatunud spordipisikust ja kellega Ansip väidetavalt nii mõnigi kord rattaga Tartust ämma juurde Võrru vurades on kohtunud ja aega veetnud.
Mäesalu, keda on varem pakutud nii Võru Maavanemaks ku ka Võru Linnapeaks, eripäraraks on tema perfektne inglise keele oskus tänu ameerika ülikooli lõpetamisele, samuti hea analüütiline võime, mida mees on enne poliitikasse tulekut praktiseerinud pikalt erinevatel maailma börsidel iseseisvalt mängides ja omale varandust kogudes. See pole tavaline mitte vaid Võrus vaid ka Toompeal. Mäesalu kasuks räägib ka tema kokkupuutumine reaalse eluga, seega pole ta ei poliitnohik ega ka karjerist nagu võib arvata mõnest tema kõrvalkandidaadist. Mäesalul pole ka kommunistliku tausta, kuid on siiski kunagise nõukogude miilitsakooli paberid – osales ta ka näiteks miilitsavormis Toompea kaitsmisel Interrinde võimuhaaramise päeval, seistes Savisaare seljataga!
Võib arvata, et Mäesalu Võru piirkonna esinumbriks seades tahtis Ansip talle sillutada teed suurde poliitikasse, kus mehelt loodetakse suuri tegusi.

Ja nüüd siis Kaja Kallas, Siimu tütar. Tubli naisjurist pidi isa ja onu Andruse pealekäimisel oma senisesse karjääri pausi tegema, sest Reformierakonnas nappis kenasid naiste nägusid! Ja see on valimistel oluline argument! Ja taas garanteeeris Ansip Kaja sissesaamise nii erakonna üldasetuse (21) kui ka piirkondliku asetuse (3) alusel. Ma pean Kaja toredaks neiuks, olles nooruses temega ka kokku puutunud lähemalt. Kindlasti pole ta loll, kuid siiski, mis on tema ambtsioonid poliitikas? Ka palga pärast pole selline valik realistlik. Siiski, Kaja Kallase ettepanek siseringis, hakata valmiste eel organiseerima noortele diskosid, jms, paneb uskuma, et neiu asja tõsiselt võtab! Ja küllap on temast ka Riigikogus rohkem kasu kui kulunud Maripuust, seda kindlasti!

Kõige selle taustal, kus Ansip tõstab oma lemmikuid Riigikokku, olgu siis põhjused ükskõik mille alusel kaalutletud, on kummaline, et Reformierakonnast kostavad hõiked, et Ansipil endal pole suurt aega valmiskampaaniaga tegeleda. Ei enda ega kollegide hüvanguks. Põhjuseks igal nädalavahetusel kusagil toimuvad suusamaratonid. Nojah, tubli mees, kes teab, mida elult tahab ja saada on!

Rene Toomse paljastab Kapo analüüsi nõrkused - super!

2010-12-29T04:53:00.000-08:00

Asjalik suht loogiline analüüs, mis tõstatas samad küsimused, mis tekkisid ka minul. Siiski, Postimees peaks sellise artikli puhul ka teatam, kas initsitiiv analüüsiks tuli veebiväljandelt või kelleltki teiselt, sest ei saa ju ka välistada, et Kapoga sõjaajalal enist luurajat on võtnud manipuleerida tsentristid...
Olgu kuidas on, on kommentaare lugedes tõsiselt kahju, et enamust Postimehe lugejaist ei huvita tõde, vaid ühe ninasarviku poomine. Ja nii oleme me jätkuvalt mängukannid, FSB, FBI ja Kapo käes..ise aga arvame, et teame kõike)) Oh püha lihtsameelsust!

Muide, juhin tähelepanu ka veel ühele suhtekorralduslikule asjaolule, nimelt E.Savisaare julgusele nõuda Kapolt suuremat avalikustamist. See ei viita mitte mehe nahaalsusele ja ülbusele nagu mõni on arvanud, vaid pigem enesekindlusele, mis saab pärineda vaid veendumusest, et kõnealuses asjas pole Kapol vajalikke fakte (olgu siis seeetõttu, et rahaküsimist erakonnale pole toimunud või seetõttu, et Savisaar teab täpselt, mida ja kus on räägitud-koputatud-lindistatud.) või siis asjaolust, et E.Savisaar on läinud hulluks ja teeb enne kinniminekut hullumeelseid ponnistusi, et veel mõni üksik viimane päev laval särada.... Viimast ma hetkel ei kipu uskuma.

Kuid teoreetiliselt on veel vähemalt üks võimalus: Jakunin ja FSB tegid teadlikult koostööd, ja meelitasid Kapo enda kannule, et saaks segases infost hiljem ise suuri kalu püüda. Ehk teisisõnu pole välistatud, et Savisaar paluski venkudelt abi ja aitas mingid lindistused läbi FSB Kaponi lohistada. Lindid ja koputused, mis midagi ei tõesta, kuid annavad ühiskonnas ja ka erakonnas võimaluse eristada lambad sikkudest ja pärast läbi märtrioreooli valimiste imet taasteha. Sest on ju ilmsele, et Jakunin pole Venmaal mingi tõsine presidendikandidaat, kelle nõrgestamisega peaks Kreml sellise intensiivsusega tegelema - pole ju vahet, kas ta saab 2 või 7% häältest!

Kas ma ise usun sellesse versiooni? Ei. (Mis siis seda versooni toetab ka minu kui vaid kunagi ammu ja vaid väga põgusalt luureorganite tööga tutvunud inimese veendumus, et nii Savisaar kui Jakunin teadsid asju ajades paremini kui keegi teine meist, et seintel on kõrvad ja et sellised rahajutte ei aeta mitte 5-6 inimesega üheagselt, vaid ikka üksnes kahekesi, pargis, lutikatevabas autos, vms kohas.)

Kuid olgem ausad, kui nüüd peaks paari kuuga selguma, et Savisaare vastu rohkem asitõendeid pole, raha pole erakonnale laekunud, Petrov on maksnud kirikule omast kasumist,jne, siis võib juhtuda küll, et lolliks jäävad hoopis ansiplased ja Savisaar saab lisaks venkudele hääli juurde ka eestlastelt. Näiteks minult))

Klandorf, Seppik ja ja Laanet reetsid Edgari?

2010-12-22T01:26:00.000-08:00

Savisaare Venemaalt rahaküsimise Kapo aruanne annab põhjust tõsiseks spekulatsiooniks, et Edgar on reedetud oma kauaegsete liitlaste poolt. Ja nii kummaline kui see ei tundu, tunduvad need reeturid olevat KGB ja eriteenistuste taustaga!

Tegelikult poleks siin midagi üllatavat, sest jutud Keskerakonna sisesest opositsioonist, kuhu kuuluvad ennekõike Seppik ja Klandorf, on liikunud ringi juba aastakese. Rääkisin sellest suvel isegi Sulev Vedlerile Ekspressist ja veel ehk kellelegi meediast.

On alust arvata, et opositsiooni võib vähemasti passiivselt kuuluda ka Vilja Savisaar, kes just need ülalmainitud mehed oma pulma kutsus. Olgu märgitud, et palju rohkem seal pulmas Edgari lähedasi ka polnud).

Põhjused võimu haaramiseks on arusaadavad, sest vanad ja kogenud olijad on mõistnud, et Edgariga eesotsas jäävad nad alatiseks Toompea võimust ilma. Kuid vähemaga pole ju mõtet rahulduda.

Tõenõoliselt mängiti kokku Reformierakonna ja Kapoga ning hakati otsima võimalusi Edgari liistule tõmbamiseks. Edgari „vabas looduses“ toimunud vestluseid Jakuniniga suure tõenäosusega siiski salvestada ei suudetud, sest sellisel juhul poleks praegust infosõda vaja, piisanuks lintide lekitamisest ja prokuratuuri kaudu süüdistuse esitamisest. Seega võib arvata, et nn aruannete aluseks on Seppiku või kellegi teise ülestähendatud koputused. Pole ju saladus, et Edgaril Seppiku ees saladusi polnud.

Polnud ime, et ka meediale andsid Reformierakondlased salamahti teada, et lekitajateks olid keskerakondlased ise (Anspi väitis sseda isegi kaamerte ees), nende hulgas Seppik. Küllap Seppik juba varsti julgeb seda ka ise tunnistada, ning tema hiljutine otsus Riigikokku enam mitte kandideerida võib vabalt olla seotud Edagri poolse Juudase paljastamisega, kus Ain-koputajale lihtsalt seda võimalust ei antud!

Kui nii, siis on praegused arengud puhtalt ennustatavad selle pealt, kas Edgar jääb rahulikuks ja jätkab koos praeguste liitlastega nn faktide nõudmist, mida aga kapol sellisel kujul esitada pole, kuna konspiraatorid telefonivestlustes tõenäoliselt suuri prohmakaid endale ei lubatud. Kui aga närvid, tervis või umbusk kõigi lähedaste vastu Edgarit alt peaks vedama, siis on võitjad teada. Nendeks on Reformierakond ja keskerakondlastest eriteeenistuse mehed!

Muide, seda spekulatsiooni toetavad ka hiljutised keskparteiga seotud eriteenistusmeeste poolt antud vihjed oma erakonnakaaslastele, kus on julgustatud inimesi jätkama parteis, kuna lähitulevikus võivad erakonna väljavaated sisemiselt muutuda, muutuda palju helgemaks. Sellistest vestlustest olen detailselt kuulnud kahelt eri keskerakondlaselt.

Täna aga, mil Kalle Laanet võttis meedias näiliselt riigimeheliku seisukoha ja nõudis Edgari tagasiastumist, kuid mis tähendab üheselt oma usaldussidemete lahtilõikamist Edgari ja tema pooldajatega, pole kahtlusti, et ka tema on siseopositsiooni ridades pingeid üleskruvida aitamas.

Reformierakonnal pole aga teha muud ja oodata, kuidas kesikud üksteist notivad ja sellega omale võim lähiajal igaveseks kindlustada. Tuletan meelde, et Ansip pole kunagi välistanud koostööd keskerakonnaga vaid üksnes Savisaarega. Kas ei näita ka see tema teadmiste pagasit ja julgust uskuda, et peagi on keskerakonnast võimalik taas rääkida ilma Edgar Savisaart mainimata!?

Tohhoh - Ansip jälestab rahaküsimist!

2010-12-21T00:43:00.000-08:00

On arusaadav, et kust tuleb raha, sealt võib tulla ka huvi meid valitseda. Või vähemasti mõjutada. Herr Ansip, riigimees nagu Taavi Teplenkovki, teab hästi, et iga senti, millega toetab Eesti sõltumatusepüüdlusi USA, tuleb emmata, Venemaalt pärinevat raha aga jälestada. Esimese näidete hulka kuulub Eesti meeste ennastsalgav võitlus kodumaa eest Iraagis ja Afganistaanis, teise hulka näiteks Vene õigeusu kiriku kerkimine.

Olgu Ansipi puhul pealegi tegu ilmselge silmamoondajaga, kes jätab väljaütlemata vaid vana tõe, et Ameerika vaenlased on ka Eesti vaenlased sel lihtsal põhjusel, et Ameerikalt hakkasime raha võtma varem, võiks teemat siiski edasi arendada. Näiteks ärimaailma suundudes.

Kujutagem ette, et suur vene firma, kelle seosed Kremli juhterakonnaga on ilmsed, hakkab investeerima Eestisse miljardeid eurosid. Ostab üles tööstusi ja kinnisvara. Noh nagu on tehtud seda mitmel pool maailmas (mäletan, et vist oli Gazprom üks suuremaid gaasitootjaid ka USAs), jne. Peagi saab Venemaast Eesti suurim välisinvestor ja nende firmadest meie „aasta ettevõtted“. Ja kujutage ette, läbi Eestisse registreeritud firmade toetatakse muuhulgas ka õigeusukiriku ehitamist ja makstakse ka näiteks kinni mõni Savisaare promoüritus. Nagu on suured Eesti riigifirmadki maksnud läbi aegade kinni eri parteide valmiskampaaniaid. Eesti Telekom näiteks Tunne Kelami kampaaniaid.

No öelge mulle palun, kus on sisuline erinevus Savisaare teo ja minu kirjeldatud teo vahel? Kas tõesti raha haiseb ühel juhul ja teisel juhul on kõik njammi!? No, kamon!

Majandust õppinud inimesed teavad, et rahal ei ole kodumaad, mis ei tähenda, et rahadega ei ostetaks huve, vaid pigem seda, et tänapäeval on idiootsus otsida raha kodumaad, sest hea soovi korral saab asju ju ka täiesti korrektselt korraldada.

Omavahel öeldes pole mul alust arvata, et Anspile see kõik uudisena tuleks, kuid ilmselgelt on alati kasulik ajada lihtrahvale mulli, mis müüb ja klikke toodab! Elagu!!!

Riigimehed“ pidi reformierakonna käsul lõpetama?

2010-12-19T10:33:00.000-08:00

Nagu kuulda, on tänane Riigimeeste sarja osa viimane. Tegelikult oli kõik otsustatud juba eelmisel korral, mil äsja karjääri alustanud minister ootamatult ja elukaugelt ametist taandati. Teame, et päriselus asjad nii lihtsalt ei käi, seega jääb õhku küsimus, miks sai uus, vaatajate ja kriitikute lemmikuks tõusnud seriaal ETVs ekraanil olla napid kaks kuud.

Kummaline on ka see, et sama seltskonna ehk õ-fraktsiooni poolt loodud teised poliitikaga seotud sarjad, nagu Erisaade, on eetris juba mitmendat hooaega, Riigimehed lõpetab aga just siis, kui ta on tõusnud reitingutega üheks tippsaateks Eesti telemaastikul.

Ei tahaks taaskord olla paranoiline, kuid kuidagi ei tundu loogiline, et selline lõpp juba alguses ette oli planeeritud. Seega: kui just keegi põhiosade näitlejaist pole suremas (pole kuulda olnud), sai tegu olla vaid ülemuste sekkumisega loomisprotsessi. Ülemused on aga teatavasti Reformierakonnale liigagi lähedal seisvad isikud. Ju siis leidis erakonna juhatus, et enne valimisi niivõrd staiiriliselt briliantset ja elulähedast sarja näidates võib erakonna maine langeda. Kahju, minu jaoks oli tegu ETV vaadatuima tootega!

Või oskab keegi pakkuda mõnda muud vähegi usutavat stsenaariumi?

Õigeksmõistetud, ühinegem!

2010-12-16T05:52:00.000-08:00

Mart Viistamme ja Simmo Saare hiljutine õigeksmõistmine pani mind taaskord mõtlema. Et kui palju see kohtuotsus neil meestel ka sisuliselt ühiskonda tagasi tulla lubab.

Mulle tundub, et ühiskonnas leviva juriidilise väärarusaama kohaselt pole inimene süüdi enne kui kohus on ta süüdi mõistnud. Tegelikus elus on aga igaüks, kelle suhtes mõni kriminaalasi algatatakse, juba „asjaga seotud“ ja süüdi. Olenemata sellest, kas kohtul õnnestub süüd tõestada või mitte. Viimasel juhul arvatakse, et advokaadid olid lihtsalt osavamad kui noored naisprokurörid.

See kõik võiks ju olla lõbus lugemine, kuid paraku on fakt see, et Eesti ühiskonnas, kus peaaegu kõik tunnevad kõiki, ei soovita avalikult teha koostööd isikutega, keda on kunagi kriminaalkorras menetletud. Mis siis, et õigeks mõistetud. See lähenemine on igati loogiline: miks riskida omaenda mainega kellegi teise pärast.

Nii jäävadki õigeksmõistetud üldjuhul isepäi ja nende võimalus tööd leida või avalikult kellegi „mitte menetletuga“lähemalt sõbrustada, on edaspidi kaduvväike. Kui ehk nime muutes jne. Aga tundub ju tobe ennast peita, kui oled mõistetud õigeks!

Õigeksmõistetud peaks Eestis looma oma mittetulundusühingu, klubi, kus arutleda võimaluste üle üksteisele toeks olla. Lollakana näiva idee ainus mõte oleks üheskoos oma häält kuuldavale tuua ja saata ühiskonnale selge sõnum: meid ei pea kartma, sest me pole kurjategijad! Riik seda meie eest ei tee, sest nende silmis oleme me lihtsalt „mahavisatud aeg ja raha“.

Kuigi kui järgi mõelda, võiks riigilt nõuda isegi mingit ühiskonnaga taaslepitamise programmi väljatöötamist. Sest iseasi on ühiskonda sobitada neid, kes on toime pannud kuriteo, hoopis teine asi aga neid, kes pole seda toime pannud, kuid peavad siiki elama sellise „taunitava tuntusega“.

Ma ei tea, kuidas on lood Mardil ja Simmol, kuid enda elust tean, et pärast kahtlustuse saamist ja selle avalikuks tulemist meedias kaotasin kolme aasta eest 99% oma klientidest ja tuttavatest. Isegi eksabikaasa võttis ruttu tagasi neiupõlvenime! Enamus neist, kellega käisin varem aastate jooksul läbi igapäevaselt, pole enam helistanud ega kirjutanud. Juba kolm aastat! Kui saadan kellegile ekirja, ükskõik kas vanale tuttavale või võõrale, siis suuremal osal juhtudest isegi ei vastata. Arvan selle põhjuseks googleldamisega kergesti välja tuleva negatiivse info. Lihtsalt ei taheta end siduda inimesega, kellel on kahtlane kuulsus.

Ometigi ei eksinud ma seaduste vastu. Mida kinnitasid ka kõik kohtutasandid. Ma ei keeldunud tunnistustest vaid vastasin küsimustele detailselt. Mul ei olnud kallist advokaati, vaid mind esindas määratud advokaat. Mind ei saanud süüdi mõista, kuna ma polnud eksinud seaduse vastu ei formaalselt ega sisuliselt. Aga keda see huvitab? Mitte kedagi! Usun, et samasugeseid kogemusi on Eestis sadu või isegi tuhandeid – inimesi, kes pole sooritanud kuritegusid, kuid kes ometigi kannatavad tõrjutuse all. Ei, ma ei nuta, ma saan hästi hakkama, kuid kahju on paljudest toredatest suhtest inimestega.

Inimesed, kes pole pidanud suhtlema politseiuurijate ja prokuröridega, ei tea, kuivõrd kitsarinnalised ja vaese maailmakäsitlusega inimestega on tegu. Majandusest ei taipa nad kindlasti midagi, kuid tundub, et ka juriidikast. Kõige vähem aga mõistavad nad inimlikkust. (toon näite: kui keegi kingib kellegile pudeli konjakit, siis peavad nad seda kohe äraostmiskatseks, mõistmata, et juba nõukaajal kingiti arstidele kommikarpe ja pudeleid seetõttu, et neid taheti tänada hea töö eest!)
Uurijate ja prokuröride ajud on kahjuks treenitud mõtlema vaid ühes suunas: märkamaks igal pool kuritegelikku soovi. Inimesi lahterdatakse näo järgi ja varasema kogemuse järgi. Eriti võikalt käitutakse nendega, kes julgelt vastu astuvad, mitte pea norus ei kooguta. Kusjuures – saades hiljem aru oma eksimusest, teevad nad kõik, et oma ohvreid vaikima panna, kinni panna. Tõestamaks kasvõi seda, et „kui me ei saa teda kinni selle asja eest, siis üks pätt on ta nagunii“! Ka minu süüdistaja oli pärast kohtus kaotamist advokaadile öelnud, et ta saab aru, et ta valis lihtsalt vale taktika)). Ja ta ei tundnud vähimaidki südamapiinu, et oli minu kohta kohtus korduvalt valetanud!

Just seepärast oleks põnev saada kokku sadakond õigeksmõistetut ja rääkida üksteisele oma lood ning planeerida ühistegevusi. Meie hulka võiks sobida ka väliseestlane Teet Härm, kes on pidanud vaatamata tõestamata süüle taluma Rootsis laibatükeldaja kuulsust. Paratamatult kipub olema nii, et kes teeb, sel juhtub. Ja sageli on just need inimesed, kes käinud läbi kohtulõugade ja proksihammaste vahelt, palju arukamad partnerid tulevikuks!

Welcome to the Club!

Vene foobiast kapofoobiani ehk hüvasti kaine mõistus!

2010-12-16T02:07:00.000-08:00

„Kuule, hoia tagasi, ära jumala pärast avalikult Venemaa saatkonnaga suhtle,“ nii hoitas mind üks hea sõber omal ajal. Tema hinnagul tähendaks see koheselt Kapo kõrgendatud huviorbiiti sattumist.

„Jäta ära, see ei vii kaugele,“ andis nõu teine hea tuttav, kui omal ajal venekeelset tasuta nädalalehte üritasin teha. Tema hinnangul satuksin ma kohe sellega Kapo huviorbiiti.

„Sa ära neid venelasi nii avalikult kaitse,“ hoitas mind üks kolleeg, kellega ühist äri ajasime. Ta kartis, et kui kapo saab teada, siis võidakse ka meie äri tuksi keerata.

„Sa ju juba said kaks korda matil vedeleda, kui sulle üritati selgeks teha, et ära tiku asjadesse, kus riigil on omad huvid,“ veenis mind ettevõetust loobuma üks endine poliitik ja erakonnarajaja, kui tahtsin alustada suuremas koguses vene turistide importimist Eestisse.

Nojah, sõbrad, tänan soovituste eest ja tean, et teie headel soovidel on ka tõepõhi all, kuid ma siiski leian, et mida rutem eesti venefoobiatest vabaneb, seda rutem meie riik õitsema hakkab. Miks nii? Sest poliitikas ei loe emotsioonid vaid oskus vastastikuseid huvisid mõlemapoolselt kasulikult ära kasutada. Kui seda aga ei tee, liigub rong endasi ilma sinuta. Nagu ka Soome on liikunud suhetes Venemaaga Eestil tervelt 50 aastat eest ära. Me võime küll kiruda Stalinit ja põlata Putinit, kuid me ei saa üle ega ümber, et läbisaamise taga meie suure idanaabriga on paljuski ka meie endi rikkused ootel.

„Ära ole nii loll, sa käid seal Venemaal ja ükskord lüüakse sind maha, venelane on salakaval ja reetlik,“ hoitab mind mu ema juba 10 aastat järgemööda.

Seni pole löödud, olen hoopis palju häid tuttavaid ja ka sõpru saanud, veidi rahagi teeninud ja kaotanud, kuid mis peamine – õppinud Venemaad võtma nagu ta on. Ilma foobiateta. Ja ka ilma illussioonideta.

NB! Leidsin internetist seda mõttekäiku illustreerima Lenini pildi ajast, kui ta veel Kapos töötas...

Savisaar, vastuluure ja venemeelsus ehk miks eestlased on nii lambad?!

2010-12-15T23:23:00.000-08:00

Taevane heldus, nüüd siis on koalitsioonipoliitikud meediasse lekitanud järjekordse Savisaare vastase pasa. Ja kahjuks tundub kommentaare lugedes, et see läheb ka mu kaasmaalasetele korda ja ajab neil kõvaks küll!

Tundes natuke nii vastuluure elu kui ka poliitiliste tagatubade mänge, tahaks rõhutada, et antud raport tõestab vaid ühte: vastuluure võiks laiali saata! Sest vaadelda ühe tipp-poliitiku avalikke meedias kajastatud käike ja võimalikke kontakte rahaküsimise teemal Vene Õigeusu kiriku valmisehitamiseks kui riigivastast tegevust, on mitte ainult lapsik vaid lausa nõdrameelne. Iseasi, et tegelikult ma ei usu, et raport nii meeleheitlik oli, kuid ilsmelt otsustas Ansip seda lugedes anda üksikud värvikamad detailid ajakirjanikele närida.

Ei, ma pole Savisaare fänn kui leian endiselt, et mis puudutab Venemaaga suhtlemist, on tegu ainsa Eestile kasu tuua püüdnud poliitikuga. Iseasi, et Ühtse Venemaa ridades sosistatakse juba ammu, et Putin on andnud käsu Savisaar allvett saata, kuna viimane olla hallil ajal kui Putin veel Sobtsaki juhtitud Peterburi linnavalitsuses töötas, tulevasse vene riigijuhti väga üleolevalt suhtunud.

Ma olen kindel, et Savisaar pole ega saa ka kungi olla vene agent ja just seetõttu ei jõuta ka kunagi mingi kahtlustuseni! Ainult lekitatakse suurt muljet loovaid vastuolulisi nüansse! Ennekõike ei saa Savisaar olla Venemaa mõjuisik juba sel põhjusel, et teda ei usalda Venemaa juhtpartei ega ka luure. Ja põhjus taaskord imelihtne: ta on pidevalt luubi all ja ajab asju avalikult. Ükski luure sellise inimesega tõsiselt ei mängiks.

Palju-palju tõenäolisem on, et kui Venemaa kellegagi Eesti tipp-poiitikutest nn agendikoostööd teeb, siis tuleb neid inimesi otsida IRLi ridadest. Mart Laar näiteks on vene äriringkondades tuntud hoopis teistsuguse isikuna kui eestlased teda teavad: koostööalti, venesõbraliku, ratsionaalse ja vene rahadele maiana! Kuid ka siin ei tohiks teha kergemeelseid järeldusi.

Mis puudutab aga raha küsimist, siis siin pole ega saa olla midagi kriminaalset, sest ameerikalt küsivad meie riigijuhid raha juba paarkümmned aastat ja teostavad vastutasuks ka päris edukalt ameerika propagandat Eestis. Nagu siseringis põhjendatakse: Eestil oli 90ndatel valida vaid Venemaa või USA vahel, sõltumatuna poleks meil olnud tulevikku. Kuid valides ühe, oled automaatelt valinud teise vaenamise. Mitte ratsionaalsetel ettekäänetal vaid seetõttu, et nüüd dikteerib meie välispoliitilise käitumise juba Washington ja Kentmanni tänav mitte aga Eesti välisministeerium.

Muide, ka mina olen Venemaalt raha küsida üritanud ja üritan edaspidigi, sest leian, et siinse vene elanikonna toeks tehtav on nende sugulusriigi poolt liiga tagasihoidlik. Samuti võiks Venemaa saatkond olla Eestis sama suurelt pildil kui USA saatkond, toetada lastekodusid, viia läbi iluduskonkursse, jne. Ühesõnaga võiks vene propaganda Eestis olla vähemasti sama hoogne kui USA oma. Küll see aeg ka tuleb, sest Venemaa on oma propagandas liikumas avatuse poole. Kas selleks raha küsimine on kuritegu või riigivastane tegu? Ei, sest tegemist ei ole Eestile vaenuliku riigiga vaid üksnes riigiga, keda Eestis armastatakse näidata vanade aegade ja haavade õigustamiseks vaenlasena. Tegelikkuses on tänane Venemaa samasugune maaimajõud nagu USA või EL, kellega teevad avalikult koostööd kõik maaima juhid peale Eesti võimukoalitsiooni.

Sellest pole raske tuletada, et käesoleval juhul kuulub Savisaar pigem samasse paati Obama ja Merkeliga. Kusjuures olles ainus Eestis, kes seda ka avalikult teeb.

Ma ei saa aru, miks küll on mu kaasmaaalased nii lambad, ja lasevad täielikel udujuttudel enda kõrva kõditada? Kas tõesti oleme lihtsalt nii väiklane rahvas, et kardame Savisaare suurt populaarsust vene valijate seas? Tean, et Reformierakond ja ka IRL on teinud viimastel aastatel suuri jõupingutusi, et saada ka Eesti vene ringkondades populaarseks, kuid Savisaare edumaa on neid tagasi kohutanud. Nüüd loodavad nad vaid vana pahmaka ninasarviku õõnestamisele, sest muu ei paista enam aitavat.....

Ja ma olen kindel, et ka selline peidetud argumentidega poriloopimine suurt edu ei taga, sest vene valija jaoks on sõnum pigem positiivne, need eestlased aga, keda Savisaare Venemaa koostöö juba varem kohutanud on, pole tema poolt häält andnud ka eelnevalt.

Tõnu Samuelil on reklaamifoobia!!!

2010-12-15T13:11:00.000-08:00

Pealtnägija saade, millest üldiselt lugu pean, lõbustas mind täna tublisti. Samas tõstatas ka tõsise küsimuse: kas nn spämmimine on okei kommunikatsioonivahend või mitte. Igatahes selgus tublis telereportaazis, et itimees Tõnu Samuel peab firmade poolt eraisikute ja ettevõtete meiliaadressil saadatevat nn meiliturundust millekski nii jubedaks, et võitleb selle vastu suure osa oma ajast siin päikese all.

Jah, olen minagi märganud, et minu ümber on inimesi, kes ei kannata reklaami silmaotsastki. Kord tegi sellest Facebookis vihast juttu ka mu hea tuttav Peeter Koppel, keda minu arust huumorisoon poleks tohtinud maha jätta! Reklaam ja otsepost - on need kui pidalitõbi! Nagu tõdes tubli ja püüdlik, kuid ilmselt ilma suurema ajupagasita Pealtnägija naisreporter Kadi, on argument, et inimesed pole ühte või teist reklaami oma postkasti tellinud, piisavat tugev selleks, et väita nagu tegeleks nende reklaamsõnumite saatjad millegi keelatuga!

Andke andeks, kuid me kõik viibime oma teadlikust päevast sadade tuhandete ja miljonite reklaamide keskel, millest üldjuhul mitte ükski pole meie teel meie soovi või nõusoleku tõttu. See on tavaline turundusmaailm. Kui keegi arvab, et tema firma postkast või emaili postkast on sedavõrd püha ja puutumatu, et sinna midagi saata ei tohi, siis peaks see inimene pigem loobuma arvitikasutusest ja kolima metsa puu otsa. Ma ei tea, mis moodi teeb Tõnu Samuel oma ostuotsuseid, kuid mina ja umbes mõni miljard inimest siin maamunal teeb otsuseid justnimelt reklaami mõjul.

Arvata, et firmad peaks oma reklaamis loobuma võimalusest tegeleda otsepostitusega või tegema seda vaid oma püsiklietidele, kes on selleks eelneva nõusoleku andnud, on isegi nõusolekuturunduse korüfeede jaoks ilmselge liialdus. Sest reklaami eesmärk on üllatada, tõmmata tähelepanu seal, kus sa seda ei ootaks, kuid kus sa ka kaitseasendis poleks. Mitte keegi ei käse Samuelil neid tundmatutelt adressaatidelt saabunud emaile lahti teha kui just uudishimu tagant ei torgi. Kuid firmadele on see üks odavamaid võimalusi oma tooteid müüa ja raha teenida. Müükakse neid aga ju mitte neile, keda see ei huvita, vaid ikka neile, kellel võiks olla antud kauba või teenuse vastu huvi. Ja uskuge, selleks, et saada teada, keda reklaam huvitab, tuleb pommitada ka neid, kellele see otseselt suunatud pole või kes sellest lihtsalt ei huvitu)))

Mina isklikult armastan reklaami. Igasugust. Ja ma tean, et erinen sellepoolest enamusest eestlastest ja sarnanen rohekm venelaste ja ameeriklastega. Mulle meeldib reklaam kahel põhjusel: professinaalsel (et näha, kuidas on suudetud oluline müügisõnum peita mõnesse sõnasse, pilti või lausesse) ja tarbimise (et saada ka ise midagi odavamalt, näha midagi uut, jne) põhjusel. Ei, ma ei ava kaugeltki iga spämmi, kuid kui ikka minu poole jõudmiseks on vaeva nähtud, minu nimi üles leitud või pakub mulle huvi subjectis olev tekst, siis avan selle meeleldi. Muide, ka telekast vaatan reklaame suurema huviga kui igavaid jutusaateid. Miks? Ilmselt on siingi põhjus kontsentreeritud sõnumi suuremas mõjus kui laialivalguvas ibas, kus peab pointi tikutulega taga otsima.

Tõnu Samuelile soovitan tänada Kõigekõrgemat, et Eestis pole veel levinud telefonimüük, ukselt-uksele müük, jne, sest see on ikka palju tüütum kui meilipostkasti sulpsatav pealkiri, mida diliitida on sekundi murdosa küsimus!

Kui aga arendada Tõnu Samueli ja pealtnägijast Kadi Jaanissoo mõttekäiku edasi, võiks ka möönda, et ilma spetsiaalse tellimuseta ei tohiks ma ka tänaval astuda ligi mõnele kenale neiule ja pärida tema huvi kohta tutvuda või restorani minna! Püha teavas, kuid nii saab ju leida omale pruuti, naist, tüdruksõpra või voodikaaslast palju kiiremini ja tõhusamalt kui internetis lollide ja koledatega lobisedes!!!!

Mulle tundub, et reklaamifoobija on ikka vist tõsine haigus, mida põdevad küll ainult põhjamaa külmad rahvad, kus tutvuste sõlmimine võõrastega on tabum teema kui ihuüksi toanurgas häbelikult masturbeerimine. Jõudu sulle, Tõnu!

Viisitamme õiguse hind võrdub 10 päästja aastapalgaga

2010-12-14T06:39:00.000-08:00

Nüüd siis jõudis ka lugupeetud kohus keerulises Pärnu linna eksjuhtide protsessis sinnamaale, kuhu olid jõudnud kõik kaasust lugenud mõtlevad inimsed juba vähemalt aasta eest: kus ikka süüd pole, seal ei kannata ka süüdi lavastada.

Laseme muidugi prokuratuuril asja riigikohtusse edasi kaevata, kuid seniks kuni kehtib täna väljakuulutatud õigeksmõistev otsus, tuleks möönda, et Mart Viisitamme ja Simmo Saare advokaatidele Glikmanile ja Pilvele riigi kukrust makstav ca miljon krooni olnuks otstarbekam kulutada meie ületundidest ja rahanappusest nõrkenud tublidele päästetöötajatele. Tervelt kümme inimest saanuks täispalga või sada inimest tubli preemia.

Nüüd aga jääb kõigile mulje, et koledasti poliitilise tellimuse järgi haisenud kohtusaaga, mille taga seisid kesikute vihkajad, oli algusest peale määratud vaid energiliste noorpoliitikute nime diskrediteerima ja seda kõike maksumaksja higi ja vaevaga kogutud raha eest. Häbi võiks ju kellelgi olla....

Siiri Sisask nutab, rikkad aga naudivad elu Eestis!

2010-12-14T04:07:00.000-08:00

Siiri, Sa kirjutasid nukra artikli. Olen nõus, et põhimõtteliselt on kahjuks tõesti nii, et riik oma kohustusi kodanike ees ei täida või täidab valikuliselt, inimene peab aga oma kohust maksumaksjana ja seadusekuulekana täitma igal hetkel...kahjuks pole võimalik ühe partneri tegematajätmist tasarveldeda teise poole poolt.

Kuid teisalt vaadates on ka selge, et riik elab üle oma võimete isegi Eestis. Isegi IMF soovitab tõsta makse, Ansip on aga kategooriliselt vastu. Kuidas siis hangib riik raha, millega täita oma kohustusi elanike ees? Ei hangigi, selles ongi küsimus. Lumehankged räägivad enda eest. Me võime nutta või naerda, kuid tõde on selles, et senini maksustamata luksuskaubad, kehtestamata astmeline tulumaks, jne on eestist teinud riigi, kus rikkal on hea elada (maksab ise kiirema arstiteenuse eest ja lükkab oma enda dziibiga tänava lahti), kuid vaene ja keskmik (80%) on pidevalt hädas neile õigusega kuuluva kättesaamisega.

Selline poliitika on rahvuse kestmise ja õitsemise seisukohalt lühinägelik kuid lühiajaliselt muidugi teatud huvigrupile äratasuv.

Hiljuti käisin tasuliselt terviseuuringutel riigile kuuluvas haiglas, tasuliselt seetõttu, et ei tahtnud oodata pool aastat ja lasta ennast siis mõttetult jooksutada. 2000 krooniga sain hakkama 5 päevaga, kusjuures jõudsin käia 5 erialaarsti juures, anda teste, jne. Oli kummastav, et mitmed õed ja arstid koogutasid, nagu ma oleks mingi püha lehm...vabandati ette ja taha, et "mina kui tasuline, ega ma ei pahanda, kui pean 2 minutit ootama."kusjuures igal pool võeti ette eelisjärjekorras, jne. See oli küll meeldiv, kuid samas jube kogemus, sest selliselt toimiv riik ei pole meie kellegi unistus....

Elu on palverännak, kus viimastest saavad esimesed!

2010-12-11T01:50:00.001-08:00

Õues on tõeliselt superilus talv! Sel aastal kipub suusakilomeetreid kogunema ilmselt veelgi rohkem kui mullu, vähemasti esimesed sada peaks selle nädalavahetusega kokku saama! Oleks rohkem aega, sõidaks tihemini, sest parimat stressimaandajat kui lumine mets ja suusatamine pole ma enda jaks veel leidnud!

Täna hommikul jäi mulle juhuslikult silma üks ilus mõte kelleltki reikiõpetajalt Kreet Rosinalt, kes väidab, et kogu meie elu on palverännak, kust mõned elukiusatuste tõttu eksiteele kalduvad. Olgu tegu hinduistliku, budistiku või kristliku mõttekatkega, igal juhul kirjutan sellele kahe käega alla!!

Omalt poolt lisaksin vana mõtte, mida olen endas kandnud suurema osa teadlikust elust: nimelt tundub mulle, et igaviku Jumala jaoks üsna ükskõik, kes, kui rikkalt elab, millist ametit peab ehk kõik see, mis on tänapäeva maailmas esmaoluline. Tundub, et Jumalale on palju tähstam meie iseloomu, moraalsuse ja temale kuuletuvuse kasvatamine läbi erinevate eluolukordade ja –takistuste, ja just nende personaalsete õppetundide läbimine saab määravaks sel päeval kui siit ilmast lahkume. Tegelikult saab see muidugi oluliseks ka juba palju varem).

Seega igavikku silmas pidades ei ole elu mitte üks pikk ühiskondlik positsiooniredel, kus pidevalt edasi kõrgemale pressida vaid tegelikult on igaühel meil meie enda isiklik eluredel, mis on teistega paralleelne. Ning võib arvata, et kui keskmiselt on samas vanuses inimesed oma paralleelseid eluredeleid pidi ronides ja õppetunde omandades umbes sama kaugel positsioonile, tuntusele ja rahakotile vaatamata, siis ilmselt võib ka palju tundmatuid koduperenaisi, elektrikuid, talunikke, õpetajaid, jt, olla oma paralleeli pidi ka tublisti ees paljudest prominentidest, kirikuõpetajatest, presidentidest ja miljardäridest.

Kuid mis on siis need redelipulgad, mille alusel hindab meie arengut ja edenemist igaviku Jumal? Tahaks uskuda, et selleks on needsama teada-tuntud asjad, mida me isegi enda ümbert tikutulega taga otsime: pikk meel, armastus, ausus, vihapidamisest loobumine, omakasust loobumine, sõbralikkus, külalislahkus, sõnapidamine, jne, jne. Nagu ka piibis on korduvalt meile meelde tuletatud jumalariigi põhimõtteid, kus paljudes viimastest, keda me sageli endi kõrval ei pea kellekski, sest nad pole edukad, saavad ühel päeval esimesed ja meist, kes me endi populaarsust ja edukust naudime, võivad saada sootuks viimased.

Usun, et just seepärast ongi meie elu palverännak, et nende õppetundide edukaks läbimiseks on vaja olla kontsentreeritud ja otsida oma teekonnal elukiusatuste seljatamiseks jõudu palvetest!

Kui sõltumatu on ERR ehk miks vaadata propagandakanalit?

2010-12-08T07:12:00.000-08:00

Vahur Kersna on tuntud ETV sõimaja. Teda häirib toodetud saatete kvaliteet, igav formaat ja kehvapoolsed tegijad. Olen kogu aeg arvanud, et eks Kersna-poiss ikka pingutab ka jutuga üle, nii hullult perses need asjad seal majas ju ka olla ei saa. Aga nagu selgub, saavad ikka küll! Kuid Kersna eksib ühes – tegu pole mitte igavapoolse soliidusega, mida ETV viljeleb, vaid sagedase vaimse prostitueerimise tulemusel impotsentsuseni jõudmisega.

Mu hea sõber juhtis hiljuti mu tähelepanu Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel asetsevale infole sihtotstarbeliste projektitoetuste kohta. Sealt vaatas mulle vastu mitte just eriti üllatav kuid siiski mõtlemapanev info.

Nimelt selgus, et ERR ei tee oma saadetes tavapärast ajakirjandust, vaid laseb oma saated vähemalt osaliselt kinni maksta sponsoritel. Kaitseväe peastaap on rahastanud Ringvaate filmigrupi hiljutist sõitu Afganistaani, Eesti Pank, Põhjamaaade Ministrite Nõukogu ja EAS toetavad saadet Kapital, Terevisiooni töötajate klipitootmise eelarvesse lisavad tubli süsti Maanteaamet, Sotsiaalministeerium, Majandusministeeerium ja Keskkonnaministeerium. Saadet Tööostija on ligi 750 000 krooniga läbi oma firma toetanud näiteks suhtekorraldusspetsialist Hannes Hamburg, kes sai osa sellest rahast tõenäoliselt töötukassalt või Euroopa sotsiaalfonist, jne, jne jne.

Ja enam ma ei imesta, miks need saated kohati nii igavad ja justkui otsitud teemadega on!

Iseenesest pole ju midagi taunitavat selles, et saateid raha eest tehakse. Isegi kui enamus saated nii tehakse. Kuid kahjuks paneb see vähemasti minul sügavalt kukalt kratsima, sest arusaaavalt pole siis neis saadetes loota ajakirjanduslikku erapoolikust, vaid pigem kellegile või millegile promo tegemist. Ma ei imestaks, kui Afganistaani saade sai üldse alguse USA saatkonnast, kes toetas Kaitseministeeriumi ja see omakorda peastaapi, et viimane saaks teha ETVs promosaate üllatest eesti meestest kaunis Afganistaani kõrbes, kus nagu mäletame polnud jutuks ükski probleem, vaid kõik mehed nagu iseenesest kiitsid olusid ja tööd! Elu nagu paradiisis!

Kui see pole propaganda, siis mis üldse on propaganda? Tekib küsimus, milleks siis veel vaja ETVd riigi eelarvest rahastada kui saab promosaadete eest niigi nutsu. Olgu, kirjutagu siis vähemasti saate alguses hoiatus: selle saate eest on maksnud peastaap või keskkonnaministeerum, seega saates käsitletakse nende organisatsioonide vaateid. Aga ei, vaatajale jäetakse mulje sõltumatust ajakirjandustööst. Ma ei räägi üldse põhimõttest, et ERR ei tohiks reklaamiraha vastu võtta, kuid nagu näeme teeb seda sponsorluse ja sihtotstabeliste annatuste näol sellegi poolest ja väga edukalt.

Sõbrad, nii ei sobi kohe mitte.

Tulles tagasi Vahur Kersna arvamusavalduste juurde, saan ma nüüd imehästi aru, kuhu on kont maetud! Mitte et ei osataks teha häid saateid, vaid ollakse lihtsalt harjunud vaimse prostituudi tööga ja kui vaja oma vaatajat tõeliselt rahuldada, ollakse selleks juba piisavalt täissöönud ja tülpinud, et midagi säravat varrukast tõmmata ja eetrisse paisata!

Eesti võiks pakkuda Julian Assange-le varjupaika

2010-12-06T10:57:00.000-08:00

On halenaljakas, et mitte öelda õudne, et üks ajakirjandust praktiseeriv mees on maailma enamuses riikides tagaotsitav, kuna julgeb tuua päevavalgele salajase. Isegi Shveits reetis ta.

Mäletan oma ammusest ajakirjanikuelust, et tavapärane treeningküsimus noorele ajakirjanikule oli selline: kui sa oled kellegi olulise iskiku (näiteks peaministri) kabinetis ja sa tead, et tema sahtlis võib olla dokument, mille paljastamine aitaks ära hoida katastroofi, siis kas sul on ajakirjanikuna õigust selle olulise isiku hetkelist kabinetist väljumist ära kasutada tema sahtlites sorimiseks. Õige vastus, mida ajakirjanikele üle maailma õpetatakse, kõlas nii: põhimõtteliselt seda õigust pole, kuid kui on ikkagi teada, et see nn seaduserikkumine aitab kaasa inimkonna pääsemisele katastroofist, vms, siis on on ajakirjanik õigustatud reegleid rikkuma.

Nüüd vaadelgem Wikileaksi tegevust: ilmselt ei saa seda siiski päriselt klassifitseerida maailma katastroofi eest hoiatamiseks, kuid oma algelised sammud sellel teel on Wikileaks kindlasti teinud. Iseasi on see, et ega me ei tea, et seda infot oleks Wikileaks kusagilt hankinud ebaseaduslikult. Kui aga see info on talle toodud, ükskõik kelle poolt või mis kaalutlustel, siis on ajakirjaniku püha kohus sellest ka lugejale teada anda!!

Paraku elab ja ilmitseb kaasaegne maailm just saladustel. Molotov-Ribbentropi salaprotokollid olid vaid üks sellistest salajastest kokkulepetest suurriikide vahel, mis mõjutasid sadade miljonite inimeste saatust mitmeks põlvkonnaks. Olnuks tol ajal Wikileaks.....

Kaasajal tehakse riikide, poliitikute, jt vahel salakokkuleppeid kogu aeg ja seda nimetatakse diplomaatiaks. Kuid kahjuks nagu ka MRP puhul, käib seegi üle elanike peade ja neile udu puhudes. Meile lähemad näited on Estonia laeval toimunud relvavedu või näiteks USA salavangide laagrid Euroopas.

Ma oleks saja käega poolt, et Eesti astuks välja oma mentori ja bossi mr USA varjust ja saaks maailmakuulsaks ning pääseks kõigi lihtsate inimeste hinge sellega, et pakuks varjupaika Julian Assangele ja miks mitte ka Wikileaksile. Eestis võiks pigem olla Wikileaksi peakontor kui NATO küberkaitse peakontor! Uskuge, see tooks Eestile palju sõpru!

Kuid kahtelmata ei tehta seda ei meil ega mujal. Kõik siin ilmas sõltub USAst. Üha enam isegi Venemaal. Kahjuks. Ja raske on leida ebademokraatilikumat riiki kui USA, seda õpetatati mulle juba Concordia ülikoolis USA professorite poolt! Kuidas nii? Vaadake ja mõelge parem ise.

Sageli püüatakse mulle rääkida, et tegelikult ju on iga riik hea ja USA on kõige parem ja ausam riik, aga võta näpust minu kogemused räägivad siiski muust. Kes usaldab riiki , eriti selle eriteenistusi, võib ennast pidada idioodiks. Toon õpetliku näite meie endi kallilt Maarjamaalt.

2007 aastal pronksmäsu ajal sain ka mina politseilt kõvasti peksa ja alandada. Olen sellest ka kirjutanud meedias. Asja tuum oli selles, et teiste hulgas peksti ja alandati mind Kapo maja ees Tõnismäel paari tunni vältel eesti mees- ja naispolitseinike poolt. Kui andsin pärast sündmusi asja arutada politsei sisekontrollile, siis muuhulgas palus sisekontroll Kapolt turvalintide salvestusi tollest ööst. Kapo ametlik vastus oli, et neid salvestusi pole säilinud! Põnev, eksju! Asi võinuks ju ehk nii ka jääda, kuid hiljuti sain tuttavaks ühe isikuga, kelle sõber töötab Kapos arvutiasjatundjana ja oli neil öödel just ametis erinevate lindistuste tegemisega, jne. Tollelt uuelt tuttavalt kuulsin, et kõik salvestused on säilinud ja ta olla neid ka isegi näinud ja ku ma tahaks, siis saaks ehk ka mulle näidata...... Aga ma ei tahtnud enam, sest olin 11 000 krooni näol juba oma õiguse kätte saanud ja ei pidanud enam vajalikuks ennast ega seda tuttavat selle valelike ajusantide organisatsiooniga kokku viia. Nii ma siis ei saagi väita, et tean surmkindlalt, et kapo valetas ka politsei sisekontrollile, kuid olen üsna kindel, et minu uuel tuttval oli palju vähem põhjust mulle valetada kui kaitsepolitseil.

Just selliste lugude väljatoomiseks vajame Wikileaksi!!

Kes on tegelik EV president?

2010-11-29T05:08:00.000-08:00

Meile kõigile on tuttav retooriline küsimus, kes on Venemaa tegelik president. Mõistagi on selleks V.Putin, mis siis, et kõigest peaministri ülesannetes.
Kuid palju vähem on arutletud selle üle, kes on Eesti tegelik president. Meediakajastuste järgi pole kahtlustki, et selleks on Evelin Ilves, tõsi, koduperenaise ülesannetes.

Evelin figureerib meedias sada korda rohkem kui tema kõhnunud (loe: tervislikult kõhnaks näljutatud) mees. Asi polekski nii hull, kui Evelin ainult moodi viljeleks, viiulit harjutaks, rulluiskudel võistleks, koolitoidu menüüsid kavandaks, jms kui ka tema mees..andke andeks, mis ta nimi oligi....Toomas, ka vahest midagi sisukat välja ütleks.

Aga võta näpust, mitte ainult, et Evku kõike teeks ja jõuaks, paraku pärinevad ka ainsad presidendiväärilised mõistlikud ideed ja algatused temalt. Ja ühes võib olla kindel: need proua algatused on ka tegelikult tema omad, presidendi omad pärinevad aga ilmselgelt tema meeskonna, olgu siis teise Toomase või mõne muu kantseleitöötaja ideedepagasist. Ah, jaa, äsja oli tast taas kuulda, kui härra kuulutas välja riigikogu valimised)).

Minule isiklikult tundub, et järgmisel korral poleks mõtet presidenti enam soo järgi valida. Võiks valida energiahulka, ideede rohkuse ja tegutsemisvisaduse järgi. Ja kui ta nimi on koalitsioonis kokkulepitud olema Ilves, siis olgu eesnimeks vähemasti Evelin.

Toidupank on suur mull, kahjuks ei enamat!

2010-11-29T02:39:00.000-08:00

Eestis on tuhandeid nälgivaid inmesi, kes vajavad igapäevast abi ja meil on see võimalus neid toita, kui asetame kauplustes asuvatesse kogumispurkidesse mõne ülejääva sendi.... – umbes nii kõlab Toidupanga reklaam kauplustes. Sponsorid on Rimi, G4S, jne. Südamlik. Just selle aktsiooni ellukutsumise eest nimetas Laine Jänes Eesti aasta kodanikuks mündikogumiskampaania käivitaja hollandlane Pieter Boerefijni. Geniaalne! Ilma irooniata!

Tahtmata kuidagi kritiseerida ilusat algatust, julgeksin aga tõstatada siiski küsimuse selle ettevõtmise tulemuslikkuse kohta. Pieter ise märkis Terevisioonis, et kogusmipurke on üle eesti mõnikümmend, ja seni pole olnud põhjust mitte ühtegi neist tühjendada))).

Arvestades tavaeestlase ihnsust ja seda, et tõepoolest on abivajajaid rohkem kui selle pakkujaid, siis võib eeldada, et iga kolmeliitrisesse purki koguneb ca 1000 krooni umbes poole aastaga. Üle Eesti kogutakse siis kokku ca 20-40 000 krooni. Ilus. Aga seda on siiski vaid umbes sama palju kui ühe ETV poliitikasaate helistajate poolt rahvusringhäälingule ja telefonioperaatorile makstav summa, kus hääletatakse nädalast nädalasse teemal a’la “kas poliitikud on tolvanid või päris totud”.

Kui nüüd kujutada ette, kuidas seda mõndakümmet tuhandet mitmele tuhandele nälgivale inimesele jagatakse ja igaüks saab aastas ca 10 krooni lisaks, sest ülejäänu neelab jagamiskulu, saame aru, et tegu pole just kõige läbimõelduma projektiga.

Tekib küsimus, millest selline suur kära ja au, kui tegu pole ju veel ollagi? Minu teada kogutakse kaubanduskeskustes juba aastaid kodututele kassidele raha ja need summad on samas suurusjärgus……

Eesti vajab oma Wikileaksi!

2010-11-29T02:11:00.000-08:00

Jah, ma olen veendunud, et ameeriklaste poolt tagaotsitav Wikileaksi asutaja on väärt Nobeli rahupreemiat. Just seetõttu, et ta aitab tõmmata võltsdiplomaatia katte maailma välispoliitika asjajamiselt. Vangilaagrid, demokraatia naeruvääristamine, teiste riikide ja isikute alavääristamine ja sildistamine - see kõik on tänapäeval avalikult tabu, mille eest igaüks meist võiks saada karistada, kuid salajastes võimukoridorides on see endiselt igapäevane domineeriv praktika. Ne poimannoi, ne vor, ütleb vana vene kõnekäänd!

Kui kiskuda maha salastatuse müürid, sunnib see osasid ametnikke tagasi astuma ja hävitab nii mõnegi poliitiku karjääri. Kuid tulemuseks võiks olla uutel, senisest delikaatsematel alustel toimiv välispoliitika. Maailm muutub tänu Wikileaksile kindlasti kokkuvõttes turvalisemaks paigaks, sest väheneb tõenäosus, et keegi su „sõpadest“ on su selja taga sulle sõja kuulutanud võib tegeleb sihikindlalt õõnestustustööga. Olnuks meil juba 1940 aastal Wikileaks, mis avanuks MRP tagamaid, olnuks ehk ka meie riigi okupatsiooni kulg teist nägu.

Ka Eesti vajab oma Wikileaksi. Kahjuks on aga kapo teinud kõik, et innod-irjad, madissonid jt potentsiaalsed lekitajad ühiskonnas naeruvääristada ja ellimineerida. Sest ka meie ühiskonnas on palju räpast, ilgeid kokkuleppeid ja lihtkodanikke võimule ohvrikstoovaid otsuseid. Seega peaks ka meie oma wikileaks asuma Eestist väljaspool, tegema vajadusel kasvõi koostööd mõne teise riigi luurega. Ainult nii on võimalik inetusi päevavalgele kiskuda.

Kas see tõepoolest oleks ohtlik Eesti julgeolekule nagu armastavad enda kohta rääkida praegu pange uppunud jänkid? Ei, see on ohtlik ainult nendele inimestele, kes on võtnud vastu inimsusevastaseid või ebademokraatlikke otsuseid. Ma näiteks loeks sealt huviga, kuidas Paet ja Ansip raporteerivad USA valitsusele, et "Gruusia suunal hoiame kurssi, nii nagu kästud" ja "Abhaaslasi peame vankumatu järjekindlusega maskeerunud venelasteks", sest nii soovitab USA julgeolek ja Briti salaluure topeltagent Kross.

Kes oleks see mees või naine, kes sooviks kandideerida järgmise aasta Eesti aukodaniku tiitlile, aidates lekitada valitsuse, koalitsiooniparteide, kapo, kripo jt salastatud paturegistreid?!

Parteide rahastamise petujutud

2010-11-24T22:21:00.000-08:00

Taas kord hakkas mulle silma kaks üsna samasugust olemuselt silmakirjalikku seadusenõuet. Üks neist on prostitutsiooni vahendamine, teine erakondade ja valimiste rahastamine.

Rääkides kõigepealt aktuaalsemal teemal, ehk valimiste ja erakondade rahastamisest, tahtis mul eile ETV Foorumit vaadates vahepeal nutt ja siis jälle valju naer peale tulla. Tule taevas appi, suurte erakondade liidrid arutavad tõsiste nägudega, kuidas peaks kontrollima nende endi parteide rahastamist! Püüdes ühiskonnale jätta mulje tõsisest murest, püütakse alla suruda sisemist irooniat ja unustatakse hetkeks praktika.

Aga mis on praktika? Lühidalt öeldes: kui ma jään hätta mõne poliitikuga kohtumises, sest minu rikutud nimi peletab neid eemale, siis piisab mul vaid teada mõnda partei rahastajat ja pärast tema telefonikõnet saan ma kandikul kõik vajalikud kohtumised!

Sõbrad, oleks ehk ebatäpne öelda, et kõigi suuremate Eesti erakondade taga seisab sponsoreid, kes ostavad teatud seadusemuudatusi, riigikogu komisjonide seisukohti, mõne olulise protsessi käimalükkamist, vms. Ebatäpne on see väide selles mõttes, et minu hinnagul on selliste sponsorite hulk 20-40% kogu parteide erasektori poolsest rahastamisest. Seda on tehtud terve iseseisvuse aja ja tehakse edasi.

Sageli toimuvad sellised diilid pareteijuhtide ja ärimeeste salajaste kohtumiste tulemusena. Näiteid pole minu eriala tõttu siin nimetada paslik aga arvan isklikult teadvat mitmekümnest sellisest diilist. Kui võtta kokku kõik eesti suhtekorraldusfirmad, siis usun, et meie ühises andmepangas on sadu selliseid diile, kus aastate jooksul on vahendatud poliitikutele kokku sadu miljoneid kroone. Kusjuures mitte ükski põhimõte pole rahvalegendide kohaselt seganud Mart Laaril sõlmida kokkuleppeid vene päritolu sponsorite ega Edgar Savisaarel kauboikapitalismi viljelevate ettevõtetega. Kui mängus raha, siis ei loe muud reeglid ja oleks naiivne arvata, et ükskõik milline seadus annaks võimaluse selliseid varjatud rahastamisi paljastada. Isegi aravõitu ja värisevate kätega Priit Toobal suudab asjad pika pealekäimise järel korda ajada, mitte alati pole vaja külma ja praktilise närviga partei rahakotti Elmar Seppa või tohlakat teeskevat peasponsor Rein Kilki tülitada. Pole midagi lihtsamat kui mõne huvigrupi sponsorluse maksab kassasse sisse kas keegi erakonna liikmetest, mõni töötu erakondlane, tubli ja tuntud Urmas Sõõrumaa või tehakse seda hoopis läbi mingite kulude kinnimaksmise läbi kolmandate (relaami-, pr-, reisi-, vms) firmade. Mäletan vaid ähmaselt üht rahvalegendi, mille kohaselt sai Oliver Kruudast keskerakonna toetaja ning tänutäheks asfalteeriti Tallinna linna poolt ära Tere piimatööstuse ümber asuvad teed ja platsid. Aga see on vaid rahvalegend, millesuguseid on palju, palju ja mitte keegi enam täpselt ei mäleta, kes ja miks ja mida tegelikult tegi!

Ei ma ei ole selle vastu, et ärimehed poliitikuid mõjutavad, pigem vastupidi: mõjutada tuleks rohkem! Aga ma olen selle vastu, et seda avalikkuses taunitakse ja eitatakse, kuid salajas on käsi pikk!

Tulles nüüd teise teema ehk prostitutsiooni vahendamise juurde. Jah, ma olen tundnud kümneid nn kupeldajaid, kes Eestis, Itaalias, Soomes, Rootsis, jne lõdav püksikummiga eluraskustesse sattunud või lihtalt rahamaiaid naisi tööd leida on aidanud. Kes läheb tantsima, kes massaazi tegema, kes lihtsalt keppima. Asja tuum on aga selles, et samal ajal kui prostitutsioon pole üheski neis riikides keelatud, on karistatav nn tööotsa vahendamine. Teada tõde aga milles on point?? Tegu on tavalise oma eripärasusega tööjõuturuga, kus 99% jõuab töötaja töökohta läbi vahendajate, kuna tal endal pole lihtsalt tavaliselt piisvalt kontakte või siis raha, millega reisimist alustada. Või hoopis jääb puudu isesesivast julgusest. Vahendaja annab garantii, maksab reisikulud ja saab oma palga juba naise uuelt tööandjalt. Mis on naistele alternatiiv? Tavapäraselt on selleks mõne eesti ajalehes oleva kuulutuse peale telefoni tõstmine ja mõnes kohalikus kepikontoris töö leidmine. Lääneriikidega võrreldes on siinne oluliselt vähem tasustatud töö, milletõttu tuleb panustada rohkem aega ja närve.

Ma ei saa kuidagi aru, miks on selline välismaale või üldse paremale tööle abistamine kriminaliseeritud, sest ei tee ju need naised midagi kriminaalset vaid leiavad omale sageli esmakordselt elus tasuva töö! Jätke see naiste kauplemisohvriteks olemise möla!

Silmakirjalikkus pole mitte ainult Eesti probleem. Igas riigis käivad asjad kahjuks samamoodi: ullikesi mõistetakse trellide taha mingite ühiskondlike ideaalide vastu eksimise pärast, ässad aga suplevad rahas ja võimus. Silmakirjalikkus on norm.

Miks ma need valdkonnad ühisesse kirjatükki sidusin? Sest kogu maailmas, sealhulgas Eestis, on parteide rahastamine just prostitutsiooni, narkoäri, jms rahadest suht tavaline tegevus. Tõsi, viimastel aastatel on seda meil jäänud vähemaks. Siiski - see pole müüt vaid igapäevane tegelikkus. Jah, sageli ei tea ka parteilased, kust nendele antav raha pärineb ja uskuge, nad ei tahaks ka teada! Kuid nad teevad ka kõik, et jaanalindu jäljendada!

Eestis on kombeks, et nn arvamusliidrid ajavad rahvamassidele tõsiste nägudega sulaselget häma ja politsei nabib kinni kõik need ullikesed, kes arvamusliidrite tegevusi mikrotasandil kopeerida püüavad. Kõik ikka selleks, et ässad saaks rahus edasi mõnuleda.

Laine Jänes hematogeeniks!!

2010-11-18T11:13:00.000-08:00

Käimasolev kirbutsirkus ERSO juhi vabastamise ümber on muutumas tasuta päristsirkuseks, mida peagi saavad naudinguga vaadata nii reformiparteile konkurentsi pakkuvad erakonnad kui ka välismaised vaatlejad! Jah, ma ei tea sellest loost midagi ja mul pole ka tõeseid andmeid, kes valetab ja kes tõtt räägib. Aga kogu tegevuse sügavust ja kronoloogiat jälgides võin ometigi omaenda järeldusi teha!

PR-meeskondki ei suutnud oma emandat aidada!

Ehk kui mõnele veel tundub, et äkki tõesti on ERSO tüliküsimus kurikuulsas finantsdistsipliini rikkumises, siis minu arvates pole see kunagi nii olnud väga lihtsal põhjusel: siis oleks olnud Jänesel tuhat võimalust selle jubeda rikkumisteahela paljastamiseks, sest töötab ju tema heaks Eesti üks kallemaid PR-mehi.

Kui tõepoolest olnuks tegu suurte ja ilmsete rikkumistega, tulnuks lekitada meediasse kõigepealt paberid rikkumiste kohta, seejärel anda neile kommentaar stiilis: oh kui jube, kuidas küll nii on võimalik. Ja alles seejärel, olles avalikkuse läbi kerge meediamanipulatsiooni enda haardesse võitnud, tulnuks paluda kõigepealt Siitanilt selgitusi tehtule, siis neid pikalt analüüsida ja alles siis teha „kurva südamega raske otsus“ direktori vabastamiseks. Muidugi oleks tulnud samal ajal sama targalt töödelda ka ERSO kollektiivi, kel arusaadavalt oma juhiga parem läbisaamine kui ministriga.

Tartu maffia eripära: Jänes on süüdimatu ja Ansip tema tuhvli all

Siiskohal tahan olla teadlikult õel: arvestades, et proua Jänese PR-mees on selles vallas vägagi kompetentne, oskan ma kogu kaasusest järelda vaid üht. Nimelt seda, et temperamentne tartlanna Laine Jänes siiski otsis võimalusi Andres Siitanist vabanemiseks ilma kaalukate põhjusteta ja just seetõttu polnudki võimalik PR profil peadirektori „suurt süüd“ meediasse müüa. Veelgi enam, miks ei antud avastatud seaduserikkumist politseile uurida, nagu juhtis tähelepanu ka Priit Hõbemägi! Nüüd, järelhüüetes püütakse detaile suureks rääkida, kuid enam ei kõla need veenvalt. Ja Jänese hääl jääb tühjalt kumisema kui turvalisest süüdimatusest pungil parteiküüliku hala.

Nagu Eestile on kombeks, viskus oma truu parteisõduri ja häältemagneti ette ka teine tartlasest Eesti rahva au ja südametunnistuse kandja, venelaste vihkaja härra Ansip, kes sai mäletatavasti tuntuks pronksõduri teisaldamisega kuuldavasti oma teise truu maffiavenna Jürgen Ligi ja viimase lähisugulaste mahitamisel. Arusaadavalt ei tunne see parteimoodustis vajadust dzentelmenlikult oma ministrit läbinähtavalt piinliku intsidendi pärast tagasi kutsuda, sest maffias pole see kombeks. Kes omade vastu üles astub, peab igal juhul taganema! Antud juhul on siis härra Ansipist saanud proua Jänese truu tuhvlialune maffiapere ühiseks hüvanguks!

Aga härra Ansip, saa ometi aru, et Eesti rahvaski vajab verd, mitte sinu õekese tõde! Ja mis võiks olla magusam kui ühe kaua võimu juures ukerdanud poluvernikust ülbe olemisega naisministri veri!! Jänes hematogeeniks ja reform võiks vabalt veel mõne aasta võimul võdiseda!

Liis Tappo näide: eesti naine käib alla!

2010-11-16T10:23:00.000-08:00

Eesti naine on üha enam avastamas võimalust „sõltumatuks enesemääratluseks“. Minu hea noorpõlvetuttav Liis Tappo jättis maha oma pere, minu endagi naine otsustas kolme aasta eest minna sinilindu püüdma ja usaldas lapsed seniks minu hoolde.... Vabandused on ikka ühesugused: soov ennast leida ja teostada, mehe ja oma enda rollide orjusest pääseda)). Rääkimata jäetakse tavaliselt see, et tegelikult tahaks lihtsalt pidu panna, oma raha üle ainuisikuliselt otsustada, ringi aeleda ja varase abiellumise tõttu nooruses tegemata jäänud lollusi proovida. Jah, see on meie naiste õigus! (Mõistan neid vähemalt selles osa, et tavaliselt on selleks hetkeks suhted juba pingelised ja nende lappimiseks on vaja tugevat eneseületust, mis aga enam uute utoopiliste kõhu alt kõditavate ihaluste tõttu mõistagi kõne alla ei tule)

Aastasadu elatud rollid tubli abikaasa, koduperenaise, ema, köögitüdrukuna, hakkavad paljude jaoks ennast ammendama. Asemele tulevad karjäärinaised, üksikemad, elunautijad. Ma ei tea, kas ja kui palju määras siin kaasa Julia Robertsi mängitud tegelaskuju uues naiste kultusfilmis, kuid kindlasti ammutatakse energiat igast võimalikust kaevust.

Mul on sellest kõigest kahju, sest minu jaoks on ja jäävad naise suurimateks väärtusteks naiseliku energia kandmise ning levitamise võime ja pereeluks ideaalse atmosfääri loomise oskus. Kui pole enam selliseid naisi ja meile jäävad iseteadlikud enesenautlejad, kes püüdlevad sõltumatusesse, siis mööngem, et üha enam ei sõltu ka neist naistest meeste jaoks midagi. Siis võib juba vabalt hakata pedeks.

Minu nägemuses on tegu ameerikast pärit võltsvõrdsuse embamisega umbes nii nagu hakkasime omal ajal ahvivaimustusega õgima hamburgereid. Nüüdseks oleme kummalisel kombel tagasi mahetoidu ja talukauba juures ja ei taha enam transrasvadest kuuldagi. Loodetavasti jõuvad ka meie naised oma enesemääratluse teel kord tagasi pereväärtuse ja kodu rüppe! Kuid mis teha, elama ajal, mil vana (tasuta käes) auto putitamine on häbiväärne ja õiged tegelased sõidavad iga nelja aasta tagant salongist välja uue liisinguautoga - mis siis, et uut ja vana eristab vaid mõni elektriline iluvidin või kiisulikumad tuled!

Uskuge mind, alla on käinud iga Eesti naine, kes arvab, et perest, lastest ja harmoonilisest suhtest mehega on tähtsam mingi arusaamatu eneseteostus, uus kohustustevaba tundepuhang võõrama mehe suhtes ja „sex ja linn“ strereotüüpsuse ihalus. Ja põhjust neid naisi erakordse julguse tõttu imetleda pole mõtet. Vastupidi, nad on kaotajad, keda nende suutmatus olemasolevat elu ilusaks elada, jääb kummitama elu lõpuni. Kuid ka parastada ei maksaks, sest katus võib ju mingil hetkel sõita meil kõigil...

Sõbrad, pole vahet, kas mees jätab naise ja lapse maha kohe pärast lapse sündi, kui ühtäkki taipab, et pole selliseks rolliks veel valmis ja põgeneb nelja tuule poole või kui naine elab mehega 20 aastat kannatlikult ja siis äkki tajub, et seee polegi nagu tema, tema on hoopis leidmata! Lugedes Liis Tappo lahkumineku lugude hulgalisi kommentaare, kipun nõustuma nende paljudega, kes kahtlustavad, et tegu oli tavalise armumisega kellessegi kolmandasse, mis aitas "ennast leida". Seda on juhtunud ja juhtub elus meie kõigiga, iseasi, kas selline eneseleidmine peaks tähendama toimiva ja läbiproovitud armastuse ja pere lõhkumist uue kohustustevabama elu nimel?

Ma tean, et minu mehekeskset vaadet võib kritiseerida, naeruvääristada või isegi põlastada, kuid ma olen ikkagi kindel, et naine saab tegelikult õnnelik olla vaid siis kui tal on mehine ja hea mees, kes teda teda jäägitult armastades suudab pere toita ja tema ise suudab ja tahab pühenduda oma laste ja mehe teenimisele. See ei peaks välistama naise oma tööd, hobisid, jms, kuid kodu ja selles pesitsevad suhted on siiski looduse poolt antud naise kududa. Kaotajad lahkuvad tavaliselt uut õnne proovima tahtmatusest vana auot parandamiseks lahendusi otsida ja soovivad pigem jääda oma egotsentrilistele õigustustele kindlaks. Selliseid iseseisvaid naisi, kes ei sõltu kellestki ja kellest ei sõltu midagi, pole meie rahvale päris kindlasti tarvis. Vabandage mu vanamoelisust!

Savisaar ei oska kaotada, seega ka võita!

2010-11-12T00:35:00.000-08:00

Ausalt öeldes olen läbi aegade imetlenud Edgar Savisaart tema terava mõistuse, töövõime ja ennekõike poliitilise manööverdusoskuse ning demagoogilise sõnaseadmiskunsti valdamise tõttu. Olen elus valimaski käinud vaid kahel korral, neist viimati valisin teadlikult Katrin Siskat Keskerakonnast (kõigi nimede seas vähemasti ainus sümpaatse välimusega)). Ikka olen lootnud, et reformiekakonna sotsiaalsel darvinismil põhinev maailmavaade liigset edu ei saaks tunnistada.

Seda kõike positiivset on alati mingil määral varjutanud korrad, kui Edgar telekaamerate ees musta valgeks püüab rääkida, kuid teeb seda kibestunult ja läbikukkunult.

Selliseid kordi lisandub viimasel ajal aga kahjuks iga päev. Keskerakondlastele kahjuks. See vana heatujuline Edgar, kes suutis konkurentide üle naerda ja muhedat ning teravat irooniat pritsida, on ajahambast puretult muutunud nüriks, ennast kordavaks ja mis kõige hullem – ebasümpaatseks teleesinejaks. Ilmselt tajub ta, et langeva reitingu vastu rohtu pole leida, sest vene valijagi on hakanud teda tasapisi läbi nägema, eesti pensionäre, kes aga 500 krooni pärast kesikuid kummardaks, on hauaäärel samuti hõredamaks jäänud. Lühidalt öeldes: eilne populism täna enam ei müü.

Eriti kurvaks teeb aga Edgari kustumise tema ilmselge oskamatus kaotada. Teda võib võrrelda juba Jüri Pihliga, kes sotside liidriks kandideerinult pidi nutt kurgus ja viha varrukas ( kuid mitte kaine mõistus peas) Mikserile õnne soovima. No oli see mees vast kehv kaotaja!!!

Spordis, aga ka üldse elus kipub siiski kehtima kuldne reegel, et kes ei oska kaotada, see ei vääri ka võitu. Nõrganärvilised on konkurentidele kerge saak. Ja tundub, et Edgar, kel veel täna võimalik vana rasva pealt kangelast mängida, on siiski vajumas marginaalseks tegelaseks, keda viib hukatussse ennekõike liigne upsakus ja enese võimete ülehindamine ning tagatipuks sarkasm, kibestumine, künism ja läbinähtav nutuvõru suu ümber. Kusjuurest suustki ei kosta enam ammu võitjatele omast enesekindlust, vaid ikka vaid vana väeti taadi jõuetut pobinat: „kurat, ma teile kõigile veel näitan....ma veel näitan..!“

Valentine Alvre missioneerib üksi paremini kui kõik kirikud kokku!

2010-11-11T07:42:00.001-08:00

Üks tore proua julgeb avalikkuses propageerida kristlikku maailmavaadet. Tema nimi on Valentine Alvre. Tädi on võtnud ette tõelise missionitöö, mida kristlik kirik siin Eestis minuteada sellisel kujul pole kunagi teinud, kuid mida just Jeesus soovitas, kui ta jüngritele ütles: minge kõike maailma....Lihtsalt tavaliselt tõlgendavad kristlikud kirikud seda lauset kui „tulge kõik meie kaitsvate kirikuseinte vahele“.

Olen lugenud tädi Valentine seisukohti ja julgeksin öelda, et need on väga eluterved ja sümpaatsed, kuid kaasajal tõepoolest praktilisest asepektist vaadatuna elukaugetena tunduvad.

Olen lugenud läbi ka hulga inimeste kommentaarid sellele teemale, et abielluda tuleks süütult ja et seks ilma pühendumiseta ja hinge laastav. Nagu ikka, ei mõista kaasaegsed seda sõnumit ja peavad tädi peapeale kukkunuks või lihtsalt veidrikuks. Üksikud julgevad siiski möönda, et päris õige see vist pole, kui tänapäeval võrdub terekäsi võõrale sisuliselt ukse avamisega oma voodisse.

Mul on seda teemat raske kommenteerida, sest minu esimene abikaasa, Jaanika Vilde, kellega olin õnnelikus abielus 13 aastat, oli ka minu esimene suudlus- ja voodipartner. Ma ei kujutanud kunagi ette, et see võinuks olla teisiti ja ma olin selle üle ülimalt uhke. Olen tänagi, sest tean, et kaotasin oma süütuse inimesele, kellele pühendusin kogu eluks...nii muide on paljude kristlastest noortega, see pole mingi erand.

See on ideaal, mida sooovitan ka oma lastele – hoidke oma süütust ja ärge raisake ennast suvaliste peale. Kui püüda veel vaadata Piibli simadega sexile, siis ma usun, et õigus on neil, kes usuvad, et sex on kõige lähem võrdkuju Jumala ja inimese ühekssaamisele (läbi palve või ülistuse), hetkele, kui inimene tunneb endas sõnukirjeldamatut ühtsust armastatuga. Ja just siin on minu arvates põhiprobleem: sex on selliseks mõeldud, kuid kahjuks on selline ühtsus võimalik vaid aastate, sageli aastakümnete pikkuse kooselu tulemusel, mil oskused, soovid ja üksteise austamine on jõudnud vastavale tasemele. Kahjuks aga laguneb enamus suhteid veel enne kui sexist saab sellises valguses üldse rääkima hakata.

Ehk nüüd me tuleme ilusasti tipa tapa all maaapeale ja naaseme praktilise elu juurde. Meil kõigil on füsioloogiline vajadus seksida. Ja me kõik saame sellest suuremal või vähemal määral ka naudingut. Ja me oleme ülimalt rõõmsad, kui meie voodipartner, tema keha ja selle lõhn meile meeldivad ning poosid-asendid vastastikku sobituvad! Kuid sellel füsiloogilisel rahuldamisel pole tõepoolest palju ühist selle sexiga, mida kristlik kirik soovitab: valdavalt on siiski tegu oma egoistliku ihade rahuldamisega.

Praktika on näidanud mullegi, et ilma üksteist mõistva ja uudsusi otsiva seksita ei püsi ka abielu, olgu siis armastust kui tahes palju. Ja see paneb meid inimestena otsima uusi suhteid, kõrvalhüppeid tegema ja lihtsalt masturbeerima. Paratamatult ei anna me alla enne kui leiame kellegi, kes meile rahuldust suudab pakkuda. Iseasi, kas ka õnneikumaks teha!

Ma tegelikult arvan, et mittesobivust sexis annab siluda ka teadlikult. Selleks tuleb teha tööd, õppida üksteist paremini tundma, jne. Vähemasti mul pole kunagi veel olnud seksuaalsuhteid naistega (ja mul on neid suhteid tõepoloolsest ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda), kelle puhul ma peaks tõdema täielikku mittesobivust. Iga inimene on indiviid oma eripära, vajaduste, temperamendi, jms, mis kõik avalduvad ka seksuaalelus. Kui õpid armastama inimest, õpid armastama ka seksi temaga. Seda muidugi mööndusega, et tegu pole egoistiga, kes sinu vajadustega kunagi ei arvesta. Nii arvan vähemasti mina. Teisalt – võib ju minna eluga edasi, luua uusi seksuaalsuhteid, mis esmapilgul paremini klapivad näiteks temperamenditüübi, vms tõttu, kuid inimene ise võib ajapikku osutuda väljaspool voodielu suht tühiseks ja austust mitteväärivaks. Kas siis taas lahkuminek ja uued otsingud??!! Pered laguneva, lapsed ripakil...

Kokkuvõtvalt olen päri, et reaalne maailm meie ümber propageerib ja levitab egole tuginevat isikuvabadust, humanismi, mille ainus tõsine puudus on suhete pealispindsus ja sagedane haavumine. See omakorda viib vaikselt ükskõiksuseni või pideva rahulolematuseni. Sellest ma oma lapsi tahaks küll säästa. Annaks Jumal, et ka nemad seda mõistaksid, sest muidu saavad neist samasugused kurvad ja skisofreenilised isendid nagu nende isa, kes tänini kõige enam kahetseb, et proovis abielu kõrvalt ka teiste puude vilju ja püüdis selleläbi saada nägijaks. Nägijaks sain ja sain ka teda, et minu naine polnudki täiuslik nagu ka mina olin täiusest kaugel. Kuid sain ka aru, et see teadmine mind õnnelikumaks ei teinud, vastupidi. On asju, mida pole vaja võrrelda, sest saadava tagantjärele tarkusega pole suurt midagi peale hakata. Kui sul on kena aed ja maitsvad hapukad tikrid, siis ei pruugi kolimine suuremasse aeda, kus ka suured magusad ploomid, õnnelikkusele midagi juurde anda. Sest õnne alus on rahu ja rahulolu sinus endas, mitte aga välises.

Tädi Valentine räägib õigetest ideaalidest ja õnnelikud on inimesed, kes suudavad nende kohaselt elada. Kuid arvestades üldist mentaliteeti, kus kõik uus ja huvitav kaalub üles vana ja rutiinse või kus lihtsam on solvuda ja ära minna kui probleemid selgeks rääkida, andeks anda ning andeks paluda, saab selline ühe partneriga elu olema üha suurem väljakutse! Seda põnevam oleks seda ju aga proovida!!

Muide, üks asi selle teemaga seonduvalt häirib mind veel. Nimelt see, et meeste kõrvalhüpetesse ja armukese pidamisse suhtutakse palju taunivamat kui sellesse kui naine on voodis apaatne, ei oska või ei taha meest rahuldada, jne. Lihtsalt see ei paista välja! Kui naine läheb mehe juurest ära, kuna „mees oli möku ja ei teeninud piisavalt perele raha“, siis on tegu kangelasnaisega, kes määras ise oma laste ja enda saatused, kui aga mees läheb naise juurest ära, sest viimane ei suuda või ei taha meest voodis rahuldada, siis on tegu litsi mehega! Samas on ju tegu sarnase saamatusega, mida ei tuleks hukka mõista. Kuid kes sedagi näeb!

Seega: ärgem tõtakem ühtegi suhtesse uisapäisa ja hoidkem ikka ideaale kõrgel! Tänud sulle Valentine, julge jutlustamise eest!

Kirsikampaania pakub õhku ja kirsikive lihtsameelsetele

2010-11-09T04:30:00.001-08:00

Cherry.ee ja teised analoogsed nn kirsikampaaniad peaks teoorias olema tööriistaks neile õhumüüjatele, kelle hinnast vähemasti 80 on puhastulu ja kes siis oma klientuuri reguleerimiseks kuu lõikes võtavad ette nn sooduskampaaniaid. Ja vaadates selle veebisaidi pakkumisi, tundub, et asjad ka üldjoontes nii on. Ometigi on kurku jäänud paar kirsikivi, sest senistest kogemustest rääkides pole ma seal kohanud midagi kvaliteetset ja samal ajal hea hinnaga. Kuid pole ka ausaltöelda kaugeltki kõigega kokku puutunud, seega võivad mu üldistused olla veidi vildakad. Ent see ei muuda hetke üldmuljet. Ega muuda ka juurdunud teadmist, et tasuta lõunaid pole siiski olemas.

Kahest iseloomustavast kogemusest räägiks lähemalt. Cherry.ee pakkus naiste juukselõikust hinnaga 100 krooni, mille letihinnaks oli märgitud 200 krooni. Mu armuke läks ka õnge! Noh, lõikusel polnud ehk väga vigagi, kuid aus olnuks lisada, et alles hiljuti oli sellise lõikuse letihinnaks siiski vaid 0 krooni. Kuidas nii?! Väga lihtsalt: tegu oli juuksuripraktikantidega, kes püüdliku juhendaja näpunäitamisel ilmselt oma esimesi kääripraktikaid läbisid! Jah, ja aega kulus tavapärasest ikka tublisti kauem.
Asja võib vaadata nagu keegi tahab, kas hea turundustriki või lihtlabase poolpettusena.

Järgmine kogemus. Teine mu armuke valis juba pikemat aega puhkuseks mingit Eesti SPAd. Sõelale jäi Viimsi SPA, kus koos protseduuride ja toidukordadega oli päeva hinnaks 1000 krooni. Ühtäkki ilmus Cherry.ee-sse sama SPA kampaania. Ühe öö hinnaks minimaalsete protseduuride ja napima toiduga oli märgitud 1390, soodushinnaks aga 695 krooni. Tore. Hakkasime siis võrdlema. Pika analüüsi, mitmete meilivahetuste ja telefonikõnede tulemusel ei suutnudki ma enam aru saada, kes ja mida hämab. Sedavõrd keeruliselt oli muudetud see hinnakujundus, et mitteproffile oli kahe pakkumise võrdlemine peaaegu võimatuks tehtud. Aga selgeks saime selle, et neljapäevase paketi puhul saime pärast läbirääkimisi 900 kroonise päevahinnaga „mittekampaaniaga“ kolm korda päevas süüa ja ka mitu terviseprotseduuri, selle 695 eest ei saanud ühtki protseduuri. Tõsi, erinevus oli ka ehk see, et „kampaaniapakkumine“ lubas kahesesse tuppa ööbima, hommikusöögile ja ujulasse kaks inimest, meile varem pakutud variandis aga oli armuke kaheses toas ametlikult sisseregistreeritud üksi)))
Vabandan, kui järeldus ennatlik tundub, kuid jäi mulje, et otse SPAga suheldes ja omale paketti kokku panna lastes võidab rahas korralikult, kirsikampaaniaga aga saab soodsana tunduva kerge tünga!

Neid kogemusi vaagides meenud veel üks aastatetagune klassikaline müügipettus ühelt Eesti automüüjalt. Pole vist tarvis isagi lisada, et tegu oli v-tähega automarke müüva esindusega, sest eks samasugust „turundust“ viljelavad enamus automüüjad. Lugu ise järgmine: käisin just autosalongis põhjalikult masinate hindu uurimas. Mingit kampaaniat polnud, tavahinnad. Võtsin kaasa hinnakirjad ja jätsin ka paar hinda meelde. Vähem kui nädala pärast märkasin aga internetis sama margi kampaanireklaami stiilis: nüüd autod 70 000 krooni odavamad! Järgisin reklaami ja jõudsin internetilehele, kus kirjas vana mahatõmmatud hind ja uus soodushind. Vahe oli tõepoolest 70 000!! Kuid kahjuks oli see uus soodushind just seesama hind, millega autosid mõne päeva eest salongis vaatasin, nn vana hind oli aga lambist võetud number, millega keegi kunagi ühtegi autot müünud polnud ega ka seda teha ei kavatsenud! Seda aega peangi enda nägijaks saamise alguseks!

Nüüd aga tagasi kirsikaampaaniate juurde. Olen kuulnud tuttavatelt reklaamiinimestelt, et Cherry.ee töötab imehästi ja täidab kampaania eesmärgid, täites tühja teeninduskoha hoobilt rahvasuminaga! Ma ei imesta, kuid arusaadavalt ei pruugi üheselt mõistetav õnn väljendada kahepoolselt. Samas, mis siin ikka norida, midagi inimene oma raha eest ju saab, päris mahavisatud see ka pole!
Kokkuvõtvalt võiks nentida, et Cherrry.ee tõstab Eesti poolunes turunduselu kindlasti uuele tasemele, iseasi, kas ja kui paljud tarbijaid sellest õnnelikumaks saavad!

Miks maaklerid ei taha kinnisvara müüa?!

2010-11-06T04:52:00.000-07:00

Olen üllatunud kuivõrd lapsekingades on eesti kinnsvaramüük. Siinkohal pean silmas selle müüki ja reklaami. Ilmselt on lugu selles, et hiljutine kinnisvarabuum ei tekitanud tõeste, põnevate ja eristuvate reklaamide järele nõudust. Osteti ju igasugu sitta lennult.

Kuid tänapäeval, mil kinnisvara müükase mitu aastat ja selle aja jooksul jõuab kannatamatu omanik hinda vahest kuni kolm korda langetada, võiks siiski eeldada, et maaklerid professionaliseeruvad. Aga võta näpust, see on vaid tühi lootus!

Toon mõne näite. Hiljuti käisin Otepääl üht kinnistut kaemas. Reklaami järgi otsustades oli koht alla keskmise, seda toetasid ka fotod. Selle asemel, et püüda kinnistu eripärale rõhutada, oli pealinnast pärit maakler, kes nagu selgus, polnud kunagi ise krundil käinud, valinud kiitmiseks Pühajärve ranna, Otepää suusamäe, staadioni ja piirkonna kui perspektiivse puhkamiskoha!! Iseenesest ju tore, kuid vabandage väga, miks ma peaks seda kõike teadma, kui hakkan ostma Otepääst Tallinna suunal asuvat talu, kus tegeldakse loomapidamisega ja mis asub Pühjärvest 4km kaugusel. Tegelikult teab seda kõike Otepääl kinnisvara otsiv inimene niigi, külla aga ei tea ta midagi sellest kinnistust!

Nagu kohapeal selgus, oli omanik seda maja müütanud juba kaks aastat ja mina juhtusin oleme esimene vaataja))). Kuid koht oli seevastu sedavõrd super, et nii mina kui mu poeg ainult õhku ahmisime. Meil oli ainult heameel, et haruldase asukohaga ja imekaunite vaadatega koha hind oli aastaga kaks korda odavamaks muutunud ja omanik oli valmis veel 25% maha viskama. Paratamatult tekkis tunne, et see maakler lihtsalt ei tahtnud seda maja müüa!

Teine näide: vaatasin üht suurt ca 300rm maja Laagris, kus reklaami kohaselt pidi olema elektrikulu 350 krooni kuus, kohaliku kanalisatsiooni kulu 400 krooni kuus, ainuüksi kolmandal korrusel pidi olema kolm magamistuba suurustega 30, 30 ja 36 ruutmeetrit, jne, jne. Kõige all seisis maaklerfirma promolause: „Kas teile meeldib, kuidas meie reklaami teeme?“. Kõva sõna mõtesin, kui uksest sisse asutusin. Minu kurvastuseks oli aga majas ainuüksi kolm 200-liitrist boilerit, lisaks paarkümmend lampi, vannitubades põrandaküte, jne, mis tegi minu hinnagul elktrikuluks vähemasti 2000 krooni ilma muu kütteta. Kanalisatsioonipaak oli sedavõrd pisike, et seda tulnuks tühjendada iga kuu minimaalselt 1200 krooni eest, suurte avarate tubade asemel vaatasid mulle kolmandalt korruselt vastu aga 12, 20 ja 25rm magamistoad! Ma ei hakka üldse lisama muid põnevaid kogemusi, mis mulle seal osaks said. Ei, siiski ühe lisan: meesmaakler palus naismaakleril mulle tutvustada maja küttesüsteemi, sest ta pidi sel alal olema spetsialist. Ja nii siis seisiski naismaakler Larissa kuumavee paagi kõrvale, kust maja soe vesi radiaatoritesse suunati ja teatas, et tegu on bullerjaniga, mis puhub sooja õhku.......))

Selliseid näiteid võikski rääkima jääda! Aga mis on loo moraal?

Minu arvates oleks juba aeg, et maaklerid õpiksid tegema prefessionaalset reklaami või ostaks seda sisse proffidelt. Kolm soovitust julgeks aga anda siikohal tasuta: lõpetage ilustamine ehk valetamine; ärge müüge iga objekti samade lausekonstruktsioonidega; püüdke enne reklaami avaldamist ette kujutada just sellele objektile sobivat kundet, tema huve ja mõttelaadi ja kirjutage see temale.

Ma olen enam kui kindel, et praegusel ajal teenivad teistest kordades rohkem need tüübid, kes reklaamiseadusi tunnevad. Asju lihtalt müüki võtta ja keskpärselt kirjeldada oskab ju iga loll, selleks ei pea olema maakler. Kuid preaguses turusituatsioonis jäävad need keskpärased kahjuks suurema tähelepanuta ja on sunnitud hindu mõne kuu tagant uuesti ja uuesti langetama.

Lõpetuseks soovitan lugeda lugu sellest, kuidas Norras autot müüdi ja see kuulutus tuhandeid klikke kogus. Panin ka blogi algusesse pildi sellest loost pealkirjaga: Nipp, kuidas müüa kasutatud autot!

Sami Lotila, sa ei mõista eestlaste loomust!

2010-11-06T00:32:00.000-07:00

Nii nagu iga rahva seas on mõistagi ka eestlaste keskel riiakamaid, kannatlikumaid ja päris apaatseid. Siiski tundub mulle isiklikult, et eestlastesse on sisse kodeeritud teadmine, et meie rahvas on aastatuhandete kestel jäänud püsima ja suutnud kaks korda oma riigigi võõrvõimude kiuste ära oodata ikka vaid sel põhjusel, et oleme olemuselt ellujääjad. Inglise keeles survivers. Esmapilgul kompromisside, pugemise ja jonniga seonduv sõna polegi ehk nii hull, kui rahulikult järele mõelda. Eriti siis kui mõelda sellele, et ellujääja sündroomiga rahvaid kohtab mujalgi, näiteks Siberis, kus temperatuurid aasta vältel pluss 50st miinus 50ni võivad ulatuda.

Ometigi pole mitte kõigil ellujääja instinktiga rahvastel oma riiki. See teeb meist ehk grammi võrra kõvemad tegijad vähemalt meie endi silmis. Mõistagi võime suurte kultuurrahvaste kõrval tunduda könnidena, aga ometigi on ka meie temperamendis ja ellusuhtumises midagi, mille üle uhkust tunda. Ma ei oskagi seda päris hästi sõnadesse panna, kuid eestlasena tundub mulle, et meie rikkuseks on oskus enamasti rahulikuks jääda ja emotsioonide asemel asju kaine talupojamõistusega võtta. Just nimelt mõisnike, kubjaste, seersantide, tobudest keskerakondlaste ja ülbete reformipartei juhtfiguuride ja muude türannide kiuste rahulikuks jääda.

Tean, et samilotilatele, keda on piisavalt ka meie endi rahvakillu seas, tundub eestlus ühe temperamenditu koogutamisena. Muide, üsna kaua oma elust arvasin isegi samamoodi. Mäletan, et tõelise raektsionäärina 1988 ja 1989 aastal oma kaasmaalastelt n-liidu kodakondusest lahtiütlemise allkirju kogudes ei mõistnud ma neid ea poolest mulle vanemateks või vanavanemateks sobinud eestlasi, kes julgesid küll koguneda suure impersonaalse massina lauluväljakule tasapisi vabadusest laulma, kuid ei julgenud ühegi radikaasema dokumendi alla oma varesejalga visata. Meil on Siber alles liiga värselt meeles, vabandasid ühed. Teised aga pugesid töökoha kaotuse hirmu taha. Mulle, kui koolist väljaheidetule, kes ma kuus kuud iga päev Tallinna Draamateatri ees piketeerisin ja mitmeid spioneerivaid kgb-iste nägu ja nimepidi tundsin, tundus selline lömitamine tollal rahvusliku argusena. Aga enam ei tundu.

Nii nagu ei tundu mulle ka pugemise või argusena Sami Lotila esivanemate maa eilne ja tänane poliitika Venemaa suunal. Sest just samavõrra kui suurem osa soomlasi on uhked, et neil on sedavõrd arukas diplomaatia, mis riigile rikkust toodab ka idasuunalt, tunnen mina piinlikkust, et just see on valdkond, kus meie eestlastena veel liiga emotsionaalselt käitume ja oma talupojatarkusele häbi teeme.

Kui Sami Lotila arvab, et teab eestlastest kõike, ehk seda, miks me ühiskondlikus saunas ujumispükstes ja vaikides kannatlikult istume, olgugi kuuma napilt 40 kraadi, siis võib-olla siiski ei tea ta meist kõige tähtsamat. Ta arvab, et me oleme nii mömmid ja vene võimu all kannatades iseloomu kaotanud, kuid ta ei mõista, et just seesugune mittemölisemine on aidanud eestlastel ellu jääda. Paljud nendest eestlastest, kes püüdsid eri võimude all sõnakalt asju ajada, said sootuks tuusiku kaugele maale ja pole oma geene meile edasi andnud.

Viimasel ajal on palju hakatud ka meil Eestis rääkima oskusest meelt avaldada. Näitena tuuakse räuskavaid prantslasi või kreeklasi, kes kasutavad iga võimalust tööleminemise asemel tänaval trampida, autosid lõhkuda ja riiki või suurkorporatsioone oma kehvapoolse elujärje pärast siunata. Elujärje pärast, mis nagu ka Sami Lotila on kokku arvutanud, ületab kordades meie Eesti elatustaseme.

Miks siis meie siin maarjamaal ei räuska? Miks me juba pimedal keskajal aastasadade jooksul vaid mõnel üksikul korral söendasime mõisnike vastu üles astuda? Miks me küll nõukogude okupatsiooni all ägades ei taibanud Ungari või Tsehhi kombel ennastunustavalt vaenlase vastu rusikat viibutada? Miks me täna, mil meie valitsus taaskord nubritega songleerides püüab meid veenda, et oleme Euroopa tublimad tiigrid, ikka veel tänavatele ei tule ega Toompead ei ründa? Miks me küll laseme Savisaarel Tallinna linna oma suvast lähtuva demagoogia ja raiskamisega manipuleerida ega pole isegi üritanud leida mõnda kivi, mis selle arvatava kurjategija elupäevad lõpetaks? Kes tõesti oleme nii mömmid ja arad, nagu arvavad samilotilad?

Mulle nii ei tundu. Ma pole nõus ka Peeter Ojaga, kes samilotilates riigivaenalasi näeb. Mulle tundub, et meie geenidesse asetunud põlvkondade elukogemus on lihtsalt piisavalt ettevaatav. Me anneme endile alateadlikult aru, et kui me töö asemel tänavatel räuskaks, mõjutaks see meie endi maa majandust. Meile tundub, et meie riik ja rahvas on sedavõrd tilluke, et kui hakata kellegi endast tugevamaga rinda pistma, võime kaotada liiga palju oma poegi ja tütreid mõttetule vaenamisele ja arveteklaarimisele. Aga rahvaarv on meile tundlik teema. Just seepärast oleme õppinud kannatama niikaua kuni see meid eluliselt ei häiri ja muutume sõjakaks vaid siis kui näeme, et meie vastas seisev hiiglane on väsinud ja tema ründamiseks on õige aeg. Ja just tänu sellele meile omasele valvsale kannatlikkusele oleme suutnud oodata ära õiged hetked ja kindlustada enda ellujäämise.

Ma ei arva, et Eesti Vabariik oleks parim, demokraatlikum, õiglaseim ja korruptsioonivabam riik Euroopas. Olles ka ise pidanud viimastel aastatel rumalate kuid kohusetundlike ametnike tõttu paaril korral kinnipidamisasutustes süütult aega veetma ja sealt värvikaid kogemusi hankinud, nõustun mõneti Sami Lotila arvamusega, et meie riigikord meenutab tõepoolest rohkem ASi Eesti Vabariik kui tõeliselt demokraatlikku vabariiki. Kuid sarnaselt rahvuskaaslastega ei ole mul sellest suurt häda, sest seni kuni mul endal edasi tegutseda lastakse ja oma pere eest hoolitseda, ei näe ma põhjust riigi ja tema kohati poolearuliste ennast täis juhtide käitumishälbeid liigselt südame lähedale lasta. Ja võrreldes keskaja ja nõukogude ajaga, millest Sami Lotila vaatamata oma kõrgele informeeritusele tegelikult mitte grammigi ei tea, on tänases Eestis ikkagi tuhat korda parem elada. Võib-olla just see tunne ongi see põhjus, miks me liigselt ei räuska ja pindu riigi või naabri silmist kippuma ei otsi. Vahest küll vihastame, kirume riiki saunas õllekõrvale ja elame samamoodi edasi. Ja meid suurt ei huvita, kas meie elatustase on kümme või sada korda muust Euroopast maas, sest meie võrdleme endi heaolu hoopis teiste mõõdupuudega. Meie mõõdupuuks on meie üleaedne naaber ja temale järgi jõudmiseks pole riigikorral ja muul sellisel suurt tähtsust.

Muide, mitmed mu tuttavad on aastate vältel pärinud, miks ma küll kodanikukohust ei täida ja valimas ei armasta käia. Kui veel kümne aasta eest tundus neile mu pragmaatiline vastus: „pole ju vahet, kes on võimul, tehakse ikka samu asju, ainult teistesse taskutesse“, veidi kohatuna, siis tänaseks on samale järeldusele jõunud juba palju rohkemad mu tuttavad. Ma olen kindel, et seda petlikult sarnaselt kõlavat seisukohta ei saa aga samastada meie suure idanaabri juures kehtiva võimu ja rahva sõnatu kokkeppega, mille kohaselt võim ei sekku nende inimeste eludesse, kes ei sekku võimu huvisfääridesse. Palun uskuge, härra Sami Lotila, see pole ka mitte eestlaste apaatsus ega ükskõiksus vaid pigem kannatlik pragmaatilisus, mis ootab valvsalt neid uusi visionääre ja aatelisemaid juhte, kelle poolt kunagi oma hääl anda. Et siis taas oma talu ise edasi ehitada.

Ja muide, Sami, mu alaealised pojad, kes sageli Soome suusakuurortites avalikes saunades on pidanud käima ja seal arglikult ujumispükstes istuvad, ei ole suutnud seniajani mõista, miks nad peavad taluma endaga samas saunas sajaviiekümnekiloseid alasti soomlannade vohavaid kehavõlusid. Või on äkki küsimus palju kaugemale arenenud demokraatiaga, julge rahva väärika enesemääratlusega, mida meiesugused sovietiseerunud tobukesed lihtsalt ei mõista?!

Hurraa - geikristlased tulid kapist välja ka Eestis!

2010-10-12T03:42:00.000-07:00

Hurraa! Olen kogu elu imestanud, kuidas küll USAs kristased saavad olla peded, nüüd siis oleme samasse punkti jõudnud ka meil. Nagu lugeda Valgamaalasest, on loodud terve ühing, kuhu võivad siis ilmselt astuda kõik, kes ööklubi Angel hingusele mineku pärast südant valutavad.

Inimesena ma muidugi mõistan, et seksuaalseid orientatsioone on erinevaid: mõni mees tahab sadat naist korraga panna, mõni naine tahab dogiga miiluskleda, mõnele on tõeliseks õnneks vaja keppida kristlasi. Uskliku inimesena ma aga ei arva, et selliseid liite ja suhteid tolereerima peaks, sest hormoonid on hormoonid aga igale ühele on ikka ka antud omajagu mõistust oma lihalike himude ohjeldamiseks. Liiatigi peaks kristlasi aitama nende vaimne tasand.

Huvitav, kui Jumal lõi inimese meheks ja naiseks, võttis naise mehe küljeluust ja hiljem tõi kristuse ja koguduse võrdkujuks mehe ja naise armustuse ja pühendumise ning keelas kristlastel uskmatutega ühte heitmast, siis kas praeguses kontekstis võiks see tähendada, et pedekristlased armastavad üksteist nagu Kristus armastas kogudust ja hoiduvad samuti uskmatutega keppimast?!

Legend Kalev Raave vinguvatest mantlipärijatest ehk kust peaks kirikuõpetaja saama oma palga

2010-09-12T11:21:00.000-07:00

Elas kord tubli parteielu edendaja ja kolhoosiesimees, rahvamees ja riigimees ja nagu hiljem välja tuli ka eeskujulik vaimulik. Tema nimi oli Kalev Raave ja tänu tema suhtustalendile sai varemetes seisinud Halliste Püha Anna kirikust üheksakümnendate aastate lõpus lausa Eesti rahvuskirik, kuhu tuldi imemeest ja tema saavutusi (mmuhulgas Jüri Arrakult tellitud tontlikku altarimaali) imetlema üle kogu vabariigi.

Juhtus aga nii nagu ikka juhtub, et Kalev Raave ühel päeval kõrvad pea alla pani ja Püha Anna kogudus uut hingekarjast pidi otsima hakkama. Leiti Enri Pahapill, mees nagu kompu. Ainult, et aasta pärast jättis Enri kiriku teadetetahvlile sedelikese, et teda järgmisest Issanda päevast enam kirkut teenima ei ole mõtet oodata. Räägitakse, et mehele käis ülejõu Raave saabastes käia, sest koos Raave kadumisega olla lahkunud ka ontlikumad kirikuliikmed-toetajad ja ning uut pastorit hakanud kummitama nälg.

Veel mõned aastad hiljem, nagu teavad meenutada meie kaasaegsed, nii 2010 aasta paiku meie Issanda sünnnist lugedes, pani Halliste Püha Anna kiriku ees üleöö ameti maha juba järgmine jumalasulane – Kalle Gaston. Taaskord memmekeste sõnul kiiduväärt hingehoidja, kuid....jah kiriku katuse ja muude maiste asjade toimetamisega hakkama ei saanud. Ja palk olnud niru mis niru, nutma ajas lausa.

Mis siis lahti seal kuulsal Mulgimaal? Kas tõesti on Hallistes mõni needus lahti päästetud, mis noori jumalamehi kollitab ja lõppeks tagurpidi metsa ajab? Või on asi sootuks muus? Milles siis? Kirikuvalitsus kogunes, meedia pasundas aga tõde välja selgitada ei jõutud. Miks on küll meie luterikirikul sedavõrd vähe koguduseliikmeid? Ja miks neistki vähestest vaid üksikud oma kümnise kirikule toovad? Ja miks on see kümnis nii pisuke kui vaese lese and Jeesusele? Ja kes siis ikkagi peaks meie kirikuid renoveerima ja külamemmedele õnduse teed kätte juhatama seal karmis Hallistes?

Mööda metsa lonkis aga halli habemega vana pagan (seenekorv pungil käeotsas rippumas), kes kõike seda virinat ja vesistamist pealt kuulis ning muiates isekeskis lausus: jah, on teised seal paksude müüride taga ärahellitatud, ei mõista isegi inimestega suhelda, muudkui Jumalaga vaid. Aga Jumala jaoks on nende jutlused igavavõitu, ajavad une peale. Temalt neil enne selle ilmaelu lõppu palka oodata pole. Rahakest veereb ju nende kivimürakast mööda iga päev, aga kes siis kukrut seal kergitab, kus surmvaikus ja nutt maad võtnud. Inimesed on kord juba sellised, et viivad oma säästud meeleldi sinna, kus neile rõõmusõnumit räägitakse või hookuspookust näidatakse.

Ka mulle tulevad seda hala kuulates meelde mõned pildikesed hiljutisest minevikust. Ühel pildid on Luterikiriku valitsus, kes pidanud suuri lahinguid riigiga, et saada kõik nõukogu ajal võõrandatud maad ja varad enda kätta. Teisel pildil on langev ja väljasurev koguduseliste kari. Kolmandal pildikesel lagunevad hooned ja maksmata palgad. Neljandal pildil on Jeesus, kes kinnitas, et Jumal ei jäta omi hätta, kui need vaid tema tahet teevad.

Pildid vaadatud, tekib paratamatult küsimus: äkki ei tegele meie kallis luterikirik enam päriselt sellega, milleks Jumal nad seadnud on ja peavad nüüd endid ise äratoidetud saama?! Kui nii, siis mina nende asemel alustaksin sellest, et pakuks ultimaatumi korras riigil kõik muinsusväärtusega kirikud oma bilanssi võtta ja sinna mõni europrojekt peale tuua. Tehtagu katused korda, pakkugu puuetega inimestele kaugtöö kohti, tehku, mis iganes. Uskuge, küllap leidub igas külas ka neid inimesi, kes oma rahakurkud avavad kui head tööd märkavad! Jumalateenistusi võib aga esilagu vabalt pidada ka nn talvekirikutes ehk mõne kirikulise elutoas, sest nagunii mahuvad ka sinna kõik puuduse käes kannatava koguduse kuulajad ära!

Lõpetuseks möönaksin, et alates apostlite päevist on kogudused olnud isemajandavad üksused ja nende pastorite palk sõltunud alati sellest, et kuivõrd kirikulised nende jutust ja tegudest tegelikku abi tajuvad. Pole imestada, et Ameerika evangeelse kiriku tradistiooniks on korjanduskarbi läbi saali saatmine koos sinnajuurde kuuluvate manitsuste ja julgustustega. Tihti võtab „raha“ jutlustamine kolmandiku kogu jumalateenistusest. Miks? Eks ikka selleks, et pastori Cadillacile bensiini osta! Võib-olla tasuks ka meie kriitkahvatutel ja nutumaigulistel kirikuteenritel oma pühapäevast fookust muuta?! Isiklikult arvan aga, et ka Kalev Raavelt on palju õppida!

Euroraha surmab teeninduskvaliteedi

2010-09-06T01:20:00.000-07:00

Sai käidud Võrumaal Seto Tsaimajas. Jube oli. Ei, mitte koht vaid see, mida on euroraha teinud teeninduskvaliteediga. Putru sai 40 minutilise ootamisega (lubati kohe), sest teistele praadidele ei võetud tellimusi üldse (ootasid gruppi). Tee oli lahjem kui vesi. WC ja köök olid kaugel setomaa traditsioonidest ja meenutasid pigem Solarise keskust.
Teenindajad kriitikat ei kannatanud ja kippusid haukuma stiilis, et kannata ära kui nii kaugele oled sõitnud. Kannatasingi. Tee eest tegin külma arve. Enam kunagi ei lähe ja teistele ei soovita. Isekeskis mõtlesin, et poleks olnud eurorahadele ehitatud muuseumit, olnuks ehk eraomanik veidi püüdlikum klientide eest hoolitsemisel....

Kes arvab, et ma olen mingi õiendaja igas toidukohas, see eksib. Aga kui ikka hind on krõbe ja ootused suureks köetud, siis ootaks enamat kui kohalikud kahjuks pakkuda suutsid. Aga võrokeste lohutuseks peab ütlema, et see on üldiselt paljudes kohtades Eestis nii, et majad on uhked ja idee ka, kuid parem ära suhtlema mine....
Kas on asi tööjõu kvaliteedis või läbimõtlematuses...mine võta kinni!

Kes nahistab Eesti kroonid?

2010-09-03T00:12:00.000-07:00

See küsimus on mind vaevanud juba pikka aega. On ju valitsus teatanud, et need vahetatakse eurodeks ja kroonid lähevad utiliseerimisse. Aga ikkagi, mis saab siis kui prügiks läheb ainult osa kroone? Kes hakkab neid rahapakke üle lugema ja järelvalvet teostama?

Ma pigem pakuks oma rikutuse tasemelt, et suur osa kroone rändab utiili asemel Neinar Seli vms võimu rahakoti hoidja kätte, sealt vahetakse need aja jooksul ringiga veel paar-kolm ringi järjest eurodeks (saab ju kroone eurodeks vahetada veel palju aastaid) ja nii rikastuvad tänased võimurid veel mõnesaja miljardi võrra.

Kui asi nii poleks, tahaks küll hirmsasti teada, mil moel see kroonide ülelugemine ja utiliseerimine toimuma hakkab. Kas keegi teab?

Riik ja linn võiksid koha vahetada!

2010-09-03T00:02:00.000-07:00

Nüüd siis valimised ukse ees peagi ja ka mul mõtted taas peas jaheda ilma tõttu liikuma hakanud. Nimelt olen oma peakeses vaaginud pikalt, kas Eestile tuleb kasuks Savisaare- Reformi jätkuv (igvene?) vastasseis ja ühine Eesti jagamine või hoopiski see kui ükssama erakod saaks võimu nii pealinnas kui riigis.

Ja vaagisin mis ma vaagisin, ikkagi tundub, et vastaseis on parem. See tagaks lihtsalt rohkemate inimeste huvide esindatuse poliitikas. Sest populistid on mõlemad parteid, ahned samuti. Seega pole vahet. Ja põhimõtteliselt on nende erakondade vaated ka aastate jooksul oluliselt üksteisele lähenenud. Ei ole enam vasak- ja parempoolseid vaid kaks suurt keskparteid. Lihtsalt ajalooliste nimedega.

Kuid vahelduse mõttes võiks eelseisvaid valimisi silmas pidades soovida, et need kaks suurpartied kohad vahetaks. Keskerakond võik saada moodustada valitsuse (koos sotsidega) ja Reform võiks tulla võimule pealinnas (mõne aja pärast). Eks siis oleks nii siiin ku seal värskeid tuuli oodata ja lõpeks oleks ka näha, mida üks või teine lisaks suurtele sõnadele esimese asemel ära teha suudab!

Kohtupraktika kisub maffiaks, rahvas koogutab kaasa

2010-06-01T23:54:00.000-07:00

Mitte, et ma kõiki fakte teaks ja kõigi kohtumaterjalidega süviti tutvunud oleks, kui mind kodanikuna ja hiljuti isikliku kohtusaaga läbinuna häirib siiski eluliselt, et riik on asunud inimesi süüdistama ja ka süüdi mõistma analoogsetel alustel nagu lubab endale allilm: nägu ei meeldi, vastik tüüp, köhi papp, kui ei köhi, lööme maha. Maffiale pole inimeste saatuse üle otsustamisel oluline objektiivsus ega faktid vaid piisab kõhutundest ja sisemisest veendmusest. Ja kui maffia teab, millise advokaadiga, prokuröri ja kohtunikuga tuleks püüda asju ajada oma eesmärgi saavutamiseks, siis küllap teavad seda ka riigivõimu juures ukerdajad.

Just samade argumentidega on minu hinnangul sisuliselt süüdi mõistetud nii Pärnu linnajuhid Mart Viisitamm ja Simmo Saar, nüüd ka Villu Reiljan ja tagatipuks Liviko juhid. Kõigi nende puhul olid määravateks tõenditeks prokuröri ja kohtuniku sisemine veendumus, milleni jõuti ilmselt kaudsete (pealkuulamise käigus kogutud jutukatkete alusel) tõenditega. Kusjuures nagu selgus hiljem, teostati ka jälitustoiminguid kas ebaseadusliult või valedeks osutunud põhjustega. Fakte aga tuvastada pole õnnestunud.

Mentaliteet: niikuinii on nad süüdi

Ma arvan, et suurem osa eesimaalasi arvab tänini, et altkäemaksu on Villu Reiljan kunagi millegi eest ikka võtnud, eks ole. Tõttu-öelda arvab rahvas seda pea iga tippametniku ja –poliitiku kohta. Seega, nagu märkis üks mu hea tuttav, on justkui õigustatud, et mees süüdi mõisteti. Mis siis, et fakte süüdimõistmiseks antud juhul nappis. Nagu märkis seesama tuttav, saadetakse ju ka USAs maffioososid, kelle hingel on tonne narkokaubandust ja kes pesevad väidetavalt kümneid miljardeid dollareid, trellide taha mitte nende kuritegeliku tegevuse, vaid ikka pisimaksupettuste, ebaseadusliku relva omamise vms tühja-tähja eest, mida saab kergemini tõendada.

Jah, kuid kas märkate erinevust meie kaasustega? Loen neid kohtuotsuseid edas- või tagurpidi, ikka jääb selgusetuks kuriteo tõendatus. Jah, ma oleks päri, kui Reiljan oleks mõistetud süüdi tõendatud alkoholijoobes autojuhtimise fakti eest, kuid kahjuks ju ei olnud mitte see kohtuotsuse sisuks! Mart Viistamme kogu süüdistustusest kukkusid kohtus ära kõik ned olulised momedid, mille alusel tema vastu kriminaalmenetlust algatati ja alles jäi vaid telefonikõne salvestus, mida annab tõlgendada kümmet eri moodi. Ja Simmo Saar sai 200 000 krooni trahvi ühe A4 paberi lekitamise eest, mis nagu kohtus selgus ei olnud esiteks konfidentsiaalne ja mille puhul ilmnes, et seda dokumenti oleks võinud lekitada veel vähemalt 10 inimest (kusjuures, kes seda avaldas, ei suudetutki faktiliselt tuvastada).

Ma pole ka keskerakondlase Ivo Parbuse isklik fänn, kuid kuidagi uskumatult kõlab, et mees pidi istuma pool aastat eeluurimisvanglas, kuna tema asjade hulgast leiti kaks reisitsekki, milles üks enam kui aasta vana ja nagu ma Eesti Ekspressi artiklist aru sain, olid mõlemad kasutamata!

Mis aga siis, kui tõepoolest prokuratuuri poolt kohtule müüdud tõlgendus pole korrektne ja Villu Reiljan ja Mart Viisitamm ka tegelikult mingit isiklikku kasu pole saanud? Mis siis, kui nad tüütutele kosilastele (ja neid tiirutab poliitiliste otustajate ümber iga päev hordide kaupa) andsid kerglasi mittesiduvaid lubadusi vaid selleks, et neid rahule jäetaks või et leida parteile sponsoreid, viimased aga mõistsid seda millegi muuna? Mis siis, kui tõepoolest võttis Parbus reisifirma kinkekaardid vastu kogemata mingi muu asja vahel ja avastas nad hiljem ning otsustas neid mitte kasutada, sest tagasiandmine või linnavalitsuses registreerimine oleks tähendanud ilmselgeid lisasekeldusi? Mis siis, kui ta lihtsalt ilma kokkulepitud tasuta aitas neid ettevõtjaid, kes seda uksest-aknast sisse ronides väga palusid? Muide, analoogselt saaks kinni panna kõik arstid, kes meie ravimise eest kunagi kommikarbi või konjakipudeli on vastu võtnud. Kas pole see juba absurdsus?

Ei ma ei arva, et kõik ülalnimetatud mehed ilmtingimata beebisüütud oleks. Ma pole eile sündinud ja nii naiivne, et seda varianti kui ühte mittevõimalikku kohe mahakriipsutada. Kuid see pole oluline, sest kohus peab igas kaasuses kaaluma ennekõike fakte. Ja kui ta seda teeb kaudsete tõlgendamiste tasemel, siis eelistan ma pigem, et altkäemaksuvõtjad õigeks mõistetaks kui et altkäemaksu mittevõtjad vangi pandaks. Pole ju niigi kuhu neid toppida, Eesti on juba praegugi Euroopas vangisistujate pingerea tipus.

Ka kohtunikud on mõjutatavad

Minu hinnagul ei taipa lihtrahvas suurt sellest, mis toimub kohtutes. Pimesi usutakse, et poliitikud mängu suunata ei saa, jne. Arvatakse, et kuna kõik võimulolijad on niikuinii pätid ja vargad, siis on hea, kuid neid vahetevahel veidi karmimalt nahutatakse. Kuid see pole õigusriik. See on nõukogudelik mentaliteet ja maffia mõtteviis. Ma ei imesta üldse, et lõpuks on kohtu alla hakanud sattuma ka väidetavalt aastaid altkäemaksu võtnud kohtunikud ise, mis erapoolikusest me siin üldse räägime?

Ma pole Villu Reiljani fänn ega Rahvaliidu valija olnud mitte kunagi, kuid inimesena saan ma aru, et kui kohus toetub üks kord kaudsetele puudulikele tõenditele, siis teeb ta seda ka edaspidi kõigiga, kes analoogsesesse olukorda satuvad. Sattuda on aga lihtne: piisab vaid kaebajast või liigsest tähelepanutõmbamisest juhtivate uurimisasutuste seas, kui juba jalgealune tuliseks tehakse. Ja just see tundubki kõige jubedam. Sest nagu selgub, leidub igas normaalses kohtus ka mõni potentsiaalne pistisekamraadist kohtunik.

Alkoholitootja Liviko juhtide kohtuotsus tundub aga ilmselt sama rea järjekordse ponnistusena. Ei loogikat, ei motiivi ei faktilist tegu, ometigi annab kaudne tõlgendamie ja pealkuulamine imelisi võimalusi! Hinnakokkukulepped sellisel tasemel ja põhjendustega, nagu on esitanud seda prokuratuur, ei tohiks kuuluda isegi majanduse alghariduseta inimeste loogikavigade nimekirja. Jah, minul pole ees mahukat kohtumaterjali, kuid just nii on sedagi kaasust avalikkuses paista lastud. Kahju on sellisest riigist, kus inimene peab hakkama ise tõendama, et ta pole kaamel ja kulutama selleks miljoneid kroone! Kuigi mäletatavasti kohustavad seadused just süüdistajat tõendama süüd, mitte hämama ja vaatama, kuidas kohtualune sellest supist välja rabeleb.

Ma ei kirjutaks seda kõike nii murelikult, kui ma poleks hiljuti saanud tervist kahjustanud kuid magusat kohtuvõitu riigi üle. Minu kogemus oli lihtne, ma olin muutunud kellelegi ebamugavaks ja veelgi enam, olin ilmselt mõnda instantsi solvanud nii, et minu suu loodeti kinni kleepida. Minust taheti teha vägisi kupeldajat, mida ma kuidagi polnud ja seda, et must pidi saama pretsedent, ei häbenenud mulle tunnistada ka uurimisasutuse töötajad. Seda kõike venekeelsete massaziteenuste eestindamise ja reklaamina avaldamise eest. Aga kui politsei ja prokuratuur on midagi nõuks võtnud, siis selgitada pole siin enam midagi. Õnneks vedas mul määratud advokaadi ja ka kohtunikega (õnneks nood pistist ei võtnud) ja tänaseks on kaks kohtu astet tunnistanud mu 100% õigeks. Küsimus, kas seda kõike polnud võimalik prokuratuuril ette näha? Vastus: jah, oli küll, kuid sellest suurem oli soov mulle kohta kätte näidata ja mu elu põrguks teha. Minu elu esimeses kriminaalmenetluses õppisin ka selgeks üllatava tõe: võistlev menetlus pole muud kui prokuratuuri poolne faktide, lausvalede ja pooltõdede esitamine faktikogumi pähe, millele advokaat peab suutma vastu panna õiged seadused, õiged faktid, jne. See oli karm kogemus, sest kuni selleajani uskusin sisemas, et ka prokuratuuris püütakse välja selgitada tõde....

Rahval on ilmselt ükskõik

Ma ei saa aru, miks ei järgnenud meie tipppoliitikute süüdimõistmisele kaudsete tõendite alusel avalikke pahameeleavaldusi, pikkete, jne. Miks isegi keskerakondlased ja rahvaliitlased ei tulnud kohtu ette meelsust demonstreerima? Kardan, et selle taga on hirm kellelegi silma jääda ja hiljem mõnesse kriminaalmenetlusse kaasakistud saada. Või on siis selle taga hoopis olukorraga leppiv ja oma aega ootav apaatia, et juhtugu mis tahes, kel kontroll riigis, sel ka õigus konkurente liistule tõmmata.

Ma kutsuks aga inimesi üles mitte leppima pugejalikult kõigega, mis riigis toimub. See on meie riik ja meie õigus isakestele teada anda, mida arvab rahvas uudsest kohtupraktikast. Sest kui me seda võimalust ei kasuta, võime homme ise samasse auku kukkuda.

Tulles aga lõpetuseks tagasi pealtkuulamisel kogutud infokildude ja nende põhjal tehtud järelduste juurde, tahaksin küsida, mis oleks saanud minust, kui keegi oleks pealt kuulanud minu ja mu advokaadi telefonivestlust pärast esimest kohtuvõitu, kus ma küsisin musta huumorit appi võttes, kas prokuröripoolset edasikaebamist saaks välistada kui ta näiteks auto alla jääks. Ja mis siis oleks saanud minust kaudsetele tõenditele tuginedes kui nüüd prokurör olekski astunud auto ette, mis sündmuspaigalt põgenes?! Õnneks ta ei jäänud auto alla, kaebas edasi ning kaotas ka järgmises astmes! Kuid mitte alati ja mitte kõigi inetute naljatamistega ei pruugi minna nii hästi.

Minust ei saanudki kriminaalkurjategijat!

2010-06-01T02:40:00.000-07:00

Ilmselt on nüüd paras aeg teatada, et kuigi prokuratuur väga pingutas, politsei aplauside ja ovatsioonide saatel, ei suudetud siiski seadusi niipalju väänata, et minust kriminaalkurjategijat teha. Ennäe imet!!

Niisiis sai süüdistus, mis nägi ette, et minust peaks saama prostitutsioonile kaasaaitaja, nii esimeses kui teises kohtuastmes jõulise vastulöögi ja mind mõisteti tingimusteta õigeks.

Kuna minu „kuritegu“ seisnes mõningate neidude venekeelsete enesemüügi (massaazi) reklaamide eestindamises (mida ma kunagi ei salanud ega pea ka tähelepanuväärseks), peaks nüüdseks nii politseile kui prokuratuurile olema selge, et tõlketegevust siiski kupeldamisega võrrelda ei saa! Ja tore on, seest mulle oli see seaduste valguses selge juba ammu enne!

Kahju on ainult sellest, et vahepeal on kulunud kaks aastat, olen kaotanud palju sõpru ja tuttavaid, kes kohtusaaga hirmus omakasupüüdlikult püksi lasid ja enam telefonitoru ei võta. Pole hullu, argpükstega polegi midagi arutada.

Veelgi enam on kahju, et analoogse valesüüdistusega on prokuratuur lasknud kokkuleppemenetluste korras enne mind karistada kümneid ja kümneid inimesi. Ja nad ilmselt ei saa kunagi isegi teada, et see kõik oli tegelikult seadusevastane.

Ja kui olla aus, siis eriti kahju on mul meie riigist, kelle prokuratuuris ja politseis töötavad sellised geeniused, kes ei suuda oma kallutatuses ja pimedas vihas seaduseid kokku veerida ja kulutavad tühjadele protsessidele vaid kallist maksumaksja raha. Ju siis ei pea ikka alati paika rahvatarkus, mille kohaselt annab Jumal ameti ja siis ka tarkuse.

Mis puudutab prostitutsiooni, siis olen alati olnud arvamusel, et see on taunitav tegevus, mis õõnestab ühiskonnas pereväärtusi ja istutab lisaks füüsilistele haigustele meie sekka ka mehi, kes ei viitsi ega vaevu enam olema võitlejad naiste pärast. Ja kui nad seda ei oska ega viitsi vaid lähevad rahakotiga kergema vastupanu teed, siis tõenäoliselt kaotab sellest kogu rahvas.

Kuid prostituute ja ma ei laidaks – nemad on oma mõistuse, keeleoskuse, vanematelt kaasa saadud harjumustega ning lisaks neid tabanud eluraskustega olukorras, kus oma laste toitmiseks pole abi oodata mitte kelleltki teiselt kui omaenda jalgevahelt. Ja ma isiklikult arvan, et nii mõnigi naispolitseinik ja naisprokurör, kellega mul on tulnud kokku puutuda, sobiks ehk prostituudiks pareminigi kui tööle, kus eeldatakse ka mõistuse olemasolu.

Hoiatus: „Ühtse Eesti“ tagant paistavad IRLi kõrvad!

2010-04-07T02:29:00.000-07:00

Meedias on teatrimaigulise uue erakonna „Ühtne Eesti“ meediakampaania saanud nn ekspertidelt palju kiita kui paremini läbimõeldum kui proff-parteide omad. Osalt võib see ju nii olla, kuid tegelikult on suure menu taga mitte hea kampaania vaid apoliitilisus ja poliitiline rikkumatus. Olgem ausad, mitte ükski poliitiline partei poleks ei samasuguse ega ka parema poliitilise kampaania korral suuteline saama samavõrra meediapinda kui seda saavad teatritegelased.

Kuid just siin peitub ka üks suuremaid ohtusid – juhul kui siiski pole tegu teatritükiga vaid sootuks palju kaugemale läbimõeldud etendusega, on tegemist läbi ajaloo suurima meediapettusega, mida tavakodanik tõenäoliselt mitte kunagi ei andesta ja mis võib viia igasuguste sotsiaalkampaaniate luhtumiseni tulevikus.

Minule isiklikult tundub, et kogu kampaania taga võiks olla IRL, kellel täna puuduvad võimalused oma positsiooni avaliku arvamuse uuringute kohaselt oluliselt tõsta. IRL on jäänud väikeparteiks, kes peab leppima peksupoisi staatusega kui ei Laar ega ka ResPublica kinnimaksutud mehepojad poleks ju sellise stsenaariumiga leppinud?! Mida ette võtta?

Poliitikas, sealhulgas Eesti kohalikus poliitikas pole midagi uut selles, et enne valimis tuuakse häältemagnetina varjust välja nn sõltumatu kolonn. Tavaliselt on see valimisnimekiri, mis koondab enamikus uusi nägusid ja üritab kaugeneda ühe või teise dikteeriva partei mainest. See kolonn peab võtma ära need 30% valijahäältest, kes ühelgi juhul ei vali olemasolevaid poliitikuid vaid otsivad alternatiivi. Pärast valimisi aga liidetakse soodsatel asjaoludel justkui mõttekaaslasteks osutunud „sõltumatud“ kogu üritust dikteerinud toonorerakonnaga. Või jäetakse ka liitmata ning etendatakse teatud aeg „koostööd“ edasi.

Mida aeg edasi ja mida rohkem saabub sõnumeid Ühtse Eesti tegevuste kohta, seda enam paistavad mulle sealt tagant IRLi sarved. Miks? Väga lihtsatel mulle kahtluseusse tekitavatel põhjustel:
1. IRLil on sellist sõltumatut kolonni kõige enam vaja.
2. Ühtne Eesti on ennast määratlenud ennekõike eestimeelse erakonnana, mis kattub ainult rahvuslaste ja IRLi kuvandiga.
3. Ühtsel Eesti puudub liider ja ka selge sõnum peale selle, et „otsitakse alternatiivi“, mistõttu ei saa neid iseseisva tõhusa parteistruktuurina ette kujutada.
4. Nn sotsiaalne meediakampaania on juba ületanud mõistlikkuse piiri, seda enam, et rahaliselt pole täna ühelgi erakonnal piisavalt toetajaid vaid on vaid võlad. Veel vähem on realistlik uskuda, et üks teatriprojekt suudab masule vastu naeratada ja koguda annetusi miljonite eest, et viia läbi sedasorti suurt ettevõtmist.
5. Kui isegi Ühtne Eesti on saanud sotsiaalreklaami egiidi all endale suured meediapinnad kasutada, siis omatigi tuleb neil maksta trükiste disaini ja tootmise eest, mis pole odav.
6. Vahetult enne Ühtse Eesti projekti algust lahkus vabatahtlikult riigikogust IRL ja kunagi ResPublika üks kampaaniameistroied Ott Lumi, kes väitis, et hakkab leiba teenima PR-valdkonnas!! See pidi olema nali või siis midagi väga suurt, sest masu ajal teenitakse PR valdkonnas kordades vähem raha kui riigikogus istudes.
7. Viimaseks – nii Semper kui ka tema kaaslased on minu mälu järgi olnud alati pigem Isamaaliidu kui teiste parteide toetajad. Selline mulje on mulle jäänud kuid muidugi võib see olla ekslik.

Mida öelda kokkuvõttes järjekordset vandenõuteooriat lendu lastes? Ilmselt vaid seda, et kui peaks sündima uus erakond, siis kindlasti on ta vaid kellegi teise salajane häältekogujast kolonn, mis varem või hiljem maandub sinna kuhu on suubunud kõik varasemadki ideelised ja uuenduslikud üllatajad Eesti poliitmaastikul!

Annaks Jumal, et seda parteid ei sünniks, sest vähemasti mina pean IRLi üheks kõige ilgemaks Eesti erakonnaks, kelle ilgus seisneb just selles, et püha nägu tehes valetatakse ja vassitakse omakasu eesmärgil palju enam kui need, kes püha näo tegemisele aega ei kuluta!!

Pulleritsu kiituseks: lähenevad soorollid viivadki katastroofini

2010-04-03T05:10:00.000-07:00

Täna oli üle pika aja hää meel lugeda Priit Pulleritsu sulest arvamust Eesti meeste üha jobumaks muutumisest feminiinsemaks kuivamise tulemusel ning samas naiste üha maskuliinsemaks sirgumisest. Ma küll ei riskiks arvata kui paljusid see probleem puudutab, kuid selget tendentsi olen märganud minagi.

Olen alati arvanud, et õnneliku peremudeli ja seega ühiskonnamudeli vundamendiks on meeste ja naiste selged, kokkulepitud rollid. Niisamuti nagu riigi ja üksikindiviidi omavaheline suhtestumine, lapse ja vanema suhe, jne. Laias laastus pole ju niivõrd tähtis, millest mingi roll on välja kujunenud, kas on see Looja poolt nii määratud või pika aja jooksul iseeneslikult olude sunnil tekkinud, kuid ikkagi on mulle selge, et kõige suurem õudus tabab meid siis, kui partnerlusele suunatud rollid hägunevad, hakkavad kattuma ja mis veel hullem – muutuvad konkureerivateks. Jah, mina isiklikult usun, et Jumal lõi inimese ja andis mehele tema ülesanded ja naisele TEISTSUGUSED üleasanded ja varustas meid ka seetõttu erineva komplektsiooniga. Umbes nagu tänavamaastur (SUV) ja maastikumaastur, mis võivad küll suht sarnased välja näha ja mõlemaga kõlbab sõita nii asfaldil kui kruusateel, kuid ometigi saame parima sõiduelamuse siiski vaid juhul kui kasutame neid targalt ja sihipäraselt.

Humanismi teene meie kaasajale on paljuski karuteene. Humanism asetab kõige kõrgemale astmele inimese vajadused ja muudab need eesmärkideks omaette. Nii juhtuski, et võrdsuse ettekäänel hakati endale valima mugavamat rolli. Pole ju saladus, et loodus on loonud mehed füüsiliselt tugevamaks ja naised vaimselt tugevamaks. Piisas vaid sellest, et mehel jäi üha vähemaks neid töid ja peretoitmise viise, kus tema füüsilisi eeliseid vaja oli, kui naised said aru, et meestest polegi enam tolku oma mugavuse nautimiseks. Naised ei tundnud enam ennast mehe selja taga kui kivimüüri taga kaitstuna ning nii võtsidki nad ise oma saatust kujundada ja vaimseid võimeid maksma panna.

Õnnelikku peremudelit ei suuda ma aga kuidagi näha väljaspool tarditsioonilisi rolle. Kaasaegne euroopa või skandinaavia pere elab nn kokkuleppe abielu, kus üks ei kaitse ega toida peret ja teine ei tee süüa aga kasvata lapsi. Võrdsus on viinud aga paraku selleni, et üha rohkemad mehed unistavad idamaistest (vene, tai, aseri, türgi, hiina, jaapani, jne) naistest, kes tänapäevases arusaamises alles kiviajas elavad ja mehe igakülgset ümmardamist loomulikuks peavad. Kaasaegsed naised aga ei otsi enam ammu meheideaali, sest on veendunud, et seda polegi olemas. Või kui on, siis vaid rikka ärimehe näol, kellega kokkuelades tuleb leppida mehe jagamisega armukestega.

Mehelikkuse teema eeskõnelejaks kristlikus maailmas oli Ed Cole, pastor, kelle elutöö oli suunatud meestest meeste tegemisele. Ja mul ei lähe iialgi meelest juba puberteedieas temalt kuuldud sõnad: naised ja saa muutuda naiseks ega võtta oma tradistioonilist looduse poolt neile antud rolli kuniks mees pole võtnud sisse oma positsiooni ja muutunud selles usaldusväärseks. Jah, seda arvan ma ka täna.
Seetõttu ma ei süüdista naisi nende maskuliinsuses, sest olen märganud, et suurem osa ka neist ISESEISVATEST ja JÕULISETEST naistüüpidest muutuvad koheselt pehmeks, piisab nende ellu tulla vaid veidigi mehemal mehel.

Ei, ma ei räägi, et naine ei peaks käima tööl ja peaks vaid kodus leemekulpi liigutama, kuid ma räägin pigem sellest, et mehed suudaks naisi panna ennast tundma kindlana homse ja ka ülehomse päeva ees. Tean, et mõnigi mees vaidleks vastu, öeldes, et igaüks elagu oma elu ikka ise, kuid mulle tundub ikkagi, et palju mõnusam on koos elada naisega, kes sind usladab ja austab kui kellegagi, kellele sa vaid seksuaalpartneriks või sobiva geenikombinatsiooniga spermadooriks oled. Või muidu kena vaadata! Sest nagu ütleb hea vene kõnekäänd: naised on iseenesestki tugevad, mehi läheb neil vaja selleks, et lubada endale võimalust tunda ennast nõrgemana.
Veelgi enam - minu arvates saab mees ennast tõelise mehena tunda vaid siis, kui suudab oma naise ja pere panna enda selja taga kui paksu kivimüüri taha varju. Ohh, suudaks seda isegi)))

Just seepärast nõustun ma psühholoogide, seksoloogide, pedagoogide ja sotsiaalteadlastega, kes kõik Priit Pulleritsu artiklis leiavad, et meile oleks vaja soolist kasvatust. Kasvatust ja õpetust, mis välistaks edasise meeste naiselikustumise, degradeerumise ja igas mõttes võrdsustumise nendega, kes meilt sisemas hoopiski teisi rolle eeldavad.

Kuid olgem ausad, ka geimeest ja metroseksuaali on mõnus vaadata kui just temaga ühiseid lapsi inimesteks kasvatama ei pea!!

Rahnu teeb Hallastet.

2010-03-22T15:13:00.000-07:00

Kristjan Rahnu protsessist on saamas sama halejabur pull nagu omaaegne Hillar Hallaste shou TV ekraanil. Mäletatavasti käisid Isamaa juhtpoliitik Hallaste, Toivo Ninnas ja keegi veel Pärnus prostituute tellimas. Bordelli maadamiks oli seks ajaks end sätitanud bravuuritar Kati Murutar, kes kuulsad kunded mingil põhjusel meediale avalikustas. Samal ajal kui Ninnas vaikselt distantseerus, võttis Hallaste nõuks kõlavalt Murutari vastu muru suruda. Valetas, vassis ja punastas telepurgis kõige vaadatavamal ajal koos oma helde PR-abimehe, hilisema pedofiili Toomas H. Liiviga. Iga eestimaalane sai teada, et Hallaste puhul pole tegu mehe vaid kaltsuga. Hallaste suurepärane karjäär sealsamas ka lõppes. Pedofiilist suhtekorraldaja tabamiseni läks veel kümmekond aastat.

Nüüd siis on järg Kristjan Rahnu käes. PR mehe asemel on geniaalseks nõuandjaks tõenäoliselt maffiaadvokaadiks peetav Andres Gorkin või siis tema kolleeg Anti Aasma. Nõu mõju võib igaüks ise hinnata. Tundub, et taaskord on taktikaks valitud kõige eitamine ja lausvaletamine. Iga lollgi saab ju ometi aru, et üks 30 aastane sportlane ei saa olla nii loll, et teenis raha valdkonnas, millest ta midagi ei teadnud, mille vastu huvi ei tundnud ja millega ühtaegu päevast päeva hommikust õhtuni tegeles. Muidugi pole minagi selgeltnägija ja võib olla tõesti selgub, et Kristjan oligi rumaluke. Elame, näeme.

Uuringud näitavad, et ligi 60% eestimaalastest peab prostitutsiooni vajalikuks (ei pea vajalikuks keelata), meeste seas on see % ligi 80. Kõik need inimesed oleks Rahnu äritegevusse suhtunud suht rahulikult kui mees vaid oma tegusid tunnistada võtnuks. Aga tundub, et Kristjan poiss oli Hallaste vägitegude ajal veel nii roheline, et midagi kõrva taha panna polnud.

Üldiselt on ikka nii, et juriidiliselt võid sa isegi pääseda karistusest, kuid avalikkuses valetamisega loodud mainest ei vabane sa pikka aega. Seetõttu on alati targem mitte valetada – võtkem eeskujuks või päris valusast jamast läbi tulnud Tiger Woodsi. Tegi, kannatas, tunnistas, kahetses. Või siis Marion Jonesi – tegi, mõistis, tunnistas, kahetses, kandis karistuse ja on tagasi spordis.

Tunnistamise ja kahetsemise keel erineb sageli juriidilisest keelest – Gorkin ei soovitaks seda mitte kunagi (kui ehk vaid narkootikumidega vahelejäämise puhul). Kuid nii enda silmis meheks jäämiseks kui ka avalikkuse silmis maine taastamiseks on avalik tunnistus ja kahetsus vältimatud.

2000 aastat tagasi ütles Jeesus prostituuti kividega surnuks viskama kogunenud vihasele rahvamassile: kes teist on süüta, visake esimene kivi. Keegi ei visanud. Nii on ka täna – meil kõigil on hingel omad patud, mille koormast vabanemiseks peame need tunnistama (kas pihitoolil, vaikses palves või avalikult, see sõltub koorma rõhuvusest). Mitte ilmtingimata ei pea me avalikult üles tunnistama neid patte ja seaduserikkumisi, millelt meid tabatud pole, kuid kui meid juba kord tabatakse, siis on tark ka avalikult tunnistada ja kahetseda. Kui Jumal vaatab südamesse ja otsib sealt siirast kahetsust, siis avalikkusele piisab tihti ka meeleparanduse etendamisest. Millist teed keegi läheb, on juba igaühe enda asi. Kuid palun ärge tehke rohkem Hallastet!!

Mul on seda kõike eriti keeruline kirjutada, sest olen ka ise sama valdkonnaga lähedalt kokku puutunud. Nii prostituutide kui allilmaga, kes inimkaubandust korraldab. Olen osasid neist teatud perioodil oma professioonist lähtuvalt abistanud, püüdes siiski jääda selgelt seadusega lubatud raamidesse. Sest kuigi ma pean prostitutsiooni (nii selle pakkujat kui tarbijat) alandavaks tegevuseks, ei suhtu ma siiski ei selle elukutse esindajatesse ega nende manageridesse taunivalt – minu arvates on tegu tavalise nõudmise-pakkumise mudeliga, mis on ja jääb meiega alatiseks. Seepärast pooldan prostitutsiooni seadustamist.

Hoopis teine asi on inimkaubandus ehk vastu tahtmist inimeste sundimine end müüma – selliseid inimesi ma õnneks ei tunne. Isegi allilmaga seotud kupeldajate seas mitte. Kindlasti polnud ka Rahnu ja Co inimkauplejad vaid lihtlabased managerid.

Erinevalt Rahnust ei ole ma kunagi eitanud oma abi prostituutidele ja nende mahitajatele. Mulle oli see vajalik valdkonna tundmaõppimiseks, isklikuks arenguks ja ka selleks, et näidata koht kätte prokuratuurile, kes soovib karistada inimesi täiesti seadusevastaselt, vaid aegunud moraalinormidele tuginedes. Mõnes mõttes on see mul ka õnnestunud – kohus mõistis mind üheselt õigeks. Küll aga käivad mulle pinda silmakirjatsejad, kellest Jeesusuki rääkis. Sõbrad, parem tehke kuritegusid kui vaevelge põlevas himus neid teha ja samaaegses hirmus vahelejäämise ees, mis kulmineerub tagatipuks tegijate võltsi alavääristamisega.

Erootilisest massaazist on mul aga koostöös ühe massööriga valmimas raamat – usun, et selle lugejatele avaneb palju avaram pilt nn prostitutsioonist kui meile on püüdnud sugesseerida prokuratuur. See pole mitte kriminaalne vaid sotsiaalne probleem ning kui riigil oleks olemas lahendused, kuidas kohalikku keelt mittevaldavaid elu hammasrataste vahele jäänud üksikemasid ree peale aidata, poleks vaja rääkida ka prostitutsiooni vahendamisest.

Tallinna päästaks miljonilinnaks saamine!!

2010-03-20T14:29:00.000-07:00

Võta seda siis nii või naa, ikka ja jälle jõuan järeldusele, et Tallinna päästmiseks pole vaja kukutada Savisaart ega ka kulutada miljoneid kultuuripealinna projektile. Tarvis on hoopis muud – elanike arvu paarikordistumist. See võib tunduda armas ja isegi kodune, et meie riigi pealinna tänavail uitab väljaspool mõnda üksikut suvekuud vaid mõni ükski paarike või kambake. Kuid efektiivse majanduse toimimiseks, kauni kaasaegse linnaruumi tekkimiseks ja Tallinnasse (m)elu toomiseks ei piisa 400 000 elanikust. Mulle isiklikult on see selgemast selgem. Kellele veel?

Isklikult vaatan muidugi Tallinna potentsiaalsele kasvule ärimehe (mitte aga vanalinnas inimtühjal Laial tänaval elava linlase) silmade läbi: tühjalt seisvad rendipinnad, kinninaelutatud luukidega kioskid, tühjad kesklinna pargid – kõik see viitab inimtühjale linnale, kus kaubandusäri üles ehitada on raske. Kui just kauplemiskohaks pole Viru tänav või mõni magalaäärne hüper-super-market. Suurem osa imetillukesest vanalinnas magab 9 kuud aastas täielikult. Vaid Viru tänav ja Raekoja plats annavad võimaluse arvata, et Tallinnas üldse inimesi liigub. Minu kui turismile pühendunud ettevõtja jaoks on see kurb paratamatus.

Olen kuulnud, et ka linna juhtivate arhitektide ridades on räägitud, et kauni ja toimiva infrastruktuuriga linnaruumi rajamiseks oleks tarvis vähemasti 650 000 inimest. On kord juba olemas omad järeleproovitud reeglid ja seaduspärasused, mis toimivad ka siis, kui me neisse ei usu.

Mulle tundub, et miljon oleks Tallinnale piisav elanike hulk – neid jaguks tööstuste rajamiseks linna lähinaabrusesse, neid jaguks Tallinna kunitesse parkidesse, neid jaguks lumelinna ja isegi muusuemitesse. Kauplustest, kioskitest, viini vorsti putkadest rääkimata. Kuid mida selleks teha?

Jalgratast pole leiutada vaja ja loomulikule iibele panustades oleks projekt koheselt surnuna sündinud. Tallinna-Helsingi liitlinna idee oli suurepärane kuid kahjuks teostamatu. Merealaune tunnel annaks juurde märkimisväärse hulga potentsiaali. Kuid kindlasti ei piisaks ka sellest. Valikutega saab vaid venitada, kuid neid ei saa lõplikult ignoreerida - imigrante tuleb sisse tuua. See on möödapääsmatus, kui tahame toimivat ja rikast linna. Neile tuleb luua töökohad ja neid siis õppima ja töötama meelitada. Sihikindlalt ja näiteks 30 000 kaupa aastas. See oleks suur projekt.

Ma väga vabandan vaikuselembeste kaasalinlaste ees: ka mulle meeldib, et Tallinna Balti jaam on nagu Petseri bussijaam, Tallinna autobussijaam nagu Petseri taksopeatus ja meie lennujaam sama vilgas kui kaitsepolitsei peakontori esine hoov Tõnismäel. Aga sellist rahu nautides peame ka maksma palju kõrgemat hinda teenuste ja kaupade eest ning leppima ka imepisikese valikuga. Kes seda ei taha, neid kutsun üles mõtlema julgemalt, suuremalt ja imigratsioonipoliitikat revolutsineerivalt!

Täiuslikku naist ehtigu inimlikud pisipuudused!

2010-03-08T09:39:00.000-08:00

Kes arvab, et ma täna mõnele naisele lilli ostma ruttasin, see eksib. Mulle ei meeldi kommertsialiseerinud pühad, kus üldsuse ja kaupmeeste survel püüame oma lähedaste ees endi patte lunastada. Jõulud, naistepäev, emadepäev, jne – mind need pühad suurt ei eruta.

Kui aga küsida, kas ma üldse naistele lilli viin, siis seda kindlasti. Oma elukaaslasele, keda ma targu naiseks ei nimeta (siiski vaid vabaabielu), olen lilli ikka toonud. Nii mõne korra aastas. Emale ei saa viia, sest tal on kümme ringitormavat kassi ja ükski vaas ei püsiks üle poole tunni tervena. Vedamine?!

Mida aga tähendavad naised mulle, sellest mõtiskleks täna küll. Mõtisklus on odavaim teise inimese meelespidamise vorm.

Minu jaoks on naiste mõistmine läbi aastate muutunud üha keerulisemaks. Kunagi lapsepõlves arvasin, et naine on mehest palju mõistlikum olend, sest on aktiivsem, jutukam, seltsivam. Sageli ka kaunim ja hoolitsetum kui meesisendid. Eesti mehehakatised tundusid igavad juba lapsena. Noormehena märkasin naisi kui NAISI suht hilja, esimene armumine saabus 15 aastaselt, tollane huviobjekt K põrutas aga elama USAsse ja nii see jäigi.

Oma esimeses ja seni ainsas abikaasas J-is, kelle leidsin 20 aastaselt, arvasin olevat kogu naise täiuse. Isegi enam veel. Talle oli mulle esimene kellega suudlesin, esimene, kellega seksuaalsust maitsesin. J-i voorused muutusid minu jaoks naise ideaalomadusteks, tema nõrkused samuti. Ma hindasin temas ennekõike semulikkust, aktiivsust, iseseisvust, eesmärgile pühendumust. Ka kaunidust ja isikupära. Ka füüsilist tugevust – ei tee ju iga naine kümmet tõusuga tirelit ega suuda Tartu Maratonil ennast suusatada esisajasse. Peaaegu kaheksa esimest abieluaastat tundus, et elan koos maailma parima ehk täiuslikuma naisega, kes on teinud minust maailma õnnelikuma mehe! Ma usaldasin teda kõiges ja mulle tundus, et ka tema mind. Ma olin valmis tema õnne nimel kõigeks. Jah, ta muutus küll sporti tehes üha mehelikumaks, isegi kohati feministlikuks, kuid ma ei märganud seda pikka aega ega vaevanud ka tollal selle üle pead. Isegi mitte siis, kui mu arm ühel järjekordsel päeval täie jõu ja raevuga oma kalli mobiiltelefoni oma veel kallima Subaru Impreza esiaknasse virutas, sest oli koju sõites unustanud koduvõtme kaasa võtta.

Kuid ajad läksid ja ühtäkki muutus kõik. Suhtesse tekkisid mõrad, kodust kadus soojus ja suhtest emotsioonid. Tasapisi hakkasin enda ümber nägema teisigi naisi. Nad erinesid J-ist küllalt palju, olles füüsiliselt nõrgemad, tahtejõult palju nõrgemad, kauniduselt pigem tagasihoidlikumad. Kuid mis mind köitis, oli muu: nad olid naiselikumad, õrnemad ja julgesid ka oma tundeid ja mõtteid avaldada. See oli uus külg, mille avastasin. Lootsin seda ka J-is arendada, kuid see mul ei õnnestunud. Ilmselt polnud ma piisavalt motiveeriv või olin lihtsalt liiga vähe MEES, et tugevast naisest nõrka vormida.

Pärast lahutust olin maailma naistes sedavõrd pettunud, et ei uskunud enam ühtegi. Mulle tundus, et naised on kavalamad, näivad spontaansed kuid tegelikult planeerivad oma rünnakuid saagile palju kauem ja külmemalt ette kui mehed. Olin veendunud, et kui naised räägivad stabiilsusest, siis mõtlevad nad suurt ja stabiilset uppumatut rahalaeva, kui aga räägivad igatsevalt mehe spontaansusest, siis mõtlevad kallitest pärlikeedest või vähemasti uutest kontsakingadest. Ma sain teada, et naised on vajadusel emotsionaalsemalt palju tugevamad kui mehed ja nende viha ületab igasugused piirid. Tuleb vaid olla mees ja osata provotseerida! Sain ka teada midagi üllatavat: kui naised räägivad meestelt alimentide nõudmisel LASTE huvidest, siis on see kõik tihti vaid kaval ettekääne oma enda stabiilse ja muretu elu kindlustamiseks. Ehk egoism heateo kingades.

Kuid ma ei kurda, sest naisi meie ümber õnneks jagub.

Minu tänane elukaaslane on I. Ta on lõunamaa päritolu, idamaiselt kaunis. Ta ei ole sportlik ega sale, pigem vastupidi. Kuid talle on omane mehest lugu pidada ja seda ka demonstreerida – see oli mulle täiesti uus kogemus, mida ma tõttöelda poleks osanud ettegi kujutada. Mõni peab sellist ümmardamist ehk ka pugemiseks, kuid mehena pole mul selle vastu midagi! I väärtuseks ongi ehk soov meest toetada. Kõiges. Ja selleski on täiusliku naise maitset! Ja küllap ma talle homme ka uued värsked tulipunased roosid toon!

Mõeldes kõigile kogemustele, mida mul liiga palju polegi, kisub mõte paratamatult sellele, et täiuslikku naist pole olemas, on vaid suurte puudustega mehed, kellele eri hetkedel passivad paremini erinevate vooruste ja pisipuudustega naised. Täiuslikkus aga ehk seisnebki pigem neis puudustes, mida oskuslikult meigiga katta ja mille ülesleidmiseks meil meestena võib kuluda terve elu. Ja kui meile seda elukestvat võimalust ei anta, siis järelikult olime oma naiste täislikkkuse paljastamisel liiga loiud ja neil läks lihtsalt igavaks!

Armastagem oma naisi! Tõsiselt!!

Kas Jumal polegi eestlane ehk kuhu on maetud Eesti edu?

2010-03-04T00:24:00.000-08:00

Et ka Andrus Veerpalu ei suutnud meile tuua taevast olümpiakulda, on minuski optimist hakanud asenduma realismiga. Võib-olla tõesti ei olegi meie väike rahvas Jumalast valitud kogu maailmale tõestamaks, et kui millessegi väga uskuda, siis see ilmtingimata ka õnnestub. Võib-olla tõepoolest hakkab mingil hetkel mängima tõenäosusteooria, mis seljatab algaja õnne ning paljastab tegeliku jõuvahekorra. Ja siis korraga tuleb tunnistada, et vaatamata andekusele, ennastohverdavale treenimisele ning abstraktsele lootusele on tõeliseks eduks vaja veel midagi. Õnne, mis muud, kuulen paljusid mõtlemas. Jah, kuid mitte ainult. Vaja on ka kriitilist massi, mis võimaldaks õnnel meile sagedamini naeratada. Spordis on vaja rohkem andekaid sportlasi, ärimaailmas rohkem andekaid ja julgeid innovaatoreid, muusikas rohkem tahtejõulisi imelapsi.

Mäletan noorusest , et mind õpetati palvetama. Paluma vihma põua ajal, edu koolitöös ja spordivõistlustel, jne, jne. Juba tollal torkas mulle silma, et inimesed kasutasid palveid väga omakasupüüdlikult ja päris ilmselt ei ole Kõigevägevamat võimalik hüpitada nii, et kõigi palujate soovid ühtmoodi eeskujulikult täidetud saaksid. Sest samal ajal kui vanaemad palusid kuivavale põllule vihma, palusid nende tütred leegitseva päiksega rannailma. Samal ajal kui üks sportlane palus enne jooksuvõistlust risti ette lüües võitu, tegi seda samas stardis veel vähemalt kolm sportlast, mitte vaid ehk nähtavalt ristimärki tehes. Kes pidanuks siis meie Palvete Adressaat kuulma võtma?!

Oli arusaadav, et Õnne Jumal ei sekku meie väikeste mõõduvõtmiste kulgu ja selleks, et meid saadaks edu, tuleb ka ise midagi teha. Väga palju teha. Väga paljudel väga palju teha. Ja siis kui kõik on tehtud, loota.

Kui mõtlen samas võtmes ka Eesti riigi tulevasele edule, siis paratamatult tundub vahetevahel, et ka meie riigi homne on justkui antud palujate kätte. Pigem isegi nende kätte, kes armastavad rääkida pidevas lootuse võtmes, iseendid ja tegelikkust ülivõimsalt suurendades. Meie edu ja õnne võimalusi tuhandekordistades. Viie Euroopa rikkaima riigi hulka ei saa me kindlasti lähima 50 aastaga. Parimal juhul ei ole me selleks ajaks päris lõplikult välja surnud ja meie suhteline edu võib olla vaid episoodiline.

Kuhu on siis ikkagi maetud see meie riigi tegelik edu? Kas piisab soovmõtlemisest, et kui kõigil on kõrgem haridus ja keeled suus, siis olemegi ühtäkki rikkad? Kas piisab arvamisest, et kui piisavalt kaua üksteisele edumeelseid loosungeid hõikuda, siis ühel hommikul ärgates suplemegi piimajõgedes?

Vaieldamatult pole see nii: oleme Euroopa esirinnas sootuks teiste asjadega: enesetapud, aids, tööpuudus, madal tootlikkus ja ekspordikõlbulikkus, vähe uudseid ideid, spetsialistide põud, töötajate põud, jne, jne. Siit välja ei saa meid enam aidata ei haikud ega soiud, ei palved ega hõiked. Andrus, Andrus, Andrus – me võime seda võlusõna kui mantrat kordama jääda niipalju kui tahes, ei Veerpalu ega ka Ansip meid haljale oksale ei aita.

Minu arvates vajab Eesti edu tarku otsuseid ja valikuid, kusjuures valikuid ebameeldivalt raskete otsuste vahel. Kuid ilma neile küsimustele ausalt vastamata pole edasiliikumine kahjuks võimalik:
1) Me kas kasvatame oluliselt meie riigi ja selle pealinna elanike arvu võõrtööjõu arvel ja loome sellega eeldused konkurentsivõime tõstmiseks või lõpetame demokraatia mängimise ja määrame riiklikul tasemel 2-3 eelisarendatavat majandusvaldkonda.
2) Me kas suuname oma noored riigi toel õppima maailma edumeelsematesse ülikoolidesse või me avame oma kohaliku kõrghariduse maailma trendidele ja suretame välja 80% oma ülikoolide stagneerunud õppejõududest, asendades need e-õppe täiusega mujalt riikidest.

Muidugi võib valikuid välja pakkuda ka spordi, muusika, jt valdkondades, kuid ma leian, et majandusedu on siiski tähtsam! Ja kuni me neid valikuid ei langeta, siis oleme ilmselt sama targad (loe:kurvad) kui need olümpiamängudele kaasaelajad, kes LOOTSID, et ehk meie 40 eluaastat tiksuv tagasihoidlik igiliikur Andrus Veerpalu toob kõigi temast kuni 20 aastat nooremate ning pidevas ülitihedas sisemises konkurentsis karastunud Norra, Vene, Saksa, Rootsi , Soome ja Kanada meeste eest meie kastanid tulest välja pelgalt seetõttu, et me TEMASSE USUME. Ja meie saaksime sellest võidust osa mõnusalt teleka ees õlut libistades.

Ei, Jumal ei ole eestlane. Ja õnn ei seisne muus kui oskuses oma ressursse õigesti hinnata ja kasutada. Tehkem siis seda, pliiz!!

Palju õnne, Eesti Vabariik!

2010-02-24T03:54:00.000-08:00

Tänasel riigi sünnipäeval ei tahaks ma mõelda sellest, mida mõtlen pea igal teisel päeval. Ei taha mõelda sellest, et sõna eestlane sai meie rahvuse nimeks alles 150 aastat tagasi ja et veel 100 aastat tagasi polnud meil oma riikigi. Ei taha mõelda sellest, et eestlane on olnud maarahvas ja orirahvas aastasadu ja sellest tuleneb ka meie mõttelaad....Ei taha mõeldagi sellest, et meid on vaid üks miljon eksemplari ja üha rohkemad kipuvad elama ja töötama välismaale...

Ei taha mõelda sellele, et meie riigi sünd sai teoks vaid tänu sellele, et me võtsime enda rinnale madu soojendada – tunnustasime esimese riigina Nõukogude Venemaad.

Täna ei taha ma mõelda ka sellele, et esimese Eesti Vabriigi viimased seitse aastat olid kaval poliitiline Pätsi-Laidoneri diktatuur ja tsensuur, kus mängiti demokraatiat ja mis kõige hullem – mida eesti rahvas armastas siis ja on kiitnud ka järgmised 60 aastat. Ei taha mõeldagi, et seesama Päts pidas nõdrameelseks turuprohvet Karl Reitsi, kes juba aastaid varem riigi hukku ette kuulutas ja ka Pätsi õnnetut lõppu ette nägi. Et seesama ülbeks muutunud diktatuur meid nõukogude venemaale maha müüs.

Ma ei taha mõeldagi sellest, et orirahvana on meile ennekõike omane oskus ellu jääda. Kannatada, pugeda ja ellu jääda. Ja et me suudame oma arvamuse välja öelda vaid siis, kui keegi seda ei kuule.

Ja ma ei taha mõeldagi sellest, et me pole seniajani suutnud mõista, et meie riigi identiteedi osaks on teised meiega külg külje kõrval elavad rahvad ja kultuurid, kellele kuuluvad sellel maal täpselt samad õigused kui meile, kes me ise siin aastasadu orjadena põlde oleme kündnud.

Tänasel päeval ei taha ma mõelda ka sellele, et uus Eesti Vabriik on taaskord ennast maha müünud, sedapuhku Ameerika huvidele ja Brüsseli magusatele töökohatadele. Ma ei taha mõelda sellest, et meie riigil pole ühtegi muud arengustrateegiat kui vaid ajast ja arust sõjalis-poliitiline kaitsedoktriin.

Me ei taha mõelda sellele, et meie riik on pankrotiäärel ja meie elanikud pankade orjad. Ma ei taha täna mõeldagi sellele külmale talvele, mis kasvatab meie energiakulusid üle igasuguse mõistlikkuse. Ja et sellest teenib vaid riigile kuuluv ülikõrgepalgaliste töötajatega monopoolne ettevõte, kes tõstab vaid hindu ja keeldub avaldamast oma kasumiprognoose (sest on noteeritud Londoni börsi lisanimekirjas).

Ma ei taha täna sellestki mõelda, millise Eesti me jätame oma lastele ja lastelastele kui jätkame kunagi kättevõidutud vabaduse nautimise ja kindlustamise asemel vaid demokraatia mängimist ja teisitimõtlejate tagakiusamist. Tehes seda juba praegu peaaegu sama innukalt kui seda tehti Esimeses Eesti Vabariigis vapse kottides.

Täna tahan mõelda vaid sellele, et minu sünnimaal on sünnipäev. Tahan mõelda sellest, et minu kodumaa on saanud taaskord aastakese vanemaks ja ehk targemakski. Ja ma tahan talle soovida palju õnne, et ta on suutnud püsida selle kõige kurvastava kiuste, milest mõtlen teistel päevadel.

Kuidas saada olümpiavõitjaks?

2010-02-17T03:52:00.000-08:00

Niisiis olen lahtinööpimiseks võtnud teema, millest pole suurt aimu pea ühegi riigi spordijuhtidel. Õigemini, kõik arvavad enda tõe leidnud olevat, kuid määravaks saab üks pisiasi...inimfaktor. Kui Veerpalu oleks masin, siis saaks enam-vähem 95% tagada, et ta ka olümpial oma soorituse teeb. Kuid kahjuks või õnneks pole meie suusatajad ega kettaheitjadki masinad, seetõttu, on võiduvõimalus ehk parimal juhul 1/20 vastu.

Kuid kas on siis tõesti asi nii määramatu, või on olemas siiki ka nippe, mis suuremat edu annavad?

Tundub, et Eesti on need nipid üles leidnud ja ka talvealade suurfavoriitidel Norral ja Venemaal pole suurt midagi vastu pana. Selle nipi nimi on...ärge nüüd toolilt maha kukkuge – sotsialistlik plaanimajandus.

Asi ise on ju väga lihtne: igas riigis on olemas suurem või väiksem hulk sportlasi, kes sama edu nimel treenivad päevast päeva. Kes rahulikumalt, kes intensiivsemalt, kes nõrkemiseni, kes kella järgi. Ühtedel on eelised ühtedes lihastes, teistel teistes lihastes, ühtede hapnikutarbivus on suurem, teistel jälle on tahtejõud ägedam. Teeningplaanid on suht samasugused kõikjal, erandid on vaid nüanssides. Põhline erinevus, miks olümpial võidavad aga suhteliselt sagedamini väikeste riikide esindajad, peitub selles, et väiksel riigil puudub liiga suur hulk häid sportlasi, kes peaks pidevalt oma headust ja koondisesse pääsemist tõestama. Samal ajal kui Norras ja Venemaa koputab korraga koondise ühele kohale 4-5 enam-vähem sama head sportlast, kel kõigil ette näidata ka pjedestaalikohad MK arvestuses, koguvad Eesti ja Slovakkia sportlased rahulikult pekki. On ju teada, et ühel hooajal üle kahe korra vormi tippu ajastada pole võimalik ning sedagi on võimalik saavutada vaid juhul kui vaheapel uuesti intensiivsed treeningud aeroobsete ja rahulikega asendatakse.

Suurte riikide häda on aga selles, et sealne turumajandusest maha kopeeritud põhimõte: „kes on parem, see sõidab olümpiale“, ei võimalda väga tugevatelgi sportlastel hinge tagasi tõmmata ja oma vormi õigesti ajastada. Korralik ajastamine võtab ikka mitu kuud, mitte aga 3-4 nädalat, mis jääb Tur de Ski ja olümpia vahele.
Eesti eelis on meie väiksus: meil on paar-kolm sportlast, kes vaid oma parimal päeval (lisaks siis kui konkurentidel pole nende parim päev) suudavad suusatada ennast esikolmikusse. Kuid meil on see eest palju suurem trump: me saame seda hetke rahulikult tervelt 4 aastat ajastada!!!

Teisisõnu kasutame me teistega konkureerimiseks vaid oma parimaid tooteid vaid nende parimal ajal, otsustades mitte pideva võrdlemise teel, kes on parem, vaid lastes selle otsustada parteil! Juhul kui Marit Björgen või Peter Northug tuleks elama Eestisse, siis läheks meil juba ilmselt alla ka sooritusvõime, kui nad aga läheksid elama Lätti, siis võib garanteerida neilegi hulga kuldseid medaleid järgmistelt tiitlivõistlustelt!

Just seepärast usun, et Eesti võib seekordsel olümpial võita veel medaleid, samal ajal kui norrakad ja venelased peavad meie ületamiseks hakkama saama mitu korda suuremate vägitegudega!

Muide, vägisi tundub, et sedasama plaanimajanduse põhimõtet, mis meile juba korduvalt on spordis edu toonud, võiks vahelduseks katsetada ka reaalmajanduses!!! Võib-olla siiski tasuks määratleda riiklikud prioriteetsed ekspordivaldkonnad ja anda oma parim, et neis valdkondades tegutsevad ettevõtted suudaks konkureerida muu maailma parimatega kui võrdne võrdsega nii arenduseelarve, turunduseelarve kui juhtimiseelarve juures.

Miks mehed siis petavad?

2010-02-11T07:14:00.000-08:00

Sattus mulle ette üle pika aja asjalik artikkel sellest, miks mehed naisi petavad. Lookest ennast saab lugeda siit: http://www.elu24.ee/?id=223500.

Tundub, et leidub siiski inimesi, kes saavad aru asjade tegelikest põhjustest ning julgevad ühiskonnas normiks peetavaid müüte rünnata. Olen 100% nõus, et peamine ja valdav põhjus, miks abielud lagunevad nn meeste süül, johtub ennekõike nende emotsionaalsest rahuldamatusest mitte aga seksinäljast vms. Jah, tihti võib näiliseks põhjuseks olla petmine, kuid nagu teadsid juba meie esivanemad, eriti aga idapool elavate rahvaste esindajad, on hea suhte ja õnneliku abielu tagatiseks naise loodav emotsionaalne keskkond. Peredes, kus naine oma meest imetleb, austab, kiidab ja tema eest arhailiste ja iganenud tavade järgi hoolt kannab, õitseb ka õnn. Naised võivad ju arvata, et tõeline mees peab olema piisavalt enesekindel ega vaja emotsionaalset tuge, kuid nagu näitab praktika, kipume me mehed sel juhul varem või hiljem sulama mõne teise „targema“ naisterahva komplimentide ja kiituste all.

Seksi ületähtsustamist olen täheldanud isiklikult mitte vaid abielusuhtes vaid ka näiteks põhjuste seas, miks mehed külastavad prostituute. Minu küllaltki pikaaegne selle valdkonna kompamine näitas suhteliselt selgelt, et minnes prostituudi juurde, otsivad vähemalt 50% meestest ennekõike emotsionaalset naise hellust ja tähelepanu, soovivad, et neid silitataks ja lubataks neil ennast oma hinges „alasti võtta“ ning võõrale naisele oma mured kurta. See on ka põhjus, miks küllaltki hästi müüvad ennast nn erootilise massaaži salongid, kus klassikalist sexteenust üldse ei pakuta. Mõelda, et mees maksab 500-800 krooni selle eest, et prostituut teda vaid käega rahuldaks, oleks tsipa naiivne!

Olen omal ajal eksperimenteerinud erinevate seksteenusele viitavate reklaamidega internetis ja jälginud meeste reaktsiooni. Tulemus oli suhteliselt selge: vaid väga vähesed mehed reageerisid kuulutustele, kus olid kirjas sõnad „lits“, „anaalsex“, „prostituut“, jne. Seevastu kutsus mehi hoopis rohkem reklaam, kus oli märgitud, et neiu on "hea kuulaja“, „seltskondlik“, „lahke“, „arukas“, "musikaalne" jne. Üldistades võiks ka lisada, et mida vulgaarsem on sexiteenuse kuulutus, seda vähem alla lisatud telefoninumbrile helistatakse.

Olen varem sel teemal vaielnud paljude nn asjatundjatega, sealhulgas politseiuurijatega, kes püüavad ohjata prostitutsiooni levikut. Nad on olnud kindlad, et prostitutsioon on ainult sexuaalsete kirgede rahuldamiseks. Kuid minu seisukoht on siiski teine: mitu aastat kümnete selle ala tegijate elukäiku ja kliendikäitumist jälgides võin kinnitada, et umbes 10-20% prostituudi teenuste tarbijatest on seksuaalsete hälvetega, umbes 20-30% on tavalised seksinäljas ja tihti ka purjus isendid, kuid ca 50% on neid mehi, kes lihtsalt vajavad, et naine neid kuulaks, neid mõistaks ja miks ka mitte nende seksuaalsust erutaks. Muide, viimastest omakorda viiendik käib prostituudi juures lihtsalt rääkimas, teine viiendik piirdub vaid jutuajamise ja massaaziga. Mõistagi – tüdrukute nõrka haridustaset arvestades tuleb neil aga ka tihti pettuda ja uut aseainet otsima asuda.

Kui lugeda meeste foorumeid ja seal antud hinnanguid naistest sexitöötajatele, siis vaieldamatus edetabeli tipus on need naised, kes on head suhtlejad ja oskavad meest kiita, hea figuuriga kuid kidakeelsed pelgalt seksielamuse pakkujad on alles teisel kohal.

Mida siis sellest kõigest järeldada? Mõtlen, et kui naised saaksid aru, et meestel on õnneks vaja üsna vähe, vaid tuntavat austust, siis päästaks see paljud pered petmistest ja lahutustest. Ma tean, et nii mõnigi naisisend vaidleks siinkohal vastu ja kinnitaks, et kui mees pole piisavalt mees (ei teeni piisavalt, ei tegele piisavalt lastega, kipub purjutama, jns), siis polegi võimalik teda austada ja kiitmine oleks juba lausa kurjast. Jah, kuid nagu teavad need, kes psühholoogiast mõikavad, ei sünni ükski tõsine muudatus paremuse poole stressirikkas olukorras vaid ikka siis, kui sa tunned, et sinusse usutakse ja sind ümbritsev emotsionaalne keskkond on sind toetav ja mõistev.

Tean mitut sõpra ja tuttavat meest, kes on aastaid pidanud taluma oma naise näägutamise all ja see on üldjuhul viinud ka abielude purunemiseni. Mõned peavad veel imekombel vastu, kaua, näitab aeg. Või on neil juba armuke!

Ma ei tea, kas see tundub vaid mulle nii, kuid eesti ja soome naised on vist kõige laisemad oma mehi emotsionaalselt toetama, samas kui slaavi rahvaste seas on see lausa normiks? Kas tuleb see meie temperamendist või kultuuritavades, ei tea. Kes vaidleks vastu?

Vene foobia on Kapost jõudnud ka meediasse

2010-01-26T04:34:00.000-08:00

Või kuidas teisiti tõlgendada artiklitesadu, mis vallandus pärast Eesti ajakirjanike Moskvas konverentsil käiku (http://www.postimees.ee/?id=216404).

Mis siis ikkagi juhtus, et asi sellist lärmi väärt on? Kas tõesti on tegu hinnaliste kingitustega, mida ei sobiks vastu võtta? Kas see kingitus kuidagi mõjutab meediat Venemaast kirjutamisel? Kas üldse Venemaa on huvitatud, et temast Eestis hästi kirjutataks või peab seda vähemasti realistlikuks eesmärgiks odavaid lauaarvuteid kinkides????

Mulle tundub, et siinkohal on tegu varasemate Kapo foobiate ärakasutamisega kadedate konkureerivate meediakanalite poolt. Sest no nii puuduliku ajutegevusega nagu on seda AK allikad või kogu teema ülespuhujad, annab ikka tahta!

Olen Venemaal pidev külaline, tunnen ka sealseid ajakirjanikke ja PR-inimesi. Ka Putini ihuajakirjanikke. Ja seepärast tundub mulle kogu see jutt naeruväärne. Kui Venemaal üldse selle meediakonverentsi korraldamisega mingi salaeesmärk oli, siis pigem oli see ette teadmine, et need kingitused Balti riikides sisemisi pingeid loovad)). Aga ma siiski arvan, et neis arvuteis pole ei nuhktarkvara ega ka muud sõjakunsti, sest ka konverentsi korraldamine oli ennekõike suur raha korraldajatele ja kontaktid ning lisaks on Medvedevi kabinet asunud Venemaast veidi avatumat muljet jätma kui Putin seda tahtis ja suutis.

Huvitav on ka see, et RIA Novostit nimetatakse Eesti meedias "kohati" Eesti vaenulikuks kanaliks. Tekib paratametult küsimus, miline on siis "laus" Eesti vaenulku ja "kohati" Eesti vaenuliku kanali määratlus? Ja mis on üldse Eesti vaenulikkus? Mulle isiklikult tundub, et Eesti vaenulikkuseks võiks pidada ka enamust seadusega tagatud sõnavabadust praktiseerivaid Eesti väljaandeid, kus ikka ja jälle meie riigi või valitsuse aadressil on kriitikat tehtud!! Sealhulgas ka Postimees ja isegi AK ehk ETV!

On veel üks oluline aspekt, mida suheldes Venemaaga tasuks silmas pidada: altkäemaksud ja meelehea on sealses kultuuris sama loomulikud kui meil viisakus uksel kätt anda. Ja ükski endast lugupidav PR-firma ei tee Venemaal ühtegi üritust ei poliitilisel, ettevõtete ega muul tasandil kui meelehea jagamine poleks eelnevalt hästi läbi mõeldud. Nii nagu ka õige venelane tuleb alalti külla koos kingitustega. See on tava, millesse paranoiliselt suhtumine näitab vaid meie endi piiratust.

Sõbrad, võite need lapakad mulle tuua!!

Kasiinode uus tulek toimub läbi pokkeri!

2010-01-26T03:10:00.000-08:00

Alles see oli, kui kogu Eesti meedia aastaid nuttis kasiinonduse kahjulikkuse üle. Hasart, Viiol, enesetapud, suured peretragöödiad, hasartmängu sõltlaste tugikeskus, Max Kaur - need oli viimase kümnendi kasiinonduse märgusõnad. Kõik teadsid, et kasiinod on pahad ja ka kasiinoettevõtjad olid võimetud protsessi läbi PRi enda kasuks pöörama.

Nüüd aga üle öö on kõik teisiti, sest leitud on uus kaval turundusnõks: inimesi õpetatakse mängima pokkerit. Süütu mäng, mida võib ka kodus köögilaua taga mängida või internetis, meelitab meid igas telekanalis taas kasiinode võlumaailma kiikama. Justkui juhuslikult. Ringvaade ja Pealtnägijagi ei hooli enam oma kanali sotsiaalsest hoiakust vaid kiidavad pokkerit täiega. Meedia näitab Müürseppa jt staare pokkerilaua taga, me juba elame neile kaasa….

Pole midagi öelda: seda, mida ei suutnud eesti kasiinod ja nende PR-abimehed aastatega, tegi suur pokkeriportaal oma PR-iga vaid mõne kuuga! Ja eksivad need, kes arvavad, et pokkeril pole kasiinodesse suhtumisega midagi ühist – kui armastad pokkerit, siis on sul ikka väga raske pidada ka kasiinosid ja hasartmänge saatana sigitisteks!!

Mida arvata: kas Eestis on stalinism?

2010-01-19T04:19:00.000-08:00

Vähemasti väidavad juba mõnda aega nii meie esimõtlejad Inno ja Irja. Ma ei julgeks siiski nii radikaalne olla, sest ometigi on meil ju olemas sõnavabadus ja valimisvabadus – kaks peamist demokraatias olulist tegurit, mida stalinismil polnud.

Kuid mida siis arvata neist kümnetest inimestest, kes on Eestis sattunud KAPO ja muude politiseeritud represseerimisasutuste hammasrataste alla? Kas nad on tõesti süütud teisitimõtlejad või on nad ehk ka läinud milleski ise üle piiri? Või kust see piir siis demokraatlike isikuvabaduste ja ühiskonna kahjustamise vahelt siiski läheb? Või mida arvata neist keskerakondlastest, kes pistiseskandaalidega meediat rõõmustavad – kas on see tõesti vaid valitseva klanni domineerimine oma vastaste üle?

Mulle tundub, et teisitimõtlemine ja valitsusvastasus on eestlastel palju enam veres kui riigikuulelikkus, seda on tinginud meie ajalugu. Ja seda kasutatakse ka ära poliitpropagandas. See võiks tähendada, et neid, kes näevad Reformierakonnas, Savisaares, Kapos, Kripos jne endale vaenulikku elementi, jagub tõenäoliselt igasse perre. Mõistagi on hirmud, põlgus jm sellega kaasnev, suunatud veidi abstraktsemalt ja ehk vaid ühe asutuse või isiku suhtes korraga.

Sestap pole imestada, et üha sagedamini kostavad riigivaenulikud avaldused ka üle ühiskonna. Nende väljahõikajateks siiski enamasti elu hammasrataste vahele jäänud inimesed või lihtsalt intrigandid. Nimesid täna isegi nimetada ei tahaks.

Kuid kas saame panna siis diagnoosi, et Eestis on kõik korras teisitimõtlejatesse suhtumisega? Ei usu, kuid ma ei usu kas seda, et siin palju teistmoodi oleks kui mujal arenenud riikides. Sageli ajavad teisitimõtlejad ka sassi poliitilised repressioonid ja isikliku antipaatia või seadustest üleastumise, millest lähtuvalt neid nahutatakse.

Paistab, et kõik on siiski lihtsamast lihtsam – mõelda teisiti ja oma arvamust avaldada võib igaüks, kuid kutsuda inimesi kellegi vaenamisele või vihkamisele, olgu see siis isik või partei või riik, pole sünnis ega ka normaalsele inimesele kohane. Kuid enamus teisitimõtlejaid on kahjuks kas skisofreenikud või psühhopaadid või koguni mõlemat, see annabki neile enneolematu julguse ja kisub neid samas ka muudesse pahandustesse.

Seega – kuniks Inno ja Irja pole veel vangis, võib öelda, et Eestis on igasuguseid piiride ületamisi tolereeriv sõnavabadus. Kui nad aga juba mõne paragrahviga trellide taha peaks minema, siis tõenäoliselt käsitseks rahvahulgad seda stalinismi jõhkra pealetungina! Ning vähemasti üks suurpartei näeks selles magusat propagandavõimalust. Ja polegi ju tegelikult oluline, milline paragrahv leitaks.

Nii juhtus Madissoniga, nii on juhtunud Öise Vahtkonnaga, nii on juhtunud ka minuga ja ilmselt juhtub varem või hiljem ka Tähismaadega. Siiski on oluline näha erinevaid põhjusi: Madisson oli ohtlik poliitilistele oponentidele; Öine Vahtkond mängis endale ise süü, kui kutsus kokku rahvahulki ja kinkis oma lollusest valitsusele võimaluse lavastada kähmlus; Juhan Saul Grossi kimbutavad võlad ja oskamatus oma eksi üle mängida. Tähismaade lõksuks paistab saavat samuti Ingrid ja tema advokaadid ehk soovimatus eluga edasi minna.

Neil kõigil on kindlasti olemas oma poliitiline dimensioon ja sõnum, mis valitsevatele peadele ei pruugi passida, kuid vangi minnakse siiski oma TEISTE SEADUSERIKKUMISTE või lolluse tõttu.

Mul on seda hea kirjutada, sest olen ka ise patoloogiline võimuvihkaja ja tean, et seda enam on mul põhjust hoiduda kiiruseületamisest ja kellegi avalikust mõnitamisest. Kuigi ka mina seda vaid vahetevahel suudan)). Minu eriliseks nõrkuseks on politsei närvidel mängimine, sest mulle lihtsalt see juhmidest käsutäitjatest ametkond ei meeldi. Nagu ka mina neile. Ja see on toonud mulle massiliselt probleeme, nii väärteolisi kui kriminaalseid. Kuid poliitilisteks repressioonideks ma neid küll ei peaks, lihtsalt poliitikud ja politseiülemused peavad oma alamaid pärast kaitsma minusuguste provokaatorite eest.

Vaadeldes eestlase kui rahvuse identiteeti ja ajalugu, peaks olema ilmselge, et suur hulk rahvast on passiivsed valitsusvastased, olgu võim missugune tahes. Kuid meile on omane argus ja oma naha hoidmine, seetõttu me karjume vaid siis kui püss kuklas või präänik käeulatuses. Muul ajal elame avalikele teisitimõtlejatele kaasa vaid oma mõtetes ja hoiame neile pöialt, et nad kaua kestaksid. Et oleks tsirkust ja leiba.

Mäletan, et 1988 aastal, mil ma 15 aastasena kuus kuud iga päev draamateatri ees piketeerisin, Nõukogude Liidu kodakondsusest loobusin, sõjaväest kõrvale hoidsin, KGBlastest jälitajate eest põgenesin ja ka teistelt eestlastelt n-liidu kodakondsusest lahtiütlemiseks allkirju kogusin, oli enamus inimeste hinnang järgmine: ütle sina jah lahti, pojuke, aga meie enam teist korda Siberisse sõita ei taha, püüame vaikselt oma meelt avaldada, südames. Muide, need olid inimesed, kes olid tulnud Laulvale Revolutsioonile…..

Jah, juba siis sai mulle selgeks see, et eestlased on ja jäävad oma südames võimu vastasteks ja etendavad kuni surmani seejuures rahulolija rolli. Sest nii on pragmaatilisem. Kes seda aga ei suuda, need varem või hiljem siiski ära kurnatakse. Eriti kui nad ise oma käitumises vigu lubavad.

Seega, ei mingit stalinismi, tavaline võimudele vastuhakkamise ja oma lolluse sümbioos, mis meid, provokaatoreid, kraavi kisub. Või vangi! Kaasaitajaks meie alalhoidlikud kaasmaalased, kel oma elunatuke tähtsam kui pidev teisitimõtlemine ja provokatsioonid ja kes mitte kunagi teisitimõtlejate eest avalikult välja ei astu.

Nõukogude okupatsioon – müüt või tegelikkus?

2010-01-14T04:49:00.000-08:00

Inno ja Irja blogis on läinud päris kõvaks andmiseks. Minu rõõmuks ei anta seekord pihta Ingrid Tähismaa-Veidenbergile vaid sootuks tugevamale pähklile. Selleks on ca 70 aastat õndsalt püsinud müüt, et Vene väed okupeerisid Eesti.
Ma ei ole kahjuks ei ajaloolane ega ka jurist, seetõttu ei oska ma hinnata adekvaatselt kummagi seltskonna seisukohti, kuid pigem tundub mulle, et sisuline okupeerimine viidi siiski lääneriikide vaikimisel läbi kaunite siidkinnastega ehk juriidilist okupeerimist sellises mõistes, mida nägid ette tollased arusaamad, ei toimunud. Kui see oleks toimunud, oleks tõepoolest ka sunduslik nõukogude armees teenimine käsiteldav repressioonina. Kuid nagu leidis Eesti kohus, seda see siiski polnud.

Ilmselt on veel aastakümneid ees tuliseid vaidlusi teemal, mis asi see nõukogude võim Eestis ikkagi oli ja omamoodi on õigus kõigil. Nii kremlimeelsetel ajaloolastel, juristidel kui ka eesti natsionalistlikel ajaloolastel. Kõik sõltub ju vaatenurgast. Eks toetas meid endise vabariigina ka USA mitte seetõttu, et see olnuks juriidiliselt õige vaid ikka seetõttu, et avaldada survet oma külma sõja vastasele.

Minu jaoks polegi aga okupatsioon de jure eriti oluline, sest sisuliselt sai Eesti riigi allakäik alguse ülbusest. Nii valitseva klanni (Päts, Laidoner) kui ka neid toetava rahva ülbusest. 1930 aastatel kaugenes EV oma põhiväärtustest kiiresti, sealhulgas usust. Edasi tuli juba vapsidele ärategemine ja vaikne aeg. Baaside sissetoomine viidi läbi juba nende juhtide poolt, kes olid endale ise võimu võtnud, mitte aga seda rahvalt saanud.

Seega olid sisuliselt tühised ka Eesti ja Venemaa vahelised kokkulepped, sest neid sõlmis klann, kes oma enda rahvast pettis ja oli võimul vaid sõnavabaduse piiramise ja sõjaväe toel. Juriidiliselt neil siiski ilmselt need volid olid, sest kõik oli JOKK. Seesama JOKK viiski meid N-Liitu. See polnud ei rahva valik ega ka sõjaväeline riigi okupeerimine. See oli sisuline okupeerimine Pätsi ja Laidoneri abiga. Selles mõttes tuleb Inno ja Irja blogiga nõus olla, et Päts oli ilmselt suurem riigireetur kui vaene Simm Herman.

Edwardsi ateismi pöördumise uudis hilines 2,5 aastat

2010-01-04T08:38:00.000-08:00

Huvitav-huvitav, et Eesti meedia on ka 2,5 aastase hilinemisega leidnud uudise kuulsa kolmikhüppaja Jonathan Edwardsi hakkamisest ateistiks. Teatavasti tegi Edawards selliseid avaldusi juba 2007 aasta suvel, esinedes nii teles kui andes lehtedele intervjuusid. Viimased 2,5 aastat on Edwardsi käekäik olnud paljude kristlaste ja ateistide jututeemaks eri veebifoorumites. Aga see selleks, uue aasta alul ju vaja uudiseid leida.

Palju põnevam tundub taaskord küsida, miks ikkagi sai paduusklikust Edwardsist, kes kõik oma kullad saanud tänu usule ja kes loobus olümpiafinaalist vaid seetõttu, et see toimus hingamispäeval, pärast spordiga lõppearve tegemist jumalaeitaja.

Nagu teame kolmikmehe intervjuudest, polnud tal sporti tehes lihtsalt aega mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele ning ta uskus seda, mida talle lapsest peale oli õpetatud. Suurbritannia kõige prominentsem kristlane sai enda sõnul ateistiks, kuna tal tekkis palju aega elu ja oma spordisaavutuste üle järele mõelda ja neid loogikaga seletada. Selgus, et Jumalat olla ei sa jaa tema enda usk oli vaid psühholoogiline abi, usk millessegi endast võimsamasse, mis asendas ideaalselt spordipsühholoogi.

Minu hinnangul on Edwards väärt austust, sest julges esitada küsimusi asjade kohta, mida varem pidas enesest mõistetavaks. Ometigi ei anna mulle rahu maast madalast hangitud teadmine, et Piibli kohaselt ei ole võimalik mõistuse ja loogikaga Jumalat mõista ega tabada, sest meie mõistus on poolik, nagu tajugi, pealegi patuse loomuse osa. Kas meie elul on eesmärk ja kas me elame edasi ka pärast maist surma, sellele küsimusele ei oska Edward siiani vastata. Kuid kas pole ka see loogiline – seda saab vaid südamega uskuda, sest meie mõistus lihtsalt keeldub vastuvõtmast kõike seda, mida ei paku talle viis meelt!

Pean enesesse vaadates siiski tunnistama, et usun Jumala olemasolusse ja Kristuse lunastustöösse, sest kuigi mul pole mingeid tõendeid selle kohta, tundub mulle elu ilma selle usuta hoopis mõttetu ja ka mu süda kaotab rahu. Ma tean, et südant saab petta ja treenida uskuma mida iganes, kuid veelgi ebetõenäolisem tundub mulle, et maakera juhusliku plahvatuse ja evolutsiooni tahtel vaid tekkis. Pole ju saladus, et ka Darwin ise oma evolutsiooniteooriast vanaduses lahti ütles. See ei tähenda veel, et evolutsiooni pole olemas, kuid see ei tähenda ka seda, et me puhtalt juhuste kokkulangevuse tõttu siia ilma oleks tekkinud.

Nagu vastavad loogikutele omakorda kristlased: kui me ahvidest arenesime, kes tasapisi tööd tegema õppisid, siis miks ei näe me praegu tööd tegevaid ahve? Ikkagi kipun arvama, et evolutsioon toimub siiski vaid ühe liigi piires ja iga liigi piirid on paika pannud mitte pauk vaid Looja. Arvaku teised mis tahavad.

Küllap ka Edwards kunagi taas südame kaudu asju vaatama hakkab!

Võtkem rahulikult, uut buumi ei tule!

2009-12-14T01:29:00.000-08:00

Nägin üle pika aja tuttavat, kes ostis paari aasta eest buumi harjal Lasnamäel endale 1-toalise remontimata korteri. Soodsalt, 780 000 krooniga. Kuna tegu on Valgevene kodaniku, elupõlise töötuga, kel polnud hinge taga sentigi, aitas maakler vahendada Swedpanga laenu, teenides ise 60 000 krooni vaheltkasu ja õnnelik uusomanik sai endale soodsa intressiga laenuikke 30 aastaks. Igakuiselt maksab ta pangale tagasi 4400 krooni, teekonna lõpuni jääb veel 27 aastat. Müüa seda korterit pole mõtet, sest turuhind on kukkunud 270 000 krooni peale ja ka välja rentida ei saaks täna enam kui 1000 krooni eest kuus. Kuid tööd polnud siis ega pole ka täna, üksikud juhutööd toovad kokku pangale mineva natukese ja paar tuhat jääb veel elamisekski. «Millal need hinnad jälle tõusma hakkavad, küsis ta minult ahastades pärast seda, kui olin talle paar õlut välja teinud. See mõte tundus mõlgutamiseks põnev ka mulle.

Erinevaid riigi majandusolukorda puudutavaid sõnumeid kokku kuhjates kipub meie vaene aju kahes suunas rebenema. Kõiki uskudes tuleb leppida skisofreeniaga.Ühte tüüpi teated, mida võib nimetada nende genereerijate järgi ka «läbikukkujate rindeteadeteks», saabuvad meile valitsuselt, osadelt suurpankadelt, kinnisvaraarendajatelt ja maakleritelt. Nende teadete sisu edastab jätkuvalt optimistlikul toonil informatsiooni, mille kohaselt majanduslanguse põhi on käes ja alanud on juba väike tõus, kohe-kohe oleme sisenemas päästvasse euroraha tsooni ning hetkel kiratsevad kinnisvarahinnad asenduvad peagi (loe: veel lähikuudel) uue tõusulainega. «Arvestage, et kui te praegu seda maja ei osta, siis kevadel läheb ta juba kolmandiku võrra kallimalt,» on mind hiljuti ähvardanud paar maaklerit.Justkui oma jutu kinnituseks toovad nad näite, et millalgi hiljuti oli korterite keskmine ostuhind tõusnud ligi 1 protsendi. Pankurid teevad juba reklaami ja kutsuvad nagu ennegi võtma eluasemelaenu - justkui seisaks uus laenuraha laev juba Muuga sadamas.

Teine sõnumitevoog lähtub reaalsest elust ja selle monitoorijatelt. Ettevõtjad kurdavad, et toodavad iga kuu mõne miljoni miinust, sest müügid on vähenenud 30-70 protsenti naabrid-tuttavad on kaotanud töö ja elavad abirahast, mõni üksik maakler julgeb omavahel piuksatada, et tuhanded kinnisvara müügikuulutused on omanike poolt ajutiselt aktiivsest müügist maha võetud, sest hinnad on langenud nii madalala, et müüb vaid see, kel hädavajadus. Pole ju saladus, et tänastes kinnisvaratehingutest suurem osa on nn vahetustehingud, kus väiksemaid pindasid müüakse, et osta suuremaid ja vastupidi. Kui kõik soovijad müügiturule tuleks, võiks oodata hinnalanguse kiiret süvenemist. Meenuvad ettevõtjad, kes alles hiljuti võisid iga kuu osta uue mersu, kuid kes nüüd elavad vaid krediitkaardi najal, makstes krediite tagasi sms-laenuga.

Kusagil taustal kumavad põrandaalused teated sellest, et mitmed arenenud riigid on kriisi leevendamiseks trükkinud raha juurde ja jaganud seda riigi tellimuste läbi oma riigi ettevõtjaile - ajutiselt saadigi langustrend kontrolli alla. Kümmekond head tuttavat pangandusringkondadest teavad rääkida, et rahalaeva pole ja panga kahjumid kasvavad igapäevaselt. Selles olukorras antakse laenu küll, kui vaid neile, kelle kuupalk Eesti Energias ületab 100 000 krooni piiri ning kel on miljonile laenu tagatiseks panna minimaalselt kolmekordse väärtusega tagatis.Kvartalis teeb see umbes viis üle miljoni kroonist laenu ühe panga kohta! Ah jaa, soodsast intressist pole mõtet unistadagi.

Keda siis uskuda? Kas tõesti on tegu hetkelise peataolekuga maailma finantsturgudel, mis möödub peagi kui halb uni. Tarvitseb vaid silmad avada ja oh imet, kinnisvara hinnad tõusevad taas!

Mina sellist optimismi ei jaga ja rindeteateid ei usalda. Kui ma siinsamas Postimehes 3 aastat tagasi kirjutasin loo sellest, millest tõusid kinnisvara hinnad ja näitasin ära pankade ja arendajate kokkumängu, siis kinnisvaraäri ninamehed naersid mu üle ja soovitasid koolipinki naasta. Kuid küsigem täna, millest võiks alata hinnatõus, mis paneks liikuma uued rahavood ja kust need pärinevad?

Kas ettevõtjailt? Ilmselt on täna valdav osa ettevõtjaid seisus, kus likviidsus on nullilähedane ja müügikahjumid aina paisuvad. Neist ettevõtetest miljoni kroonigi välja võtmine võib tähendada täielikku kollapsit. Äkki lükkavad ettevõtjate vanad säästud meie turu ülespoole liikuma? No kui üldse, siis kindlasti mitte magalakorteri või põllupealse uusarenduse ostmiseks.

Äkki ikkagi hakkavad pangad andma soodsamaid laene? Vaevalt - raha mida välja laenata, lihtsalt pole. Seda jagub vaid tuttavatele ja neile, kel vastu pakkuda hiigeltagatis ja kõrge stabiilne palk. Isegi vanu laenu ei refinantseerita, pigem lastakse ettevõtted pankrotti. Miks siis anda noorele peagi töötule perele laenu uue eluaseme soetamiseks!? Ja Euroopast pole meie sadamasse saabunud ega ka saabumas ühtegi rahalaeva, mida näljastele eestlastele vahendada. Euroopa trükib esialgu raha vaid oma tarbeks, ülejäägini jõutakse ehk 5-10 aasta pärast, kui siiski. Ning kas siis enam peaaegu pärismaalaste mainega rahalõhnast juba korrakshulluks pööranud baltlastele seda usaldatakse, on iseküsimus.

Lootus, et Eesti üleminekul eurole hakkavad välismaalased siin kinnisvara kokku ostma, on muidugi ilus, kuid tark oleks arvestada, et siiakanti on läbi aegade sattunud vaid peamiselt õnneotsijaist-spekulandid ja oportunistid, mitte aga tõsised tegijad.

Meie turu väiksus, madal likviidsus ja kidur usaldusväärsus on argumendid, mis hoiavad ka edasipidi siit eemal suured, rikkad ja pikaajaliselt mõtlevad investorid. Kui nad isegi eestlannadesse armuma peaks, viivad nad oma südamedaamid pigem Londonisse, Vegasesse või Monacosse, mitte ei soeta kuue-toalist kokkuehitatud Lasnamäe korterit.

Järele jäävad eestimaalased ise, kelle seas ametlikult töötuid üle 10 protsendi, mitteametlikult kuni 20 protsenti, ülejäänud 500 000st saavad üle 20 000 kroonist kuupalka (mis kannataks välja minimaalse laenuvõtu) umbes 50 000. Viimaste kahjuks räägib aga asjaolu, et neist enamikul on juba buumi ajal soetatud korter või maja, mille ostuväärtus oli märksa kallim tänasest turuväärtusest. Laenu tagasi maksta on aga veel keskmiselt paarkümmend aastat.

Vaata, kus servast tahad, kuidagi ei saa ma aru, kust võiks alata uus rahavoog, mis päästaks meie kinnisvaraturu madalseisust. Pigem on ette näha, et talvekuud toovad turule veel uusi ja üha odavamaid kinnisvaratükikesi, mis hinnad veel ca 20 protsenti all viivad.

Uus tõus, kui see ka lähiaastatel tulema peaks, ei saa aga enam kindlasti tugineda kontrollimatule laenurahale, mida suruti kurgust alla igaühel, kes kahel jalal liikus. Kasv saab tugineda vaid Eesti ekspordi olulisele kasvule, mis omakorda kingiks uusi kohti ja looks eeldused palgatõusuks.

Olen olude sunnil viimasel paaril aastal tegelenud erinevate korterite ja majade üürilevõtmisega ja tean, et kinnisvaraportaalis pakutud hinna võib üldjuhul kohe kolmandiku või isegi poole võrra vähendada ja oma pakkumise esitada. Nagu võluväel on 80 protsenti rendileandjaist koheselt nõus ka sellest hinnast haarama, sest sa olid juba teine pakkuja kolme kuu jooksul. Paljud müügitehingud tehakse samuti soovitavast hinnast 30 protsenti ja enam allpool.

Minu soovitus neile, kellel huvi soetada uut kinnisvara isiklikuks tarbeks, oleks seega lühike: võtke aega, valige ja oodake ning kindlasti tehke oma madalam pakkumine. Kindlasti ei tasu uskuda maaklerite mesijuttu. Uut buumi ei tule, ideaalis võivad hinnad 2007. aasta tasemele tagasi tõusta aastaks 2020.

Kõigi nende rahustuseks aga, kes laenude all ägavad ning üksisilmi uut hinnatõusu igatsevad, tahan öelda: mina ei ole õnneks ekspert üheski neis küsimuses. Tavalise majanduskõrgharidusega inimese talupojatarkusega ei pruugi tõele pihta saada.

Võib-olla on rahalaev siiski olemas ja tema ülesleidmine on vaid päevade küsimus!

Pedofiilindus – uus lahe trend!

2009-11-28T07:26:00.000-08:00

Lugesin just head kaasaegset kõnekäändu: mis vahe on pedofiilil ja pedagoogil? Vastus: Pedofiil armastab lapsi.

Sirvides viimase aja meediat, jääb paratamatult mulje, et pedofiilia on kaasaegsete trendiinimeste uus hobi. Nagu alles hiljuti oli pedeks olemine või vähemasti sellisena enda eksponeerimine või poliitikasse minek ja nõunikuks hakkamine. Veelgi hullem – mulle kipub vägisi pähe mõte, et pedofiilia kui haigus pärineb samast puus, kust ka homoseksualism. Mingi perversne huvi omasooliste järele oleks nagu haiguse kergem vorm, laste ahistamine aga juba järgmine, palju tõsisem vorm. Kusjuures, nagu olen meediast aru saanud, on väga suur osa pedofiile ka homod.

Tekib küsimus, kas ikka oli meil siin maarjamaal mõistlik seda homokraami nii agaralt avasüli emmata, isegi vastavad baarid avada ja neid “veidrikke” seltskonnameedias eksponeerida. Need baarid on pedofiile ilmselgelt täis, pole vahet, kas internetipiiluritest kapi-pedofiile või suisa lastevägistajaid. Ilmselt saavad nad sealt ametivendade ja hobikaaslastega jagada kogemusi, leida uusi sõpru ja miks mitte ka avardada oma tegevusvälja.

Huvitav, et just minu kolleegide – ajakirjanike, turundajate ja reklaamiguurude seas tundub pedede ja pedode kontsentratsioon eriti kõrge. Ja kuigi Inno ja Irja kohvik on neid perverte leidnud peamiselt IRList, erakonnast, mis propageerib rahast sõltumatut õnne, pole sugugi kindel, et ka Reformi ja Keskerakond sellest patust puhtad oleks.

Mäletan, et üks Eesti tuntuimaid pedemainega poliitikuid ja reklaamikonsultante Linnar Priimägi, kes on oodatud külaline nii Angelis kui Talinna Linnavalitsuses, armastab endaga “reklaamimise” eesmärgil kaasas kanda “modell-õpilaste” fotosid, millelt vaatavad vastu umbes 17-22 aastased rõõsad ja nägusad mehepojad. Linnar pakub ehk vahendab neid noorukeid “modellidena” erinevatele firmadele, pakub reklaamnägudeks, jne. Mis põhjusel ta neid üles on pildistanud ja kas tal on ka nooremate poiste pilte, ei oska ma öelda.

Pede ja pedo on ilmselt ka Joel Steinfeldt, mees nagu orkester. Mäletan, et 1980 teisel poolel ansambliga Prohvet mööda Eestit ringi sõites (olin seal transamees), oli Joelil ikka üks kena poiss kaasas, keda ta mulle oma pojana tutvustas, bändimehed aga teadsid rääkida, et too tollal ca 12-14 aastane nooruk sootuks muude ihade rahuldamiseks meiega ringi tuuritas. Kui Joel Itaalias mustaahalise poisi ahistamise tõttu kinni läks, ei tulnud see siin Eestis ju kellelegi suure uudisena.

OK. Olgem siis rahul sellega, et samm homotsemisest lastepilastuseni on suht väike. Hoopis võikam on asjaolu, et kuidagi saavad need kodanikud rahulikult elada ja töötada hoopis teiste, sageli vastupidiste ideaaline nimel. Kui joodiku tunneme kaugelt ära punase nina, kasimatuse, haisu või pideva baaris konutamise järgi, siis pedot on väliste tundemärkide järgi raske eristada normaalsest kodanikust. Pedod on ilmselt nagu ka sado-maso aktivistid, naiste riietesse riietuvad mehed, jpt, tavaliselt keskmisest rikkamad, edukamad ja oskavad endast jätta väga hea mulje. Tavaline ehitustöölisest kapipedo ei suuda ilmselt kunagi endale hankide sedavõrd head klientuuri kui Toomas H-Liiv või Kaur Hanson on suutnud. Neil oli raha ja nad olid suhtlustalendid.

Palju on räägitud, et pedod hoiavad end laste lähedale. Mingi arusaamatu tõmme, armastus, jne, suunab neid vargsi tööle sinna, kus palju lapsi. Koolidesse, lasteasutustesse. Michael Jackson armastas lapsi sama palju kui Joel Steinfeldtki, mõlemad muusikud paistsid silma (Joeli puhul minu isiklik pikaaegne kogemus) erilise oskusega lastega suhelda, neid milleks iganes nõusse rääkida. On imekspandav kui kergesti leiab üks pedo lapsega ühise keele, saab tema jaoks autoriteediks, samal ajal kui lapsevanem on sama eesmärgi nimel aastaid tulemuseta vaeva näinud.

Tagasi selle kahestumise teema juurde – ilmselt on pedofiilia selline haigus, mille praktiseerimine eeldab isikuse kahestumist. See tähendab, et pedofiilis elab kaks erinevat isiksust: üks armastab lapsi ja tahab neile ainult head (kaitsta kõige kurja eest) ja kuulutab seda sageli valjuhäälselt. Sama isiku teine mina aga igatseb lapsega füüsilist seksuaalset lähedust, kogub laste pilte ja püüab leida võimalusi neid igatsusi sammhaaval realiseeerida. Kusjuures esimene mina vihkab oma teist mina üle kõige ja on valmis halastamatult risti lööma kõik sellised pedofiilsete kalduvustega tegelased. Ses mõttes on tegu eriti ohtliku ja ennast peitva haigusega, palju hullemaga kui alkoholism, narkomaania või omasooiha leebemad vormid.

Mida siis kokkuvõtteks konstanteerida – eks ikka seda, et maailm areneb edasi ja meie suurenev tolerantsus erinevate varem taunitud nähtuste vastu on vaid näide meie kaasaegsusest ja trenditeadlikkusest. Anname homodele õiguse oma abilelud ka seaduslikult registreerida, saame vastukaubaks palju toredaid punapõskseid seaduslikult pedofiliseeritud eestlastesi.

Pedoliiliat võiks aga hakata selle pioneeride lemmikelukutse - turunduse – eeskujul nimetama hellalt ja tabavalt pedofiilinduseks. Leksikonides seisaks siis selle sõna taga kiri: armastusega lastele mahamüüdud ja realiseeritud ideed, millest lastel peaks hakkama palju parem, teo tegijal hakkab aga kindlasti kohe väga hea.

Isaks olemisest

2009-11-08T01:53:00.000-08:00

Et täna on isadepäev, siis otsustasin mõne sõnaga kiita seda imelist positsiooni, protsessi ja eesmärki. Vähemasti minu elus on kõige tähtsamaks olla maailma parim isa, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas see välja peaks nägema. Mul on esimesest ja seni aisnast (kahjuks lahutatud) abielust kaks varasesse puberteeti jõudnud vahavat poega, kes on suhteliset ärahellitatud, kuid vähemasti mitte lollid. Siis on mul praegusest kooselust veel tütar, kuigi alles napilt aastane, siiski tubli ja arukas. Just mõne hetke eest sikutas ta lahti köögisahtlid ja kummutas sealsed kuivainete pakid põrandale! Tema toimetamisi, arengut ja kelmikaid poose vaadates panen imeks, kuivõrd on lapseks olemine ikka mõnusam kui täikskasvanuks saamine. Ja siis on mul veel au kasvatada minu elukaaslase poega, hoopis teistsugust, palju õrnemat kui minu poisid, kellega iga koosviibitud päev ja tund on mulle kõvaks katsumuseks! Kuid see kõik on palju põnevam kui poliitika, töö või maailmas rändamine.

Olen alati arvanud, et hea pereõnne tagamiseks peab iga mehe jaoks kõige kõrgemal kohal tema prioriteetides olema abikaasa, alles siis tulevad lapsed. Sest armastus, kui ta ei lähtu vanemate omavahelisest lugupidamisest ja armastusest, kipub ülepingutatud kujul lastele jõudnudna tegema ka palju kurja. Seepärast ei poolda ma sugugi laste kasvatamist ühe vanemaga peres - kuigi lapsed võivad kasvada tublid ja töökad, on väga tõenäoline, et nende tervest elupildist jääb puudu just eeskuju. Samuti olen pidanud alati vääraks, kui koos elavad vanemad ei kuluta piisavalt palju aega kahekesi olemiseks vaid kipuvad iga vaba hetke ainult laste seltsis viibima. Usun, et minu esimene abielu just selle probleemi taha koperdaski.

Mis mulle mulle meeldib isaks olemises? Kõigepealt vist uhkus selle üle, et olen suutnud ennast paljundada. Teiseks, et mul on võimalus ilma CVd kuhugi saatmata asuda tööle vägagi vastutusrikkas valdkonnas – nende poolkoopiate kujundamises minust paremateks ühiskonnaliikmeteks, inimesteks suure algustähega. Kolmandaks on mul suur au nii lähedalt vaadata Suure Looja arengutööd minu kasvandikega! Veel on mulle tähtis aspekt, et lastega saan arutada kõike – nad mõtlevad kaasa ja õpivad neist vestlustest, kuigi teevad sageli omad järeldused. Kui lapsed mõtleksid 100% nii nagu mina, võiks kasvatust pidada läbikukkunuks, kuid kui nad mõtlevad vähem kui 50% nii nagu mina, siis on vist olukord veel hullem)).

Olen olnud kodune (kodust töötaja) juba ligi 10 aastat. See tähendab, et olen saanud lastega tegeleda iga päev, saata nad kooli, oodata neid koolist, saata nad trenni, jälgida nende õppetööd,reisida nendega regulaarselt minu tööreisidel (valdavalt Venemaal) jne. Mulle pole midagi huvitavamat, asusõna. Ükski täiskasvanu ei küüni lähedalegi sellele rõõmule, mida saan lastest. Mis ei tähenda, et ma ei suudaks neid nädalaks-paariks kuhugi üksi saata!!

Vaatan sageli sügava kurbusega neid mehi, kes oma peret väärtustada ei mõista. Neid on mu tuttavategi ringis. Nende jaoks on naised vaid koduperenaised, lapsed aga vaid kasvandikud, kellega tegeletakse vaid pühapäeviti. Justkui oleks lapsed tüütud kohustused, millel oma koht elus, kuid kindlasti mitte liiga suur. Nende jaoks on emade töö laste kasvatamine, isade rõõmudeks jäägu töö, sõbrad ja televiisor. Kuid lapse igapäevases arengus nad hea meelega osaleda ei taha. Kurb, kuid sellises peres kasvavad lapsed omavad isarollist just samagust väärat ettekujutust.

Emadel, vähemasti neil kahel, keda on olnud võimalus lähedalt näha, kipuvad aga pidevast lastega olemisest ja muudest kohustustest närvid sageli üles ütlema. Just seepärast ongi vaja isasid, kes suudavad rahulikult kodukorra taas paika loksutada. Isadele pole ni oluline, kas lapsel on särk püksit vlja või kas kinnas või sokk on käes-jalas või sootuks kadunud. Meile, isadele,on palju olulisem, et lapsel oleks hea tuju!

Lõpetuseks paar mõtet ka emadest. Minu arvates on emade roll ühiskonnas selgelt ületähtsustatud. Kuigi emade roll on kogu ajaloo vältel olnud oma laste eest võitlemine (vaatamata sõdadele, näljale, hülgamisele, jne) ning see kajastub ka nende geenides, pole seda tänapäeva enam sellisel kujul vaja. Minu esimene armastus, Jaanika, kes hakates juristiks, asus võitlema naiste õiguste eest ja meeste õiguste vastu, näitas mulle oma töö ja suhtumisega, milline ei tohiks olla ühiskonna suhtumine isadesse ja lastesse. Naised on harjunud lapsi võtma kui oma eraomanit ning arvavad, et mehed ei saa nende kasvatamisega hakkama. See on müüt, kuid kahjuks jagavad seda ka seni palju kohtunikud ning seadusekirjutajad. Siiski – ka emadel on suur roll laste erinevas eas, nagu ka isal, kus laps neid just rohkem vajab. Seega ei toimi ega pea ka toimima süsteem, mis annab lahutuse korral ühele vanemale lapse üle suuremad õigused, sundides teise vanema ja lapse suhted kindlatesse raamidesse. Mõistagi on need seadused ja otsused tehtud mitte laste vaid vanemate mugavuse nimel.

Iga normaalne laps peaks saama nii emaga kui isagi suhelda igal päeval. Ning ükskõik, kas vanemad on lahutatud või elavad koos, nende vaheline lugupidamine on ikkagi laste kasvatamise nurgakiviks. Just sellest suhtumisest õpivad lapsed palju enam kui me arvata oskaksime. Jõudu meile selles maailma kõige vastutusrikkamas ametis!

Venelased ongi Eesti Nokia!

2009-10-27T12:15:00.000-07:00

See avastus, mille tegin juba tubli mitu kuud tagasi, annab endast teada üha uuesti ja uuesti. Usun, et esmapilgul skisofreenilisena tunduva väite taga on palju rohkem kui pelk soov kellegi ees pugeda või veidral moel tähelepanu tõmmata. Kuidas ikkagi jõudsin sellise järelduseni ja kas olin tol hetkel ikka päris kaine?

Aravan, et olin sama kaine kui praegu, mil oma mõtted üles tähendada püüan. Nimelt olen venekeelsete inimeste teemadel kirjutanud ka varem küllalt palju, siiski vaid sellest, kuidas päriseestlased ja isehakanud eestlased ei suuda oma identiteediprobleeme lahendada ning katsed üksteist mõista on asendunud kastetega üksteisele midagi tõestada.

Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama, et nn nõukogude igandina meie riigile külgepoogitud rahvahõimud polegi vaid koormaks, mis tublil rahvusriigil maailma areenile tõusmast takistab, vaid tänu nendele oleme palju tugevamad nii riigi kui rahvusena. Tõsi, paljuski on see tugevus täna veel alateadvuse tasandil. Avalikkuses seda teemat tõstatada pole ilmselgelt veel populaarne samm.

Soovite näiteid? Aga palun. Kõige lihtsam on alustada sellest, et eestlased on oma olemuselt “ellujääjad”, mitte aga “vallutajad”. Kunagi, umbes 10 aastat tagasi, kui Pjotor Sedin kutsus mind appi TVMK jalgpallimeeskonda üles ehitama, märkis meie mõlema hea tuttav Jürgen Vester pessimistlikul toonil, et “Eestlane on aastasadu ainult kellegi eest ära jooksnud, kuid tal puudub instinkt kedagi taga ajada. Seetõttu on meil palju rohkem võidusansse jooksmises ja suusatamises, mitte aga jalgpallis, kus palli taga tuleb ajada.” Kui vaatame meie tänast Eesti jalgpalli, siis olgem ausad: selle ala tiputegijatest kaks kolmandikku on vene rahvusest eestlased. Nimesid nimetamata on selge, et nendeta oleksime maailma reitingus ehk veel 100 kohta tagapool.

Slaavlased on teadaolevalt agressiivsemad, emotsionaalsemad ja ettevõtlikumad. Meile võib see meeldida või mitte, kuid jalgpall pole ainus valdkond, kus neid omadusi tarvis läheb.
Teine, samuti venelastele omane joon on hea teenindusoskus. Ma ei püüa väita, et eestlastel see omadus üleüldse puudub, kuid ilmselt taaskord ajalooliselt on meie geenides paika pandud teatud erinevused, mida omakorda on süvendatud kasvatusega. Ma tunnen vähemalt kümmet teenidusvaldkonna eraettevõtjat (lisaks ka mu enda kogemus tööandajana ligi 30 noorele), kes kõik justkui ühest suust kinnitavad, et kui neil on teenindajaks (puhastusteenindaja, ettekandja, müüa, jne) valida eestlaste ja eesti keelt hästi valdavate venelaste vahel, siis eelistavad nad oma kogemuste põhjal 70-80% juhtudest venelast. Miks? Põhjuseid on mitmeid, nende seas ka mitme kohaliku keele valdamine, kuid peamiseks erinevuseks on siiski teeninduseks vajalik hoiak. Vaid vähestele eestlastele on antud oskus tõeliselt ja südamega kaasinimest teenindada, paljudele on see vaid alandav emotsionaalne koorem, mida üritatakse iga hinna eest vältida. Venelastele seevastu on loomuomane ja nad suudavad teisi teenida siiralt ja pühendunult. Eriti lööb see välja müügitöös, kuhu sobivad üldse väga vähesed eestalsed. Mida teeksime, kui meil poleks neid vene keelt kõnelevaid inimesi?

Järgmine äramärkimist vääriv moment võid paista demagoogiana, kuid selles on kindlasti ka oma tõetera. Nimelt näitab hiljutine uuring (http://www.tarbija24.ee/?id=177894), et venelased toituvad eestlastest tervislikumalt, süües umbes kaks korda rohkem juurvilju kui meie. Analüütikud arvavad selle taga olevat nii toitumisharjumused kui ka tõsiasja, et eestlased söövad sageli kodunt väljas valmistoitu, venelased aga palju tihemini kodus. Kel on kokkupuuteid tõelise vene perekonnaga, see teab, et lisaks söögile-joogile on neil tänini säilinud ka komme kodus koos perega süüa – see on palju tugevam rituaal kui meil eestlastel. Taas on, millest õppida!

Lõpetuseks tuleks möönda, et venelastel on palju plusse eestlaste ees ka äri ajamisel. Selle taga on kindlasti tugevam rahvusvahelistumise tunnetus. Kui utreerida kunagi Alar Streimani poolt mulle öeldut, siis on eestlane seda tüüpi tegelane, keda sattudes väljapoole riigipiire, tabab sedavõrd tugev koduigatusus, et ta unustab, milleks teda piiri taha saadeti ja et seal on palju rohkem võimalusi Eesti heaks midagi ära teha kui kodumaal. Venelastel seda muret pole.

Eestlastel on tegelikult päris suur mure nii globaalsesse ärimaailma tungimisel kui ka poliitilises lobis Euroopa Liidu tasandil ja miks mitte ka suhtes Venemaaga. Usun, et meie venekeelsed kaaseestlased oleks siin suureks abiks, kui neile võimalus anda. Eestlase tasakaalukus ja kaine mõistus on ju vaid üks külg heast läbirääkimise oskusest. Venelaste agressiivsus, nõudlikkus ja julgus on vähemasti samad vajalikud oskused. Keelenüansside tundmisest rääkimata.

Muide, palju on räägitud Tartu rahulepingust kui läbi ajaloo üleüldse parimast diplomaatilisest saavutusest, mida eestlastel ette näidata. Ärgem unustagem, et selle lepingu autorid ja läbisurujad olid siiski isikud, kelle emakeeleks vene keel. Pean ennekõike silmas Jaan Poskat. Poleks olnud keeleoskajaid, keda usaldada, poleks meil suure tõenäosusega seda lepingut, mille üle uhke olla.

Poska läbirääkija oskustele mõeldes meenub ka lugu ajast, mil 1990 alul Tartus õppides mõnda aega ehitusel brigadirina töötasin. Omanik jäi meile palga võlgu ja olukorra lahendamiseks tegin töömeestele ettepaneku minna Tartu turule töökindaid, segmasinaid, tööriistu, jms müüma. Ütlen ausalt – see mis teistel ei õnnestunud nädalaga, õnnestus ühel paduarmeenlasel, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, mõne tunniga. Tema müümisstiil oli lihtsalt sedavõrd veenev, et ka Peep Vainul oleks, mida õppida! Kuid olgem ausad, selle müügioskuse taha polnud õpitud tehnikad vaid geenid.

Oma kiidulaulu tahaksin lõpetada hiljuti Postimehes ilmunud artikliga (http://www.postimees.ee/?id=170069), kus Serbia ajakirjanik nimetab Eestit kinnisteks ja rahvuslikuks riigiks, millel oleks palju õppida Serblastelt. Kas tõesti?? Mida siis? Ajakirjanik väidab, et Eesti on täna oma suhtumises rahvusvähemustesse umbes samal tasemel kui Serbia saja aasta eest. Meile heidab ta ette, et me ei oska aru saada, et vähemusrahvused on meie tugevus, mitte nõrkus ja seetõttu ei oska me ka seda eelist ära kasutada.

Vot Nii. Ja just sellepärast mõistsingi, et meie nokia pole ei IT ega puutumatu loodus, ei kaunid naised ega vihmane ilm vaid hoopis meie endi paljusõimatud muulased. Kui suudaksime nad kodustada, neid lühikese rihma otsas peetavate neegrite asemel väärtuslike eestlastena näha, võiks meie riigikese tähelend äkki isegi tõeks saada?!

Mida tõestasid 2009 KOV valimised?

2009-10-22T04:43:00.000-07:00

Käisin ka mina valimas üle paarikümne aasta)). Kui seni pole mul olnud vahet, kes võidab, sest olles isiklikult kokku puutunud paljude, et mitte öelda enamuse eesti erakondade köögipoolega, pidasin ma neid kõiki potentsiaalselt võrdseiks. Seekord aga tundus mulle vastuvõetamatu nn eestluse edendajate reformistide ja isamaalaste räige mölalaskmine Tallinna valitseva võimu aadresil. Ainus, mis mulle neist sadadest meeleoluavaldustest selgeks sai, oli see, et ükskõik mida ka Tallinnas poleks nelja aastaga tehtud linnakodanike heaks, pole see siiski vastuvõetav, kuna võimul on valed mehed. Nojah, mõtlesin endamisi ja läksin valisin Katrin Siskat – tore, noor, kena, rikkumata ja ilmselt suure tulevikuga preili. Savisaart või mingit Terikut poleks suutnud valida lihtsalt setõttu, et füsionoomia ei tõmba. Sorri)

Samas elasin hinges kaasa kõigile neile, keda töösuhtes Eesti erinevates nurkades abistasin – nende seas olid nii IRL, Reformistid, Keskpartei...igaühel on häid inimesi ja mõtteid erakonna sildile ja mõnele suurele mölakale vaatamata.

Mulle meeldib tegelikult see, et parteid ja nende vaprad aktsionärid ei näe põhjust võimu nimel ka seadustest mööda hiilida, lolle raha eest lüpsta ega ka liigselt moraalitseda. Kuna liigun palju vene ja ka mingil määral kaukaasia ringkondades, siis olin ka varem kuulnud lõbusaid lugusid tuttavatelt, kes tegelesid häälte ostmisega Keskerakonnale või Reformile. Seekord aga tehti ka suisa mulle ettevaatamatu ettepanek – tahad teenida masu ajal sadu tuhandeid? Mõistagi oli ettepanek siiras ja heatahtlik, sest tõsine ärimees ei hooli, kas müüb kartuleid, küttepuid või hääli – peaasi, et pappi tuleb. Tallinna kesklinnas oleks valimistele viidud hääle eest saanud 600 krooni, Koplis 300. Kuigi arvasin, et suudaksin õhtusel ajal igal õhtul poodide juurest kokku ajada mitukümmend meest-naist, ütlesin siiski viisakalt ära. Pole mulle neid sekeldusi tarvis.

Huvitav oli aga see, et just meie suurimad rahvuslusega eputavad parteid kasutavad häälteostmise kampaaniates just kaukaasia rahvusest „sõpru“. Nojah, meenuvad ka ajad, mil esmakordselt äraostmatutena võimule pürginud Juhan Parts ja Ken-Martti Vaher ööklubis Robinson aega veetsid ja kuni hommikuni striptiisi nautides ja sajaseid jagades vene tantsijate häälekesi noppisid. Nagu ütlesid mulle tollal klubis töötanud neiud, käis neist enamus hiljem ka heldeid respublikaane valimas. Üldse on huvitav, et meie rahvuspoliitikud arvavad, et võivad end vene ringkondades tunda nähtamatutena. Mäletan eri vene klubidest Indrek Kannikut, jt, sageli kohtab meie poliitiukuid ka Vene Kultuurikeskuse all Pushkini kohvikus, kus armastab istuda ka Öine Vahtkond.

Samas on huvitav, et Savisaare jüngreid pole ma neis kohatades pikkade aastate vältel kohanud. Järeldan, et isamaalistel poliitikutel napib lihtsalt oidu, kust valijaid leida või kus märkamatult omi asju ajada. Rain Rosimannuse hiilgav otsepostitus-triloogia, millest kirjutas Postimees, oli muidugi meistriklass. Aga kahjuks hilinenud – Savisaar on juba ammu siinsete venelaste jaoks palju suurem kuju kui Putin. Klenskist ja Rosimannusest rääkimata.

Nüüd siis minu lühike arusaam sellest, mida 2009 KOV valimised tõestasid:
1. Võimule tahavad paljud, kuid värskeid ideid pole enamusel
2. Eristumine on võimalik vaid vastandumise ja halvustamise meetodiga
3. Rahvuspoliitikud on kahepalgelised ja lisaks lollid, keda on Savisaarel kerge üle mängida
4. Savisaar on ainus nimi, mida valivad eri piirkondade venekeelsed valijad, teisi ei usaldata
5. Rahvuskeskne poliitika kaotab iga päevaga poolehoidjaid kui nõrk, konfliktne ja suutmatu
6. Hääli ostavad kõik suuremad parteid, peamiselt venekeelsetelt valijatelt
7. Homne Eesti saab olema paljuski Keskerakonna nägu, meeldib see siis meile või mitte
8. Keskerakond suudab ainsana ka reaalselt päästa Lasnamäe töötud, võttes nad erakonda ja garanteerides töökoha volikogus
9. Rahvas valib ja armastab ikka neid, kes on aru saanud propaganda esimest reeglist: tõde pole mitte see, mis on tõde vaid see, mida usutakse tõde olevat. (muide ka Toomas Kivimägi mäekõrgune valimisvõit Pärnus tõestas ju sedasama - rumalavõitu seltskond pärnakatest uskus siiralt, et Mart Viisitamm on ära rikkunud linna maine ja pidi seetõttu lahkuma. Mis siis, et kõik kohalike ja turistide seas läbiviidud küsitlused näitasid selgelt, et linna mainel pole linnapea mainega mingit pistmist)))

Minu kui konsultandi tagasihoidlik ja siiras soovitus reformistidele ja IRLile: jätke populism ja poolttõed, sest teie suus ei kõla need veenvalt ja rahulduge nishipartei positsiooniga. Kui aga tahate saada taas suureks, siis õppige ka suurelt valetama! Kahjuks ei suuda seda ei Ansip ega Laar, kuid vähemasti Pihlis on ilmselge potentsiaal olemas. Nagu ka ilmselt Pärnu tulevases linnapeas Toomas Kivimäes, kes oma esimeses artiklis juba nõukogudeaegset ila pritsima asus: "Mul on kahju, et mul ei õnnestu isiklikult kunagi näost näkku, käest kätte tänada kõiki minu poolt oma hääle andnud 5336 inimest, kuigi ma seda väga tahaksin ja oleksin selleks valmis."

Edu, kamraadid!

Mis saab pärast Savisaare surma?

2009-09-11T04:02:00.000-07:00

Vaadates meie järjekordseid valimisi, meedia nn analüüsi ja muid toredaid tendentse, tekib paratamatult hirm. Hirm selle ees, et mis saab küll meie demokraatlikust arengust, kui Savisaart ühel päeval enam pole. Muide, see võib juhtuda juba homme aga võib ka veel paarkümmend aastat ennast oodata lasta – you'll never know!

Probleemi tõsidus seisneb selles, et tänasel Eestil ja siinsetel poliitilistel erakondadel tundub peas mõlkuvat vaid üks eesmärk. Savisaar riigi ja pealinna juhtimisest võimalikult kaugel hoida. Mis selle võimuga aga teeksid needsamad eemalehoidjad, pole ma küll aru saanud. Tallinnas keskenduvad kõik valimisliidud ja erakonnad keski vastu. Samamoodi Pärnus. Nii Savisaar kui Viisitamm on koletised, kelle kõrvaldamisest on tehtud püha reliikvia. Ja valimised ongi pigem ristisõjad.

Ma isiklikult ei saa küll aru, kas Savisaare ja Viisitamme põhisüü, et nad on liiga tugevad ja kavalad isiksused, on piisav põhjus just nendele poliitikutele kogu tähelepanu pööramiseks. Sest samal ajal on Eesti jäämas Euroopas viimaste agulite või getode hulka, mis ei suuda ei juhtida oma majandust ega vaadata ette 10 aastat. Me oleme rahul sellega, mis meil on vaid seetõttu, et me ei tea isegi, kui vaesed ja väetid me tegelikult oleme. Ja seepärast liidabki meid ühise vaenlase pilt ja kuvand. Aga võib-olla me orirahvana ei suudagi end teistmoodi mobiliseerida? Kunagi käisime koos mõisa aidas vargil, hiljem võitlesime tagatoas salamahti kommunismiga, veel hiljem juba valjemalt nõukogude korra ja Venemaaga. Viimase kümnendi oleme võitlemas Savisaarega. Aga mille nimel????

Kui vaadata laiemat, siis võib täna tõdeda rahumeeli, et Eesti riigis tegeletakse pseudoprobleemidega ja armastatakse keskenduda vaid sellele, mis toob kätte kerged hääled kuid ei vii riiki edasi. Pronkssõduri mahavõtmine oli sisepoliitiliselt kasulik rahvuslaste poolehoiu saamiseks, kuid keeras kinni miljardeid kroone ettevõtlustulu. Kas see oli seda väärt?

Aga ikkagi, mis saab kui Savisaart enam pole? Siis kaob ju vastane, mis meid liitis..tekib täielik kaos....või suudame end mobiliseerida ja leida uue vastase? Annaks Jumal! Igatahes üks paistab olevat kindel: kuniks eksisteerib Savisaar, ei suuda meie poliitikud riiki arendada aga majandust planeerida. Kogu aur läheb tsentristide materdamiseks.

Kummaline, kui meie supererakonnnad ei oska ühelgi valmisel midagi uut ja mõistlikku välja pakkuda, mis Euroopa perifeeriaks jäämas riigi taas arvestatavaks tegijaks tõstaks. Aga võib-olla ongi kogu küsimus selles, et meil polegi ajusid midagi reaalset muuta ega välja pakkuda ning ühe ülekaalulise keskmisest nutikama poliitikuga võideldes suudame valijad ära petta? Kuid see saab tõeoolest kesta vaid senikaua kuniks Savisaart meile on. Pärast seda tulgu veeuputus või maailmalõpp, poliitikutele pole vahet.

Kuid siis võib ju liiga hilja olla riigi päästmiseks Euroopa Liidu või USA kannupoisi kütkest, kuhu oleme vajunud kui sohu, ilma midagi erilist vastu saamata. Ja päris kindlasti ei seganud Savisaar meil oma riiki tugevaks ehitada.

Prostitutsioonist ja poliitikast

2009-04-16T03:52:00.000-07:00

Elu on lühike ja kui tahad kõike jõuda, siis tuleb varakult pihta hakata! Nii mõtlesin minagi kirjutada raamatu kahe maailma vanima ameti kaitseks ja edendamiseks. Sügiseks saab valmis ma loodan.

Mind on alati innustanud teemad, mis on ühiskonnas tabud ja kus on hulga vääritimõistmisi. Nii poliitika kui ka prostitutsioon on just sellised – meid imeb neisse nende räpane võlu, kuid me teeme kõik et näidata avalikkuses oma silmakirjalikku põlgust nende ametite vastu.
Kui mind eelmisel aastal kinni nabiti ja prostitutsioonile kaasaaitamises süüdistati, siis tahtsin väga öelda, et kui inimesed neid kahte äri ka seesmiselt tunneks, siis poleks nad ehk nii resoluutsed. Sest poliitikute kampaaniatele kaasaaitamine on sageli palju räpasem kui naise keha müümise edendamine.

Kuid kahjuks pole mõtet tuuleveskitega võidelda: uuringute järgi käib prostituutides umbes sama protsent mehi, mis riigikogu valimaski, mõlemad on meie vaba tahte väljendusvormid. Ühest saame kiiret naudingut, riskides on tervisega, teisest loodame saada stabiilset arengut ja jõukuse kasvu, et saaksime rohkem elu nautida.

Erinevused pole suured ka nende kahe maailma vanima elukutse valijate elulugudes. Keskpärased oskused spetsialistina, kiire raha või võimu soov, võrdlemisi suur laiskus oma kätega tööd rassides leiba teenida.

Olen tõepoolest nõustanud kümneid ja kümneid poliitikuid ja ka sama paljusid prostituute, kuidas ennast paremini müüa. Võttedki on samasugused – ühed valetavad endale suuremat rinda ja saledat vormi, teised kiitlevad oma tarkusega ning ärplevad väljamõeldud saavutustega. Ja inimesed usuvad ning valivad. Siis pettuvad. Aga unustavad peagi negatiivsed emotsioonid ja valivad taas!

Nali naljaks, aga paraleelid on olemas. Isiklikult pean siiski vaimset prostitustiooni hullemaks, inimeste ajudega maanipuleerimist taunitavamaks. Kuid seadustega seda keeleta oleks võimatu. Kuid eks ole ka füüsiline prostitstioon jälk – kõik mis tehtud mitte hingega vaid raha eest, kusjuures pannes müüki oma lõpliku süütuse, on kahetsusväärne. Mina isklikult ei suuda tarbida prostituudi teenuseid ega pole ka iseseisvumise järgselt valimas käinud. Olen proovinud mõlemat, näinud neid ärisid väga lähedalt ja pean tunnistama, et kumbki teenus pole minu jaoks.
Kuidas tekivad meie sekka prostituudid ja poliitikud? Põhjuseid on erinevaid, kuid siiski on see ennekõike kiirtee eesmärkideni. Ning kiirteelised võivad olla head ja pandavad, targad ja kobedad või ka lollid ja rõvedad, sellest nende äri suurt ei hooli. Peaasi, et jätkub enesekindlust, nahhaalsust ja tahtmist. Muide, ka kriisiajal elavad need ametid kenasti ära, sest nende teenusest me lihtsalt loobuda ei saa!

Kuid poliitikud on vähemasti pool sammu oma ametiõdedest ees – nemad kehtestavad viimastele reegleid ja panevad pokri. Seda võimutäiust praktiseeritakse siiski üliharva ja mitte tüdrukute endi peal, keda erapidudel hea miilustada vaid ikka nende peal, kes aitavad tüdrukutel raha teenida ja keelduvad sealjuures parteikassat toetamast. Sest klient on kuningas ja tema nimi on poliitik.

Kapo tuleks laiali saata!

2009-04-15T01:03:00.000-07:00

Ohh seda ilmaimet, millega Kapo järjekordne aastaraamat meid üllatab!! Venemaa foobia kõlab läbi igast reast. Küll on ohtlik mõni ärimees, küll mõni poliitik, küll mõni firma, küll mõni fond.
Põhimõtteliselt on ohtlik iga asi, mis seotud Venemaaga! Kõige tagatipuks leiab Kapo, et Venemaa strateegiline plaan on külvata nn omade poliitikaga viha ja erimeelsusi Eestisse.

No tere, tere. Selle aastaraamatu oleks võinud avaldamata jätta. Või võinuks trükkida WC paberile, oleks tulnud odavam. Seda kõike on meile edastatud ju koos emapiimaga. Ja kahjuks näitab see veelkord, et Kapo luuretegevus on mõttetu. Sest Vene ärisid takistada ei saa, pole saanud üksi maailma riik. Norrakad on kaotanud neile oma laevanduse, jänkide gaasi ja elektrifirmadest on juba paljud venelaste käes, Euroopa gaasimonopol peagi samuti.....Inglismaa jalgpalliklubidest rääkimata. Sest rahal pole kodumaad. Aga ka Kreml kasutab ärimehi? Muidugi, kui on võimalus. Kasutab ka Valge Maja. Kõik mudelid on samad. Meil pole mõtet karta ega neist rääkida.

Küll aga tundub mulle, et just sellised raamatud ässitavad viha meie enda riigi sees. Näiline Venemaa oht ja sellest pidev ülepaisutatud rääkimine loob selgeid takistusi meie integratsioonis ja veab kraavi siinsete venekeelsete ja emakeelsete vahel veelgi sügavamaks. Kapo lühike kokkuvõttev sõnum on ju üks: hoiduge asjaajamisest venelastega, äge valige neid esindusorganitesse ja ärge tehke nendega äri. Kui see pole lõhe tekitamine meie ühiskonnas, siis mis veel??

Sõbrad, aeg oleks juba ammu aru saada, et Venemaa ülesostmispoliitikal pole Eestis kunagi suurt edu olnud. Väljaarvatud Pätsi ajal. Ja see pole mitte luureorganite teene vaid rahva enda hoiak - ka venelased ei toeta Zarenkovi, vaid käputäis arutuid. Venelased on ammu aru saanud, et Eesti edenemiseks tuleb toetada Eesti poliitikuid või vähemasti eestimeelseid poliitikuid. Muidugi pole see arusaamine kõigini jõudnud, kuid päris kindlasti saavad sellest aru haritumad. Öine Vahtkond on aga väga tore poliitiline liikumine, kus tõsi, Venemaal omad huvid, kuid kus on võimalik sama seltskonda suunata ka Eesti asju ajama. Kui me vaid ei kardaks ja kogu aeg saba jalge vahel ei otsiks vaenlast iga puu tagant, et siis talle oma nõrku piimahambaid näidata.

Samas vajame me riigikogusse rohkem muukeelseid elanikke, venelasi, asereid, grusiine. See on meie rahva tugevus mitte nõrkus. Kui saame nad enda inforuumi, siis saame neid ka suunata. Kui aga tõrjume eemale, kukub kusagil ka meile ükskord vasar vastu pead.

Psühholoogiast on ju teada, et paljusid inimesi käivitab erkordsetele tegevustele just see, kui neid eemale tõrjutakse. Miks oleme siis nii rumalad ja külvame ise meievastasust!?

Ma pole ühegi erakonna fänn, kuid kui vaadata lisaks Venemaa foobiate suunale Kapo tegevust meie poliitikute leeris, siis saab pikema analüüsita selgeks mitu kurba seika. Mis kõik viitavad vajadusele see organisatsioon laiali saata. Nad oskavad luurata, kuid järeldusi nad teha ei oska. Kurb aga tõsi.

Ajuvaba nutulaul 13 palgast

2009-03-14T12:18:00.000-07:00

No tule taevas appi! Meie ajakirjandus on langenud sügavale populismi küüsi. Kahjuks. Kuidas küll teisiti mõista avalikku rünnakut 13 palga saajate vastu. Sõbrad Postimehest, Lauri Linnamäe, Sirja Niitra, Kalle Muuli, teie künism on naeruväärne, kadedusest pungil.
Tean mitut ametnikku, kes tänavu 13 palga kätte on saanud. Tegu on tavapärase õigusega, mis reguleeritud ka seaduse tasandil. Ei, rehepaplus pole see, kui inimesed kasutavad oma õigusi, sest kuna siis veel ku mitte kriisi ajal, tuleks välja võtta kõik, mis sulle kuulub.

Lugupeeetud ajakirjandus, kus ilmselt reklaamikäivete vähenemine kriitilisest piirist palju kaugemale vajunud, on kadedusest ja kitsarinnalisusest, võib-olla ka näljast nõrkenud mõistuse vingerpusssidest tingtuna, ajanud oma küüned teiste inimeste taskusse. Kas tõesti on puhkuserahad sedavõrd suur patt, et neid puhkusele läinud ametnikud saada ei tohiks? Kas tõesti on oluline vahe, kas puhkuseraha makstakse ühe osana või on see jagatud lisapalgaks 12 kuu vahel? Kas tõesti on ajakirjandusel õigus mõista hukka inimesi, kes oma tööga selle palga on välja teeninud?
Julm aga minu arvates tõsi on see, et ajakirjandusel pole mingit õigust heita ametnikele ette, mida nad oma palgaga teevad: kas võtavad välja ja kulutavad kasiinos, võtavad välja ja kasutavad oma perele või jätavad väljavõtmata ja lükkavad edasi järgmisse aastasse.

Võib-olla tõesti tundub ebaõiglane, et ca 60 000 kuus teeniv Pärnu linnapea Viisitamm saab veel ka ühe palga puhkuserahana, samal ajal kui Pärnus lisandub töötute ridadesse iga nädal kümneid inimesi- Kuid ometi on see tema raha. Ja me keegi ei tea, milleks ta seda kasutas. Võib-olla annetas pool puhkuserahast näiteks Saaremaa hiljutisele põletusohvrile? Kas ta sellisel juhul peaks oma rahapaigutust avalikult õigustama? Ei, mitte mingil juhul!

Minu arusaamist mööda ei tohiks me täna üksteise rahakotti piiluda, iseasi, kui keegi teiste tagant raha varastab. 13 palk on aga seadusik. Isegi kriisi ajal. Piilumine teeeb vastikuks, tõstab vererõhku ja ei luba maailma enam loomulikuna näha. Olen seda alati korranud - ka kriisi ajal on palkade vähendamine iga palgasaaja eraasi ja ei tohiks muutuda populistlikuks kampaaniaks. Olgu see siis riigikogus, kes tegi valijate lollitamiseks päris hea pettekampaania "oh-meid-vaeseid-president-ei-luba-palku-kärpida". Rahvas läks õnge, ajakirjanikud samuti. Kas tõesti arvab keegi, et presidendi korraldus tuli teda ametisse upitanud poliitikutele üllatusena?! Mõistagi oli see vaid osa kampaaniast, mille lõpp oli ette teada. Just sellepärast pole populismist kasu, pigem võinuks ja võib ka edaspidi iga riigikogulane oma solidaarsust personaalselt väljendada. Sellest vaatevinklist tundub mulle, et Mart Viistamm oli siiski palju ausam ja ei hakanud vassima, vaid võttis selle, mis talle kuulus ilma PR-kampaaniata.
Annaks jumal, et nälg vaestele ajakirjanikele halastaks ja tegeliku rehepapluse osas silmad avaks.

Inno & Irja fenomenist

2009-03-10T04:58:00.000-07:00

Ma üldiselt ei armasta klatsimist. Ei armasta ka nilbust. Kuid Inno & Irja blogi on hakanud mindki, vana konservatiivi, köitma. Eelkõige rahvajuttude ja teistsuguse tsenseerimata info tõttu. Ajalehtes ja televisoonis kehtib teatavasti Eestiski mitmetahuline tsensuur. Rääkida ei tohi halvasti teatud inimestest, kunagi ei tohi küsida "miks", kui mõni politseinik, poliitik või suhtekorraldaja sulle mõne materjali sokutab, jne, jne. Tulemus? Palju vastuolulist infot ning teadmatus sellest, mis tegelikult ilmas sünnib. Vahetevahel on selline tunne, et meedia jätab uudist kirjutades küsimata need kõige olulisemad küsimused, millest sõltub asja tuum. Inno küsib aga just õigeid küsimusi. Küllalt sageli.

Inno & Irja fenomeni laiem kandepind ühiskonnas baseerub aga väga heale ja oskuslikule lugeja tunnetusele. Nii nagu olen õpetanud oma meediakursustelgi, on iga lugejate tähelepanu pälviva arvamusartikli eelduseks kaks tõdemust: esiteks: tuleb kirjutada sellest, millest inimesed saunas (lõõgastunult) räägivad. Ning kirjutades kasutada sellist sõnavara, mida saunas kasutatakse. Ja nii saabubki edu. Saabus ka Inno& Irja õuele!

Inno&Irja fenomenil on aga ka teine külg. Rahvast raviv. Meie seas on palju inimesi, kelle näiline vooruslikkus ei lubagi neil kõnelda ropusti, halvustada ligimest või suisa tuhnida kaelani kellegi eraeluises poris. Ometi annavad just need väikesed vürtsid elule õige maigu. Niisiis saabki nende inimeste (peaaegu meie kõigi) elu motoks enda toitmine teiste inimeste meeletute armuseikluste, rahalaristamiste ja kuulsusenarrusega, kusjuures endale ei lubata keskpärasusest peaaegu mitte kunagi ühtegi kõrvalhüpet. Kogu adrenaliin tarnitakse Inno&Irja või Liislassi silmade-kõrvade vahendusel. Raviv toime on aga kindlasti märgatav - kuulsate rahvuskaaslaste tegemisi endi unistustega võrreldes kaob enamikus meil igasugune tahe üldse meeletusi üritada. Viimast kahel põhjusel. Esiteks ei suudaks me midagi niiiiii geniaalset või ilget korda saata ja äparduksime juba esimeses voorus. Teiseks oleme vajaliku adrenaliinisüsti ka juba kätte saanud. Nii saamegi oma pisikest ja mustvalget elukest lontis kõrvadega südamerahus edasi elada.

Mulle meenuvad uuringud, mis on tehtud USAs - maailma ühes usklikumas riigis. Sealne probleem on paljuski just selles, et ühiskond ja kirik on seadnud liiga kõrged normid ja standardid: noorukid iseseisvalt õhtul õues ei tohi käia, koolilapsed peavad kooli ja koju minema vaid koos saatjaga, kogu aeg peab naeratama, kedagi ei tohi diskrimineerida, suguelu väljaspool abielu on kuritegu, jne, jne. Milline on tulemus? Pornograafia levik, laste suguline ärakasutamine - need numbrid on ülikõrged. Peaagu nagu Inno&Irja blogi külastajate arv!! Küsige, mis riigi kodanikud istuvad ööpäeevaringselt online sexitubades, üritavad imevigureid kasutades Ida-Euroopa või Aafrika neiukesi veebikaamera ees lahti riietuma sundida! Mõistagi on need jänkid, keda analoogsetel saitidel on tubli 75%! Üks eripära on veel selles äris: kui vene mehed üldjuhul veebisexi ei harrasta vaid eelistavad põrutada naturaalselt, siis euroopa ja ameerika kutid advokaatidest ehitusmeesteni võivad päevas 3-4h just sellisele suhtlemisele kulutada. Kuid mille poolest erinevad ameeriklased eurooplastest? Ehh-hee, kui eurooplased suudavad dzentenmenlikult neiuga privaatruumis vähemasti 10 minutit mängida, siis ameeriklased kütavad end kuumaks juba eesruumis, sisenedes privaati vaid kuni 30 sekundiks, et pauk rinnahoidjate langedes valla päästa! Nii hoitakse kokku suur hulk raha, makstes vaid 1 min eest! They save it for their mortgages!!

Mida järeldame?! Inimene on leidlik: seal, kus meid ei nähta, saame olla meie ise!! Ja veel parem kui see kõik jõuab meieni tasuta. Nagu pornosaidil või Inno & Irja blogis!

Just seepärast tuleks toetada ja soosida neid ravivõtteid a'la Inno&Irja, mis pinged enne plahvatust juba maha võtavad!

Integratsioon on läbikukkunud, valmistugem vene mässuks!

2009-03-10T02:54:00.000-07:00

Nüüd siis teamegi tõde. Lausa mustvalgel on see meieni toodud inimarengu aruandes. Kurb aga tõsi: 20 aastat integratsioonipoliitikat on jooksnud liiva, sest raport hoiatab meid vene noorte veelgi suurenenud võõrandumise eest ja ei välista edaspidi kokkupõrkeid rahvuslikul tasandil. David Vseviovi sõnu kasutades on see väga kurb tõdemus, mis sunnib tõsiselt ümberhindama meie rahvusvähemuste poliitika nii sotsiaalsed kui taktikalised eesmärgid ning nende saavutamise. Ohh, kuidas me küll nii kaugele jõudsime?

See lõimumispoliitikast kirjutamine on üldjuhul tänamatu ettevõtmine. Kui lugeda minu (aga ka Veidemanni või Vseviovi) varsemate selleteemaliste sõnavõttude kommentaare, siis hakkab lausa elu pärast hirm. Mingi eesti tõusikute kari on uhkel arvamusel, nagu poleks vaja venekeelse elanikkonna nimel üldse pingutada - kes tahavad, saavad hakkama, kes virisevad, kobigu minema. Kui aga püüda ettevaatlikult sama teemaga läheneda venelastele, siis veel mõne aasta eest levinud üksteisemõistmine on asendunud jäiga eitamisega. Meie (riigi, põliselanike) jutte ei usuta, meid ei usaldata, pigem kardetakse ja põlatakse.

Seda, et meie venekeelsed on olnud eemaletõrjutud paljudest privileegidest, nendega on käitutud enam vähem nagu eeldab JOKK, kuid nendesse kui rahvusgruppi on suhtutud rohkem või vähem varjatud ükskõiksuse, tõrjuvuse ja isegi põlgusega, pole viimastel jäänud märkamata.
Minu eksabikaasa tavatses varem alati mind maapeale kutsuda, kinnitades, et venelased saavad eestis hästi hakkama (ta pidas silmas neid 3 venelast, keda ta tundis, kes olid kõrgharidusega, Tallinnast ja valdasid 3-4 nelja keelt). Mina suhtlesin ja suhtlen tänaseni mitmekümne venelasega eestist ja teist samapaljuga piiritagant ning uskuge - pessimismiks on põhjust. Ega meil polegi karta, et mässama hakkaks intelligendid, priimadel töökohtadel rügavad haritud venelased, vaid ikka need, kel miskit elus vajaka jääb ja kelle arvates on selles otseselt süüdi Eesti riik, valitsus ja laiemalt kohalik põlisrahvas. Uskuge, oma tutvusringkonnas kuulen ma sellised avaldusi pea iga nädal erinevatelt venelastelt. Ja sedasama kinnitab ka raport.
Täna on koht endalt küsimaks, mida oleme teinud oma poliitikas valesti. Olen kindel, et neid punke saab palju. Püüan loetleda pähetulevaid:

1. Me oleme ajanud sellist välispoliitikat, mis on suurendanud sisemisi pingeid ja läinud vastuollu siinsete venelaste tõekspidamistega. Pean silmas vene-eesti majadussuhete lõhkumist, ülemäärast amerikaniseerumist, silmakirjalikku gruusiameelsuse kultiveerimist, pronkssõduri kõrvaldamist, jne. Ma mõistan, et valisime partneriks USA ja et vene elulaad ning mentaliteet meile ei passi. Kuid kas keegi hindas enne poliitiliste manöövrite tegemist ka sisepoliitikas kaasnevaid riske? Eriti olukorras, kus venelased viibivad enamjaolt vaid vene info- ja kultuuriruumis.

2. Eestlase, muulase, ja eestimaalase identiteetide paralleelne arendamine. Pärast 1991 aastat tulnuks meil kõik need venelased, kes olid siia nõukogude ajal sattunud, vabatahtlikult rännanud või kes juba mitu põlvkonda siin elasid, kodustada. See on segase identiteediga rahvas, kes otsis ja otsib tänaseni oma kohta, oma kuuluvust. Nende vanematest vähemalt üks on kaukaaslane, mõnel ukrainalane või valgevenelane, mõnel grusiin või tatarlane. Teine vanem venelane või muu rahvus. Nende emakeeleks on vene keel, kuid juured võib-olla hoopis kaugemal. Kui inimesel on võimalik oma elu- ja sünnikoha, juurte, keele, jms alusel valida endale sobivaim identiteet, siis Eesti tegi kõik selleks, et see poleks eesti identiteet (takistused kodakondsuse omandamisel, tööjõupoliitika sidumine keeleoskusega, jne aretasid meie maal teise sordi inimesi. Eesti neegreid.). Venemaa tegi samal kõik selleks, et siinsed venekeelsed samastaks end Venemaaga. Gruusia, Valgevene ja Armeenia ei tundud siinsete vendade vastu mõistagi vähimatki huvi. Neil endilgi muresid küllaga. Tulemus? 400 000 inimest, kellest tubli 70% ei tea, kes nad on ja kelleks end pidada. Nad teavad, et nad pole venelased ja ei pea kodumaaks Venemaad, nad pole ka eestlased, sest see nimetus on broneeritud vaid põliselanikele. Haritumad teavad, et neid kutsutakse tibladeks. Ometigi, nad tahaks olla eestlased selle sõna laiemas mõistes, sest just meile sarnanevad nad oma püüdlustelt enim. Taustast hoolimata.
Mu üks parimaid sõpru, Anna, on 27 aastane ingeri taustaga venelane, kes kolis mõne aasta eest Tallinnast Lasnamäelt Münhenisse ja töötab seal advokaadibüroos juristina. Ta valdab vabalt eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Aga ta ütleb, et kui Eestis ei tundnud ta end eestlasena (põhiliselt kehvapärase grammatikaga keeleoskuse ja kogetud eemaletõrjumise tõttu), siis Münhenis teavad kõik, et ta on eestlane. Tema jaoks on uhke tunne olla eestlane, ta räägib huvitavaid lugusid oma kodumaast ja ta ei julge kunagi sakslastele öelda, et tegelikult on ta hoopis venelane. Kas ei näita see, et kui oleksime tahtnud, oleksime suutnud muulased kodustada?

3. Me pole suutnud mõista, et rahvaste ja kultuuride paljusus on tegelikult rikkus, mida kasutada Eesti arendamisel. Kui rääkida majandusest, siis eks ole Venemaaga äri ajajateks ikkagi keeleoskajad. Kui rääkida agressivsest välispoliitikast ja eskpordipoliitikast, siis eks ole slaavi temperamendis palju rohekem müügioskusi ja võimeid oma tahet peale suruda kui meil eestlastel. Me oleme riigina ELis saamatumate seas paljuski oma temperamendituse tõttu. Nagu ütles mulle kunagi meie EL liitumisläbirääkimiste eestvedaja Alar Streimann, et "kui eestlane sõidab üle eesti piiri, siis hakkab ta kohe igatsema tagasi koju, suhtleb välismaal võimalusel ainult teiste eestlastega ja naaseb esimesel võimalusel". Kui me oleks suutnud endi muulased kodustada ja nende väärtust hinnata, oleks me palju paramas majanduslikus olukorras kui täna.

No nii, aitab küll targutamisest. Kunagi ehk kirjutan ka sellest, mida tuleks teha, et kodusõda ära hoida! Minu arvates on see lihtne kui vaid poliitilist tahet, rahvuslikku suuremeelsust ning praktilist mõtlemist jätkuks. Loodame!

Ahjaa, inimarengu aruannet saab lugeda aadressil: http://www.kogu.ee/

Solidaarsus pole majandustermin

2009-03-09T03:08:00.000-07:00

Juba mõnda aega olen murdunud pead selle üle, mil määral presidendi poolt üleskiidetud ja meediaski palju tähelepanu pälvinud kriisiaegne sõna "solidaarsus" omab sisulist, mil määral plakatilist ja mil määral lausa ohtlikku tähendust. Mulle tundub, et taaskord on käibele lastud sõna, mille kõlapilt ja tegelik sisu on suht erinevad.

Ma mõistan loomulikult, et solidaarne olla tähendab üksteist toetada mingites küsimustes, üksteisega erimeelsustest hoolimata koostööd teha. Mitte kunagi ei ole aga solidaarsus majanduslik termin. On ennekuulmatu, et erasektor nõuab avalikult sektorilt solidaarsust, mis peaks väljenduma palkade külmutamises, palkade vähendamises, koondamistes. Olen küll eraettevõtja kuid konsultandina tean, et äri ja majanduslik jõukus baseeruvad ikka konkureerimisele, rohkem teenimisele, mitte aga käed rüpes oma elukvaliteedi langemist nautides. Kui üks pere liige on tööl eraettevõtluses ja teine on avalik teenistuja, siis esimese koondamisel oleks lauslollus nõuda solidaarsust ka teiselt. Näiteks osalist palgast loobumist. Sellise võltssolidaarsusega paneme löögi alla mitte vaid konkreetse pere vaid ka kogu majanduse, sest inimestele jääb vähem raha, mida kulutada. Majanduslik kasv baseeruub ju aga ainult kulutamisel, mitte kokkuhoiul.

Mingil määral meenutab praegune majandusliku solidaarsuse nõudmine mulle islami püha sõda, kus vaenlasega tuleb otsida rahu ajal, mil ta sust tugevam on. Kui aga ise taas tugevamaks saad, tuleb vaenlane hävitada! Silme ette kerkivad ka pildikesed vene oligarhide ja Putini omavahelistest jõukatsumistest!

Olen üsna kindel, et tegelik solidaarsus nii riigikogus, linnavalitsustes, jne, ei peaks olema kollektiivne solidaarsusvaldus, millega jäetakse riigi või omavalitsuse kassasse rohkem raha, vaid pigem indiviidide isklik soov. Kes keelab mõnel riigikogu liikmel oma palgast teatud osa annetada virelevetele ajakirjanikele või ehitusärimeestele, kultuuriinimestele või loomade varjupaikadele? Jumala pärast, tehke seda! Aga ärge nõudke, et kõik peaks hakkama vähem teenima, vähem kulutama. Ükski kokkuhoitud kroon ei tee meid kahjuks rikkamaks, küll aga suretab raharingluse peatumine majandust veelgi suurema hooga.

Nojah, mõni võib nüüd kohe kritiseerida, et "avaliku sektori palgad ja kulud ei ole õiglased ega konkurentsivõimelised ning mida suuremad on mõttetute bürokraatide palgad, seda raskem on leida ettevõtjail konkurentsivõimelise (ehk madalama) palgaga töötajaid". Tõsi ta on. Kuid sellisel juhul tuleks rääkida mitte solidaarsusest vaid palgastmestike ümbervaatamisest, töötajate vähendamisest jne. See oleks vajalik protsess igatahes, kus töö tõhusus tõuseks. Kuid seda ei tohiks teha solidaarsuse egiidi all.

Joodikuga solidaarne olemine ei tähenda ju jooma hakkamist ja tänaval püherdamist vaid ikka tema toetamist kasvõi sakuska hankimisel! Olgem siis terminitega täpsemad ja sisulisemad!

Miks otsustasin blogida

2009-03-07T09:07:00.000-08:00

Tere kõigile!! Sageli olen tundnud, et ühiskonnas on liiga palju ärapanemist ja liiga vähe ära tegemist. Olen märganud, et ajalehed ja massimeedia on suts naiivsed, pealispindsed ja kallutatud selleks, et tuua näilisuse tagant välja tegelikkus. Selles on märksa osavamad mitmed blogijad, kellest edukamatega ma ometigi konkureerida ei kavatse. Inimeste eraelu ja skandaalid pole lihtsalt minu maitse, eriti kui neid esitletakse täis läbikumavat kadedust, õeldust ja sensatsioonihimu.

Minu isklikeks lemmikuteks Eesti avalikus elus ei ole Lass ega Pihl, veelvähem Saagim või Edgar. Toomas Pauli ja Hanno Runneli kirjutised ületavad viimaste hinge- ja suletõmbeid mäekõrguselt. Sest nad pole kunagi isklikud ega solvavad, kuid panevad mõtlema kõiki, kel selleks soodumust. Ma ei arva palju Reformierakonna viimaste aastate "mina-tean-oskan-kõike" hüplevast hoolimatusepoliitkast ega ka savisaarlaste tüütust ja argpükslikust kaevikusõjast, kus sootuks paistab olevat ununenud soliidsus ja väärikus. Ma ei pea lugu isamaaliste loosungite tulvast, mille all tehakse vahet rohkem ja vähem isamaalastel ega ka roheliste ülepingutatud nutuoru rongkäikudest hapnikuvaesusesse hukkuda võiva planeedi päästmiseks. Seepärast ei taha ma olla ühegi partei hääletoru.

Lihtsalt mulle on alati meeldinud suhelda inimestega, kes oskavad näha puude taga metsa. Ma ei kannata kannupoisse. Ja mul on ükskõik ühiskondlikust arvamusest. Peaaegu ükskõik. Mulle lähevad korda inimesed, igasugused. Tahaks kuidagi kaasa aidata, et suureneks märkamine ja hoolivus.

Hea meelega oleksin oma mõtteid, mida varasematel aastatel telliti siinkirjutajalt erinevate kohaliku meediamaailma juhtväljaannete poolt, ka edaspidi suurema tiraaziga avaldanud, kuid...kahjuks lõi minu vastu 2008 aastal algatatud kriminaalasi sellesse järjepidevusse sisse tugeva prao. Kes siis ikka tahaks riskida sellega, et avaldab väidetava kupeldaja arvamusi! Tõsi ta on. Nii on ka mulle parem, sest saan ennast väljendada vabamalt, retsenseerimata. Kahjuks ka ilma honorarita! Muide, kupeldamises mind ükski asutus veel süüdistanud pole, vaidlus käib hoopis reklaamiga abistamise ümber... Prokuratuur usub, et see on kriminaalne kuritegu, mina aga olen vastupidisel arvamusel. Ei hakka siinkohal neid teemasid lahti kirjutama, ehk mõni teine kord.

Seega ei ole siit blogist mõtet otsida midagi täiuslikku, ei midagi sensatsioonilist, ei midagi vaenulikku, sest kindlasti pole ma inimesena parem keskmistest ja arvan, et mul pole ka erilist moraalset õigust tampida mudasse neid, kes midagi siin elus ära teha üritavad. Isegi siis kui nende ürituse tulemuseks on soperdised, ei tahaks ma olla liiga karm.

Õnneks pole mõtlemisvõime areng aga otseses seoses iskliku vooruslikkusega. Viimase poole küll püüdlen Jumala abiga. Kes tahavad kaasa mõelda, welcome!!